← Eesti

3-08-198/28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-198 Haldusasi Ü. O.i kaebus Märjamaa Vallavalitsuse 20.12.2007 korralduse nr 1531 ja 31.12.2007 ettekirjutuse nr 7-2.12/4201 tühistamiseks ning Märjamaa Vallavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus väikeehitise püstitamiseks nõusoleku saamiseks Kaebuse esitaja – Ü. O., esindaja – vandeadv. Kersti Kägi. Vastustaja – Märjamaa Vallavalitsus. Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon
  3. Rahuldada kaebus ja tühistada Märjamaa Vallavalitsuse 20.12.2007 korraldus nr 1531 ja 31.12.2007 ettekirjutus nr 7-2.12/
  5. Teha Märjamaa Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata kaebuse esitaja 16.10.2007 esitatud kirjaliku nõusoleku andmise taotlus väikeehitise püstitamiseks aadressil X mnt x, Märjamaa alev, Raplamaa uuesti läbi 2 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
  6. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 9838 krooni ja 60 senti.
  7. Tagastada kaebaja poolt enammakstud riigilõiv summas 80 krooni eraldi määruse alusel pärast kaebaja poolt kohtule seadusega ettenähtud nõuetele vastava taotluse esitamist.
  8. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26.06.
  9. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Ü. O. alustas 2007 aasta suvel temale kuuluval kinnistul Märjamaa alevis, X mnt x (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) 40,5 m2 ehitusaluse pinnaga autode varjualuse püstitamist ilma väikeehitise püstitamiseks selleks vajalikku kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut omamata. 04.10.2007 tegi Märjamaa Vallavalitsus talle ettekirjutuse nr. 7-2-12/3015 omavolilise ehitise peatamiseks kuni kaebaja esitaba taotluse selle püstitamiseks kirjaliku nõusoleku saamiseks ning selle suhtes langetatakse otsus (tl. 17). Märjamaa Vallavalitsus võttis 20.12.2007 vastu korralduse nr 1531, millega keelduti välja andmast kirjalikku nõusolekut Ü. O.ile väikeehitise (varjualune) püstitamiseks aadressil X mnt x Märjamaa alev Märjamaa vald (tl. 26). 31.21.2007 tegi vaststaja kaebajale ettekirjutuse nr.7-2.12/4201, millega kohustatakse kaebajat lammutama X mnt x (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) Märjamaa alev Märjamaa vald asuv õigusliku aluseta ehitatud ehitis (varjualune)
  11. juuniks 2008 (tl. 27).
  12. 01.02.2008 saabus Tallinna Halduskohtule Ü. O.i kaebus Märjamaa Vallavalitsuse 20.12.2007 korralduse nr 1531 ja 31.12.2007 ettekirjutuse nr 7-2.12/4201 tühistamiseks ning Märjamaa Vallavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus väikeehitise püstitamiseks nõusoleku saamiseks.
  13. Kohus võttis kaebuse menetlusse 8.02.2008 ja viis läbi eelmenetluse toimingud. Menetlusosalised nõustusid kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses ja kohus määras oma 17.04.2008 määrusega asja lahendamise vormiks kirjaliku menetluse, andis tähtaja täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks ning määras otsuse kuulutamise aja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  14. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt on Märjamaa Vallavalitsuse korraldus ja ettekirjutus õigusvastased, need tuleb tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust väikeehitise püstitamiseks uuesti läbi vaatama alljärgnevatel põhjustel:
  15. Kaebaja leiab, et kirjaliku nõusoleku nõutavus autode varjualuse püstitamiseks EhS § 29 lg 1 alusel on vaieldav ning vajab haldusorgani poolt täiendavat selgitust. Kaebaja arvates ei ole tema poolt püstitatava varjualuse näol tegemist väikeehitisega EhS § 15 mõttes, kuna rajatisel puuduvad EhS § 15 lg 1 p 2 nimetatud ühendused.
  16. Vastustaja viide teeseaduse § 36 lg 1 p-le 1 on kaebuse esitajale täiesti arusaamatu ning haldusasja vaidluse eseme seisukohalt põhjendamatu, kuna vaidlustatud haldusaktide andmisel nimetatud sättele üldse ei tuginetud. Lisaks nähtub 08.02.2008 Põhja Regionaalse Maanteeameti poolt vastustajale saadetud vastusest, et 23.10.2006 on X mnt x elamu projekt kooskõlastatud. Samuti asub püstitatud rajatis kaebajale kuuluval kinnistul, so väljaspool teemaad.
  17. Märjamaa Valla ehitusmääruses on kehtestatud miljööväärtuslike alade planeerimise ja ehitamise põhimõtted. Nimetatud määruse p 2.
  18. kohaselt on miljööväärtuslik hoonestusala Märjamaa alevi X mnt äärne ajalooline alevi keskus ja endise raudteejaama ala. Määruse punkt 6.
  19. näeb ette, et miljöövääruslikel aladel on detailplaneering kohustuslik ning punkt 6.
  20. näeb ette, et detailplaneeringu koostamisel miljööväärtuslikul alal näidatakse ära ala piir, kohustuslikud ja 2 soovituslikud nõuded ehitamiseks. Määruses ei ole sätestatud tingimusi miljööväärtusliku hoonestusalasse sobimatute ehitiste määratlemisel ega kriteeriumeid sobivate ja sobimatute ehitiste piiritlemiseks. Samuti ei ole vastustaja kehtestanud kohustuslikke ega soovituslikke nõudeid miljööväärtuslikul alal ehitamiseks.
  21. Vastustaja ei ole ka selgitanud, miks püstitav väikeehitis miljöökaitsealasse sobimatu on, rikkudes sellega HMS § 56-s sätestatud nõudeid. Vastustaja on rikkunud oma kohustust haldusakti andmisel, jättes haldusakti põhjendamata. Haldusorgani kohustus haldusakti motiveerida on eriti oluline juhul, mil haldusakt on selle adressaadi jaoks koormava iseloomuga.
  22. Eeltoodud põhjendustel puudub vastustajal õiguslik alus takistada kinnistu mõistlikku kasutamist vastavalt vajadustele ning ratsionaalselt koostatud asendiplaanile. Haldusakt ja ettekirjutus ei ole kohased, vajalikud ja proportsionaalsed, kuivõrd nendest tulenev tagajärg on kaebaja suhtes koormav ning ebavajalik.
  23. Kaebaja taotleb kohtult mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja kantud menetluskulud summas 15582,60.- krooni.
  24. Vastustaja Märjamaa Vallavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
  25. Kaebaja asus väikeehitist püstitama omamata selleks vastustaja kirjalikku nõusolekut, Põhja Regionaalse Maanteeameti kooskõlastustust ja kaevamisluba. Kuna püstitav väikeehitis asub teeseaduse § 13 lõike 5 kohaselt tänava kaitsevööndis, siis on vajalikud Maanteeameti kooskõlastused. Kaebaja poolt esitatud Maanteeameti kooskõlastused oli antud X mnt x elamu projektile, mitte aga väikeehitise püstitamiseks.
  26. X mnt x on vastavalt Märjamaa alevi üldplaneeringule detailplaneeringu koostamise kohustusega ala. Teeseaduse § 36 lg 1 kohaselt võib detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Vastustaja aga ei ole algatanud ega kehtestanud nimetatud kinnistule detailplaneeringut, milles on ettenähtud teekaitsevööndisse ehitise püstitamine. Püstitatav väikeehitis asub ka X mnt tänava kaitsevööndis ja sõiduteele nii lähedal, et takistab teehooldustööde tegemist ja jalakäijate liiklemist.
  27. Väikeehitis on käesoleva ajani lõpetamata, rajatud on ainult vundament ja kO. välisseina. KOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
  28. Käesolevas kohtuasjas on kaebaja vaidlustanud kohaliku omavalitsuse poolt väikeehitise püstitamiseks loa andmisest keeldumise ja ettekirjutise, mille alusel tuleb lammutada juba alustatud väikeehitis. Kohus leiab kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et kaebaja on 2007 aasta suvel alustanud Märjamaa alevis, X mnt x asuval kaebajale kuuluval krundil püstitama põhimõtteliselt kaebuse lisas 3 esitatud projekti alusel (tl. 8) lahtist varjualust, mille ehitusalune pindala on vastavalt projektile 40,5m
  29. Väikeehitise legaaldefinitsioon on toodud ehitusseaduse § 15 lg 1 punktides 1 ja
  30. Kaebaja on küll kaebuse punktis 2 (tl. 2) esitanud väite, et tema arvates ei ole tema poolt püstitatava varjualuse näol tegemist väikeehitisega, sest sellel puuduvad ehitusseaduse § 15 lg 1 p 2 nimetatud 3 ühendused, kuid nähtuvalt kaebusele lisatud materjalidest on ta seda varjualust ise käsitlenud väikeehitisena ja taotlenud selle püstitamiseks kirjalikku nõusolekut esitades vastustajale 19.10.2006 ja 16.10.2007 kirjaliku nõusoleku saamise taotluse (tl. 9-14 ja 18-23) väikeehitise püstitamiseks. Esimesel korral keeldus vastustaja kaebajale väikeehitise püstitamiseks kirjaliku nõusoleku väljastamisest oma 30.10.2006 teatisega nr.7-2.17/2883, mida kaebaja ei ole kohtus vaidlustanud. 16.10.2007 taotluse jättis vastustaja rahuldamata käesoleva kohtuasja raames vaidlustatud 20.12.2007 a korraldusega nr.
  31. Kohus on seisukohal, et kaebaja väide, et tegemist ei ole väikeehitisega, ei ole õige. See nähtub mitte ainult kaebaja enda taotlustest, vaid ka asjaolust, et kaebaja on ilmselt tahtlikult ja ekslikult jätnud tähelepanu alt välja ehitusseaduse § 15 lg 1 p 1, mille alusel on väikeehitis kuni 60 m2 ehitusaluse pindalaga, maapinnast kuni 5-meetrise kõrgusega ühel kinnistul asuv ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. Nähtuvalt kaebusele lisatud varjualuse projektist jääb kaebaja kavandatud lahtine varjualune seaduses toodud väikeehitist iseloomustavate parameetrite piiridesse ja tema eesmärk ei ole avalikkusele suunatud ehk selle eesmärk on kinnistule auto(de)le parkimiskoha loomine.
  32. Väikeehitise, mille ehitusalune pindala on 20-60m2, püstitamiseks on vastavalt ehitusseaduse § 16 lg 1 vajalik kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vastustaja on asunud väikeehitist omavoliliselt püstitama ilma selleks kirjalikku nõusolekut omamata. Seda näitab muuhulgas selgelt kaebaja poolt kohtule esitatud Märjamaa Vallavalitsuse 04.10.2007 kaebajale tehtud ettekirjutus nr. 7-2.12/3015 (tl. 17), millega peatati omavoliline ehitamine X mnt. x (tegemist on ilmselge eksimusega numbris, sest kogu eelnev ettekirjutis räägib X mnt xst) kuni ehitusseaduses ettenähtud taotluse esitamise ja kooskõlastamiseni Märjamaa Vallavalitsusega. Samuti ei ole vaidlust selles, et vastustajapoolset kirjalikku nõusolekut väikeehituse ehitamiseks kaebaja saanud ei ole.
  33. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja 20.12.2007 korralduse nr. 1531 ja 31.12.2008 ettekirjutuse nr. 7-2.12/4201, millega vastustaja keeldus välja andmast nõusolekut tema poolt soovitud väikeehitise püstitamiseks ja tegi ettekirjutuse alustatud omavolilise ehitise lammutamiseks. Kaebaja põhilised väited on, et nimetatud haldusaktid on põhjendamata ja motiveerimata, kaebuse esitajale arusaamatud ja nendes ettenähtud meetmed pole kohased, vajalikud ega proportsionaalsed, sest nendest tulenev tagajärg on kaebaja suhtes liigselt koormav ja ebavajalik. Kaebaja leiab ka, et oluline on haldusorgani kohustus haldusakti motiveerida eriti juhtudel, kui haldusakt on selle adressaadile koormav. Kohus märgib seisukoha võtmisel nende kaebaja väidete suhtes kõigepealt, et kaebaja ei ole oma kaebuse põhjendustes selgelt eristanud neid põhjendusi, mis käivad vastustaja 20.12.2007 korralduse nr. 1531 ja neid, mis käivad vastustaja 31.12.2008 ettekirjutuse nr. 7-2.12/4201, kohta. Kuna tegemist on kahe erineva õigusaktiga, siis käsitleb kohus neid eraldi.
  34. Kõigepealt leiab kohus, et vastustaja on 20.12.2007 korralduse nr. 1531 andmisel eksinud oluliselt Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 sätestatud põhjendamiskohustuse vastu. Vastavalt HMS § 56 lg 1 tuleb soodustava haldusakti keeldumise põhjendus anda kirjalikult ja haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vastavalt HMS § 56 lg 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et haldusakt on antud kirjalikult ja selles on toodud selle andmise faktiline alus (taotlus kirjaliku nõusoleku väljaandmiseks ning kavandatava ehitise vastavus väikeehitise nõuetele). HMS § 53 lg 3 alusel tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud. Nähtuvalt korralduse tekstist on korralduse 4 tegemist põhjendatud asjaoludega, et selle andmise hetkel püstitatud väikeehitis on sobimatu ehitis Märjamaa alevi peatänava vahetus läheduses ja see asub Märjamaa alevi üldplaneeringu järgi miljöökaitsealas. Lisaks on korralduse teksti järgi selle aluseks ehitusspetsialist H. T. selgitused ja vallavalitsuse liikmete arvamused. Nähtuvalt korralduse tekstist ei ole viimaseid korralduses kajastatud. Samuti ei ole viidatud korralduses dokumendile, millest oleks nendega võimalik tutvuda. Kaebaja on lisanud kaebusele Märjamaa Vallavalitsuse 20.12.2007 istungi protokolli nr. 51, mille tekstist samuti ei nähtu ei H. T. ega vallavalituse liikmete seisukohti. Kohus leiab, et nende seisukohtade äratoomiseta on haldusakti ainsaks sisuliseks põhjenduseks haldusaktis ilma igasuguse selgituseta esitatud väide, et omavoliliselt püstitatud väikeehitus on sobimatu ehitis peatänava ääres. Kohus leiab, et see väide on põhjendamata. Samuti ei ole haldusaktis toodud muid kaalutlusi, miks kaebaja taotlus rahuldamata jäetakse. Kohus jätab käesoleva asja lahendamisel tähelepanuta vastustaja kaebusele antud vastuses toodud põhjendused, sest need ei sisaldu kummagi vaidlustatud haldusakti tekstis. Kohus leiab, et vastustaja ei ole haldusakti motiveerimise kohustust täitnud ja sellest ei nähtu kaalutlusõiguse seadusjärgne teostamine ning see tuleb tühistada. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et lähtuvalt käesoleva asja asjaoludest on kohalikul omavalitusel korrektselt põhjendatud ja motiveeritud haldusakti väljaandmisel kaalutlusõiguse alusel ilmselt võimalik käesoleval juhul ka langetada otsus, millega keeldutakse nõusoleku andmisest. Samas ei ole aga ilma korrektse põhjenduseta ja motivatsioonita haldusakti kohtulik kontroll võimalik ja see rikub Põhiseaduses § 11 toodud keeldu rikkuda isikute põhiseaduslikult tagatud õigusi, milleks käesoleval juhul on Põhiseaduse § 32 toodud õigus oma omandit vabalt kasutada. Piiranguid selle õiguse teostamisele saab kohaldada ainult ranges vastavuses seadusele. Käesoleval juhul ei ole põhiseadusliku õiguse piiramiseks antud haldusakt selgelt vastavuses seaduses esitatud vormi(sisu)nõuetele. Seetõttu ei ole kohtu arvates haldusakti jõussejätmiseks võimalik rakendada ka HKMS §-i
  36. Käsitledes vastustaja 31.12.2008 ettekirjutust nr. 7-2.12/4201 leiab kohus, et nimetatud ettekirjutuses on kõigepealt toodud selle andmise õiguslikud alused – ehitusseaduse § 29 lg 1 p 2, § 40 lg 2 ja vastustaja 20.12.2007 korraldus nr.
  37. Samuti on esitatud selle faktiline alus – ilma õigusliku aluseta Märjamaa alevi X mnt x kinnistule ehitatud varjualune. Kohus on käesolevas otsuses leidnud, et Märjamaa Vallavalitsuse 20.12.2007 korraldus nr. 1531 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Samas on vastustaja oma 04.10.2007 ettekirjutuses nr. 72.12/3015 andnud kaebajale võimaluse ehitise seadustamiseks vajalike taotluste esitamiseks. Kohus on seisukohal, et kuna Märjamaa Vallavalitsuse 20.12.2007 korraldus nr. 1531 oli omavolilise ehitamise kõrval üheks põhiliseks aluseks, millele tuginedes vastustaja leidis, et püstitatud ehitis tuleb lammutada, ja nimetatud korraldus on õigusvastane, siis ei saa hea halduse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tulenedes pidada käesoleval juhul ettekirjutuse õiguspärasuseks piisavaks viidet ehitusseaduse § 29 lg 1 punktile 2 ja § 40 lg
  38. Kuna osa haldusorgani kaalutlusest sisaldus kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud korralduses, siis on HKMS § 56 ja hea halduse põhimõttest tulenevalt ning HKMS § 26 lg 1 p 1 lähtudes õigustatud ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamine. Kohus peab käesoleva asja asjaolusid kaaludes õigustatuks uue, võimalik, et ka samasisulise ettekirjutuse tegemist vastustaja poolt alles pärast kaebaja väikeehitise seadustamise taotluse suhtes õiguspärase otsuse langetamist. Siinkohal peab kohus vajalikuks eraldi märkida, et käesolev kohtu seisukoht ei muuda kaebaja poolt omavoliliselt rajatud väikeehitist seaduslikuks ega anna kaebajale õigust ehitada see ilma kohaliku omavalitsuse kirjaliku nõusolekuta lõpuni, sest endiselt on jõus ja kuulub täitmisele Märjamaa Vallavalitsuse 04.10.2007 ettekirjutis nr. 7-2.12/
  39. 5
  40. Kohus leiab, et eeltoodud kohtu järeldustest tulenevalt on põhjendatud kaebaja taotlus kohustada Märjamaa Vallavalitsust uuesti läbi vaatama kaebuse esitaja 16.10.2007 esitatud kirjaliku nõusoleku andmise taotlust väikeehitise püstitamiseks aadressil X mnt x, Märjamaa alev, Raplamaa. Kohus teeb vastustajale HKMS § 26 lg 1 p 2 alusel ettekirjutuse vaadata nimetatud taotlus uuesti läbi 2 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
  41. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud tähtaegselt taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 15582,60 krooni (tl.76-82). Selles summas sisaldub ka kaebaja poolt ekslikult kahekordselt (160 krooni) tasutud riigilõiv. Vastustaja vaidles kaebaja taotlusele vastu ja leidis, et käesoleva asja vähest keerukust ja selle menetlemisel koostatud dokumentide arvu ja raskust ning tehtud koopiate arvu arvestades on põhjendatud menetluskuluks kuni 6600 krooni (tl.8889). Samuti pidas vastustaja põhjendamatuks käibemaksu arvestamist. Kaebaja vaidles nendele vastustaja seisukohtadele vastu leides kõigepealt, et kuna Ü. O. on füüsiline isik, kes ei ole registreeritud käibemaksukohuslaseks, siis ei saa ta erinevalt vastustaja seisukohast käibemaksu tagasi arvestada. Kohus nõustub selle seisukohaga ja jätab vastustaja vastava taotluse arvesse võtmata. Kohus nõustub samas vastustaja seisukohaga, et arvestades kohtuasja faktilist mahtu ja vähest keerukust, ei ole õigustatud taotluse rahuldamine täies ulatuses. Kohus peab käesoleva asja mahtu arvestades õigustatuks välja mõista õigusabi kulusid 5 töötunni ulatuses ehk kokku summas 5x1888=9440 krooni. Kohus leiab, et põhjendatud on ka kaebuse esitaja arvel toodud lisakulud koopiatele 270 krooni + 18% käibemaks=318,60 krooni. Samuti kuulub vastustajalt väljamõistmisele seadusjärgselt tasutud riigilõivu osa – 80 krooni. Kokku peab kohus HKMS § 92 lg 1 ja 93 lg 5 alusel õigustatuks kaebajalt välja mõista 9838 krooni ja 60 senti.
  42. Riigilõivuseaduse § 56 lg 10 kohaselt tuleb kaebuse esitamisel halduskohtule tasuda riigilõivu 80 krooni. Kaebaja on kaebuse esitamisel 30.01.2008 tasunud riigilõivu summas 160.- krooni, seega seaduses ettenähtud summast 80.- krooni rohkem. HKMS § 84 lg 4 p 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruse alusel ja isiku nõudel. Rahandusministri 29.12.2006 määrusega nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ § 10 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus esitada riigilõivu võtnud asutusele taotlus riigilõivu tagastamiseks koos riigilõivu tasumist tõendava originaaldokumendiga kahe aasta jooksul riigilõivu tasumise aasta lõpust arvates. Eelnimetatud korra § 11 kohaselt tuleb riigilõivu tagastamise avalduses märkida:
  43. füüsilise isiku nimi ja isikukood;
  44. panga nimi ja riigilõivu maksja kontonumber, millelt makse sooritati, juhul kui lõivu ei tasutud sularahas;
  45. makse sooritamise kuupäev;
  46. riigilõivu võtnud asutuse nimi;
  47. riigilõivu laekumise koht (panga nimetus, kontonumber, viitenumber);
  48. toimingu nimetus, mille eest soovitakse riigilõivu tagastamist, riigilõivu summa ja tagastamise alus;
  49. riigilõivu tagastamise koht (panga nimetus, kontonumber, konto omaniku nimi ja isikukood). Kohus tagastab kaebajale riigilõivu määruse alusel, kui kaebaja esitab ülaltoodud andmetega riigilõivu tagastamise taotluse 6
  50. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Daimar Liiv Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.