KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1690 Haldusasi OÜ Creative Salon kaebus

§ 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. 17. mai 2007 maksuotsusega nr 12-5/302 kohustas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi: maksuhaldur) OÜ-d Creative Salon tasuma käibemaksu summas 14 535 krooni, füüsilisele isikule tehtud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu summas 1 10 795 krooni, sotsiaalmaksu summas 16 662 krooni ning töötuskindlustusmakseid summas 456 krooni ja kogumispensionimakseid summas 888 krooni. Maksuotsuses leiti maksumenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt, et OÜ Creative Salon ei ole raamatupidamisdokumentides kajastanud ja on jätnud maksuhaldurile deklareerimata sularahakäibe summas 80 752 krooni ning samuti, et OÜ Creative Salon on jätnud deklareerimata oma töötajatele J. K.le, J. M.le ja V. M.le tehtud väljamaksed ning tasumata neilt väljamaksetelt seaduses sätestatud maksud. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palub OÜ Creative Saoln eelnimetatud maksuotsuse tühistamist, leides, et maksuhaldur on vääralt hinnanud maksumenetluses kogutud tõendeid ning teinud seetõttu ebaõiged järeldused kaebuse esitaja käibe ning töötajatele tehtud väljamaksete kohta. Kaebuse esitaja rõhutab kaebuses, et tema ja J. K.i vahel tekkis enne K.i töölt lahkumist konflikt seoses asjaoluga, et J. K. hakkas kaebuse esitaja materjale kasutades osutama oma klientidele teenuseid oma kodus. Kaebuse esiaja leiab, et konflikti tõttu ei saa J. K.i poolt maksumenetluses esitatud väiteid pidada usaldusväärseteks ning samavõrd seab kaebuse esitaja kahtluse alla ka J. M. poolt antud ütlused, kuivõrd viimane on väidetavalt J. K.i sõbranna. Kaebuse esitaja märgib, et ainsana on nö. ümbrikupalga maksmist kinnitanud J. K., samas kui kõik ülejäänud maksumenetluse käigus ütlusi andnud töötajad on kinnitanud, et sellisel viisil töötasu ei makstud. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et J. K.i ütlused on väidetavalt töötasuna saadud summade suuruse osas ebaühtlased ning isikud, kes J. K.i väidete kohaselt talle sularahas töötasu välja maksid, st. V. M., Natalia Saluhhova ning L., sularahas töötasu väljamaksmist ei kinnita. Ka leiab kaebuse esitaja, et tõendamata on J. K.i väide, et Aia tn 5B aadressil asunud salongi käive oli 142 000 kuni 159 000 krooni kuus. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et J. K. ise klientidelt raha vastu ei võtnud ning seega ei saa ta ettevõtte reaalseid sissetulekuid teada. Ka leiab vastustaja, et ebausaldusväärsed ja muude tõenditega tõendamata on J. M. poolt antud ütlused, mille kohaselt töötas ta 2006. aasta jaanuarist juunini keskmiselt 15 kuni 20 päeva kuus, samas kui Natalia Saluhhova, V. M.i ja E. A. ütlused tõendavad, et J. M. töötas ainult 2006. aasta maikuus 10 tööpäeva ja juunikuus 6 tööpäeva ning talle maksti iga töötatud päeva eest 200 krooni. Veel heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette, et maksumenetluses käigus ei küsitud selgitusi kaebuse E. B.lt, kes korraldas kaebuse esitaja raamatupidamist ning puuduvad tõendid selle kohta, et maksuhaldur oleks maksumenetluses E. B.ga mingisugust koostööd teinud. 3. Samuti märgib kaebuse esitaja, et J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid ei ole raamatupidamisdokumendid ja neid ei saa tõendina arvestada. Kaebuse esitaja väidab, et pidas töötajatele makstud töötasude kohta arvestust ning lisaks raamatupidamise dokumentides kajastatud töötasudele ei maksnud töötasu sularahas. 4. Kaebuse esitaja väitel on maksuhaldur teinud arvestusraamatute kannetest valed järeldused. Nimelt väidab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on ekslikult liitnud arvestusraamatus kajastatud summad „päev kokku“, „müük“, „muu“ ja „kaardiga“, samas kui tegelikult oli käibeks real „päev kokku“ näidatud summa, kus juba sisaldus „müük“ ning „muu“ oli hoopis ettevõtlusega seotud kulud. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et maksuhaldur on ekslikult lugenud töötajale väljamaksutud summaks summa, mis tegelikult oli töötaja tööga seotud käive. Nii väidab kaebuse esitaja, et näiteks 14. augustil 2006 J. K.i kohta tehtud kanded kajastavad järgmist: 1944.- krooni – käive, mis on seotud töötaja maniküüri- ja pediküüriteenustega; 850 krooni – töötaja päevane materjali maksumuse käive. Kaebuse esitaja selgitab, et nende 2 andmete alusel arvestas kaebuse esitaja välja materjalide ja vahendite maksumuse vastavalt määratud protsentidele ning saanud tulemus on ettevõtlusega seotud kuluks (näiteks 14.08.2006 puhul kanne „muu 950,10 krooni"). 5. Ka väidab kaebuse esitaja, et V. M.i töötasu oli 3000 krooni alles alates 01.09.2006 6. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu Töövaidluskomisjoni 16. aprilli 2007. aasta otsusele, millega tuvastati OÜ Creative Salon endise töötaja J. K.i palk oli 5500 krooni kuus. Kaebuse esitaja leiab, et töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud ning seega ei saa seda arvestamata jätta. Veel märgib kaebuse esitaja, et töövaidluskomisjoni istungil kuulati tunnistajatena üle J. K. ja J. M. ning mõlemad kinnitasid, et J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud arveraamatu koopiatel nähtuvate summade näol on tegemist ettevõtte tuluga tulu, mitte aga palgaga. 7. Kaebuse esitaja toob ka välja, et maksuhalduri arvestuse õigsuse korral oleks kaebuse esitaja pidanud 2006. aasta maist oktoobrini kandma 37 248 krooni suurust kahjumit, ent kuivõrd sellist kahjumit ei kantud, siis järelikult on maksuhalduri arvestuses väärad. 8. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur võrreldes kontrolliaktiga muutnud 14.08.2006; 15.08.2006, 24.08.2006, 3 1.08.2006 ja 07.09.2006 käibe arvestamise metoodikat, ent samasuguseid parandusi ei ole tehtud maikuu, juunikuu, juulikuu ja oktoobrikuu arvestustesse, mis tähendab, et ühe juhtumi puhul maksuhaldur tarvitanud kahte erinevat arvestuse metoodikat, mis ei ole millegagi põhjendatud. VASTUSTAJA SEISUKOHT 9. Maksuhaldur kaebusega ei nõustu ja palub see rahuldamata jätta. Maksumenetluses üle kuulatud kaebuse OÜ Creative Salon töötajate ütluste kohta märgib vastustaja, et valdav osa neist töötas ka selgituste võtmise ajal kaebuse esitaja juures ning mõned neist viibivad Eestis elamisloa või välismaalase passi alusel, mis tähendab, et nende Eestis viibimine võib olla sõltuvuses töökoha olemasolust ning seetõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda reservatsioonidega. Seejuures rõhutab vastustaja, et varjatud töötasu maksmise juhtudel ei saa lugeda maksukohustuslase või tema esindaja selgitusi maksuhaldurit abistavateks juba seetõttu, et nö ümbrikupalga maksmine on ettekavatsetud seaduserikkumine, mida püütakse maksuhalduri eest varjata. Vastustaja on seisukohal, et J. K.i poolt nimetatud palgasummade erinevused ei ole märkimisväärsed, kusjuures Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nimetatud töötasud koosnevad brutosummadest (13 000 kuni 14 000 krooni), kuid maksuhaldur on maksuotsuses minetanud netosummasid, mis jäävad vahemikku 7000 - 11 300 krooni. Vastustaja ei pea võimlikuks lähtuda töötasu suuruse kindlakstegemisel Töövaidluskomisjoni otsusest, kuna see ei ühti äriühingus peetud arveraamatute analüüsi tulemusega. Samuti leiab vastustaja, et isikute vaheline tüli ei saa olla selgituste mittearvestamisele. Mis puudutab J. K.i väidet, et salongi käive oli vahemikus 142 000 kuni 159 000 krooni kuus, märgib vastustaja, et salongi reaalse käibe tuvastamisel ei ole lähtutud eelnimetatud ütlustest, vaid arveraamatute koopiatelt tulenevast summast. 10. J. M. töösuhte kestuse kohta märgib vastustaja, et Natalja Saluhhova ütlustest nähtuvalt hakkas ta ise administraatorina tööle alles pärast J. M. lahkumist 2006. aasta juunis ning salongi lahtiolekuaegu arvestades pidi ka enne seda olema tööl kaks administraatorit. Vastustaja väitel on tuvastatud on, et üheks administraatoriks oli V. M., kes oma sõnul töötas 3 sagedusega kaks päeva tööl ja kaks vaba ning seega võib eeldada, et 02.01. - 22.06.2006 oli teiseks administraatoriks just J. M.. 11. Vastustaja leiab, et Natalia Saluhhova ütlustest nähtuvalt esitas ta raamatupidamist korraldanud E. B.le üksnes dokumendid ning tegi ise ära vajalikud arvestused, ning seetõttu ei saa E. B. anda selgitusi salongis peetud mitteametliku raamatupidamise kohta ning vajalik ei olnud tema ülekuulamine maksumenetluses. 12. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et arvestusdokumendile kantud summa "Päev kokku" real sisalduvad juba read "müük", "muu" ja "kaardiga", kuna nende ridade summaks ei ole real "päev kokku" olev summa. Mis puutub J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud arvestusdokumente, siis märgib vastustaja, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast haldusasjas 33-1-39-04, on neid dokumente võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, kuna need sisaldavad olulisi märkmeid osaühingu tulude ja kulude kohta. 13. V. M.i töötasu kohta selgitab vastustaja, et selle suurus on tõendatud V. M.i enda ütlustega. Vastustaja toob võrdlusena välja, et 1500 krooni maksti salongis neile töötajatele, kes käisid tööl poole kohaga, ent V. M. käis tööl vahetusega kaks päeva tööl ja kaks vaba ehk täiskohaga. 14. Viimaks toob vastustaja välja ka selle, et kui kaebuse esitaja parandas TSD deklaratsioone ja näitas seal varasemalt deklareeritust suuremaid väljamakseid, siis oleks pidanud ka deklareeritav käive suurenema, vastasel juhul ei oleks olnud sellisteks väljamakseteks vahendeid. Kuna äriühingul kahjumit ei olnud, nagu ka kaebaja osundab, siis viitab algselt deklareeritust suuremate töötasu väljamaksete tegemine vastustaja hinnangul varjatud käibe olemasolule. 15. Käibe arvestuses kahe erineva metoodika kasutamist seletab vastustaja sellega, et erinevate perioodide kohta on maksuhalduril erinevad tõendid -- 14.08, 15.08, 24.08, 31.08, 07.09 kohta on maksuhalduri käsutuses arveraamatu koopiad, mille esitas J. K., mis võimaldavad osaliselt arvestada kontrollaktile esitatud eriarvamuses toodud väiteid. KOHTU PÕHJENDUSED 16. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et OÜ Creative Salon kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. 17. Kohus leiab, et maksuotsuse lisas esitatud OÜ Creative Salon käibe arvestus on põhjendatud ja tugineb maksumenetluses kogutud tõenditele ning kaebuse esitaja ei ole tõendanud ega isegi põhistanud oma väidet, et see arvestus on ekslik. Arusaadavalt on vaidlustaud maksuotsuse aluseks oleva OÜ Creative Salon deklareerimata käibe arvestamisel lähtekohaks tabel (tl. 183), milles on kajastatud J. K.i poolt klientidele osutatud teenuste ja müüdud kaupade eest OÜ-le Creative Salon laekunud summad. Kohtuistungil kinnitas kaebuse esitaja seaduslik esindaja N. Saluhhova, et tema ise on viidatud tabeli koostanud ning sellest nähtub milliseid summasid J. K.i kliendid sisse tõid. Maksuhaldur on seejuures eeldanud, et nimetatud tabelis märgitud summad on kliendid tasunud sularahas ning et need on jäetud raamatupidamisarvestuses kajastamata ulatuses, mis ületab salongis peetud L’Oreal’i vihikus näidatud summasid. Maksuhaldur on korrigeerinud seda arvestust aga 2006. aasta 14. augusti, 15. augusti, 24. augusti, 31. augusti ja 07. septembri käibe osas, lähtudes maksuhalduri 4 käsutuses olevatest kaebuse esitaja poolt koostatud ning J. K.i poolt esitatud arvestusraamatust (tl. 187 kuni 196) tehtud koopiatelt nähtuvatest andmetest. Selleks on vastavatel päevadel liidetud J. K. klientidelt saadud summale teiste samal päeval tööl olnud töötajate klientidelt saadud summad (maksuotsuse lisa 4, veerg 8 „Ilusalongi päevakäive“)ning lahutanud summa, mis on arvestusraamatust tehtud koopial kajastuvas päevakokkuvõttes kantud reale „Kaardiga“. Nii näiteks nähtub, et 01. mail 2006 on L’Oreali kaustiku kohane käive olnud 270 krooni, samas nähtub tl. 183 asuvast tabelist, et J. K.i kliendid on sisse toonud 1645 krooni ning maksuhaldur on asunud põhjendatult seisukohale, et 1645270=1375 krooni on laekunud nö. musta kassasse ning kokku on selliselt maikuu jooksul laekunud 17 234 krooni, mis vastab summale 14 605 krooni ja sellele lisanduvale 18 %-lisele käibemaksule. Seejuures ei ole põhjendatud kaebuse esitaja etteheide, et sarnaselt augusti ja septembrikuu arvestustele ei ole maksuhaldur parandanud teiste kuude arvestusi. Nimelt esitati maksuotsusest nähtuvalt maksuhaldurile arvestusraamatu väljavõtted konkreetsete kuupäevade kohta, mitte aga kõigi kuupäevade kohta. Seejuures oleks arvestusraamatute kui kassaarvestuse seisukohast tähtsate dokumentide esitamise kohustus olnud kaebuse esitajal, ent seda kohustust ta täitnud ei ole. 18. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on arvestusraamatu kandeid valesti mõistnud ning kasutanud käibe arvestamisel vale metoodikat. Tuues näitena 14. augusti 2006 märgib kaebuse esitaja, et maksuhaldur on vääralt kõik arvestusraamatus näidatud summad liitnud ning saanud tulemuseks 9050 krooni. Esiteks on see väide väär, kuna maksuotsuse 4. lisast nähtuvalt on tulemuseks saadud 5894 krooni, mis tähendab, et maksuhaldur on liitnud arvestusraamatus (kd I tl. 188) ridadel „Päev kokku“ ja „Müük“ näidatud summad ja lahutanud sellest real „Kaardiga“ märgitud summa. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et arvestusraamatus reale „Müük“ kantud summade näol ei ole tegemist mitte ilusalongis teenuste osutamisel kasutatud materjalidega, vaid klientidele kaasa müüdud kaubaga. Kaebuse esitaja ei ole seejuures esitanud ühtegi tõendid ega ka põhjendatud väidet, mis eelneva seisukoha ümber lükkaks. Seega ei saa väita, et arvestusraamatus real „Müük“ kajastatud summa oleks juba hõlmatud real „Päev kokku“ kajastatud summaga, kuna real „Päev kokku“ näidatud väärtus ühtib vastaval päeva tööl olnud töötajate poolt osutatud teenuste eest laekunud summadega. 19. Nii kaebuses kui kohtuistungil rõhutas kaebuse esitaja korduvalt, et L’Oreali kaustikut kasutati klientide registreerimiseks ning seal kajastatud summad olid üksnes registreeritud kliendile osutatavate teenuste eest prognoositavad laekumised. See väide võib isegi olla õige, ent see ei muuda maksuhalduri tehtud järeldust kaebuse esitajale positiivsemaks, kuna maksuotsuse 4. lisas esitatud tabelist nähtub, et maksuhalduri poolt tuvastatud varjatud käive (maksuotsuse 3. lisas esitatud tabelis näidatud read „Sularaha täiendav laekumine“) hõlmab neid summasid, mis L’Oreali kaustikus ei kajastu. 20. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et esitas maksuhaldurile kogu kassaarvestuse, ent kohtumenetluses ei ole ta esitatud kassaarvestusdokumentidele viidates põhjendanud, miks ta leiab, et maksuotsuses esitatud varjatud käibe arvestus on väär. Kuivõrd kaebuse esitaja seaduslik esindaja tunnistas kohtuistungil, et J. K.i poolt maksuhaldurile esitatud arvestuslehed on ta ise koostanud ning need kajastavad J. K.i klientidelt saadud summasid, siis tulnuks kaebuse esitajal põhjendada ja tõendada see, et nimetatud arvestuslehtedel (tl. 183

1. jj)näidatud käive on juba varem deklareeritud ehk teisisõnu pidanuks kaebuse esitaja ära näitama selle, et näiteks J. K.i klientidelt 2006. aasta maikuus saadud summa 150+21344+1315+1185=23944 sisaldub täielikult maksuotsuse 3. lisas esitatud 5 käibearvestuses mõnel teisel real (nt. Ilusalongi teenused/sularahas, Ilusalongi teenused/kaardimaksed), mitte aga real „Sularaha täiendav laekumine“. Seda kaebuse esitaja aga ära näidanud, põhjendanud ega tõendanud ei ole. 21. Lisaks eelnevale märgib kohus, et olenemata sellest, kui suur oli ilusalongis teenuste eest tasumisel sularaha ja pangakaardiga tehtud tehingute vahekord, tuleb äärmiselt ebatõenäoliseks pidada aga asjaolu, et sularahaarveldusi on toimunud kontrollitaval perioodil üksnes mai- ning septembrikuus, ent juunis, juulis ja augustis ei ole mitte ühtegi sularahatehingut tehtud. Seejuures tuleb tähele panna, et kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud E. B. väitel toimus sularahaarveldusi igal kuul. Seda, et kliendid maksid sularahas, kinnitavad ka väljavõtted arvestusraamatust (tl. 187-196), kus on eraldi kajastatud kaardiga tehtud maksed, millest võib loomulikult järeldada, et muu käibe moodustas sularahakäive. Siinkohal tuleb tähele panna, et arvestusraamatu koopiad on olemas mõnede augusti- ja mõnede septembrikuu päevade kohta, ent augustikuus maksuhaldur sularahaarvelduste aluseks olevaid dokumente kaebuse esitaja raamatupidamisdokumentide hulgast arusaadavalt leidnud ei ole. Ka kaebuse esitaja ei ole väitnud, et sularahaarveldusi kajastavad dokumendid oleksid maksuhaldurile tegelikult esitatud. 22. Kohus leiab, et esitatud arvestusraamatu ka J. K.i klientidelt saadud summade kohta peetud arvestusdokumentide põhjal on maksuhalduri poolne varjatud käibe arvestus korrektne. Arvestuse ebaõigsust saaks kaebuse esitaja tõendada eelkõige viidates äriühingus nõuetekohaselt koostatud ja säilitatud raamatupidamisdokumentidele, ent seda ei ole kaebuse esitaja teinud. Kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhaldur tugineb eeldustele, ei ole iseenesest vale, ent sarnaste eelduste ümber lükkamise ning maksuarvestuse ekslikkuse tõendamise kohustus on MKS §-st 150 tulenevalt kaebuse esitajal. Asjaolu, et kaebuse esitaja raamatupidamine on olnud puudulik, ei saa kaebuse esitaja tõendamiskoormust vähendada, vaid vastupidi, suurendab seda. Korrektseid ja kontrollitava perioodi majandustegevust täielikult ja igakülgselt kajastavaid raamatupidamisdokumente ei ole kaebuse esitaja aga arusaadavalt maksuhaldurile esitanud. Ka käesoleva haldusasja toimikus ei ole selliseid tõendeid, mis lükkaksid maksuhalduri eelduse ümber ning samas ei ole kaebuse esitaja kohtumenetluse käigus väitnud, et haldusasja toimikust puuduksid mingisugused olulised maksumenetluse käigus kogutud dokumendid, millele kaebuse esitaja oma väidetes tugineda sooviks. 23. Kohus leiab samuti, et põhjendatud on maksuhalduri seisukoht füüsilistele isikutele tehtud väljamakseid puudutavas osas. Sisuliselt on maksuhaldur leidnud, et kaebuse esitaja maksis kolmele oma töötajale osaliselt töötasu sularahas, seda deklareerimata ning sellelt seaduses sätestatud makse kinni pidamata ja maksmata ehk nö. maksis ümbrikupalka. Õige on maksuhalduri seisukoht, et ümbrikupalga maksmise tõendamisel on kesksel kohal väidetavalt sellisel viisil raha saanud isiku ütlused. Vaidlust ei ole selles, et J. K. ja J. M. on sularahas töötasu saamist kinnitanud. Kohus möönab, et nimetatud isikute ja kaebuse esitaja vahelist konflikti tuleb tõendite hindamisel arvesse võtte, ent küll ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et konflikti tõttu ei tohiks J. K.i ja J. M. väiteid üldse tõendina kasutada. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et asjaoluks mis kinnitab ümbrikupalkade maksmist, on käibearvestuse pidamine töötajate kaupa. See viitab üheselt asjaolule, et töötajate töötasu võib olla sõltuvuses teenindatavatelt klientidelt laekunud summade suurusest. Vastasel korral ei oleks sellise arvestuse pidamine vajalik. Kaebuse esitaja põhjendus, et J. K.i kohta peeti eriarvestust seetõttu, et kaebuse esitaja oli tasunud tema koolituse eest, ei ole loogiline, sest J. K.iga sõlmitud töölepingu (kd II, tl. 30) kohaselt oli J. K.il üksnes kohustus töötada pärast 6 erialase ettevalmistuse (professionaalse õpetuse) lõpetamist kaebuse esitaja juures 2 aastat. Seega isegi kui eeldada, et J. K. kaebuse esitaja kulu mingisuguse erialase väljaõppe sai, siis ei nähtu, et sellega seoses oleks olnud tarvidust pidada eraldi arvestust tema teenindatavatelt klientidelt saadud summade kohta. Kohus märgib siinkohal, et iseenesest ei saa tööandjal keelata ükskõik millise arvestuse pidamist oma töötajate töö tulemuslikkuse vms kohta, ent töötajate kaupa isikulise käibearvetuse pidamine kinnitab antud juhul J. K.i ja J. M. ütlusi, et ettevõttes maksti ümbrikupalka. Kaebuse esitaja väite, et töötajatele maksti alati täpselt töölepingus määratud palka, lükkab ümber asjaolu, et kaebuse esitaja on 2007. aasta veebruaris teinud kontrollitavat perioodi puudutavates TSD deklaratsioonides parandusi, tunnistades sellega, et vähemalt teatud juhtudel maksti ka töölepingus nimetamata summasid. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud maksuhalduri väidet, et kaebuse esitaja ei ole esitanud deklaratsioonide muutmise aluseks olevaid dokumente. Ka väidetavalt kaebuse esitaja raamatupidamist korraldanud E. B. väitis kohtuistungil tunnistajana antud ütlustes, et parandas deklaratsiooni üksnes kaebuse esitaja seadusliku esindajalt N. Saluhhovalt saadud teabe põhjal. Kohtu hinnangul ei lükka J. K.i ja J. M. ütlusi ümber teiste maksumenetluses üle kuulatud kaebuse esitaja töötajate väited, et neile ei ole ümbrikupalka makstud. Vastustaja toob siinkohal õigesti välja, et nende isikute antud ütluste usaldusväärsust kahandab asjaolu, et ütluste andmise ajal olid nad kaebuse esitajaga jätkuvalt töösuhtes ning seega sõltuvusvahekorras. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kaebuse esitaja oleks ümbrikupalka maksnud teistele töötajatele, vaid see asjaolu on tuvastatud üksnes kolme töötaja puhul. 24. J. K.i osas on maksuhaldur põhjendatult lähtunud tema enda ütlustest tasu suuruse kohta, mida kinnitab J. K.i klientidelt saadud summasid kajastav tabel (tl. 183 jj). Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et nimetatud tabelis näidatud protsendimäärad tähistavad seda, kui suure osa kliendilt saadud summast saab töötaja endale. Arusaadavalt on see määr erinevate teenuste puhul erinev. Kaebuse esitaja ei ole seejuures ei maksumenetluses ega kohtumenetluses andnud mingisugust mõistlikku seletust selle kohta, mida protsendimäärad 40%, 35%, 50% ja 10% tema meelest tähistavad või kuidas ja mille järgi need protsendimäärad leitud on. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et protsendid kajastavad vastavate protseduuride materjalikulu ning seda, kui suure osa laekunud summast moodustab ettevõtlustulu, millest on maha arvatud materjali maksumus, ent see väide on paljasõnaline ja põhjendamata. Nii näiteks jääb arusaamatuks, milles seisneb materjalikulu toodete müügi korral (rubriigi „Müük“ juures on kajastatud protsendimäär 10%). Seega on igati mõistlik eeldada, et sarnases töötajate kaupa peetud arvestuses tähistavad protsendimäärad just seda osa summast, mille töötaja tasuna endale saab. 25. J. K.i ütluste usaldusväärsust ei vähenda see, et erinevatel aegadel on väited saadud töötasude kohta olnud ebaühtlased. Sisuliselt on J. K. nii maksuhalduri poole esmakordselt pöördudes, maksuhaldurile ütlusi andes ning isegi Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses näidanud sarnase netosumma, mis jääb vahemikku 7000 kuni 11 300 krooni ning kattub J. K.i klientidelt saadud laekumiste arvestuses näidatud summaga. Põhjendatud on ka maksuhalduri seisukoht, et töövaidluskomisjonile esitatud avalduses on J. K. ilmselt märkinud brutosummad, maksuhaldurile antud ütlustes opereerib aga netosummadega. 26. Kaebuse esitaja ja J. K.i vahelise individuaalse töötüli asjas tehtud Töövaidluskomisjoni otsus ei lükka ümber maksuhalduri seisukohta ümbrikupalga maksmise osas. Asjaolu, et töövaidluskomisjon ei pidanud töölepingu pinnalt tõusetunud vaidluse lahendamisel tõendatuks töölepingus märgitust suurema palga saamist, ei välista, et maksuhaldur siiski 7 suurema tasu maksmise tuvastab. Töövaidluskomisjoni 16. aprilli 2007 otsusest ning Töövaidluskomisjonile esitatud avaldustest (kd II, tl. 100
2. jj)nähtuvalt on kaebuse esitaja ka töövaidluskomisjonis väitnud, et sai palka kokkulepitust rohkem, ent taotlenud puhkusetasu väljamõistmist kokkulepitud põhipalgast lähtudes. Seetõttu ei olegi Töövaidluskomisjoni asunud analüüsima kaebuse esitaja väiteid enam kui 5500 krooni suuruse palga saamise osas, sest need väiteid ei olnud kaebuses esitatud nõuet arvestades tähtsad. Põhimõtteliselt ei ole oluline, mis põhjusel esitas J. K. Töövaidluskomisjonile taotluse mõista puhkusetasu ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest välja väiksemas summas, kui ta tegelikult sai. 27. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur pole tõendanud, et J. M. töötas ilusalongis 02.01.2007 kuni 22.06.2006 keskmiselt 15-20 tundi päevas. Esiteks tuleb tähele panna, et vaidlustatud maksuotsus hõlmab perioodi 2006. aasta maikuust kuni oktoobrikuuni ning seejuures ei ole vaidlust selles, et J. M. lahkus töölt 2006. aasta juunis. Vastustaja on välja toonud, et N. Saluhhova asus ilusalongis administraatori kohustusi täitma pärast seda, kui J. M. lahkus ning teinud sellest põhjendatud järelduse, et varem jagunes kohu administraatori töökoormus J. M. ja V M.i vahel. V. M. on seejuures väitnud, et tema töötas graafiku alusel 2 päeva tööl ja 2 päeva vaba ning seejuures väidab V. M., et maikuus oli ta sootuks puhkusel. Seega on igati põhjendatud eeldada, et sel ajal täitis administraatori kohustusi J. M. Vastustaja toob põhjendatult välja ka selle, et kaebuse esitaja seadusliku esindaja selgitused J. M. töötamise aja kohta on vasturääkivad ega ühti maksumenetluses selgitusi andnud E. A. ütlustega, kelle väitel töötas J. M. salongis 2 kuni 3 kuud. Kõik kaebuse esitaja väited J. M. töösuhte kestuse, iseloomu ja tingimuste kohta on aga ebausaldusväärsed juba pelgalt seetõttu, et töölepingut selle töötajaga ei vormistatud ning töötasu maksmine deklareeriti samuti alles tagantjärele TSD deklaratsiooni parandamise käigus. Kohus leiab, et kaebuse esitaja saaks konkreetsete töötajate tööaegu puudutavaid väiteid kinnitada näiteks mingisuguste tööaja arvestusdokumentidega, mille koostamine igas sarnases ettevõttes oleks loomulik ning ettevõtte juhtimise ja töö korraldamise seisukohast ka igati vajalik, ent arusaadavalt ei ole kaebuse esitaja vastavat arvestust kas üldse pidanud või igal juhul ei ole seda ei maksu- ega kohtumenetluses oma väidete kinnituseks esitatud. Kohus möönab siinkohal, et väites, et J. M. ei töötanud nii palju, nagu maksuhaldur tuvastas, tuleks kaebuse esitajal tõendada negatiivset asjaolu, ent sellise negatiivse asjaolu tõendamine oleks kaebuse esitajal võimalik. Kaebuse esitaja seda aga teinud ei ole. 28. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, nagu oleks maksuhaldur uurimispõhimõtete eirates jätnud põhjendamatult võtmata selgitused kaebuse esitaja raamatupidamist korraldanud E. B.lt. E. B. kohtuistungil antud ütlused kinnitasid vastustaja seisukohta, et E. B. ei saanud maksumenetluse seisukohast olulisi asjaolusid teada ning seega ei olnud temalt eraldi selgituste võtmiseks ka põhjust. Seejuures ei ole kaebuse esitaja ei kaebuses ega ka kohtuistungil pärast E. B. üle kuulamist toonud välja ühtegi asjaolu, mille kohta oleks maksuhaldur saanud E. B. käest selgitusi küsides asjas tähtsust omavat teavet, mis võinuks viia vaidlustaud maksuotsuses teistsuguste järelduste tegemiseni. Oluline on, et E. B. kinnitas kohtuistungil, et tema koostas N. Saluhhova käest saadud andmete ja dokumentide põhjal raamatupidamise koondaruandeid ning kassaoperatsioonidega ei tegelenud. Kuivõrd vaidlustaud maksuotsuse keskseks teesiks on aga just see, et kaebuse esitajal esines varjatus sularahakäive, millest tehti ka töötajatele varjatud väljamakseid, siis on ilmne, et E. B. ei saanud selle kohta midagi teada. 29. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et J. K.i poolt esitatud dokumendid ei ole raamatupidamisdokumendid ja neid ei tohiks maksuarvestuses kasutada. Kuivõrd kaebuse 8 esitaja seaduslik esindaja on ise väitnud, et kõnealused arvestusdokumendid on kaebuse esitaja poolt käitatavas ilusalongis koostatud ning kajastavad konkreetsete töötajate poolt teenindatud klientidelt saadud summasid, siis on kahtlemata tegemist dokumentidega, mis annavad teavet maksuarvestuse aluseks olevate asjaolude kohta. Maksuhalduri poolt nimetatud dokumentide põhjal tehtud järeldused on kaebuse esitajal võimalik ümber lükata korrektsete ja ettevõtte majandustegevust igakülgselt ja täielikult kajastavate raamatupidamisdokumentidega, mida kaebuse esitaja aga teinud ei ole. 30. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et V. M.i palk oli kogu kontrollitava perioodi jooksul 3000 krooni kuus ning väär on kaebuse esitaja väide, et sarnast palka hakati V. M.ile maksma alles 2006. aasta septembris. Siinkohal tuleb tähele panna, et erinevalt mitmest teisest töölepingust, mille lõpus on kajastatud ka töölepingu muudatused, sealhulgas palga suurendamine, ei ole V. M.iga sõlmitud töölepingusse selliseid muudatusi (kd II, tl. 55-58) kantud ning seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et V. M.i palka septembrist alates muudeti. Samas on töölepingus palga suurusena märgitud hoopis 1345 krooni ja tööajanormina 20 tundi nädalas. V. M. väitis aga, et töötas graafiku alusel 2 päeva tööl ja 2 päeva ning tööpäevadel alates kella 10.00-st kuni kella 20.00-ni ehk 10 tundi päevas. See tähendab, et ta töötas keskmiselt 15 päeval kuus kümme tundi päevas, mis tähendab keskmist nädalakoormust umbes 35 tundi nädalas. Ei ole usutav, et töötaja, kes sai 2005. aasta alguses 1345 krooni kuupalka 20-tunnise nädalatöö eest, sai 2006. aastal keskmiselt 35-tunnise töönädala eest kuupalgana ainult 1500 krooni. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et V. M.iga samal ajal administraatorina töötanud J. M. väitel sai ta palka alguses 200, hiljem 250 krooni päevas. Eelduslikult pidi V. M. saama samasuguse töö eest sarnast palka, mis tähendab, et töötades kuus keskmiselt 15 päeva (2 päeva tööl, kaks päeva vaba), oleks 200 kroonise päevatasu juures olnudki kuutasuks 3000 krooni. Kaebuse esitaja ei ole siinkohal kuidagi mõistlikult seletanud sarnast palgaerinevust ühesugust tööd teinud isikute vahel, kusjuures väidetavalt ligi kaks korda väiksemat tasu sai pikema kogemusega töötaja V. M.. Maksuhalduri seisukoht, et V. M.ile maksti kogu kontrollitava perioodi vältel 3000 krooni suurust palka, on seega põhjendatud. 31.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 9