3-07-2243/4

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2243 Otsuse kuupäev 04.veebruar 2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Donna F. Parson kaebus Halliste Vallavalitsuse keeldumisele pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Viljandi Maakonnakomisjoni 31.05.1995.a otsusega nr 34-8843 on Alma Päärson tunnistatud õigustatud subjektiks Halliste vallas Kernitse 27 talumaa suhtes ning 25.oktoobri 1995.a otsusega nr.38-9209 Maiste 44 maa suhtes. Anna Päärson suri 29.04.1992.a. Halliste valla maakorraldaja esitas Kernitse 27 maa tagastamiseks vajalikud dokumendid 22.juunil 1995.a.Viljandi Maa-ametile, kuid maa tagastamise menetlust ei algatatud kuna õigustatud subjekt oli surnud. Viljandi notar Kersti Kulla poolt on 21.05.2007 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus, milles on Alma Päärsoni vara pärijaks ½ mõttelises osas tunnistatud tema poeg John Parson (ka Jaan Päärson), kes on sündinud 30.05.1938 ja surnud 30.09.1997.a. ning John Parsoni (Jaan Päärson) vara pärijaks tema abikaasa Donna F.Parson. 28.06.2007 pöördus Donna F Parsoni esindaja Adir Aronovich Halliste Vallavalitsuse poole avaldusega Donna F Parsoni pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks Halliste vallas Maiste 44 ja Kernitse 27 talumaade tagastamiseks. 1 18.09.2007 kirjaga teatas Halliste Vallavalitsus, et Halliste Vallavalitsus ei saa ennistada Donna F. Parsoni pärandile nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamise tähtaega ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust pole võimalik algatada. Keeldumise alusena on märgitud Maareformi seaduse muutmise seaduse §

1. 05.11.2007 esitas Donna F. Parson Tartu Halduskohtule kaebuse Halliste Vallavalitsuse vastu seoses pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamisest keeldumisega. Kaebuse põhjendused Donna F. Parson palub tühistada Halliste Vallavalitsuse otsus mitte ennistada kaebaja pärimistunnistuse esitamise tähtaega, kohustada Halliste Vallavalitsust uuesti läbi vaatama kaebaja pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus ning tunnistada Eesti Vabariigi maareformi seaduse muutmise seaduse paragrahv 26 põhiseadusele mittevastavaks. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et Alma Päärson tunnistati Maiste 44 ja Kernitse 27 talumaade osas õigustatud subjektiks
2. a., s.o. pärast avaldaja surma.
3. a. suri ootamatult Donna F. Parsoni abikaasa John Parson (Jaan Paarson). Kaebaja märgib, et ta ei olnud sel ajal kindel, kas tal oli õigus pärida tema surnud abikaasa vara Eesti Vabariigis. Alles
4. aasta suvel, külastades Eestit, selgitati talle Halliste vallas, et tal on õigus pärida oma abikaasa Eestis asuv vara. 2006.a. oktoobris esitas Donna F. Parsoni taotluse Viljandi notarile tema abikaasa vara pärijaks tunnistamiseks. 2007.a maikuus anti Donna F. Parsonile välja seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus (reg.nr.2562), mille alusel ta on tunnistatud oma abikaasa John Parsoni (Jaan Paarsoni) vara pärijaks. Halliste Vallavalitsus keeldus aga oma vastuses
5. septembrist
6. a.. Donna F. Parsoni pärimistunnistuse esitamise tähtaega pikendamast seoses Maareformi seaduse muutmise seaduse (edaspidi MRS muutmise seadus) paragrahviga 26, mis sätestab, et kui pärand on avanenud enne seaduse jõustumist 27.11.2005.a. ja nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates (st üheksa kuu jooksul, arvates 27.11.2005 a.), seega
7. augustiks
8. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. Kaebuse esitaja leiab, et Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) paragrahviga 32 tagatud õigust omandile on käesoleval juhul MRS muutmise seaduse paragrahviga 26 ebaproportsionaalselt riivatud. Kui järgida MRS muutmise seaduse paragrahv 26-s sätestatud tähtaega, kaotab Donna F. Parson omandiõiguse kui tema abikaasa seadusjärgne pärija. PS paragrahv 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium on oma lahendis nr.3-4-1-1-02
9. märtsist 2002 seisukohal, et põhiõiguste adressaadi põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. Seega riivatakse MRS muutmise seaduse paragrahv 26-s sätestatud tähtajaga kaebaja kui maa pärija omandiõigust, mis ei ole PS paragrahv 11 mõttes proportsionaalne, 2 kuna isik jäetakse ilma põhiseadusega tagatud õigusest omandile vahendiga, mis ei ole vajalik ega mõõdukas. Vahend ei ole vajalik, kuna kaebajalt ei saa võtta õigust olla tema abikaasa vara pärija. Vahend on ebaproportsionaalne, kuna jätab kaebaja ilma temale pärimisõigusega kuuluvast kinnisvarast. Vastustaja seisukoht Halliste valla maakorraldaja esitas Kernitse 27 maa tagastamiseks vajalikud dokumendid 22.juunil 1995.a.Viljandi Maa-ametile kuid maa tagastamise menetlust ei algatatud kuna õigustatud subjekt oli surnud. 15.märtsil 2001.a.käis Alma Päärsoni poeg Vaino Parson Viljandi Maavalitsuses Einar Laukse juures, kus talle selgitati kuidas peab toimima, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust saaks alustada. Vaino Parson ei ole esitanud Halliste vallale pärimisõiguse tunnistust Kernitse 27 ja Maiste 44 talumaa pärimise kohta. 2006 aastal käis Donna F.Parson Halliste Vallavalitsuses ning tundis huvi tema mehe emale kuulunud Kernitse 27 ning Maiste 44 talumaade tagastamise suhtes. Halliste Vallavalitsuses selgitati Donna F.Parson'le kuidas toimida, et saada nende maade pärijaks. Donna F.Parson esitas Halliste Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse
10. juunil 2007.a. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust polnud võimalik algatada kuna maareformi seaduse muutmise seaduse paragrahv 26 alusel ei ole seda võimalik teha. Kohtu põhjendused ja otsus Halduskohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kaebuse esitaja Donna F. Parson on 28.06.2007 saatnud Halliste Vallavalitsusele kirja, taotledes Donna F.Parsoni pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist ja õigusvastaselt võõrandatud kinnisvara tagastamise menetluse algatamist Halliste vallas asuvate Maiste 44 ja Kernitse 27 talumaade osas. Vastustaja Halliste Vallavalitsus on keeldunud tähtaja ennistamisest, viidates Maareformi seaduse muutmise seaduse §-le
11. Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kaebuses taotlenud, et kohus tühistaks vallavalitsuse otsuse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta ning kohustaks vallavalitsust uuesti läbi vaatamata kaebaja pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja algatama maa tagastamise menetluse. Asja läbivaatamisel palub kaebaja jätta kohaldamata Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 ja tunnistada see põhiseadusevastaseks. Nähtuvalt taotlustest on kaebuse esitaja lõppeesmärgiks õigusvastaselt võõrandatud Kernitsa ja Maiste talumaade ½ osas tagastamine. 26.10.2005 vastu võetud (jõustunud 27.11.2005) maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 (edaspidi MRS muutmise seadus) sätestab: Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärmise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimiseõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 3 Antud juhul soovib kaebuse esitaja maa tagastamist, mitte kompenseerimist. Nimetatud seadus jõustus 27.11.2005, õigustatud subjekt suri 24.04.1992, seega avanes pärand enne MRS muutmise seaduse jõustumist ning tulenevalt MRS muutmise seaduse §-st 26, tuli nõudeõiguse pärima õigustatud isikutel või nõudeõiguse pärinud isikutel esitada pärimisõiguse tunnistus Halliste Vallavalitsusele hiljemalt 27.08.2006.a. Pärimisõiguse tunnistus on notari poolt välja antud 21.05.2007, seega hiljem kui seadus andis võimaluse selle esitamiseks kohalikule omavalitsusele. MRS muutmise seaduse § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele õigust tähtaja ennistamiseks ega tee mingeid erandeid tähtaja ületajate suhtes. Seega toimis Halliste Vallavalitsus õiguspäraselt, keeldudes oma 18.09.2007 kirjas tähtaja ennistamisest ning maa tagastamise menetluse algatamisest. Seadusandja ei ole kohalikule omavalitsusele andnud mingeid kaalutlusvõimalusi, kellele ja millistel juhtudel oleks võimalik pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg ennistada. Kuna seadus ei võimalda kohalikul omavalitsusel tähtaega ennistada, on kaebuse esitaja palunud jätta kohaldamata tähtaja sätestanud MRS muutmise seaduse § 26 ning tunnistada see säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja leiab, et MRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud tähtaeg riivab Põhiseaduse (PS) §-ga 32 tagatud õigust omandile, kaebuse esitaja kaotab omandiõiguse kui tema abikaasa seadusjärgne pärija. Kaebuse esitaja jäetakse ilma põhiseadusega tagatud õigusest omandile vahendiga, mis ei ole vajalik ega mõõdukas. Otsustamaks, kas MRS muutmise seaduse § 26 on vastuolus põhiseadusega, tuleb esmalt kontrollida omandiõiguse riive olemasolu. PS § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning et pärimisõigus on tagatud. Riigikohtu halduskolleegium on 08.12.1995 määruses nr III-3/1-42 märkinud, et Põhiseaduse § 32 lg 1 ei ole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist. Põhiseaduse § 32 kaitseb ja on rakendatav omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist Eesti riigi poolt, sättel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Põhiseadus jõustus 03.07.1992.a. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, Maareformi seadus ja nendest tulenevad õigusaktid. Tuleb arvestada, et kuni maa tagastamiseni ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuna käsitatav selle endine omanik või tema õigusjärglased. Õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. Antud juhul ei ole kaebuse esitaja Maiste 44 ega Kernitsa 27 maa omanik. Nimetatud maade osas ei ole maa tagastamist toimunud, seega on need maad Eesti riigi omandis. Seetõttu ei saa väita, et MRS muutmise seaduse § 26 riivaks kaebuse esitaja omandiõigust ning seetõttu ei ole MRS muutmise seaduse § 26 vastolus ka Põhiseaduse §-ga
12. MRS muutmise seaduses §-s 26 toodu tähtpäeva sätestamise eesmärgiks saab olla maareformi sujuv ja tõrgeteta lõpuleviimine. Nii on MRS muutmise seaduse eelnõu seletuskirja sissejuhatuses märgitud: „Enam, kui 13 aastat kestnud maareform on jõudmas lõppfaasi. Maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamisega seotud toimingutega on jõutud üle 90%. Käimas on põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine ning vaba metsamaa erastamine ja riigi maareservi moodustamine. Seega puudub vajadus maareformi põhiprintsiipide muutmiseks. Küll on aga vajalik likvideerida võimalikud kitsaskohad ning täpsustada või määrata 4 erinevate toimingute läbiviimiseks tähtajad ning sätestada nimetatud tähtaegadest mittekinnipidamise õiguslikud järelmid.“ Nõudeõiguse pärmise osas on eelnõus märgitud: „ Eelnõu §-s 8 on sõnastatud ettepanek määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguse pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks kaasa maareformi kiirendamisele“. PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 06.03.2002 lahendis nr 3-4-1-102 asunud seisukohale, et põhiõiguste adressaadi põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Kohus leiab, et antud juhul MRS muutmise seaduses §-s 26 sätestatud tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kannab oma eesmärki ning soodustab maareformi sujuvat ja kiiremat lõpetamist ning on selleks sobiv ja vajalik abinõu. Kohus peab vajalikuks osundada MRS § 192 lg 3, mis sätestab, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Seega on nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamise tähtaeg kehtestatud MRS §-s
13. MRS muutmise seaduse § 26 on rakenduslik säte ning määrab pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja juhtudeks, kui pärand on avanenud enne MRS muutmise seaduse jõustumist (27.11.2005), millega viidi sisse ka muudatused MRS §
14. Oluline seejuures on ka asjaolu, et seaduseandja ei ole kindlaid menetluslikke tähtaegu määranud ainult pärimisõiguse tunnistuse esitamise osas, vaid on tähtajad määranud ka teiste maa tagastamise ja maa erastamistoimingute läbiviimisel. Nii kehtestavad sama MRS muutmise seaduse §-d 19-23 tähtajad erinevate maa erastamistoimingute lõpuleviimiseks. Samuti on MRS §-s 40 määratud tähtaeg maa erastamise avalduste esitamiseks ja see on 2006.a aasta 1.juuni. Seega on seadusandja menetlustoimingute tegemise tähtajad kehtestanud eesmärgiga viia 13 aastat kestnud maareform sujuvalt ja tõrgeteta lõpule ning valitud abinõu on selle eesmärgi täitmisel vajalik, sobiv ja mõõdukas. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Eda Muts kohtunik 5 6