3-08-804/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2008, Jõhvi 3-08-804 M. T kaebus Ida-Eesti Päästekeskuse 26.03.2008 käskkirja nr. 47P tühistamiseks, teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, teenistusest sunnitult puudutud aja eest aja eest töötasu ja kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse väljamõistmiseks
2. juuni 2008 M. T ja Ida-Eesti Päästekeskuse esindaja Rivo Neuhaus Resolutsioon 1 .Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 26.03.2008 andis Ida-Eesti Päästekeskuse direktor Ailar Holzmann käskkirja nr. 47P (t.l. 11), millega vabastati avaliku teenistuse seaduse § 108 p. 3, § 112, § 117 lg. 1 p. 6 ning järelevalveteenistuse juhi 10.12.2007 ettepanekule nr. 910/5-14 tuginedes ebapiisavate tööoskuste tõttu alates 26.03.2008 teenistusest tuleohutusbüroo inspektor M. T. 25.04.2008 esitas M. Ta Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-4) ja palus, et käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta tühistataks, tunnistataks tema teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks, mõistetaks talle välja töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja hüvitusena kuue kuu ametipalk. Kaebaja leidis, et teenistusest vabastamisel on materiaalõigust vääralt kohaldatud, käskkirja pole põhjendatud ning rikuti ka avaliku teenistuse seaduse § 117 lg. 5, sest talle ei pakutud teist ametikohta. Oma seisukohti põhjendas ta väidetega, et käskirjast ei selgu, milles seisnes süü varalise kahju tekitamisel või selleks ohu loomisel ja jääb arusaamatuks, millised 1 asjaolud näitavad võimete, oskuste, teadmiste ja vilumuste mittepiisavust ning miks kohaldatakse kõige rangemat meedet ega ei arvestata varasema laitmatu töötamisega. Seejuures ta leidis, et haldusmenetluse analüüsis tuvastatud rikkumised olid üksikud, ebatähtsad ja tähelepanematusest tingitud ega anna alust väita vastava hariduse, kvalifikatsiooni ja suure töökogemusega ametniku oskamatust ning piisanuks probleemile tähelepanu juhtimisest või vastava koolituse läbiviimisest. Veel leidis kaebaja, et tööoskuste hindamisel tulnuks hinnata rikkumistest tulenevat ohtu ning lisas, et ühtegi analüüsis nimetatud haldusaktidest ei olnud edasi kaevatud ja kogu töötamise ajal polnud juhi poolt pretensioone esitatud. Ida-Eesti Päästekeskuse kirjalikus vastuses (t.l. 82-87) ei peetud kaebust õigeks, paluti jätta see rahuldamata ning kirjeldati üksikasjalikult käskkirja andmise ja teatavakstegemisega seonduvaid asjaolusid. Vastuseks kaebaja väitele põhjenduste puudumise kohta märgiti, et kuna käskkirja aluseks olevad dokumendid on mahukad, piirduti üksnes neile viitamisega. Vastuses ei nõustutud ka sellega, et töötulemuste hindamisel tuvastatud rikkumised olid ebaolulised ja märgiti, et kaebajale on võimaldatud mitmeid koolitusi, kuid need pole haldusmenetluse kvaliteeti positiivselt mõjutanud ja lisaks ei läbinud ta ka kutseomistamise eksamit. Veel märgiti, et pole Ida-Eesti Päästekeskuse asi hinnata oma eelkäija tegevust ametnike tööoskuste kontrollimisel ja juhtiti tähelepanu asjaolule, et kaebaja eesti keele oskus vastab algtasemele, kuigi nõutav on kõrgtase. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Ida-Eesti Päästekeskuse esindaja oma kirjalike väidete ja taotluste juurde. M. T palus hüvitada 80 krooni suuruse riigilõivu tasumisega tekkinud menetluskulu ning väitis täiendavalt, et töötas juhtivinspektori poolt koostatud näidise alusel ja seetõttu ei tekkinud vead tema süül, lisaks polnud mingit kontrolli ja vigadest ei räägitud. Veel väitis kaebaja, et asja oleks saanud ajada ka inimlikult, kuid tema vabastamine toimus päevapealt nagu oleks ta kurjategija, käitumine oli seejuures jäme ja tegelik eesmärk oli koondamine. Rivo Neuhaus juhtis tähelepanu asjaolule, et vabastamiseni viis siiski konkreetne analüüs, selle põhjused toodi veel enne kärkkirja andmist ära teatises, millega tutvumisest kaebaja keeldus ning lisas, et muudeti üksnes ametikoha nimetust ja mingit koosseisude koondamist pole toimunud. KOHTU PÕHJENDUSED M. T oli vaidlustatud käskkirja andmisel Ida-Eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroo inspektor (t.l. 11 ja 20). Seega reguleerib tema teenistusalaseid suhteid avaliku teenistuse seadus, mille § 117 lg. 1 p. 6 kehtestatu näeb ette ametniku teenistusest vabastamise ebapiisavate tööoskuste tõttu. Mingeid täiendavaid tingimusi ega tähtaegu pole seaduseandja selle teenistusest vabastamise liigi juures kehtestanud. Samuti ei ole ta määratlenud reegleid, kuidas tööoskuse ebapiisavus välja selgitada ja tõendada. Antud juhul nähtub kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest, et tuleohutusbüroo inspektorite tööoskuste ametikohale esitatavatele nõuetele vastavuse kontrollimiseks on läbi viidud asutuse sisene hindamine. Hindamise kokkuvõtte (t.l. 89-90) ja Ida-Eesti Päästekeskuse 15.08.2007 käskkirja nr. 70 (t.l. 88) kohaselt hindas inspektorite tööoskusi perioodil 01.09.2006 kuni 01.09.2007 neljast erineva eriala ja struktuuriüksuse ametnikust koosnev komisjon ning kontrollimisel võeti aluseks ettekirjutused 30% ulatuses. M. T suhtes tuvastas see komisjon, et ükski tema poolt koostatud 22 tuleohutusülevaatuse protokollist polnud puudusteta ning analüüsitud 68 ettekirjutusest olid vaid 10 õiguspärased. Seega ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et tegemist oli vaid tähelepanematusest tingitud üksikute vigadega. Nii hindamise üksikasjalikus analüüsis väljatoodu (tl. 26-55) kui kokkuvõtte lisas 3 (t.l. 91-92) esitatud tüüpvigade loetelu kinnitavad, et puudusi ei saa nimetada ka vähetähtsateks ning on igati arusaadav, miks pidas komisjon vajalikuks kaaluda M. T 2 ametist vabastamist ja tegi selleks ka ettepaneku. Ida-Eesti Päästekeskuse kirjaliku vastuse väidetel toimus lisaks hindamisele 14.11.2007 veel kutseomistamise eksam (t.l, 86). Kohtuistungil võttis kaebaja omaks, et ei läbinud seda (t.l. 125). Asjaolu, et M. T on pikaajaline staaž (t.l. 22-25) ja mitu läbitud täienduskoolitust (t.l. 64-68) ei räägi antud juhul mitte tema poolt, vaid kinnitab hoopis, et vaatamata saadud koolitusele ei olnud ta siiski võimeline oma ametiülesandeid nõuetekohaselt täitma ja asjale pelgalt tähelepanu juhtimine ning uued koolitused poleks pruukinud midagi parandada. Samuti ei tule kaebajale kasuks väide, et ta töötas oma ülemuse näidise alusel (t.l. 125). Näidise koostamise vajadus juba iseenesest viitab selgelt, et ilma selleta ei olnud ta võimeline toime tulema. Lisaks ei saa mistahes näidis kunagi olla lõplikuks lahenduseks ja seda tuleb osata konkreetse juhtumi asjaoludele kohandada. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et tuleohutusbüroo inspektori ametijuhend (t.l. 15-17) näeb selle ametikoha ühe kohustusliku tingimusena ette eesti keele valdamise kõrgtasemel, M. T on aga üksnes kesktaseme oskust kinnitav tunnistus (t.l. 60). Ametniku kohustus osata eesti keelt tuleneb avaliku teenistuse seaduse § 14 lg. 1 ja keeleseaduse § 5 lg. 2, 4 ja 5 ning keeleoskuse tasemed on täpsustatud viimati nimetatud seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt 16.08.1999 vastu võetud määrusega nr.
3. Neis õigusaktides sätestatust tuleneb, et teenistuses võib pidada üksnes sellist isikut, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud ulatuses ning kuigi keeleoskuse või seda kinnitava dokumendi puudumine on iseseisevad teenistusest vabastamise alused, viib puudulik keeleoskus ka vajakajäämisteni tööoskustes. Nõuded teenistusest vabastamise vormistamise kohta on kehtestatud avaliku teenistuse seaduse § 132 lg.
4. M. T suhtes koostatud käskkiri vastab neile kõigile, sest see sisaldab nii ametiasutuse nimetuse, ametniku ees- ja perekonnanime, ametikoha nimetuse, millelt ta vabastati, vabastamise aluse formuleeringu viitega avaliku teenistuse seaduse § 117 lg. 1 p, 6 ja kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise maksmise ulatuse. Seaduseandja pole avaliku teenistuse seaduses ette näinud nõuet kajastada seda liiki haldusaktis täpsemaid põhjendusi tööoskuste ebapiisavaks lugemise kohta ega kohusta järgima haldusmenetluse seaduses haldusakti põhjendamise suhtes kehtestatut. Neid polegi antud juhul rikutud, sest nimetatud seaduse § 56 lg. 1 sätestatu lubab haldusakti põhjendused esitada ka haldusaktile viidatud muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis ja vaidlustatud käskkirjas on olemas selge viide selliseid põhjendusi sisaldavale ettepanekule (t.l. 93). Kuna ebapiisavate tööoskuste tõttu teenistusest vabastamine ei ole distsiplinaarkaristus, on asjakohatud kaebuse väited nagu tulnuks välja selgitada ametniku süü ja arvestada tema varasemat töötamist ning erineva rangusega meetmete vahel valimine polnud võimalik. Oluline ei ole ka see, kas keegi menetlusosalistest on kaebaja poolt koostatud ettekirjutusi vaidlustanud või esitanud mingeid muid pretensioone tema tööle. Eeltoodust tulenevalt on M. T teenistusest vabastamine Ida-Eesti Päästekeskuse 26.03.2008 käskkirjaga nr. 47P olnud õiguspärane, käskkiri on antud selleks pädeva ametiisiku poolt, vastab kõigile avaliku teenistuse seaduses teenistusest vabastamise vormistamise kohta kehtestatud nõuetele ega riku kaebaja õigusi. Seetõttu ei ole kaebus põhjendatud ega kuulu halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt rahuldamisele. Kuna Ida-Eesti Päästekeskuse esindaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (t.l, 127), jäävad nii kaebaja kui ka vastustaja võimalikud menetlus kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtuni k 3