lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga Nimetatud paragrahv sätestab mõlema lepingupoole põhikohustused: laenuandjal rahasumma üleandmise kohustus ja kohustus võimaldada laenusaajal laenusummat kasutada, laenuvõtjal laenu tagastamise kohustus. Laenu tagastamise kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele –
Sama paragrahvi lõike 3 kohalset loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmist reguleerib ka
, mille lõike 1 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita sularahas, kuid rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavalises majandustegevuses. Pooled on lepingu p 1.3 kokku leppinud laenusumma üleandmise kohustuse täitmise aja ja viisi: laenusumma üleandmine toimub laenusaajale 3 (kolme) tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast või muul tähtajal vastavalt poolte täiendavale kokkuleppele. Laenusumma kantakse laenusaaja poolt esitatavale pangaarvele või antakse laenuandja poolt laenusaajale sularahas. Juhul, kui laenusumma antakse laenajale sularahas, koostakse laenusumma üleandmise-vastuvõtmise kohta vastav kirjalik akt, mis moodustab selle allakirjutamise järgselt laepingu lahutamatu osa. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja laenusummat kostjale pangaülekande tegemise teel üle ei andnud. Hageja väitel võttis ta raha oma arvelt välja sularahas ja andis lepingus kokku lepitud tähtaja jooksul kostjale sularahas üle. Oma väite tõenduseks esitas hageja väljavõtte oma pangaarvest (t lk 50), millest nähtub, et perioodil 27.05.-29.05 on hageja oma pangaarvelt sularahas välja võtnud kokku 135 000 krooni. Sularaha üleandmise kohta akti koostatud ei ole. Muid otseseid tõendeid, mis kinnitaksid hageja poolt sularaha üleandmist kostjale- s.o oma kohutuse täitmist- esitatud ei ole. Kostja on eitanud raha saamist hagejalt. Oma väidet tõendas kostja kaudsed tõendidtunnistaja xxx ütlustega (t lk 86-87) ja vastava laenulepinguga 01.06.2003.a ning raha üleandmisaktidega (t lk 64-67). Jaan Rohumaa kinnitas, et laenas kostjale 2003.a juuni algul 110 000 krooni metsa ostmiseks, tagasimaksetähtajaks oli 29.07.1003.a. xxx ütluste kohaselt sai ta aru, et kostjal ei ole teisi investoreid, mistõttu ta pöörduski tunnistaja poole. Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda otseselt asjaolu, et kostja ei saanud hagejalt laenusummat kätte, kuid kaudse tõendina kogumis on need arvestatavad. Mõlemast laenulepingust- hageja ja kostja vahelisest ja kostja ja xxx vahelisest- nähtub, et laenu andmise eesmärgiks on mõlemal juhul sama katastriüksuse ostmine. Laenusumma üleandmise kohustuse täitmise tõendamiseks esitas hageja samuti kaudse tõendi- tunnistaja xxx ütluste (t lk 80-81) kohaselt teab ta sellest, et hageja andis kostjale laenu hagejalt saadud info põhjal. Vahetu kogemus oli tunnistajal seoses telefonikõnega kostjale, kus viimane tunnistas, et on hagejale võlgu ja lubas ära maksta. Kohus leiab, et nimetatud tõend ei tõenda asjaolu, et hageja on omapoolse laenusumma üleandmise kohutuse 3 täitnud. Kostja kinnitusest ei selgu, millise kohustuse osas ta oma võlga tunnistas. Samas ei saa sellist kostja suusõnalist kinnitust tunnistajale käsitleda ka kui võlatunnistust, sest see ei vasta seaduses sätestatud võlatunnistusele esitatud nõuetele-
Kohus leiab kõiki eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates, et ei ole tõendatud, et hageja oleks täitnud oma kohustuse anda kostjale üle laenusumma. Kuna lepingus oli laenusumma üleandmine täpselt kokku lepitud ja ei ole esitatud tõendeid, et laenusumma oleks üle antud (s.h seda lepingukohaselt vormistanud) kas lepingus fikseeritud viisil või siis ka reaalselt, tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Kohus leiab, et ainuüksi sularaha väljavõtmine samal perioodil oma arvelt ning kostja kinnitus kolmandale isikule võlgnevuse kohta kogumis ei tõenda vaidlusalust asjaolu. Kohus asub seisukohale, et ka kostja poolt hagejale perioodil 07.05.2004.a-08.06.2005.a 28 000 krooni tasumine (t lk 7-15) ei tõenda hageja kohustuse täitmist. Kohtus esitatud tõendite kohaselt oli kostja poolt tasumise ajendiks temale ja tema perekonnale avaldatud surve ja hirm. Seda kinnitas tunnistaja xxx, kes suhtles kostjaga ja kellega kostja tekkinud probleemi arutas. Kohus leiab, et nimetatud makseid ei seo laenulepinguga miski- tasumised on peaaegu aasta pärast lepingu tähtaja saabumist, tasumise selgitustest ei nähtu, et see oleks laenulepingu täitmiseks, pooltel puuduvad kirjalikud või muud tõendid, mis viitaksid sellele, et tasumine oleks toimunud mingi konkreetse kohustuse (nt laenulepingu) katteks. Seega ei saa tasumist käsitleda kohustuse omaksvõtuna.
lg 1 kohaselt juhul, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna hageja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud, on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue muutnud sissenõutavaks ja kohus ei saa hagi rahuldada. Tulenevalt asjaolust, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, puudub vajadus hinnata nõude aegumise küsimust- vastavalt TsÜS § 147 lg 1 algab nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega. Kohus jätab poolte esitatud väited aegumise osas analüüsimata. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Maimu Laumets Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.