KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-2467 Haldusasi A-A.L.i kaebus Tallinna Linn

(PlanS ) § 8 lg 3 punktiga

1. Õiguskantsler selgitas, et kohaliku omavalitsuste ehitusmäärused on soovitusliku iseloomuga ja omandile saab piiranguid või kitsendusi kehtestada mitte ehitusmäärustega, vaid seadustega. Kaebaja leiab, et vastustaja selgitused on paljasõnalised ega vasta kehtivatele õigusnormidele.
2. Kaebaja leiab, et vastustaja 18.02.2008.a. kirjalikus vastuses esineb ka hulgaliselt faktivigu. Näiteks Vabaduse pst kinnistu 2262 m2 jagamisel tekkiva krundi suurus ei ole alla 1000 m2 vaid 1131 m2 st soovitava 1200 m2 vähem ainult 69 m
3. Kaebaja käsitleb seda vastustajapoolse pahatahtliku paljasõnalise vassimisena, milline ei vasta heale haldustavale.
4. Vastustaja fabritseeritud faktiviga ilmneb samuti asjaolus nagu krundi poolitamisel ja uue hoone rajamisel tuleks paratamatult osa II väärtusklassi puudest (ca 9-10 puud) likvideerida ning nagu saaks kahjustada puude kasvuala. Nähtavasti vastustaja ei ole vastuse koostamisel objektiga kohapeal tutvunud. Kinnitame, ühtegi puud likvideerida ei ole vaja.
5. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et taotletav detailplaneering vastab hoonestusstruktuurile ja ei riku Nõmme miljööväärtuslikku metsalinna ala. Esitatud lahendusskeemi oleks võimalik nihutada selliselt, et Nõmme ehitusmääruse nõuded oleks täidetud. Samuti säilivad kõik II väärtusklassi männid ja lahendus oleks seega Tallinna Keskkonnaameti nõuetega kooskõlas.
6. Vastustaja Tallinna Linnaplaneerimise Amet palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
7. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et juhul kui haldusorgan ei nõustu kaebajale kuuluvat kinnistut jagama, oleks tegu põhiseaduse § 32 või asjaõigusseaduse § 68 rikkumisega. Vastasel juhul muutuks detailplaneeringu menetlus mõttetuks, sest igasugune kinnistu omaniku soov oma kinnistut jagada tuleks tingimusteta rahuldada. Kaebaja käsitlus taandub lõpuks sellele, kas kohalikul omavalitsusel on üldse võimalik planeeringu algatamisest keelduda.
8. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasja nr 3-3-1-41-06 tehtud otsuse punktis 19 leidnud, et „Kohtuasjas on tõstatatud küsimus sellest, millistel asjaoludel võib kohalik omavalitsus keelduda planeeringu algatamisest. Kehtiv õigus annab planeerimismenetluses haldusorganile ulatusliku kaalutlusruumi ning ei sätesta 3 detailselt valiku kriteeriume. Sama kehtib ka haldusorgani tegevuse kohta planeeringu koostamise algatamisel”. 3.

§ 1

lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Sama seaduse § 9 lg 2 p 1 sätestab, et detailplaneeringu eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Seega juhul kui kaebaja soovib kinnistut jagada, tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama

§ 1lg 3 tingimustele.

1. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas vaidluses (5.12.2008 kohtumääruse p 11 tl.124) leidnud, et kohalikul omavalitsusel on võimalik detailplaneeringu algatamise ettepanek ka rahuldamata jätta, kui ettepaneku eesmärgiks olev krundijaotus ei ole kohalikule omavalitsusele vastuvõetav. Asjaolust, et isik on kinnisasja omanik, ei tulene, et kohalik omavalitsus peab krundi jagamise küsimuse lahendamisel juhinduma üksnes tema soovist ning jätma arvestamata omaniku huvile vasturääkivad avalikud või kolmandate isikute huvid. Järelikult ei pea kohalik omavalitsus igakordselt tingimusteta nõustuma detailplaneeringu algatamisega, mille eesmärk on kinnistu jagamine, sest nii Riigikohtu kui ka praeguses vaidluses ringkonnakohtu poolt on leidnud kinnitust, et kohalikul omavalitsusel on algatamise või mittealgatamise otsuse tegemisel ulatuslik diskretsiooniõigus.
2. Vastustaja on teostanud talle kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust nõuetekohaselt. HKMS § 19 lõikest 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-41-06 tehtud otsuse punktis 20 asunud seiskohale, et „Ka sellele menetlusele [detailplaneeringu algatamine või algatamata jätmine] laienevad hea halduse põhimõtted, sealhulgas haldusorgani kohustus tagada avaldaja menetlusõigused ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu ja vorminõudeid”. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-54-03 tehtud otsuse punktis 38 märkinud „Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga”.
3. Kaebaja on põhjendanud kaebust väitega, et kaebajal on õiguspärane ootus, et kõiki koheldakse võrdsetena ehk teisisõnu, vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Selle kinnituseks on kaebaja viidanud oma 10.10.2007 vastusele ja toonud seal välja Vabaduse pst 84 kinnistu lähiümbruse krundid, mida on jagatud ilma, et oleks järgitud Nõmme ehitusmääruse nõudeid krundi minimaalse suuruse kohta (tl 89-91). Need on järgmised: Trummi tn 20a, Pärnu mnt 317, Trummi tn 28, Põllu tn 63, Põllu tn 99 ja Toome pst. Vastustaja on oma
4. juuni 2007 vaidlustatud kirjas nr 2-1/1923 märkinud ühe kaebaja poolt taotletava detailplaneeringu algatamata jätmise põhjendusena asjaolu, et Nõmme ehitusmääruse § 4 lg 13 kohaselt reeglina II ehituspiirkonnas ei tükeldata krunte 4 iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m². Kaebaja poolt osundatud Trummi tn 20a ja 28 krundid ei asu Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani (tl. 149) ega Nõmme ehitusmääruse lisa 2 „Miljööväärtuslik piirkond“ (tl. 150) kohaselt miljööväärtuslikul elamualal. Seega, isegi kui need krundid oleks detailplaneeringuga jagatud väiksemaks, ei kehtiks nimetatud piirangud, kuivõrd need krundid asuvad väljapool miljööväärtuslikku elamuala. Põllu tn 93 (Põllu tn 93/Hõimu tn 20) kinnistu asub miljööväärtuslikul elamualal, kuid seda krunti ei ole jagatud, vaid on toimunud ostueesõigusega erastamine. Pealegi ei asu see Vabaduse pst 84 kinnistu vahetus läheduses ega lähiümbruses. Põllu tn 99 krunt asub samuti miljööväärtuslikul elamualal ning sellele krundile on Tallinna Linnavalitsuse
5. septembri 2004 korraldusega nr 1702-k kehtestatud „Põllu tn 99/ Lemmiku tn 19 kinnistu detailplaneering”. Nimetatud korraldusest ei tulene, et Põllu tn 99 krunt oleks jagatud. Pärnu mnt 317 asub miljööväärtuslikul elamualal ning sellele krundile on Tallinna Linnavalitsuse
6. novembri 2006 korraldusega nr 2400-k kehtestatud „Pärnu mnt 317 kinnistu detailplaneering” kuid krundi jagamist ei ole toimunud. Kaebaja on viidanud ka Toome puiesteele, kuid jätnud täpsustamata, missugust konkreetset krunti ta on silmas pidanud. Seetõttu ei saa vastustaja siinkohal omapoolset selgitust anda. Seega on kaebaja väited, et antud juhul on teda, keelates tal kinnistut jagamast, teiste kinnistu omanikega võrreldes ebavõrdselt koheldud, ebaõiged. Kuna osaliselt ei asu kaebaja poolt osundatud (Trummi tn 20a ja 28) krundid üldse miljööväärtuslikul elamualal või ei ole toimunud kinnistu jagamist (Pärnu mnt 317 ja Põllu tn 99), siis ei saa ka tegemist olla olukorraga, kus kaebaja oleks nende kinnistu omanikega samas olukorras. Sama kehtib ka kõigi kaebaja 13.03.2008 kirjas toodud nimekirjas olevate detailplaneeringute kohta. Ehk teisisõnu - võrrelda saab ikkagi omavahel sarnaseid isikuid ja olusid, mitte võrreldamatuid situatsioone. Järelikult ei saa ka rääkida ebavõrdsest kohtlemisest ning kaebaja vastupidised väited tuleb jätta tähelepanuta.
7. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-54-03 tehtud otsuse punktis 40 asunud seisukohale, et: „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta”.

§ 1

lg 3 kohaselt on planeerimine muuhulgas pikaajaline ruumilise arengu kavandamine. Pikaajalistest ruumilise arengu põhisuunad on antud kehtivas Tallinna üldplaneeringus (kehtestud Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari 2001 määrusega nr 3). Tallinna üldplaneeringu seletuskirjast nähtub, et Tallinna linn on funktsioonide järgi jagatud tsoonideks. Tallinna üldplaneeringu seletuskirja p 4.1 kohaselt näitab tsoneering linnaplaanil üldistatud kujul, milliste funktsioonidega alad kusagil paiknevad, määrab kindlaks transpordikoridoride orienteeruvad asukohad, haljasmaadena säilitatavad alad, kaitsealade piiride ulatuse jne. Tallinna territooriumi funktsionaalne tsoneerimine kajastub üldplaneeringu põhijoonisel - maakasutusplaanil, mis on üldplaneeringu kõige olulisem dokument.
2. Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt kuulub Vabaduse pst 84 kinnistu miljööväärtusliku elamuala piirkonda. Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt (t. 149) tähendab see seda, et tegemist on terviklikult säilinud miljööga aedlinna piirkonnaga, kus uute hoonete ehitus peab järgima hoonestusstruktuuri. Mõiste „hoonestusstruktuur” on määratlemata õigusmõiste. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-4-1-5-05 tehtud otsuse punktis 16 5 leidnud, et: „Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil”.
3. Üheks võimalikuks hoonestusstruktuuri mõistest arusaamise aluseks on Nõmme ehitusmäärus. Nõmme ehitusmääruse § 1 lg 2 kohaselt on ehitusmääruse järgimine oluline eeldus hea ehitustava kujunemiseks Nõmmel ja Nõmme säilimiseks valdavalt miljööväärtusliku metsalinnana ning Nõmme linnaosa keskkonna- ja miljööomadustele tugineva kinnisvaraväärtuse stabiilseks säilimiseks ja kestvaks kasvuks. Kuigi Nõmme ehitusmääruse puhul on tegemist soovituslike normidega, ei saa selles õigusaktis sätestatud põhimõtteid eirata, sest need aitavad Tallinna üldplaneeringu nõudeid miljööväärtusliku elamuala säilimise osas paremini ellu viia. Samuti on oluline rõhutada, et Nõmme ehitusmääruse sätted ei ole ega saagi olemasolevat väljakujunenud hoonestuse struktuuri kardinaalselt muuta, vastasel juhul ei saaks tegemist olla enam miljööväärtusliku alaga, vaid need nõuded aitavad juba väljakujunenud miljööd säilitada ja dünaamiliselt edasi arendada. Seega, kui keegi soovib Nõmme miljööväärtuslikul elamualal midagi ehitada või krunti jagada, siis on tal esmalt võimalus Nõmme ehitusmääruse abil selgeks teha, missuguste tingimustega ta arvestama peab ja seejärel taotleda kohalikult omavalitsuselt krundi jagamist või ehitusõigust.
4. Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei ole selgitanud, kuidas tema poolt taotletav planeeringulahendus ümbritsevasse keskkonda sobib või põhjendanud väidet, et lahendus ei riku miljööväärtuslikku hoonestusstruktuuri, on kaebaja ikkagi seisukohal, et taotletav detailplaneering vastab hoonestusstruktuurile ja ei riku Nõmme miljööväärtuslikku metsalinna ala. Vastustaja on vastupidisel seisukohal. Vabaduse pst 84 kinnistu kontaktalal (Kaare tänav, Valguse tänav, Mait Metsanurga tänav, Lõuna tänav ja Ravila tänav) on kõik Vabaduse puiestee poolsed krundid, välja arvatud Vabaduse pst 89a, mis on läbi tagastamismenetluse väiksem kui 1200 m², suuremad kui 1200 m² (tl. 153). Krundi piirsuurus on kokkuleppeliselt piirväärtus, millest väiksemaks enam krunte miljöö säilitamise eesmärgil ei tükeldata. Piirsuurusest kinni pidades on võimalik säilitada ajaloolist ja nüüdseks miljööväärtusliku hoonestuse ja kruntide vaheliste piiretega loodud rütmi. Vabaduse pst 84 kinnistu jagamisel tekkiva krundi suurus on aga alla 1000 m². Detailplaneeringu menetluse käigus on kaebajale selgitatud, et miljööväärtuslikus piirkonnas krunte ei tükeldata väiksemateks ühikuteks, kui 1200 m² ja vastustaja soovitas kinnistuomanikul teha koostööd naaberkinnistu omanikuga ning moodustada uus krunt selliselt, et uue krundi moodustamiseks kasutatakse maad mõlema naabri krundi ala.
5. Vastustaja leiab ka, et ilmselt ei ole kaebaja (esindaja õigusteadmisi omav isik) saanud aru planeerimismenetlust reguleerivates õigusaktidest ning seetõttu korduvalt oma seisukohti muutnud. Nii on kaebaja
6. oktoobri 2001 avaldusega taotlenud Vabaduse pst 84 krundi poolitamist, kuid praeguseks soovib lisaks krundi jagamisele soovib kaebaja ka ehitusõigust. Samuti ei pidanud kaebaja vajalikuks koos taotlusega esitada Tallinna linna ehitusmäärusest tulenevat (§ 14 lg 3) lahendusskeemi planeeringuga kavandatavast. Tänaseks on lahendusskeem lisatud. Küll aga on kaebaja käesolevas kaebuses märkinud, et lahendusskeemil olevat hoonestusala oleks võimalik nihutada (ehk muuta) selliselt, et Nõmme ehitusmääruse nõuded oleks täidetud. Järelikult isik ei ole üheselt ja lõplikult 6 määratlenud oma tahet. Kaebaja on oma tahet korduvalt muutes takistanud haldusmenetluse läbiviimist.
7. Esitatud lahendusskeemil olev krundijaotus (L-kujuline) ei järgi selle kvartali ega piirkonna väljakujunenud krundijaotust. Vabaduse pst 84 kinnistu lähiümbruse hoonestus (Vabaduse pst 88, 86 ja 82) on paigutatud ühele ehitusjoonele. Kaebaja poolt soovitava krundi hoonestus seda väljakujunenud ehitusjoont ei järgiks. Vabaduse puiestee, kui tiheda liiklusega magistraali ääres ei ole väga tee lähedale uusi väikeelamuid paigutada otstarbekas õhusaaste ja müra tõttu. Kavandatav hoonestus asub krundipiirile lähemal (5 meetri kaugusel), kui seda näeb ette Nõmme ehitusmäärus. Nõmme ehitusmääruse § 7 lg 4 kohaselt peab põhihoone olema külgaiast 6 meetri kaugusel. Seega soovitav krundijaotus ja taotletav ehitusõigus ei järgi ümbruskonnas väljakujunenud hoonestusstruktuuri ja seetõttu ei ole tegemist pikaajalise ruumilise arengu kavandamisega. 13.

§ 1

lg 3 kohaselt tuleb planeerimisel arvestada looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Vabaduse pst 84 läbiviidud puittaimestiku haljastusliku hinnangu kohaselt kasvab krundil palju väärtuslikku kõrghaljastust (II väärtusklass; tl.154-160). Tallinna Linnavalitsuse

1. mai 2006 määruse nr 34 „Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord” § 7 lg 2 p 2 kohaselt on II väärtusklassi puu „…dekoratiivne, pikaealine ning mehhaanilistest vigastustest, haigustest või kahjuritest kahjustamata (või väikese kahjustusega) puu. Dekoratiivsete, haigus- ning kahjurikindlate ja pikaealiste puuliikide noored elujõulised eksemplarid. Haljastusplaani (istutusskeemi) järgi istutatud puu. Omab olulist maastikulist ja ökoloogilist tähtsust. Säilitada.“ Kahtlust ei ole selles, et uue hoone rajamisel tuleb paratamatult osa II väärtusklassi puudest positsioon 10 (9 puud) likvideerida ning kahjustada saab nende puude kasvuala.
2. Tähelepanuta ei saa ka jätta asjaolu, et tekkival krundil tuleb lahendada nõuetekohane parkimine ja kavandada juurdepääs, mis põhjustab tõenaoliselt väärtusliku kõrghaljastuse likvideerimise. Kuna hoone on ette nähtud krundi keskele, tuleb rajada juurdepääs ja sellega kaasneb paratamatult ka väärtusliku haljasmaa hävimine. Samuti on Tallinna Keskkonnaamet
3. juuni 2007 kirjas nr 6.1-4.2/1409 (tl. 161) märkinud, et Tallinna Keskkonnaamet nõustub üksikelamu krundi jagamisega kui uuele krundile ühepereelamu ehitamisel säilitatakse II väärtusklassi kõrghaljastus. Paraku seda tingimust täidetud ei ole.
4. Tallinna Linnavolikogu
5. märtsi 2005 määruse nr 17 punkti 5.4.6 kohaselt omab valdav osa [Nõmme] aedlinnast paikneva hoonestuse jaoks liiga tihedat puistut. Puude kõrvaldamine võib ilmselt märgatavalt ületada biomassi praegust võimalikku juurdekasvu. Teised taimkatte kvaliteedi näitajad ilmselt oluliselt ei muutuks ning haljastuse üldseisund jääks siiski heaks. Tunduvalt ohtlikum on teine võimalik Nõmme haljastuse arengukäik. Kui majandusliku surve tõttu jätkatakse veel säilinud Nõmme suurte kruntide tükeldamist, kaovad hoonestatud alast senised kindlad puistu säilimisalad. Ehitustegevuse ja järgneva aiakujunduse käigus oleksid suured biomassikaod, väikestel kruntidel suureneks majaomanike otsene surve ka põõsa- ja rohurinde taimestikule. Võimaliku vähese liigirikkuse ja mitmekesisuse kasvuga kaasneks järelejäänud kruntidel oluline koosluste stabiilsuse langus. Uutel äralõigetel moodustatud kruntidel võib eeldada aga ehitustegevuse käigus olemasoleva meso- ja mikrohaljastuse (põõsad ja rohttaimed) hävitamist. Senine hea haljastuse üldseisund võib seeläbi langeda rahuldavaks. 7
6. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kehtiva Tallinna ehitusmääruse kohaselt tuleb detailplaneeringu eskiis (§ 14 lg 10 p 2 ja 5) kooskõlastada vastava linnaosa vanemaga, kes võtab arvesse halduskogu otsuse ja Tallinna Keskkonnaametiga. Samade asutustega tuleb detailplaneering ka koostamise staadiumis kooskõlastada (Tallinna ehitusmääruse § 16 lg 1). Arvestades asjaoluga, et Nõmme Linnaosa Valitsus on väljendanud oma negatiivset (korduvat) seisukohta, et Vabaduse pst 84 kinnistut ei saa jagada (tl. 162), siis ei saa taotleja ka vajalikku kooskõlastust detailplaneeringu eskiisile ja detailplaneeringule ning seetõttu ei ole tagatud haldusmenetluse seadusest tulenevad haldusmenetluse läbiviimiseks kehtestatavad nõuded.
7. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-66-03 tehtud otsuse leidnud, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud, samuti on haldusasjas nr 3-3-1-42-02 punktis 11 leitud, et: „haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt". Viidatud otsust aluseks võttes, tuleb asuda seisukohale, et vastustaja on käesoleval juhul tegutsenud õiguspäraselt.
8. Lisaks Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
9. juuni 2007 otsuse nr 2-1/1923 tühistamise nõudele on kaebaja taotlenud kohtult ka vastustajale ettekirjutuse tegemist väljaandmata detailplaneeringu algatamise haldusakti kohta. Riigikohtu Halduskolleegium on otsuse 3-3-1-64-02 punktis 12 märkinud „Kui vallavalitsus on üldse jätnud kaalutlusotsuse tegemata (s.t kassaatori taotluse läbi vaatamata) või kui see otsus ei ole puuduliku motivatsiooni tõttu kontrollitav, tuleb kohustamiskaebus üldjuhul rahuldada ja vallavalitsusele teha ettekirjutus vaadata kassaatori avaldus (uuesti) läbi. Kohustamiskaebuse võib jätta rahuldamata vaid juhul, kui kohus veendub, et isiku taotluse rahuldamine asutuse poolt [...], on igal juhul välistatud.” Kuna planeeringu koostamise algatamata jätmine ei tähenda planeerimisdiskretsiooni teostamisest loobumist, vaid kaalutlusõiguse alusel tehtud otsust ja see on otsus on motiveeritud ning motiivid igaühe poolt kontrollitavad, puudub vajadus kohustada vastustajat tehtud otsust uuesti läbi vaatama. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda järgnevalt. Kaebaja on esitanud kaebuse, milles palub tühistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 29.06.2007 otsuse nr 2-1/1923, millega keelduti algatamast tema 17.05.2007 avalduse alusel detailplaneeringut kaebajale Tallinnas kuuluva Vabaduse pst. 84 krundi jagamiseks ja ehitusõiguse määramiseks. Kaebaja palub Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kohustamist 17.05.2007 esitatud detailplaneeringu algatamise avalduse uuesti läbivaatamiseks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, kas vastustajal on õigus keelduda detailplaneeringu algatamisest. Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva kohtuasja menetluse käigus 5.12.2007 tehtud 8 kohtumääruse punktis 11 leidnud, et kohalikul omavalitsusel on võimalik detailplaneeringu algatamise ettepanek ka rahuldamata jätta, kui ettepaneku eesmärgiks olev krundijaotus ei ole kohalikule omavalitsusele vastuvõetav. Asjaolust, et isik on kinnisasja omanik, ei tulene, et kohalik omavalitsus peab krundi jagamise küsimuse lahendamisel juhinduma üksnes tema soovist ning jätma arvestamata omaniku huvile vasturääkivad avalikud või kolmandate isikute huvid. Järelikult ei pea kohalik omavalitsus igakordselt tingimusteta nõustuma detailplaneeringu algatamisega, mille eesmärk on kinnistu jagamine, sest nii Riigikohtu kui ka praeguses vaidluses ringkonnakohtu poolt on leidnud kinnitust, et kohalikul omavalitsusel on algatamise või mittealgatamise otsuse tegemisel ulatuslik diskretsiooniõigus. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane põhiliselt selle tõttu, et vastustaja ei ole järginud selle tegemisel diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
11. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Halduse diskretsiooniotsuste üle kontrolli teostamisel on kohtu volitused piiratud. Mõlemad menetlusosalised on viidanud kohtu volituste osas õigesti Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-54-03 ja selle punktile 38, milles on märgitud „Halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga”. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vastustaja oleks teinud menetlusvigu kaebaja 17.05.2007 kaebuse menetlemisel. Ka ei kuulu kohtu kompetentsi vastustaja otsuse poliitilise otstarbekuse hindamine. Kohus võtab järgnevalt, lähtudes kaebusest, seisukoha küsimustes, kas otsuse langetamisel on tehtud vormivigu, kas see on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas see tugineb seaduslikule alusele ja kas ei ole tehtud diskretsiooniviga.
12. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on vormivigadeta. Haldusakt on antud kirjalikus vormis, selles on toodud kõik vajalikud ja kohustuslikud rekvisiidid, otsuse motivatsioon on piisavalt põhjalik, arusaadav ja eesmärgipärane ning seotud faktiliste asjaoludega. Kohus leiab, et otsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud neid küsimusi, millele otsus tugineb. Kohus leiab, et kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus suutnud tõendada, et otsuse motivatsioon oleks ekslik või tugineks ekslikele faktilistele asjaoludele. Kaebaja on vaidlustanud kohtuotsuse motivatsiooni peamiselt kahes küsimuses – esiteks selles, et tema arvates vastab taotletav detailplaneering Nõmme metsalinna miljööväärtuslikule hoonestusstruktuurile ning teiseks asjaolus, et tegelikult ei peaks planeeritava lahendusskeemi rakendamiseks likvideerima kõrghaljastust.
13. Kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega ja selgusega selgitanud, miks ta leiab, et taotluses toodud lahendus ei ole kooskõlas kaitstava hoonestusstruktuuriga. Vaidlust ei ole küsimuses, et Vabaduse pst. 84 kinnistu asub Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt miljööväärtusliku elamuala piirkonnas. Vastustaja on selgitanud, et kõik antud krundi kontaktalas asuvad piirkonna krundid on suuremad kui 1200m2 ja et Nõmme ehitusmääruse § 4 lg 13 kohaselt ei tükeldata reeglina II ehituspiirkonnas krunte üksusteks, mille pind on alla 1200 m
14. Samuti on selgitatud, et uue hoone rajamisel muutuks hoonestustihedus soovitavatel kruntidel liiga suureks ja muudaks Nõmmele omast suhteliselt hõredat hoonestusstruktuuri. Kõik need väited tuginevad kaebaja 9 enda poolt esitatud taotlusele ja sellele lisatud lahendusskeemile. Kohus peab siinkohal asjakohatuks kaebaja 28.12.2007 kohtule esitatud kaebuse täienduses toodud väidet, et tegelikult oleks planeeritavat lahendusskeemi võimalik nihutada selliselt, et põhihoone oleks külgaiast vähemalt 6 meetrit ja nii oleks võimalik jagada krunt vastavalt soovitusliku Nõmme ehitusmääruse kohaselt. Esiteks leiab kohus, et sellise ettepanku on teinud kaebaja alles pärast kaevatava otsuse vastuvõtmist. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei ole kaebaja väide käesoleva kaebuse lahendamisel asjakohane. Kohus leiab ka, et nähtuvalt kaebaja poolt koos taotlusega esitatud asendiskeemist (tl. 31), ei ole kaebaja poolt pakutav lahendus ilma soovitava hoonestusala olulise muutmiseta võimalik. Samuti nähtub asendiskeemist, et soovitav hoonestusala jääb oluliselt ettepoole piirkonna ehitusjoont. Teiseks ei muuda isegi hoonestusala vähendamine kogu krunti suuremaks ja kokku jääb krunt ikkagi alla soovitusliku 1200m
15. Siinkohal ei nõustu kohus täielikult ka kaebaja esitatud väitega, et vastustaja on pahatahtlikult eksitanud kohut väites, et uue soovitud krundi suurus jääb alla 1000 m
16. Kaebaja leiab, et soovitud krundi suuruseks oleks pool jagatavast krundist e. 1131 m
17. Kohus leiab, et kaebaja poolt esitatud asendiplaanist nähtuvalt ei soovita krunti täpselt pooleks jaotada. Nähtuvalt asendiplaanist, on soovitav uus krunt oluliselt väiksem, kui senise elamu juurde jääv krunt. Täpset soovitud kruntide suurust ei ole kaebaja avalduses ega asendiplaanil välja toonud. Kohus on siinkohal seisukohal, et isegi juhul, kui uue elamu ehitamiseks soovitud krunt jääb veidi suuremaks kui 1000 m2, ei vasta see soovituslikule suurusele 1200m
18. Seetõttu leiab kohus, et tegu ei saa olla asja otsustamist mõjutanud asjaoluga või diskretsiooniveaga.
19. Kohus leiab, et asjakohased on ka vaidlustatud aktis toodud ja kohtumenetluse käigus vastustaja poolt antud seletused, mis puudutavad kõrghaljastuse säilimist. Nähtuvalt puittaimestiku haljastusliku hinnangu kaardist (tl.166), ei ole soovitud hoone (hoonealune pind 200m2) ja selle teenindamiseks vajaliku nõuetekohase parkimiskoha ja ligipääsuteede rajamine ilma kõrghaljastust kahjustamata ilmselt võimalik. Kohus lähtub sellise hinnangu andmisel ka vastustaja poolt kohtuistungil viidatud 5 meetrisest puu kaitsevööndist (tl. 194). Kohtu hinnangul ei ole vastustaja vastupidised kinnitused asjaoludega kooskõlas, mis nähtub kaebaja esitatud hoonestuse asendiskeemist, selle võimalikust nihutamisest arvestades 6 m kaugust krundipiirist ja puittaimestiku haljastusliku hinnangu kaardilt nähtuvast puude asukohast. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole rikkunud motiveerimiskohustust ja vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendused on asjakohased ja arusaadavad.
20. Kohus leiab menetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja poolt esitatud väited ebavõrdsest kohtlemisest. Vastustaja on oma 18.02.2008 vastuses selgelt ümber lükanud kaebaja 10.10.2007 vastuses (tl. 89-91) toodud väited, et Trummi 20A, Pärnu mnt 317, Trummi 28, Põllu 63 ja 99 ning Toome pst puhul ei ole vastustaja järginud Nõmme ehitusmäärust. Vastustaja on need väited ükshaaval ümber lükanud (vt. ka käesoleva otsuse punkt 7.7) näidates, et need väited ei ole asjakohased tulenevalt käesolevast asjast erinevatest asjaoludest. Samuti lükkas vastustaja kohtuistungil samamoodi veenvalt ümber kõik kaebaja poolt 13.03.2008 esitatud nimekirjas (tl. 164) toodud näited väidetavast ebavõrdsest kohtlemisest, seletades nende paikapidamatust (tl. 193) nii, et ka kaebaja esindaja möönis nende paikapidamatust (tl. 194).
21. Kaebaja on oma kaebuses leidnud, et vastustaja ei ole järginud seaduslikkuse põhimõtet ja on rikkunud põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 68 toodud omandiõiguse tagatisi ja eelkõige omaniku õigust oma omandi vabaks kasutamiseks, käsutamiseks ja valdamiseks. 10 Siinkohal leiab kaebaja, et need õigused on ülimuslikud kohaliku omavalitsuse ehitusmääruse ees ning vastuolude korral tuleks lähtuda eelkõige põhiseaduses ja seadustes toodust, mitte põhjendada kohaliku omavalitsuse otsuseid eelkõige ehitusmääruse ainult soovituslikku jõudu omavate normidega. Kohus ei nõustu kaebaja sellise argumentatsiooniga. Nii Põhiseaduse § 32 lg 2 kui ka asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks seaduseks on planeerimisseadus. Vastustaja on õigesti viidanud

§ 1

lg 3, mis annab ruumilise planeerimise mõiste ning § 9 lg 2 p 1, mis sätestab, et detailplaneeringu eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Seega juhul kui kaebaja soovib kinnistut jagada tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama

§ 1

lg 3 tingimustele, ehk arvestama muuhulgas tasakaalustatult kultuurilise ja looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Need pikaajalised suundumused ja vajadused on kõige selgemini käesoleval juhul väljendatud Tallinna üldplaneeringus, mis muuhulgas määras kindlaks Nõmme miljööväärtusliku elamuala, kus uute hoonete rajamine peab järgima hoonestusstruktuuri. Sellise piirangu seadmine antud ala edasiseks hoonestamiseks teenib vaieldamatult avalikkuse huve ja on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka selle alusel antud seaduste sisu ja mõttega. Tallinna üldplaneeringut kaebaja vaidlustanud ei ole. Vastavalt

§ 5

p 1 kehtestatakse valla ehitusmäärus muuhulgas linnaosade planeerimise ja ehitamise üldiste põhimõtete ja reeglite seadmiseks. Seega ei ole Nõmme ehitusmääruse puhul tegemist seadusvastase dokumendiga. Õige on kaebaja väide, et ehitusmäärus ise ei saa kehtestada kitsendusi omandi kasutuseks, kuid käesoleval juhul ei olegi kitsendused seatud ehitusmäärusega, vaid vaidlustatud otsusega. Nimetatud otsus on tehtud lähtudes

ga kohalikule omavalitsusele antud diskretsioonist, selle tegemisel on järgitud nii menetluslikke kui ka sisulisi õigusnorme (muuhulgas haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 ja § 5 lg 2), ei ole väljutud kaalutluse piiridest ega tehtud kaalutlusvigu. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka muude selle tegemist reguleerivate seadustega ning on järelikult seaduslik.

1. Kaebaja ei ole oma kaebuses välja toonud ühtegi põhjendust, mis selgitaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Seetõttu jätab kohus selle kaebaja väite tähelepanuta.
2. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kannab menetlusulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kasuks. Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks ja seetõttu jäävad menetluskulud poolte kanda.
3. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ja juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Daimar Liiv Kohtunik 11