← Eesti

3-07-2386/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2386 Haldusasi J. K.u kaebus Energiaturu Inspektsiooni (ETI) 22.10.2007 otsuse nr 215-TK/EITS tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 08.05.

  1. Menetlusosalised ja esindajad RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord nende Kaebuse esitaja – J. K.; Vastustaja Konkurentsiameti volitatud esindaja – Tiiu Siig.
  2. Jätta kaebus rahuldamata.
  3. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 23.05.2008 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Asjaolud 22.08.2007 esitas J. K. ETI-le kaebuse Eesti Energia AS tegevuse suhtes seoses sooviga vahetada oma tarbimiskohas asukohaga X küla, Konguta vald, Tartumaa, peakaitsme suurust ja üle minna tarbitud elektrienergia tasumisel hinnapaketile KODU
  4. ETI 22.10.2007 otsusega nr 2-7/215 jäeti J. K.u kaebus Eesti Energia AS tegevuse suhtes rahuldamata põhjusel, et ETI ei tuvastanud elektrituruseaduse (ElTS) rikkumist Eesti Energia AS poolt. J. K.u esitas halduskohtule kaebuse ETI 22.10.2007 otsuse nr 215-TK/EITS tühistamise nõudes. 1 Kaebaja seisukohad ETI 22.10.2007 otsuses on tõlgendanud 18.11.2004 piiritlusakti nr E-016/2204 kui liitumispunkti muutmise kokkulepet. Nimetatud piiritlusakt täpsustab ainult omandi piiri, kusjuures omandis muudatusi tehtud ei ole alates elektripaigaldise pingestamisest ja lepingu sõlmisest 19.06.1995 ja seega ei muudetud piiritlusaktiga ka tarbimistingimusi. Tegemist on võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe (elektrivarustuse kokkuleppe) lisaga. Võrguühenduse fikseerimise kokkulepet ei ole muudetud ja vastavalt 19.02.1998 elektrivarustuse kokkuleppe nr 2552/1 p-le 3 on toitepunkt kokku lepitud K.u alajaamas nr 185029 0,4kV poolel. Vastavalt 01.02.1996 elektrivarustuse lepingu nr 2552 p-le 6 saab lepingut muuta poolte kirjaliku kokkuleppe alusel. Antud juhul on uus liitumispunkt määratud ühepoolselt ja meelevaldselt. Piiritlusakti ei saa käsitleda liitumispunkti muutmise lepinguna, kuna ta ei vasta EITS § 3 p 15 ja võrgueeskirja § 32 lg 1 p 1, § 33 lg-te 1, 2 ja 4 sätetele. Oma otsuses viitab ETI EITS §-le 89, mis annab võrguettevõtjale õiguse ühepoolselt muuta võrgulepingu ja elektrilepingu tüüptingimusi, aga antud küsimuses on tegemist ühepoolse lepingutingimuste muutmisega, mis on vastavalt seadustele lubamatu. Kuna tarbimispunkt on fikseeritud praegu kehtivas elektrivarustuse kokkuleppe nr 2552/1 p-s 3, on ETI oma otsuse tegemisel tuginenud valedele alustele - piiritlusakti on käsitletud elektrivarustuse kokkuleppe muutmisena. Vastustaja ETI seisukohad Antud asjas toimub vaidlus selle üle, kas ETI on vaidlustatud 22.10.2007 otsuses nr 215TK/ElTS õigesti tuvastanud, et piiritlusakt nr E-016/2004, mis sõlmiti 18.11.2004 võrguettevõtja Eesti Energia AS ja kliendi J. K.u vahel, määratlemaks omandi (kuuluvuse) piiri võrguettevõtja ja kliendi elektripaigaldiste vahel, seega ka liitumispunkti asukohta (ElTS § 3 p 15), on käsitletav liitumispunkti uue asukoha määramise kokkuleppena, mis muudab samade poolte vahel 19.02.1998 sõlmitud elektrivarustuse kokkuleppe nr 2552/1 ps 3 määratletud toitepunkti (liitumispunkti) asukohta või ei ole ETI tuvastus õige. Vaidlust ei ole selles, et Elva-Vellavere 15kV liin kuni K.u haruliinini mastis nr 1 paikneva lahklüliti toitepoolsete klemmide ühenduspoltideni (viimased kaasaarvatud) on võrguettevõtjale kuuluv võrk, sest see on ette nähtud elektrienergia edastamiseks (EITS § 9 p 29). Võrguettevõtjale kuuluv võrk lõpeb mastis nr 1 paikneva toitepoolsete klemmide ühenduspoltidega ja edasi algab elektripaigaldis, mis kuulub tarbijale, sest täidab elektrienergia tarbimiseks ettenähtud funktsiooni (EITS § 3 p 9). Seega ei seosta EITS mõistet elektripaigaldis omandisuhtega, vaid sellega, millist funktsiooni ta täidab ja kelle kasutuses ta on seoses funktsiooni täitmisega. J. K. on elektrienergia tarbija tarbimiskohas asukohaga Tartumaa Konguta vald X talu ning tema kasutuses elektrienergia tarbimiseks on elektripaigaldis alates mastis nr 1 paikneva lahklüliti toitepoolsetest klemmidest. Seadmete funktsiooni tähenduses EITS § 3 p 9 mõttes on nimetatud elektripaigaldis tarbija, s.o J. K.u elektripaigaldis. J. K. oli tarbijana õigustatud allkirjastama piiritlusakti, mis määras elektripaigaldise kuuluvuse, ühtlasi liitumispunkti. Poolte poolt allkirjastatud piiritlusakt on tõend selle kohta, et tarbija ja võrguettevõtja on ühiselt kokku leppinud liitumispunkti asukohas. J. K.u allkirjaga piiritlusakt lükkab ümber kaebaja väite sellest, et võrguettevõtja on ühepoolselt ja meelevaldselt muutnud liitumispunkti asukohta. Piiritlusakt täpsustab tarbijale kuuluva elektripaigaldise ja võrguettevõtjale kuuluva võrgu piiri. Piiritlusakt omab õiguslikku tähendust selles, et piiritlusaktis leppisid pooled kokku liitumispunkti uues asukohas kooskõlas EITS- iga. 2 EITS § 3 p 15 järgi on liitumispunkt turuosalise (antud juhul tarbija) elektripaigaldise täpselt määratletud ühenduskoht võrguga. Piiritlusaktist nähtuvalt on pooled kokkuleppinud, et võrk lõpeb K.u 15kV haruliini mastis nr 1 paikneva lahklüliti tootepoolsete klemmide ühenduspoltidel ja samast s.o. mastist nr 1 paiknevast lahklüliti toitepoolsetest klemmidest algab tarbija elektripaigaldis. Kui varasemas, poolte vahel 19.02.1998 sõlmitud elektriarvestuse kokkuleppe p-s 3 oli kokku lepitud toitepunkti (liitumispunkti) asukohaks K.u alajaamas 0,4kV poolel, siis piiritlusaktiga määrati kliendi liitumispunkti uus asukoht keskpinge poole asukohaga K.u 15kV haruliini mastil nr
  5. Kuigi 19.02.1998 elektrivarustuse kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud energiaseaduse § 16 p 4 nägi ette, et liitumispunkt on energiaseadme või seadmete ühenduskoht võrguga, millest lähtudes määratakse võrgu teeninduspiir või võrguga liituja ja võrguettevõtja vastutus, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti, siis elektrivarustuse kokkuleppe p-s 3 määratletud liitumispunkti asukoht ei vastanud energiaseaduse § 16 p-le 4, sest kokkuleppe kohaselt liitumispunkt ei asunud võrgu ja tarbija elektripaigaldise ühenduskohas, vaid tarbija elektripaigaldises. Eesti Energia loeb liitumispunkti määratlust 19.02.1998 sõlmitud elektrivarustuse kokkuleppe p-s 3 eksituseks, mille tingis asjaolu, et J. K. soovis tema poolt välja ehitatud elektripaigaldise jätta enda omandisse ja kasutusse. Neil asjaoludel loeb ETI põhjendatuks ja õigeks poolte vahel 18.11.2004 sõlmitud piiritlusakti sõlmimise ja sellega määratud liitumispunkti asukoha vastavuse tegelikkusele ning EITS-i nõuetele. Eesti Energia AS esitas kohe peale piiritlusakti sõlmimist 02.12.2004 kliendile J. K.ule võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe nr 322552001 VK/
  6. J. K. ei ole talle saadetud võrguühenduse fikseerimise kokkulepet allkirjastatult Eesti Energia AS-ile tagasi saatnud, kuigi allkirjastas piiritlusakti, mis on võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe osaks. Vastavalt piiritlusaktile on võrguühenduse fikseerimise kokkuleppes märgitud võrguühenduse läbilaskevõime (75kV), faaside arv

(3)ja nimipinge liitumispunktis (15kV). Asjaolu, et kaebaja ei ole allkirjastanud 02.12.2004 võrguühenduse fikseerimise kokkulepet, ei tähenda seda, et piiritlusakt ei vastaks elektriohutusseaduse § 3 lg 1 p-le
  1. Alusetult väidab kaebaja, et ETI on viitega EITS §-le 89 põhjendanud ühepoolset lepingutingimuste muutmise õigsust. ETI tuvastas, et pooled olid muutnud kokkuleppeliselt piiritlusaktiga liitumispunkti varasemat asukohta, mis tähendas ka muudatust 19.02.1998 sõlmitud elektrivarustuse kokkuleppes. Järelikult ei ole lepingu tingimusi ühepoolselt muudetud. Vastustaja palub jätta esitatud kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid menetlusosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohtu seisukohad Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Kohtu hinnangul on ETI kaevatud haldusaktis õigesti tuvastanud, et 18.11.2004 Eesti Energia AS ja J. K.u poolt allkirjastatud piiritlusakt nr E-016/2004 on käsitletav liitumispunkti uue asukoha määramise kokkuleppena, mis muudab samade poolte vahel 19.02.1998 sõlmitud elektrivarustuse kokkuleppe nr 2552/1 p-s 3 määratletud toitepunkti (liitumispunkti) asukohta. 3 19.02.1998 elektrivarustuse kokkuleppe nr 2552/1 (tl 11-12) p-ga 3 leppisid tarbija J. K. ja elektrimüüja kokku, et toitepunkt asub K.u alajaamas 0,4kV poolel. 18.11.2004 allkirjastasid võrguettevõtja ja klient J. K. piiritlusakti nr E-016/2004 (tl 62-63), mille kohaselt kuulub võrguettevõtjale Elva-Vellavere 15 kV liin kuni K.u haruliini mastis nr 1 paikneva lahklüliti toitepoolsete klemmide ühenduspoltideni – viimased kaasaarvatud, ning klient J. K.ule kuulub K.u 15/0,4 kV alajaam ja K.u 15 kV haruliin tervikuna alates mastis nr 1 paikneva lahklüliti toitepoolsetest klemmidest. Ehk teisisõnu leppisid pooled kokku liitumispunkti uues asukohas, mis erines 19.02.1998 lepingus kokku lepitust. Piiritlusaktist nähtuvalt on akt võrguühenduse kokkuleppe lisa, kuid sellele uuele võrguühenduse fikseerimise kokkuleppele (tl 65) on kaebaja keeldunud alla kirjutamast. ElTS § 3 p 15 kohaselt on liitumispunkt turuosalise elektripaigaldise täpselt määratletud ühenduskoht võrguga. Kokkulepet, milles pooled on fikseerinud liitumispunkti asukoha, tuleb lugeda eraldisesisvaks lepinguliseks dokumendiks, mis iseenesest ei pea olema elektrivarustuse või võrguühenduse kokkuleppe olemuslik osa või lisa. Viimatiöeldu tähendab, et liitumispunkti asukoha kindlaksmääramise kokkulepe saab eksisteerida ka iseseisvalt ning lepingu iseseisvaks sisuks ongi liitumispunkti ehk elektripaigaldise ühenduskoha kindlaksmääramine võrguga. Et kokkulepe liitumispunkti asukoha kindlaksmääramiseks ei ole ei liitumislepingu, võrgulepingu ega elektrilepingu lepingutingimus, nähtub ka ElTS §-st
  2. Liitumispunkti asukohast, st piiritlusakti kokkuleppest, juhinduvad pooled oma edasistes lepingulistes suhetes. Seega on olnud õige vastustaja tõlgendus, mille kohaselt muutis 18.11.2004 allkirjastatud piiritlusakt 19.02.1998 kokkuleppe p-i 3 ning uueks liitumispunktiks tuleb lugeda 18.11.2004 piiritlusaktis fikseeritu. Asjaolu, et kaebaja on keeldunud allkirjastamast talle 02.12.2004 väljastatud võrguühenduse fikseerimise kokkulepet, ei muuda 18.11.2004 piiritlusakti tühiseks ega kehtetuks. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on ise omakäeliselt ja vabatahtlikult 18.11.2004 piiritlusaktile alla kirjutanud. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et Eesti Energia AS on liitumispunkti asukohta ühepoolselt muutnud. Tulenevalt ElTS § 84 p-st 2 sõlmitakse liitumisleping ja võrguleping kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis. Toimikumaterjalidest nähtuvalt (tl 68) on Eesti Energia AS selgitanud kaebajale, et elektrienergia tariifid ostul keskpinge liitumispunktis 15kV on odavamad kui tariifid 0,4kV pingel. Alates uuele hinnakujundusele üleminekust 01.03.2005 on kaebaja teinud iseseisvalt arvestusi ja tasunud võrguteenuse ja elektrienergia eest suuremaid summasid kui Eesti Energia AS poolt esitatud arved. Sellest asjaolust tulenevalt oli kaebajal tekkinud seisuga 26.10.2007 ettemaks summas 9528 krooni. Eesti Energia AS on avaldanud soovi edasiste segaduste vältimiseks ning võrgu- ja elektrilepingute ühese mõistetavuse tagamiseks uuendada 01.02.1996 elektrivarustuse lepingut ja 19.02.1998 elektrivarustuse kokkulepet, kuid kaebaja ei ole seda soovinud. Seega on kaebaja ise asetanud end olukorda, kus ta täna on. Lisaks eelnevale on vastustaja õigesti tuvastanud, et piiritlusakti allkirjastamise seisukohast ei oma tähendust, kes on elektripaigaldise omanik. Kohus nõustub vastustajaga selles, et J. K. on vaieldamatult käsitletav tarbijana ehk kliendina ning tema kasutuses on elektrienergia tarbimiseks elektripaigaldis alates mastis nr 1 paikneva lahklüliti toitepoolsetest klemmidest (vt piiritlusakt). Seadmete funktsiooni tähenduses EITS § 3 p 9 mõttes on nimetatud elektripaigaldis tarbija, s.o J. K.u elektripaigaldis. Kes on elektripaigaldise omanik, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Seega oli J. K. 4 tarbijana õigustatud allkirjastama piiritlusakti, mis määras elektripaigaldise kuuluvuse ja ühtlasi liitumispunkti. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks alus puudub. Menetlusosaliste ülejäänud väidetele ei pea kohus vajalikuks hinnangut anda, kuna need ei saa asja lahendamise seisukohast omada olulist tähendust. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, menetluskulud. Vastavalt sellele sättele jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maret Altnurme Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.