Obsah (4)

§ 367§ 416§ 421§ 39

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Rein Pokk Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2008. a.

) § 367 lg. 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sõiduki jääkväärtuse arvestus summas 140.967, 42 krooni vastab

§ 367

lõigetes 1 ja 2 ning § 416 lõikes 3 sätestatule.

§ 367

lõikest 4 tulenevalt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. 3 Debitoorse võlgnevusena on hageja arvestanud 15.161, 96 krooni, millest tagastusteenus 2500 krooni, remondikulud 4017, 89 krooni, vara realiseerimisega seotud kulud 8644, 07 krooni ja tähtajaks tasumata osamaksed summas 23.271, 08 krooni. Kostja vaidleb vastu tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludele summas 15.161, 96 krooni. Poolte seletustega on tõendamist leidnud, et kostja sõidukit ei tagastanud, mistõttu hageja tellis tagastamisteenuse OÜ-lt Reeborn. Riigikohus on 8. novembri 2006. a. lahendis nr. 3-2-1-112-06 asunud seisukohale, et ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu

§ 367lg.

4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Tagastusteenuse kulude nõue summas 2500 krooni on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. OÜ Reeborn poolt koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise

1. juuni
2. a. aktist nr. 0080108L nähtuvalt on fikseeritud lisaseadmete (reg.tuled, reg.rool, el.peeglid, katuseraam, konditsioneer, signalisatsioon, kesklukk, kärukonks, ABS, valuveljed, suverehvid, tagavararatas) olemasolu. Tehnilise seisukorra kirjeldusena on märgitud parempoolsed küljeuksed defektiga, esistange defektiga. Kostja seletuse kohaselt andis ta parklas hageja esindajale ära auto võtme, mingit akti talle allkirjastamiseks ei esitatud ja teda ei ole ka edaspidi sõiduki tehnilise seisundi ega vara väärtuse kindlakstegemise juurde kutsutud. Hageja esindaja kinnitusel fikseeritakse vigastused Saksa Auto poolt ja kostjat sinna ei kutsuta. Kasutatud Liisingautod poolt on
3. juunil
4. a. vormistatud vaidlusaluse sõiduki üleandmis-vastuvõtmisakt. Akti kohaselt on vastuvõtjale üle antud sõiduk koos lisadega (katuseraam, signalisatsioon, kesklukk, suverehvid, ABS), kusjuures aktis ei kajastu kõigi OÜ Reeborn poolt fikseeritud kostjalt vastuvõetud lisade üleandmine. Samuti ei ole aktis fikseeritud ühegi vigastuse olemasolu. Vigastuste märkimine üleandmise-vastuvõtmise aktis omab olulist tähtsust, kuna sellest sõltub otseselt vara remontimiseks tehtud kulutuste suurus ja vara väärtus. Auto müügihinna suurus sõltub ka oluliste lisaseadmete puudumisest. Realiseerimiskulu kui

§ 367lg.

4 mõttes lisakulu tõendamiseks on hageja esitanud kohtule Saksa Auto AS-i

1. juuli
2. a. arve nr. 262601335 tekstiga Ford Galaxy
3. a. realiseerimise eest makstav tasu summas 8644, 07 krooni. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-112-06 väljendanud seisukoha, et müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud

§ 367lg.

4 mõttes, kuid need peavad olema ka mõistlikult põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud realiseerimise eest arvestatud tasu asjaolusid ja alust, mistõttu ei saa neid kulusid lugeda mõistlikult põhjendatuks ja hageja nõue 8644, 07 krooni saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud ka liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulu remondikulude näol summas 4017, 89 krooni. Auto üleandmisel AS-ile Saksa Auto ei ole fikseeritud ühtegi vigastust, mille likvideerimiseks väidetavalt remonti tehti. Seega ei ole hageja tõendanud nõuet

§ 367lg.

4 mõttes ja nõue tuleb jätta rahuldamata.

1. juunil
2. a. on Kasutatud Liisingautod poolt hinnatud sõiduki maksumuseks 170.000 krooni, kusjuures käibemaksu ei ole selles eraldi välja toodud. Vara müügiaktist nr. 0080108L nähtuvalt on sõiduk müüdud
3. juulil
4. a. hinnaga 170.000 krooni.

§ 367lg.

3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tuginedes Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-1-07 väljendatud seisukohtadele, loeb kohus auto väärtuseks auto võõrandamisest laekunud 170.000 krooni. Kostja võlgnes hagejale tasumata osamaksete eest 23.271, 08 krooni ja tagastustasu 2500 krooni, kokku 25.771, 08 krooni. Vara jääkmaksumus, tasumata osamaksed ja kindlustusmaksed ning tagastustasu moodustasid kokku 166.738, 50 krooni (140.967, 42 + 23.271, 08 + 2500). Seega katab auto müügist saadud 170.000 krooni kõik hageja nõuded kostja vastu. 4 Liisingulepingu üldtingimuste p.

1. 4 kohaselt tuleb liisingueseme võõrandamisest saadud rahasummast kustutada muu hulgas liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõendatud põhjendatud kulud ja seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ning seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Kuna auto müügihind kattis hageja põhjendatud ja tõendatud nõuded kostja vastu, tuleb hagejal kostjale tagastada 3261, 50 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista kostjalt välja 35.332, 66 krooni. Liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingfirmale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused ning liisinguandja ei tohiks olla halvemas seisus, kui juhul, kui liisinguandja oleks tegutsenud üksnes laenuandjana. Vaatamata asjaolule, et vastustaja tunnistas nõuet osaliselt, jättis kohus nõude rahuldamata. Otsuse tegemisel on kohus rikkunud TsMS § 439, asudes põhjendamatult seisukohale, et apellandil tuleb vastustajale tagastada 3261, 50 krooni. Kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud, vaid deklareerinud, et tuginedes Riigikohtu lahendile loeb auto väärtuseks auto võõrandamisest laekunud 170.000 krooni. Apellant omandas vara vastustaja taotlusel OÜ-lt Intertrade ning on tasunud ostuhinnalt käibemaksu, s. t. arvestas käibemaksu lisaks vara hinnale. Vara ostumüügilepingust nähtub, et vara ostuhind sisaldas käibemaksu ning apellant pidi tasuma liisinguvõtja poolt väljavalitud vara ostuhinna pealt riigile käibemaksu. Seega, kuna apellant on käibemaksukohuslane, pidi ta ka vara võõrandamise tehingult tasuma käibemaksu. Vara müügist jäi reaalselt apellandile ilma käibemaksuta summa 144.067, 80 krooni. Selle summa ulatuses vähendas apellant oma nõuet jääkmaksumuse osas vastustaja vastu. Lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ning vara müügi vajadusega tekitati apellandile kahju summas 35.332, 66 krooni, s. o. lepingust tuleneva 179.400, 46 krooni ja vara realiseerimisest saadud 144.067, 80 krooni vahe. Maakohtu otsus, et vara väärtust peaks arvestama koos käibemaksuga, pani apellandi võrreldes vastaspoolega ebavõrdsesse olukorda, kuna nimetatud skeemi järgides saaks apellant iga ennetähtaegselt üles öeldava liisingulepinguga kahju, mida ta majandustegevuse käigus ette näha ei saanud. Maakohus asus seisukohale, et apellant ei ole tõendanud ega põhjendanud realiseerimise eest arvestatud tasu asjaolusid ja alust, mistõttu nõue summas 8644, 07 krooni tuleb jätta rahuldamata. Apellandi nõue põhineb apellandile vara müügiteenust osutanud AS-i Saksa Auto müügiteenuse arvel. Apellandi põhitegevusalaks ei ole sõiduautode müük, seega on mõistlik ja tavapärane, et apellandi jaoks mittevajaliku vara võõrandamiseks kasutatakse sisseostetavat teenust. Vara realiseerimine toob endaga alati kaasa teatud kulud, seda isegi siis, kui apellant müüks sõiduautosid ise. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et varal esinesid puudused, mis vajasid parandamist. Nimetatud aktist tuleneb, et vara parempoolsed küljeuksed ning esistange olid defektiga. Seega on alusetu kohtu seisukoht, et vara puudused ei olnud fikseeritud. Vara üleandmisel ei ole aga võimalik fikseerida kõikvõimalikke puudusi, näiteks seda, et sõiduk vajas õli või pirni vahetamist. Saksa Auto AS on apellandile esitanud varale teostatud remonttööde eest arve summas 4017, 89 krooni. Apellandi poolt esitatud dokumentaalse info on kohus põhjendamatult jätnud arvestamata. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 5 Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole hagi täielikult rahuldamata jätmise osas õige. Otsus tuleb tühistada, uue otsusega tuleb hagi osaliselt rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5782, 36 krooni. Vaidluse all ei ole, et pooled sõlmisid
2. juunil
3. a. liisingulepingu, mille alusel hageja omandas vaidlusaluse auto ja andis selle osamaksete tasumise vastu kostja kasutusse; kostja ei tasunud osamakseid nõuetekohaselt; auto tagastati hagejale
4. juunil
5. a. OÜ Reeborn vahendusel, kellelt hageja tellis tagastusteenuse; hagejale laekus auto võõrandamisest 170.000 krooni. Hageja arvates on tal kostja vastu 35.332, 66 krooni suurune nõue. See summa moodustub hageja arvestuse järgi kostja poolt võlgnetava 179.400, 46 krooni (sealhulgas auto jääkmaksumus (tasumata osamaksete summa) 140.967, 42 krooni, kostja lepingujärgsete maksete ja kindlustusmaksete võlgnevus 23.271, 08 krooni ja vara tagastamise ning realiseerimisega seotud otsesed kulutused 15.161, 96 krooni (tagastusteenus 2500 krooni + müügiteenus 8644, 07 krooni + remondikulu ja müügiks ettevalmistamise kulu 4017, 89 krooni) ja auto müügist saadud 144.067, 80 krooni (170.000 – käibemaks) vahest. Osamaksete ja kindlustusmaksete võla 23.271, 08 krooni võttis kostja kohtumenetluses omaks. Vaidlust ei olnud ka selles, et auto jääkmaksumus oli 140.967, 42 krooni. Ülejäänud arvessevõetavaid kulutusi ja kahju kostja vaidlustas. Samuti leidis kostja, et auto müüdi alla turuhinna. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et auto müügist saadud 170.000 krooni katab kostja võlgnevuse 166.738, 50 krooni (sealhulgas auto jääkmaksumus 140.967, 42 krooni, kostja lepingujärgsete maksete ja kindlustusmaksete võlgnevus 23.271, 08 krooni ja tagastusteenuse tasu 2500 krooni). Vara realiseerimisega seotud kulutusi summas 12.661, 96 krooni (sealhulgas müügiteenuse tasu 8644, 07 krooni ja remondile ning müügiks ettevalmistamiseks kulutatud 4017, 89 krooni) pidas maakohus põhjendamatuks ja tõendamatuks. Apellatsioonkaebuses ei nõustu hageja vara realiseerimisega seotud kulutuste 12.661, 96 krooni arvesse võtmata jätmisega ning sellega, et kohus luges liisingueseme väärtuseks 170.000 krooni. Hageja leiab, et liisingueseme väärtusena tuleb arvesse võtta 144.067, 80 krooni, mis laekus hagejale liisingueseme võõrandamisel käibemaksu arvestamata. Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline leping on liisinguleping, mis on ühtlasi krediidileping. Hageja sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames, kostja kui füüsilise isiku puhul tuleb eeldada, et tegemist on tarbijaga. Pooltevaheline leping sisaldab hageja poolt kasutatud tüüptingimusi. Hageja nõue tuleneb liisingulepingu ülesütlemisest seoses kostjapoolse lepingurikkumisega. Liisingulepingu lõpetamise asjaolud on jäänud ebaselgeks, siiski ei ole vaidluse all asjaolu, et kostja lepingut rikkus ning et leping on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Lepingus sisalduvate üldtingimuste punkti
6. 7 kohaselt, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s. h. liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks siiski seadus: paralleelselt tuleb lähtuda nii

§ 416

lõikest 3 kui § 367 lõigetest 1 ja 2, arvestades

§ 421

, mille kohaselt

§ 416lg.

3 on tarbija kaitseks imperatiivne, seega, tarbijakrediidilepingus ei saa ette näha 6 nimetatud sättega, aga samuti

§ 367lõigetega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi.

Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul tuleb lisaks lähtuda

§ 367

lõigetest 3 ja 4.

§ 367lg.

1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Niisugusteks kuludeks on põhimõtteliselt ka müügiga seotud kulud – nii need, mis tehti liisingueseme müügiks ettevalmistamiseks, sealhulgas remondiks, kui need, mis kulutati auto müügiteenusele. See ei tähenda, nagu ei peaks liisinguvõtjal tasuda tulevad kulud olema mõistlikult põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et liisingueseme müügi korraldas AS Saksa Auto, kellele hageja on selle teenuse eest maksnud 8644, 07 krooni. Igasuguse müügitegevusega tekivad kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, kaasneksid sellega kulud. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, nagu oleks hageja AS-ile Saksa Auto müügiteenuse eest maksnud rohkem kui mõni teine ettevõtja sarnase teenuse eest oleks küsinud. Seega tuleb pidada selle teenuse eest tasutud summat mõistlikuks ja see hageja kulu tuleb kostja võla arvestamisel arvesse võtta. Mis puudutab hageja poolt liisingueseme remondile ja müügiks ettevalmistamiseks tehtud töötundidele kulutatud summat 4017, 89 krooni, siis leiab kolleegium, et arvesse võtta saab sellest summast üksnes müügiks ettevalmistamiseks tehtud töötundidele kulutatud 399, 79 krooni (tl. 25). Mis remondile kulutatut puudutab, siis nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt selle kulutuse seotust liisingulepingu lõpetamisega ei ole hageja tõendanud: esitatud tõendid ei anna piisavat alust järeldusele, nagu oleks remondi käigus kõrvaldatud need puudused, mis olid liisinguesemel selle liisinguvõtjalt äravõtmisel. Nii ei ole kohtule esitatud dokumenti, milles pooled oleksid kahepoolselt auto seisukorra selle liisinguvõtjalt äravõtmisel fikseerinud. Auto teisaldanud OÜ Reeborn koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktis küll märgitud, et parempoolsed küljeuksed ja esistange on defektiga, kuid kostja allkirja sel aktil ei ole ja fotod on sedavõrd halva kvaliteediga, et ka nende põhjal ei saa vigastuste kohta järeldusi teha (tl. 22). Kostja väitel autol vigastusi ei olnud. Kostja on ka kinnitanud, et keegi koos temaga autot üle ei vaadanud, selle seisukorda ei fikseerinud ja talle akti allakirjutamiseks ei pakkunud. Eespoolosundatud aktis on küll märgitud, nagu oleks kostja keeldunud aktile alla kirjutamast, ainuüksi niisugusest märkusest selle väite tõendamiseks aga ei piisa. Auto AS-ile Saksa Auto üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole selle vigastusi kajastatud (tl. 23).

§ 367lg.

4 mõtte kohaselt ei saa nõuda liisinguvõtjalt nende kulutuste tasumist, mille liisinguandja on teinud puuduste kõrvaldamisele, mis ei tulene liisinguvõtjast ja mille toimumise riski liisinguvõtja ei kanna. Kulutuste põhjendatust peab tõendama liisinguandja.

§ 367lg.

3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tuleb hageja nõude kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumakseid auto tagastamisaja väärtusega. Eseme väärtuseks loetakse eelduslikult selle harilikku väärtust, milleks on eseme turuhind (TsÜS § 65).

§ 367lg.

3 kohaselt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Sellest tulenevalt ei vasta seadusele lepingu üldtingimuste punkt 3. 7, mis eeldab auto tegelikku võõrandamist, nägemata ette võõrandamise tingimusi. Siiski ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluse auto hageja müüs ja müügist laekus talle 170.000 krooni, millest 25.932, 20 krooni moodustas tulumaks. Kolleegium nõustub 7 maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja nõude suuruse arvestamisel tuleb auto väärtuseks liisinguandjale tagastamise ajal lugeda 170.000 krooni. Harilik väärtus ehk turuhind on kohalik keskmine müügihind (TsÜS § 65). Hageja müüs vaidlusaluse auto 170.000 krooni eest ja kostja ei ole tõendanud, et auto tegelik väärtus oleks olnud suurem. Kolleegium ei nõustu aga apellandiga, nagu tuleks arvesse võtta vaidlusaluse auto müügihind selles sisalduvat käibemaksuosa arvestamata. Auto müügi asjaolusid ei ole hageja esile toonud, ka müügilepingut ei ole esitatud ja seega on auto müügi asjaolud ebaselged. Nii jäävad paljasõnaliseks hageja väited, et müügihind sisaldas käibemaksu, sest ainuüksi hageja poolt ühepoolselt koostatud müügiaktist (tl. 26) seda järeldada ei saa. Isegi kui see aga nii oleks, ei annaks see asjaolu alust kostja vastu esitatud nõude arvestamisel auto väärtusest käibemaksuosa mahaarvamiseks. Hageja lähtub oma nõudes sellest, et käibemaksu arvestamine auto müümisel oli vältimatu. Kolleegium sellega ei nõustu. Kasutatud kauba (auto) edasimüügil kohaldus käibemaksuseaduse (KMS) §-st 41 tuleneb erikord. Selle paragrahvi lg. 1 kohaselt on registreeritud maksukohustuslasel kasutatud kauba edasimüügi korral õigus arvata oma käibe maksustatavaks väärtuseks kauba müügi- ja ostuhinna vahe, kui talle on kauba müünud isik, kes ei ole maksukohustuslane või on maksukohustuslane, kes ei lisanud kauba võõrandamisel kauba hinnale käibemaksu ning kes ei saanud selle kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata, või on maksukohustuslane, kes järgib kasutatud kaupa edasi müües samasugust maksustatava väärtuse arvestamise korda. Kui hageja jättis erikorrast tuleneva käibemaksu arvestamise võimaluse kasutamata, ei ole põhjendatud sellest tuleneva riski panemine kostjale. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seega tuleb

§ 367

lõiget 3 tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, seega lisaks turuhinnale. Asja materjalidest ei nähtu, kas hageja tasus Intertrade OÜ-lt auto omandamisel käibemaksu. Hagejal ei olnud vajalik tingimata võõrandada autot selliselt, et müügihinnalt oleks tulnud arvestada käibemaksu. Hageja ei ole ka väitnud, et auto turuhind oleks käibemaksu arvestamise erikorda järgides olnud üksnes 144.067, 80 krooni. Seetõttu tuleb auto väärtuseks

§ 367lg.

3 tähenduses lugeda hagejale auto võõrandamisest laekunud 170.000 krooni. Kolleegium leiab, et samale tulemusele jõuab ka lepingu üldtingimuste punkti 3. 7 tõlgendades. Lähtudes

§ 39

lõikest 1, tõlgendatakse tüüptingimust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva nii-öelda mõistliku isiku (praegu tarbija) seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium leiab, et mõistlik tarbija, kes ei pea olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega, ei võinud lepingu punktist 3. 7 aru saada nii, et selles tingimuses märgitud vara võõrandamisest saadud summa tähendab saadud summat käibemaksuosa arvestamata. Seega tuli ka lepingu üldtingimuse järgi auto müügist saadud raha arvestada tervikuna, sõltumata sellest, kas selles sisaldus käibemaks. Seega tuleb kostja kahju ja kulutustena võtta arvesse 175.782, 36 krooni (140.967, 42 krooni tasumata osamaksete summa + 23.271, 08 krooni kostja lepingujärgsete maksete võlgnevus + 2500 krooni tagastusteenuse tasu + 8644, 07 krooni müügiteenuse tasu + 399, 79 krooni müügiks ettevalmistamise kulu). Hageja nõude leidmiseks tuleb sellest summast maha arvata auto väärtus selle hagejale tagastamise ajal, milleks eespooltoodud põhjendusel on 170.000 krooni. Seega on hagejal õigus saada kostjalt 5782, 36 krooni. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 8 Mis puudutab apellatsioonkaebuse väidet kostja poolt nõude osalisest tunnustamisest, siis leiab kolleegium, et tegemist on asjaolu omaksvõtuga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 2 mõttes. Nii võttis kostja esimese astme kohtu menetluses omaks, et ta võlgneb hagejale tähtajaks tasumata maksetena 23.271, 08 krooni. Et hageja ei nõudnud hagis kostjalt debitoorse võlgnevuse tasumist, vaid kostja kohustuste (sealhulgas debitoorne võlgnevus) ja tagastatud liisingueseme jääkväärtuse vahe tasumist, siis ei saa niisugust, tehte ühe liikme suhtes avaldatud omaksvõttu pidada hagi osaliseks tunnistamiseks. Küll tuleb seda arvesse võtta hageja nõude suuruse üle otsustamisel, nagu nii maakohus kui ringkonnakohus ongi teinud. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. TsMS § 171 lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette erandid, mil kohus vaatamata apellatsioonkaebuse rahuldamisele jätab menetluskulud võitnud poole kanda. Sellest tuleneb, et reeglina jaotatakse ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud vastavalt esimese astme menetluses menetluskulude jaotamiseks ettenähtud korrale. Kolleegium leiab, et arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust ja poolte eeldatavaid kulusid, on õiglane jätta kummagi poole esimese astme ja apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda. Margo Klaar Rein Pokk Malle Seppik