KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1996 Haldusasi L.S

§-ile 114 lg 4 vabastatakse ametnik sama paragrahvi

1. lõike alusel avalduses märgitud päevast alates. Eeltoodust järeldub, et teenistussuhe lõppes ja vastustaja oli kohustatud kaebaja teenistusest vabastama hiljemalt 1-kuulise etteteatamistähtaja möödumisel, s. o 10.05.
2. Seadus ei takista vabastada ametniku töölt haiguslehe ajal, kui ametnik on kirjalikult esitanud vastava avalduse; 4) on jäetud arvestamata, et kaebaja ei saanud kiipkaarti vanglasse sisenemiseks 4 26.02.-05.03.2007 P. Teinfeldti süül, mistõttu ei ole võimalik tõestada kaebaja tööl viibimist sellel perioodil administratiivhoone turnikee väljavõttest. Kuna V. Jõgi tuli hommikuti kaebajale vastu ning lahkus pärast tööd koos temaga, siis tõendaks töölviibimist V. Jõgi turnikee väljavõte. Kuid vastustaja ei ole seda esitanud. Tööaja kontrollimiseks on veel mitu võimalust: kaupluse telefoni väljavõte, autojuhi tunnistused, müügitšekid; 5) on kohus jätnud läbi vaatamata kaebaja nõuded lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal, puuduva ametniku ülesannete täitmise eest, viiviste tähtaegselt väljamaksmata palgalt ning ametipalga nõude lõpparve maksmisega viivitamise eest.
3. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole ükski apellatsioonkaebuses märgitud asjaolu halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. P. Teinfeldti 09.04.2007 ettekandest ja tema kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta vestles apellandiga korduvalt, juhtis tähelepanu probleemidele ning pakkus abi, kuid apellant ei tunnistanud ühtki oma eksimust ja keeldus nii õpetamisest kui abist. Apellant ei ole vestlusi P. Teinfeldtiga eitanud. Seega pidi ta aru saama, miks tööandja temaga rahul ei ole. Kuna apellant oma vigu ei tunnistanud ega ilmutanud vastutustunnet, jäi pikaks ajaks haiguslehele, ei pidanud tööandja enam võimalikuks temaga teenistussuhet jätkata ning ta vabastati katseaja tulemuste ebarahuldavuse tõttu. Vastustaja ei ole keeldunud apellandile selgitusi andmast, apellant ei ole seda vastustajalt küsinud. ATS § 22 lg 2 ei laiene apellandile, kuna ta ei viibinud teenistuses katseaja lõpuni. Kõnealuse paragrahvi kolmanda lause kohaselt võib ebarahuldavate tulemuste korral ametniku vabastada katseaja kestel ATS § 117 lg 1 p 1 alusel, seega ei ole katseaja lõpuvestluse läbiviimine ja selle tulemuste atesteerimislehele kandmine vajalik. Asjas ei oma tähtsust asjaolu, et apellanti ei ole kordagi karistatud; 2) kannab P. Teinfeldti ettekanne kuupäeva 09.04.2007, mis oli esmaspäev ja tavaline tööpäev. Kohtuistungi ajaks oli sündmustest möödunud peaaegu aasta ja ei saa mõistlikult oodata, et tunnistaja nimetaks nädalapäevi ilmeksimatult; 3) ei ole tõsiseltvõetav väide, et apellant vabastati teenistusest ATS § 117 lg 1 p 1 alusel kättemaksu motiivil. See on ümber lükatud tunnistajate ütlustega, millest nähtub, et vastustaja tegi apellandi adapteerimiseks kõik endast oleneva, kuid apellant ei püüdnudki mõista vanglas töötamise iseärasusi. Apellant ei tunnista jätkuvalt oma vigu, süüdistab ebaõnnestumistes endise kolleegi V. Jõgi haridust ning püüab kontrollimatute väidetega varju heita vangla kaupluse tegevusele; 4) on ebaõige väide, et P. Teinfeldt tunnistas kohtuistungil, et tema ja K. Olesk esitasid 02.04.2007 lahkumisavaldused. Apellant kinnitab apellatsioonkaebuses, et P. Teinfeldtist jäi tema lahkumisavaldus lattu laua peale, seega ei saanud tal tekkida arvamust, et ta on alates 10.04.2007 teenistusest vabastatud. Apellandi enda käitumisega (jätkas teenistust 10.04.2007, esitas haiguslehed Tartu Vanglale) on tõendatud, et tema tegelik tahe oli suunatud teenistussuhte jätkamisele. Samuti puudus tal kokkulepe tööandjaga, et ta võib teenistussuhte lõpetatuks lugeda tema poolt soovitud kuupäevast; 5) on iseenesest on õige, et kaebaja 26.02.2007 - 05.03.2007 vanglas viibimist saab tõendada V. Jõgi turnikee väljavõttega, kuid kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et 2007 lõpus vahetati turnikee tööd reguleeriv tarkvarasüsteem APAC, mistõttu on varasemad andmed kustunud (s.h ka L.S. ja V. Jõgi andmed). Samas ei leia vastustaja, et väljavõtte puudumine oleks saanud halduskohtu viia ebaõigete järeldusteni. L.S. teenistuses viibimise aeg on tõendatud tööajatabeli ning V. Jõgi ütlustega. Tööajatabelis olevad andmed ning nende alusel välja makstud töötasu tunnistas V. Jõgi õigeks. Kuna V. Jõgi tuli tööle kella 7-ks ja läks kella 8-ks L. S. le 5 väravasse vastu ning õhtul lahkuti koos (25.02.08 protokolli lk 3), ei saanud L.S. teha rohkem töötunde kui V. Jõgi. Turnikee väljavõtted iseseisvalt ei saa olla ületundide arvestamise aluseks. Apellant ei ole mõistnud, et mitte igasugune viibimine teenistuskohal üle tööaja ei ole automaatselt ületunnitöö. Menetluse käigus on tuvastatud, et apellandile ei antud kordagi korraldust ületunnitöö tegemiseks, selleks ei tekkinud ka möödapääsmatut vajadust. Tööaja arvestust pidas apellant ise ning pidi edastama osakonnajuhatajale ka ületunnitööd puudutava teabe. Saadud teabe alusel on töötasu välja makstud. Alles kohtumenetluse käigus kontrollis vastustaja apellandi tegelikku tööaega, mille tulemusel selgus, et apellandile on makstud töötasu väljateenitust rohkem; 6) on viivisenõue veebruarikuu töötasu väljamaksmisega viivitamise eest aegunud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldiseks tähtajaks neli kuud. Viivisenõude aegumise tähtaja alguseks on päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja esitama viivisenõude nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Seda seisukohta on toonitanud ka Riigikohus lahendites nr 3-2-1-112-04 ja 3-2-1-103-
5. Apellandi veebruarikuu töötasu muutus sissenõutavaks 10.03.2007, samast kuupäevast arvates sai apellant teada, et talle ei ole veebruarikuu palka õigeaegselt välja makstud. Seega oli L. S. l aega viivisenõude esitamiseks kuni 10.07.
6. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu
8. märtsi 2008 otsus tuleb tühistada osas, milles jäeti rahuldamata L.S. kaebus Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1 tühistamiseks ning teenistusest vabastamise aluse ja kuupäeva muutmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tühistab Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1, loeb L.S. avaliku teenistuse seaduse § 114 lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise kuupäevaks
9. mai
10. Muus osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata.
11. Õige on apellandi väide, et kuna ta ise esitas
12. aprillil 2007 kirjaliku avalduse teenistusest vabastamiseks, siis oleks pidanud Tartu Vangla direktor tema teenistusest vabastamisel sellega arvestama. Tartu Vangla ei vaidle vastu sellele, et kaebaja esitas 10.04.2007 kirjaliku avalduse teenistusest vabastamiseks. Tartu Vangla seisukoha kohaselt palus kaebaja küll kirjalikus avalduses enda teenistusest vabastamist 11.04.2007, kuid tal puudus ATS §-ile 114 lg 21 vastav kokkulepe lühema etteteatamistähtaja kohaldamise kohta ning samuti esitas kaebaja ise töövõimetuslehed Tartu Vanglale, aktsepteerides sellega teenistussuhte kestmist pärast 11.04.
13. Apellandi vastuväite kohaselt esitas ta avalduse teenistusest vabastamiseks ja ei ole sellest loobunud ning kui Tartu Vangla ei aktsepteerinud tema soovi lahkuda teenistusest 11.04.2007, siis oleks tulnud ta teenistusest vabastada ATS § 114 lg 2 kohaselt ühe kuu möödumisel avalduse esitamisest.

§-ile 114 lg 2 on ametnik kohustatud teenistusest lahkumisest ette teatama vähemalt üks kuu; kui teenistusest lahkumise põhjuseks on ametniku invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus, siis on ametnik kohustatud lahkumisest ette teatama vähemalt viis kalendripäeva. Kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis oleksid aluseks ATS § 114 lg 2 kohaselt viiepäevasele tähtajale. Seega oli ta kohustatud oma lahkumisest ette teatama vähemalt üks kuu. 6 Kaebaja poolt töövõimetuslehtede esitamine Tartu Vanglale ei ole käsitletav tema poolt oma

1. aprilli 2007 avaldusest loobumisena. Asja materjalidest ei nähtu, et L.S. oleks loobunud
2. aprilli 2007 avaldusest. Kaebaja teatas töölepingu lõpetamisest 10.04.2007 ja ATS § 114 lg 2 kohane tähtaeg lõppes 10.05.
3. Kuna Tartu Vangla ei olnud teenistussuhet 10.05.2007 muul alusel lõpetanud, siis pidi ta kaebaja teenistusest vabastama ATS § 114 lg 1 alusel tema enda algatusel. Teenistussuhe oli küll ATS § 108 p 3 kohaselt ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, kuid kuna teenistusest vabastamine ametniku algatusel ei ole ATS §-ist 133 tulenevalt piiratud, siis pidi Tartu Vangla vabastama L.S. teenistusest tema avalduse alusel 10.05.
5. Ametniku katseaega käsitleva regulatsiooni olemasolu ATS-is väljendab seadusandja tahet vältida ametikohtade täitmist selleks mittesobivate isikutega. Katseaja regulatsioon ei välista ka seda, et isik ise esitab avalduse teenistusest vabastamiseks, kuna leiab, et ta on mittesobiv vastavale ametikohale. Antud juhul ongi L.S. ise esitanud avalduse teenistusest vabastamiseks ning Tartu Vangla ei saanud seda jätta lihtsalt tähelepanuta ja vabastada isik teenistusest ATS § 117 lg 1 p 1 alusel pärast seda, kui oli juba saabunud ametniku kirjaliku avalduse järgne teenistusest vabastamise tähtpäev. Lähtudes eeltoodust, on Tartu Vangla direktori käskkirja nr 3-1/898-P punkti 1 alusel L.S. vabastamine Tartu Vangla teenistusest õigusvastane ja tuleb tühistada.
6. Kuna Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkirja punkt 1 on õigusvastane seetõttu, et oli tähelepanuta jäetud L.S. enda avaldus teenistusest vabastamiseks, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata seda asjaolu, kas iseenesest oleks olnud L.S. teenistusest vabastamine ATS § 117 lg 1 p 1 alusel (s. o katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal) seaduslik.
7. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkirja punkt 1 tuleb tühistada, ei too see kaasa ATS § 135 lg 2 kohaldamist. L.S. ei ole halduskohtule esitanud nõuet välja mõista talle hüvitusena kuue kuu ametipalk ning seda arvatavasti seetõttu, et tema enda sooviks oli teenistussuhte lõpetamine ning see välistab teenistusse ennistamise ja ennistamisest loobumise taotluse. L.S. on taotlenud ATS §-is 135 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahenditest teenistusest vabastamise aluse muutmist, kohaldamist.
8. Halduskohus on õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole L.S. nõue tasu saamiseks ületunnitöö eest ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.

§-ile 37 lg 4 makstakse palka palgaseaduses sätestatud korras. Palgaseaduse (edaspidi PalS) § 14 lg 1 kohaselt ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel. Kaebuses halduskohtule on kaebaja algselt nõudnud lisatasu 30 ületunni eest (tl 5), kuid hiljem kohtuistungil (tl 92-94) on täpsustanud oma nõuet, leides, et veebruaris oli ületunde 11 ning aprillis 5 ületundi. Asjas puudub L.S. ja Tartu Vangla vaheline PalS § 14 lg 1 kohane kokkulepe. Menetluse käigus on tuvastatud, et apellandile ei antud kordagi korraldust ületunnitöö tegemiseks. Turnikee väljavõtted iseseisvalt ei saa olla ületundide arvestamise aluseks, sest mitte igasugune viibimine teenistuskohal üle tööaja ei ole automaatselt ületunnitöö. Samuti ei saa apellandi poolt ületundide tegemist tõendada see asjaolu, mis kell ta koju sõitis. Tartu Vangla vastuväite kohaselt pidas apellant ise tööaja arvestust ning pidi edastama osakonnajuhatajale ka ületunnitööd puudutava teabe. Seega juhul, kui apellant leidis, et ta on teinud ületunnitööd, oli tal võimalik see märkida tööaja arvestusse. Saadud teabe alusel ongi töötasu välja makstud. 7

1. Lisaks lisatasu nõudele ületunnitöö eest on apellant taotlenud ka lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Siinkohal on apellant märkinud, et ta töötas kokku 29 tundi õhtusel ajal ja 3 tundi öösel. Vastustaja vastuväite kohaselt (tl 42) on apellant töötanud ajavahemikus 14.-30.03.2007 õhtusel ajal 16,5 tundi ja öisel ajal 1,25 tundi ning selle eest on talle tasu makstud. Aprillikuus apellant ei ole töötanud õhtusel ega öisel ajal. Nähtuvalt toimikus olevatest töötajate tööaja arvestuse tabelitest (tl 67-71), ei ole tõendatud apellandi töötamine õhtusel ajal ja öisel ajal pikemal perioodil, kui on väitnud vastustaja ning seetõttu on halduskohus õigesti jätnud rahuldamata ka apellandi lisatasu nõude töötamise eest õhtusel ja öisel ajal.
2. Õigesti on jäetud rahuldamata apellandi nõue puuduva ametniku asendamise eest tasu saamiseks.

§-ile 64 lg 1 võib puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik ajutiselt äraoleva ametniku asendamiseks või vaba ametikoha täitmiseks edasilükkamatutel juhtudel, kui ametiasutuse normaalne töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja või kohusetäitja teenistusse võtmine ei ole võimalik või otstarbekas: 1) jagada puuduva ametniku ülesanded teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest; 2) panna puuduva ametniku ülesanded teisele ametnikule, vabastades viimase tema ülesannete täitmisest; 3) panna puuduva ametniku ülesanded osaliselt teisele ametnikule, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest. Asja materjalide kohaselt ei ole puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik pannud apellandile puuduva ametniku ülesandeid. Seega ei ole apellandil ka õigus nõuda lisatasu maksmist puuduva ametniku asendamise eest.

1. Viiviste nõue seoses lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest tuleneb tasu nõudest ületunnitöö eest, lisatasu nõudest töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning tasu nõudest puuduva ametniku asendamise eest. Kuna nimetatud nõuded jäävad rahuldamata, siis ei kuulu rahuldamisele ka viiviste nõue seoses lõpparve väljamaksmisega.
2. L.S. on esitanud viivisenõude seoses sellega, et 2007 veebruarikuu 3 tööpäeva eest saada olnud palk maksti välja aprillis (tl 6). Tulenevalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse §-ist 6 lg 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldiseks tähtajaks neli kuud. Viivisenõude aegumise tähtaja alguseks on päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Apellandi veebruarikuu väljamaksmata töötasu muutus sissenõutavaks 10.03.2007 ning samast kuupäevast algab viivisenõude aegumine. Seega oli L. S. l aega viivisenõude esitamiseks kuni 10.07.2007, kuid antud juhul on kaebus kohtule esitatud 15.10.2007, s. o siis, kui viivisenõue oli juba aegunud.
3. Menetlusosalised ei ole menetluskulude kohta dokumente esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 8 Viivi Tomson