KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Egon Konsand, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2454 Haldusasi A

) § 14 lg 1 p 5, planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 17 l g 2 p 3 ja § 18 lg 1 ning Otepää Vallavolikogu 22.04.2004 määrusega nr 1-6-7 kinnitatud Otepää valla ehitusmääruse § 9. Kaebuse kohaselt ei tugine Valgamaa Keskkonnateenistuse toiming

-le, Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale, Otepää valla üldplaneeringule ning ei ole piisavalt motiveeritud ja kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud HMS §-is 4 lg 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Otepää Vallavalitsus on sisuliselt motiveerinud Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumist Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirjas nr 42-12-3/42197-4 antud mittekooskõlastustega, jättes haldusmenetluse läbi viimata. Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole arvestanud eksperthinnangus esitatud järeldustega. Otepää Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-677 puudub õiguslik ja faktiline motivatsioon, millele tuginedes on Otepää Vallavalitsus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud Väike-Kellamäe kinnistule ehituskeelu ning ehitustegevuse täieliku keelamisega Väike-Kellamäe kinnistul on Valgamaa Keskkonnateenistus omavoliliselt rakendanud sihtkaitsevööndile omast rangemat kaitserežiimi. Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Väike-Kellamäe kinnistu osas ehituskeeldu. Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneering on kooskõlas Otepää valla üldplaneeringus sätestatud põhimõtetega. Planeeringuga kavandatav tegevus ei ole vastuolus piirkonnale iseloomuliku väljakujunenud asustusstruktuuriga. Vastustajad ei ole järginud võrdse kohtlemise printsiipi ning on kohelnud Väike-Kellamäe kinnistu omanikke ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Otepää Vallavalitsus ei ole hinnanud Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukohta mitte kooskõlastada Väike Kellamäe kinnistu detailplaneeringut sisulist põhjendatust. Otepää Vallavalitsus ei ole võtnud seisukohta Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirja nr 42-12-3/42197-4 „Kooskõlastus“ tähtaegsuse osas. Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole võimaldanud kaebuse esitajale ärakuulamisõigust. 2 Otepää Vallavalitsuse seisukoht, et

§-ist 14 lg 1 p 5 tulenevalt ei ole otsustajal, s. o kohalikul omavalitsusel, diskretsioonivabadust, kuna otsuse tegemise võimalikkus on otseses sõltuvuses nõusolekust ning teise haldusorgani nõusoleku puudumisel ei või otsustaja teha vastupidist, ei ole õiguspärane. Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus on viidanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskavale 2002-2006, Eesti looduskaitse arengukavale aastani 2035 ja Toomas Kalda ja Aivar Ariku poolt 2004 koostatud tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis”, kuid neid dokumente ei ole nõuetekohaselt pädevate organite poolt kehtestatud. 2. Otepää Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuse kohaselt on vaidlustatud Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007 korraldus ja selle andmisele eelnenud haldusmenetlus õiguspärased.

§-ist 14 lg 1 p 5 tulenevalt ei pidanud Otepää Vallavalitsus võimalikuks vastu võtta ja saata avalikule väljapanekule planeeringut, mille kehtestamiseks puudub vallavalitsusel õigus. Otepää vallas reguleerib planeerimisalast tegevust täpsemalt Otepää Vallavolikogu 22.04.2004 määrus nr 1-6-7 „Otepää Valla ehitusmääruse kehtestamine“, mille § 8 lg 2 järgi kooskõlastab vallavalitsuse vastav teenistus planeeringu enne selle vastuvõtmist Valgamaa Keskkonnateenistusega. Seejärel esitab teenistus planeeringu vallavalitsusele, kes juhul, kui planeeringu algatas vallavalitsus, otsustab planeeringu vastuvõtmise. Vallavalitsusel oli õigus teha otsus planeeringu vastuvõtmisest keeldumise kohta. Vallavalitsus ei toetanud planeeringu vastuvõtmist ning on oma 07.11.2007 korralduses nr 2-4-677 piisavalt põhjalikult oma seisukohta motiveerinud. Kaebaja on jätnud tähelepanuta nii üldplaneeringust kui ka seadustest tulenevad kitsendused omandiõiguse teostamisel. Väike-Kellamäe kinnistu juures peab selle omanik paratamatult arvestama looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Selliste piirangute seadmine on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka säästva arengu seadusega. Otepää Vallavalitsus ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Iga kinnistut ning sellele ehitamise võimalikkust tuleb vaadelda individuaalselt olenevalt asjaoludest. Aastaid tagasi kehtestatud planeeringud ei anna õigust Väike-Kellamäe kinnistu omanikule nõuda ehitusõigusi talle kuuluvale maale, samuti planeeringu vastuvõtmist, mis on vastuolus looduskaitsealastest seadustest ja üldplaneeringust tulenevate nõuetega.

1. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidles samuti kaebusele vastu. Vastuse kohaselt omab Otepää looduspargi maastik kõrget looduslikku, esteetilist, kultuurilis-ajaloolist ja rekreatiivset väärtust. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd (Väike-Kellamäe maaüksus asub Otepää looduspargi piiranguvööndis) looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses (praeguses looduskaitseseaduses) ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2035 on lahti mõtestatud pärandkultuurmaastiku mõiste ning toodud meetmed selle säilimiseks/kaitsmiseks. Väike-Kellamäe maaüksusele detailplaneeringu kehtestamiseks on ka eelnevatel aastatel küsitud kaitseala valitsejalt nõusolekut. Otepää Looduspargi Administratsioon on juba 02.03.2005 kirjaga 2-5/66-1 AS-ile Astri esitanud oma seisukoha antud kinnistu detailplaneeringu kohta (ei kooskõlastatud). Kaitseala valitseja ei ole seega pidanud detailplaneeringu kooskõlastamist järjepidevalt põhjendatuks. Väike-Kellamäe detailplaneeringuga planeeritakse rajada 4 uut õueala (igaüks suurusega 1100 m2), millede loomiseks planeeringu elluviimisel tuleb teha raadamine. Otepää 3 kaitsekorralduskava 2002 - 2006 eelnõu koostanud ekspertide Tarmo Evestus ja Margit Turb arvamuse kohaselt metsade raiumine vähendab nende alade looduslikku mitmekesisust, häirib sealset elustikku, eriti kevadel ja suvel, ning puhkemaastikus vähendab maastiku esteetilist väärtust. OÜ-lt Metsaekspert tellitud eksperthinnangus on hinnatud raadamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning maastikuilme terviklikkuse säilimisele, tähelepanuta on aga jäetud edasisest maakasutusest tulenevad aspektid. Valgamaa Keskkonnateenistuse arvates on raadamise võrdlemine või isegi võrdsustamine turberaiega olemuslikult vale ja eksitav. Turberaie on üks metsamajandamise viisidest. Metsaseaduse (edaspidi MS) § 32 lg 1 kohaselt on raadamine aga raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks. Valgamaa Keskkonnateenistus on menetluses arvestanud ka Otepää (endise Pühajärve) valla üldplaneeringuga. Üldplaneeringu peatükk 5.1.2 viitab Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale ning tsiteerib p
2. Praegu kehtiv üldplaneering ei anna täispilti kõikidest aspektidest, mida tuleks arvestada projekteerimisel või planeerimisel Otepää vallas ja Otepää looduspargi territooriumil, kuna alates 1998, mil nimetatud üldplaneering kehtestati, pole seda uuendatud/kaasajastatud, kuid Otepää looduspargi valitseja ja kaitsekorraldaja on selle 10-aastase perioodi jooksul tellinud/läbi viinud uuringuid, mis aitavad kaasa looduspargi kaitse korraldamise parendamisele. Sellest tulenevalt ei sisalda ülalnimetatud üldplaneering kõiki ja täpseid Otepää looduspargi territooriumil ehitamist ja planeerimist puudutavaid põhimõtteid ning iga konkreetse tegevuse vaatab üle ja analüüsib läbi (lähtudes looduspargi kaitse-eesmärgist) kaitseala valitseja, arvestades siinjuures kaitse korraldaja arvamusega. Üldplaneering on kooskõlastatud 1998 kaitseala valitsejaga ning sisaldab lisana ka Otepää looduspargi kaitse-eeskirja, järelikult on juba 1998 jõutud ühisele arusaamisele, et kaitseala valitsejaga eri asjade (sealhulgas detailplaneeringu kehtestamine) kooskõlastamisel (valla ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv toiming) arvestatakse kaitse-eeskirjas toodut. Ka valla üldplaneeringusse on selgelt sisse kirjutatud ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv kord. Üldplaneeringus on toodud, et looduspargi piiranguvööndi pärandkultuurmaastik on eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastik, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamisprotsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei saa (pole otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute (katastriüksuste) kaupa. Väike-Kellamäe detailplaneeringu menetlemisel on Valgamaa Keskkonnateenistus arvestanud võrdse kohtlemise printsiipi ning põhjendanud oma seisukohti põhjalikult, võttes samas arvesse järjepidevuse tagamise põhimõtteid kaitseala valitsemisel. Otepää piirkonna maastike ilme muutub vanade hoonete renoveerimise ja/või uute hoonete ehitamise kaudu. Tingimuste seadmisel tuleb olemasolevate andmete alusel langetada otsus, kas kavandatav tegevus võib põhjustada negatiivset keskkonnamõju (muuta oluliselt maastiku ilmet) või mitte. Selliseid otsuseid tuleb teha maastikku kui tervikut silmas pidades, st arvestada arendustegevuste koostoimet (varasemad kooskõlastused) ehk kumulatiivseid mõjusid ja looduspargi maastike kaitsepõhimõtteid (Kalda, T. ja Arik, A., 2006 „Otepää looduspargi maa-asustuse muutused“). Väike-Kellamäe maaüksuse sihtotstarve on maaregistri kohaselt 100% maatulundusmaa (68,76% metsamaa) ning Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole keelanud kasutada maaüksust sihtotstarbeliselt. 4 Valgamaa Keskkonnateenistus ei kaldunud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel kõrvale kaebaja esitatud dokumentides toodud andmetest, mistõttu kaebaja ärakuulamine ei olnud tuginedes HMS §-ile 40 lg 3 p 2 vajalik ning ei oleks viinud teistsuguse otsuseni. HALDUSKOHTU LAHEND
3. Tartu Halduskohus jättis
4. märtsi 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on vaidlustatud haldusakt kooskõlas kehtiva õigusega ja ei riku kaebuse esitaja õigusi, mistõttu puudub alus haldusakti tühistamiseks ning haldusakti andmise menetluses tehtud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andnud faktilisel ja õiguslikul asjaolul, et kaitseala valitseja ei andnud kooskõlastust detailplaneeringule (

§ 14lg 1 p 5). Vastustajal esines õiguslik alus kaebuse esitaja jaoks koormava haldusakti andmiseks Plan

S §-ide 17 lg 2 p 3 ja 18 lg 1 alusel. Kuna Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kiri ehk kooskõlastamiseks esitatud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine on käsitletav haldusorgani seisukohast teavitava toiminguga, on vastustaja õigustatult toimingut kirjalikult põhjendanud vastavalt HMS §-idele 107 ja 108. Tegemist ei ole menetlustoiminguga HMS § 106 lg 2 mõttes. Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu väljavõttega on tõendatud, et planeeringu eesmärgiks on 4,13 ha suuruse hoonestamata kinnistu, millest metsamaad on 2,84 ha, metsamaa raadamine, kruntideks jaotamine, nelja uue õueala moodustamine ja kruntide hoonestamine. Vastustaja on toimingu teostamisel õigusliku alusena tuginenud

§-ile 14 lg 2 ja Otepää loodupargi kaitse-eeskirja punktidele 1 ja 21, mis tähendab sisuliselt ka Otepää valla üldplaneeringu p-ile 5.1.2 tuginemist, kuna üldplaneering viitab ja tsiteerib kaitse-eeskirja p-i 21.

§ 14

lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Vastustaja ei ole vaidlusalust kooskõlastust andnud põhjusel, et detailplaneeringu kehtestamine võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ esimese punkti viimane lause sätestab, et looduspargi põhieesmärk on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Kaitse-eeskirja p 21 sätestab, et piiranguvöönd on looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Kaitse-eeskirja p 24.3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega tuleneb osundatud õigusnormidest looduspargi valitsejale nii pädevus (kaitse-eeskirja p 24.3) kui ka alus (

§ 14

lg 2 ja kaitse-eeskirja punktid 21 ja 1) detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks, kuna vastustaja on faktiliste asjaoludega põhjendanud, miks detailplaneeringuga ehitada soovitavate ehitiste püstitamine on vastuolus Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse eesmärgiga. Kaebuse esitaja on õigesti osundanud, et Otepää valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Nüpli külas täielikku ehituskeeldu ning, et puudub vastuolu üldplaneeringus sätestatu ja kaitse-eeskirjas sätestatu vahel. Samas on kaebuse esitaja aga täieliku ehituskeelu puudumisest teinud ebaõige järelduse ja alusetult leidnud, et vastustajal puudus üldse alus kooskõlastuse andmata jätmiseks. 5 Asjaolu, et esineb nii faktiline kui õiguslik alus detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks, peaks teadma eelkõige kaebuse esitaja lepinguline esindaja, kes on ise töötanud Otepää looduspargi endise valitseja Otepää Looduspargi Administratsiooni direktorina ja jätnud 2005 looduspargi valitseja direktorina Väike-Kellamäe detailplaneeringu kooskõlastamata. Looduspargi valitsejad ei ole oma seisukohti võrreldes 2005 muutnud, vastupidi, vastustaja on vaidlusaluse toimingu tegemisel osundanud samasisulistele varasematele seisukohtadele. Kaebuse esitaja ei ole osundanud ühelegi kvalitatiivsele või kvantitatiivsele muudatusele Väike-Kellamäe detailplaneeringus võrreldes 2005 kooskõlastamisel olnud detailplaneeringuga. Kaebuse esitaja tugineb ainult väidetavatele menetluslikele minetustele vastustajate poolt, kuid ei ole esitanud ühtegi sisulist argumenti vastustaja toimingu vastu. Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007 korraldus nr 2-4-677 vastab HMS §-is 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele eelkõige seepärast, et see on antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vallavalitsus oli õigustatud motiveerima oma haldusakti keskkonnateenistuse poolt välja toodud faktiliste ja õiguslike asjaoludega, kuna taoliselt toimimine on kooskõlas HMS §-iga 56 lg 1, 2 ja 3, mille kohaselt on lubatud haldusakti põhjendus esitada mitte haldusaktis endas, vaid menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis (keskkonnateenistuse kiri), millele on haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul on vastustaja kaalutlused aga haldusaktis endas ning ka detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise kirjas, mis oli samuti kaebuse esitajale kättesaadav. Vastustajate kaalutlused on arusaadavad ja kontrollitavad. Asjaolu, et kaebuse esitaja on aru saanud vastustajate kaalutlustest, nähtus kohtu arvates muuhulgas sellest, et kaebuse esitaja lepinguline esindaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid vastustajate kaalutlustele ega tõendeid, mille alusel saaks tuvastada kaalutluste õigusvastasuse. Neil asjaoludel puudus asjas vastuolu HMS §-idega 4 ja 6 sätestatuga ja kaebuse esitaja poolt osundatud kohtupraktikaga. Vastustaja ei ole haldusakti õiguslikke asjaolusid esitanud ainult viitega

§-ile 14 lg 1 p 5, nagu ekslikult osundab kaebuse esitaja. Vastustaja on osundanud nii kaitse-eeskirjale kui teistele asjakohastele õigusnormidele. OÜ Metsaekspert eksperthinnang ei anna alust vastustajate toimingu ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna raadamise tulemusel õuealade moodustamisel ei saa enam mingil juhul rääkida metsamaast, metsa uuendamisest või looduslikust uuenemisest või muust taolisest, mis välistaks riive sellele piirkonnale iseloomulikele maastikele. Võrreldes detailplaneeringuga moodustada soovitavate maaüksuste pindala õuealade pindaladega, ei ole tegemist ebaolulise maastikuilme terviklikkuse lõhkumisega, nagu alusetult väidab kaebuse esitaja. Suhteliselt väikesele metsamaa territooriumile moodustuks neli õueala, mis mõjutab maastike iseloomulikkust. Vastustajad on õigesti osundanud, et muuhulgas peab arvestama ka edasisest plaanitavast maakasutusest tulenevaid aspekte metsale kui tervikule. Õuealade moodustamine eeldab muuhulgas ka metsamajandamiskava uuendamist ja vaieldamatult tuleks raadamist arvestada metsa edaspidisel majandamisel. Kohus pidas alusetuks kaebuse esitaja väidet, et vastustajad on omavoliliselt rakendanud sihtkaitsevööndile omast rangemat kaitserežiimi, kuna ehitustegevuse täielikku keelamist ei ole õigusaktidega ette nähtud. Asjas ei ole tuvastatav võrdse kohtlemise printsiibi eiramine vastustajate poolt, kuna kaebuse esitaja on näitena toonud olukorrad, kus detailplaneeringud on kehtestatud, kuid ei ole osundanud juhtumitele, kus detailplaneeringud on jäetud kehtestamata, kuna vastustajad on leidnud, et detailplaneeringu kehtestamine on vastuolus looduspargi põhieesmärgiga, milleks on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse (kaitse-eeskirja punkt 1). 6 Kaebuse esitaja poolt menetlusnõuete rikkumisena välja toodud asjaolud (tähtaeg ja raamdokumentide kehtestamata jätmine) ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu, mille tõttu ei saa vaidlusalune haldusakt kuuluda tühistamisele sellel alusel. Tähtajal on haldusmenetluses distsiplineeriv iseloom, ja kuna seisukoht on vastustaja poolt antud, siis on tähtaeg oma eesmärgi täitnud. Raamdokumentides sätestatud looduskaitseliste mõistete ja terminite asjakohasus ei sõltu sellest, kas tegemist on käskkirjaga kehtestatud dokumendiga või mitte. Vaieldamatult ei ole kehtestamata dokumentidel õigusjõudu õigusaktina, kuid vastustaja on õigustatud ja kohustatud neid dokumente arvestama kas tõenditena või sisustama määratlemata õigusmõisteid neid dokumente kasutades, kuna vastustaja ülesandeks on tagada Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Käesolevas asjas on need dokumendid käsitletavad toimingu teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktiliste asjaoludena. Võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2004, siis ei ole ärakuulamisõiguse riive samuti aluseks haldusakti tühistamisele, kuna vastustajad on õigustatult osundanud HMS §-is 40 lg 3 p 4 sätestatule. Kaebuse esitaja seisukoht haldusakti väidetavast õigusvastasusest on paljasõnaline ja kaebuse esitaja poolt asjakohaste tõenditega tõendamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS Astri esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on otsus ebaseaduslik ja põhjendamata. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ p 1 kohaselt on Otepää looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Kaitse-eeskirja p 25 sätestab metsa kaitse-eesmärgina bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilimise. Vastustajad ei ole Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu kehtestamata jätmisel esitanud eelpool nimetatud kaitse-eeskirja punktidele tuginevat veenvat ja põhjendatud argumentatsiooni; 2) on jäetud tähelepanuta väide, et Otepää Vallavalitsus ei ole korralduses nr 2-4-677 põhjendanud Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuolu Otepää valla üldplaneeringuga. Otepää Vallavalitsus ei ole korralduses esitanud sisulist valla üldplaneeringule tuginevat motivatsiooni, mis aitaks selgelt ja arusaadavalt mõista mõistete – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“, „pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – sisu. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Antud juhul on Otepää Vallavalitsus Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud üldplaneeringuga mitte kooskõlas oleva ehituskeelu; 3) on ebaõigesti leitud, et menetlusnõuete rikkumisena esinev raamdokumentide kehtestamata jätmine ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu. Valgamaa Keskkonnateenistus on tuginenud Väike-Kellamäe detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas toodud Otepää looduspargi pika-ajalisele kaitse-eesmärgile − traditsioonilise pärandkultuurmaastiku säilimise, tutvustamise ja uurimisele ja tüüpiliste ja väärtuslike metsakoosluste säilitamisele. Seega on menetlusnõuete rikkumine mõjutanud oluliselt haldusorganite poolt asjas tehtud otsuse sisu; 4) on ebaõigesti jäetud arvestamata OÜ Metsaekspert eksperthinnangus esitatud järeldustega ja tuginetud looduskaitseasutuste paljasõnalistele hinnangule. Eksperthinnanguga mittenõustumise 7 korral tulnuks tellida keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele tuginedes asjakohase ettevalmistust ja litsentsi omava isiku poolt antud arvamushinnang; 5) on ebaõigesti käsitletud Väike-Kellamäe kinnistul asuvat metsa tüüpilise ja väärtusliku metsakooslusena. Kohtuistungil vastustaja antud selgituste kohaselt ei asu Väike-Kellamäe kinnistul kaitsealuste liikide elupaiku ega kasvukohti. Väike-Kellamäe kinnistu metsamaale ei ole registreeritud MS § 23 kohaselt vääriselupaika. Metsamajandamiskavast nähtub, et eritingimusi Väike-Kellamäe kinnistu metsa majandamiseks ei ole seatud; 6) ei ole Valgamaa Keskkonnateenistus kaalunud

§ 14lg 1 ja 3 rakendamise võimalikkust.

Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole teinud apellandile ettepanekut hoonestuse asukoha, hoonete kõrguse, välisviimistluse ega hoonestusalade arvu vähendamise ja muude taoliste tingimuste seadmise kohta. Samuti ei ole kohus andnud nimetatud kaalutluse vajalikkuse kohta kohtuotsuses mingit hinnangut; 7) on asutud ebaõigele seisukohale ärakuulamisõiguse võimaldamise osas. Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus on rikkunud HMS § 40 lg 2 ning ei ole apellanti ära kuulanud. Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu algatamise taotluse juurde on apellandi poolt täiendavalt esitatud 2007 koostatud OÜ Metsaekspert ekspertarvamus. Nimetatud ekspertarvamus puudus 2004 eskiislahenduse kohta seisukoha andmise juures. Seega ei saanud apellant pärast ekspertarvamuse koostamist ette teada, et looduspargi valitseja ei arvesta täiendava tõendiga. Menetlusosalise ärakuulamise käigus oleks selgunud vajadus täiendava eksperthinnangu koostamiseks või siis täiendavate asjaolude arvestamine olemasolevas eksperthinnangus; 8) on jäetud põhjendamata ebavõrdne kohtlemine võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Kohalik omavalitsus on samas piirkonnas kehtestanud 2003 Vahtraoru kinnistu ja 1996 Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringu, millega on antud õigus rajada piirkonda uusehitisi. Munamäe puhkekeskuse detailplaneering ja Vahtraoru kinnistu detailplaneering on heakskiidetud Otepää looduspargi valitseja poolt. Nii Väike-Kellamäe kinnistu kui Vahtraoru ja Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringuga hõlmatud kinnistud asuvad Otepää looduspargi piiranguvööndis. Kuna nimetatud kinnistute detailplaneeringutega on tegemist võrdsete juhtumitega, siis tuleb Väike-Kellamäe kinnistu omaniku ebavõrdset kohtlemist põhjendada; 9) ei tugine seisukoht kooskõlastuse tähtaegsuse osas PlanS §-ile 19 lg 5. 6. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa asjaolu, et vallavalitsus ei ole oma korralduses kaalunud detailplaneeringu vastuvõtmise otsustamisel selle kooskõla üldplaneeringuga, olla korralduse tühistamise aluseks, kuivõrd üldplaneering sätestab, et ehitamisel tuleb arvestada looduskaitselisi piiranguid, mis tulenevad looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Looduskaitseline piirang on antud juhul asjaolu, et kinnistu asub piiranguvööndis ning, et sellises kohas planeerimiseks ja ehitamiseks tuleb tegevus kooskõlastada kaitseala valitsejaga ja detailplaneeringu kehtestamiseks tuleb küsida nõusolekut kaitseala valitsejalt. Seega on antud piirkonnas võimalik ehitada vaid siis, kui selleks annab nõusoleku kaitseala valitseja. Nimetatud nõuded, mis tulenevad

§-ist 14 lg 1 p 7 ja 8, seavad vallavalitsusele kui lõpliku otsuse tegijale siduva eeltingimuse. Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsa- ja põllumaid; 3) on kohus õigesti leidnud, et raamdokumentidel ei ole õigusjõudu õigusaktina, vaid need on käsitletavad toimingu teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktiliste asjaoludena; 8 4) on kohus õigesti leidnud, et OÜ Metsaekspert eksperthinnang ei anna alust vastustajate toimingu ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna raadamise tulemusena õuealade moodustamisel ei saa rääkida enam metsamaast ning on ilmne riive piirkonnale iseloomulikele maastikele; 5) on ebaõige väide, et kohus ei ole hinnanud

§-ist 14 lg 3 tuleneva õiguse kasutamata jätmist kaitseala valitseja poolt, millega saab seada looduskaitseliste väärtuste kaitse tagamiseks eritingimusi. Tegu on kaitseala valitseja õigusega, mitte kohustusega. Kuna kaitseala valitseja on seisukohal, et planeeringu maa-alale ei ole võimalik luua ühtegi ehitusala, siis on mõistetav, et lisatingimusi ehitusalade loomiseks ei ole võimalik määrata. Otepää Vallavalitsus on vaidlustatud 07.11.2007 korralduses nr 2-4-677 märkinud, korrates Valgamaa Keskkonnateenistuse 02.03.2005 kooskõlastuskirjas nr 2-5/66-1 välja toodut, et arvestades olemasolevat maastiku struktuuri, siinjuures maastiku reljeefi, eksisteerivat taimkatet ja pinnase tingimusi, avaldab Väike-Kellamäe kinnistu hoonestamine negatiivset mõju Väike Munamäe ümbruse maastiku väärtusele ning kahandab piirkonna bioloogilist mitmekesisust; 6) on planeeringuga seotud küsimustes apellandile antud piisavalt võimalusi ärakuulamisõiguse teostamiseks. Apellandi esindaja A. Manglus on kohtuistungil tunnistanud, et ta on seotud OÜ-ga Manglusson, kes on planeeringu koostajaks, et ta on käinud seoses detailplaneeringuga vallavalitsuses ning, et ta esindas vallavalitsuses planeeringuküsimusi arutades ka AS Astri huve; 7) ei ole rikutud võrdse kohtlemise printsiipi, kuivõrd võrdlusena on toodud võrdluseks sobimatud näited (erinevatel aegadel kehtestatud planeeringud), samuti ei ole välja toodud planeeringuid, mis on jäetud kehtestamata. Käesoleval juhul on oluline ka PlanS §-ist 10 lg 6 tulenev nõue, mille kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija muuhulgas ka looduskaitse alla võetud maa-aladel.

1. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant välja toonud ühtegi sisulist argumenti Valgamaa Keskkonnateenistuse toimingu vastu, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirjaga nr 42-12-3/42197-4 antud kooskõlastuses toodud argumentatsioon ei oleks veenev ja põhjendatud. Nimetatud kirjas väljendatud eitava kooskõlastuse andmisel tugineti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktidele 1, 21 ja 25 ning kirjas toodu oli põhjendatud ja proportsionaalne ning keskkonnateenistuse toiming on õiguspärane; 2) on selgelt näha, et nii looduskaitseseadusesse kui ka valla üldplaneeringusse on sisse kirjutatud ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv kord. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et pidevas muutuvuses (ülalnimetatud inimmõjutused maastikule) olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei ole otstarbekas looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute kaupa; 3) on kohus õigesti järeldanud, et raamdokumentide kehtestamata jätmine ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu. Raamdokumentides sätestatud looduskaitseliste mõistete ja terminite asjakohasus ei sõltu sellest, kas tegemist on käskkirjaga kehtestatud dokumendiga või mitte. Vastustaja rõhutab, et Valgamaa Keskkonnateenistus tugines eitava kooskõlastuse andmisel Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktidele 1, 21 ja 25, mis nähtub ka Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirja „Kooskõlastamine„ (nr 42-12-3/42197-4) sisust; 9 4) on kohus on õigesti otsustanud ja leidnud, et Valgamaa Keskkonnateenistuse põhjendused on olnud piisavad OÜ Metsaekspert eksperthinnangu mittearvestamiseks. Kuna Väike-Kellamäe kinnistu asub kohas, kus suur metsamassiiv (tuumala) on läbi rohevõrgustiku koridori ühenduses naaberrohevõrgustiku tuumalaga, siis olukord, kus ehitusaladega sisuliselt lõigatakse läbi (ehitatakse täis) peaaegu pool ühinemiskoha ristlõikest, mõjutab ka tuumalasid, mida antud rohevõrgustiku koridor ühendab. Sellise ehitustegevuse ühe selge mõjuna võib välja tuua asjaolu, et halvenevad loomade liikumise ja seeläbi ka toitumise võimalused. Apellandi väide, nagu oleks looduskaitseasutuste hinnangud paljasõnalised, pole õige, sest looduskaitseasutuste seisukohad tuginevad mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku omavalitsuse (nt valla üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning uurimustöödele, mis käsitlevad piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada üksikute tegevuste (ehitiste rajamine) mõju analüüsil. Keskkonnamõju strateegilist hindamist ei ole algatatud, kuna pole tuvastanud selle läbiviimise vajadust, lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“. Keskkonnamõju hindamise läbiviimise muudab ebaotstarbekaks antud detailplaneeringu puhul asjaolu, et esineb põhimõtteline vastuolu tegevuse elluviimise (ehitamisega) ja piiranguvööndi kaitse-eesmärkide vahel. Sellist vastuolu ei saa muuta olematuks ei keskkonnamõju hindamine ega eksperthinnang. Keskkonnamõju hindamine ei saa muuta olematuks/kehtetuks Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-dest 1, 21 või 25 ega

§-ist 14 lg 2 tulenevat; 5) on kohus õigesti käsitlenud Väike-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui tüüpilist, kuid samas väärtuslikku, metsakooslust. Mingeid eraldiseisvaid hindamisakte koostatud ei ole ja need pole ka vajalikud, kuna antud ala väärtuslikkus on tuvastatav vaadeldes muid asjakohaseid dokumente kogumis; 6) on Valgamaa Keskkonnateenistus toonud oma vastuskirjas kohtule välja valiku detailplaneeringu menetluses kasutatud dokumentidest, mis kajastub ka kohtuotsuses. Sellise loetelu äramärkimine kohtuotsuses annab tunnistust sellest, et kohus nõustub sisuliselt Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukohaga, et võttes arvesse kõiki nimetatud dokumente, ei esine tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide saavutamist ehk aktsepteerib

§ 14

lg 2 rakendamist; 7) on kohus õigesti leidnud, et kuna kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2004, siis ei ole ärakuulamisõiguse riive aluseks haldusakti tühistamisele; 8) on ebaõige väide, et apellandi poolt nimetatud detailplaneeringute puhul on tegemist võrdsete juhtumitega, sest nimetatud alad erinevad maastiku struktuuri elementide poolest. Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringu kehtestamise ajal ei kehtinud praegusel hetkel kehtiv valla üldplaneering, kaitse-eeskiri, looduskaitseseadus ja puudusid käesolevaks hetkeks kaitseala katsekorralduse parendamiseks koostatud uurimistööd; 9) on kohus õigesti leidnud, et tähtajal on distsiplineeriv iseloom ja kuna seisukoht on vastustaja poolt antud, siis on tähtaeg oma eesmärgi täitnud. Valgamaa Keskkonnateenistus sai kooskõlastuse taotluse kätte 03.09.2007 ning keskkonnateenistuse kooskõlastus on koostatud 03.10.2007. Isegi kui arvestada ühekuulist tähtaega arvates 30.08.2007, ei muuda see sisuliselt asjaolusid, sest

§ 14

lg 1 p 5 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 11 kohaselt ei või kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alapunkt 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. 10 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2008 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
3. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Väike-Kellamäe kinnistu paikneb Otepää looduspargi piiranguvööndis.

§ 12lg 1 kohaselt määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga.

Vastavalt

§-ile 14 lg 1 p 5 kaitsealal ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit.

§ 25

lg 1 kohaselt koostatakse hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks kaitsekorralduskava, milles märgitakse: 1) olulised keskkonnategurid ja nende mõju loodusobjektile; 2) kaitse eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise eelisjärjestus, ajakava ning maht; 3) kava elluviimise eelarve. Sama paragrahvi lg 2 alusel kinnitab kaitsekorralduskava keskkonnaminister.

1. Ebaõige on apellandi väide, et vastustajad ei ole Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu kehtestamata jätmisel esitanud kaitse-eeskirja punktidele 1, 21 ja 25 tuginevat veenvat ja põhjendatud argumentatsiooni. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 1 kohaselt on looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Vastavalt kaitse-eeskirja p-le 21 on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Kaitse-eeskirja p 25 sätestab, et piiranguvööndi metsa kaitseeesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilimine. Nii vallavalitsuse vaidlustatud korralduses kui ka Valgamaa Keskkonnateenistuse kirjas on vastav argumentatsioon esitatud. Asjaolu, et apellant ei pea esitatud põhjendusi veenvateks, ei tähenda seda, et neid ei ole esitatud.
2. Asjaolu, et Otepää valla üldplaneeringus sätestatu ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjas sätestatu vahel puudub vastuolu, ei anna alust apellandile väita, et Väike-Kellamäe kinnistule on kehtestatud üldplaneeringu vastane ehituskeeld. Otepää (Pühajärve) valla üldplaneering on kehtestatud 1998 (tl 247-261). Valla üldplaneeringus on sätestatud üldine ehitus- ja planeerimistegevust reguleeriv kord, kuid selles ei ole sätestatud täpseid Otepää looduspargi territooriumil ehitamist ja planeerimist puudutavaid põhimõtteid. Üldplaneeringu kohaselt muuhulgas hajaasutusse ehitamisel tuleb maa omanikul arvestada piiranguid, mis tulenevad muinsus- ning looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest ning soovitav on ehitustegevuseks mitte kasutada põllu- ning metsamaid (p 6.1 tl 260). Üldplaneeringus ei ole välja toodud kitsendusi ega konkreetseid tingimusi kinnistute 11 kaupa, kuid

-s ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjades on sätestatud tegevused, milleks on vajalik looduspargi valitseja nõusolek. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana peab seisma hea selle eest, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei ole otstarbekas ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi konkreetsete kinnistute kaupa. Apellandi poolt nimetatud mõisted – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“, „pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – on sisustatud vastavate seaduste ning Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sätetega. 12. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu „Kooskõlastamine“ sisust, on kooskõlastuse mitteandmisel lähtutud kinnisomandi kitsendustest, mis tulenevad seadusest (

§ 12lg 1, 14 lg 2.

Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-d 1, 21, 25). Otsustamaks, kas seadusest tulenevad looduskaitselised piirangud kuuluvad konkreetsel juhul kohaldamisele, on keskkonnateenistus õigustatult kasutanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002-2006 ning Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035, samuti ka alusuuringut „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“. Kaitsekorralduskavas on täpsemalt lahti kirjutatud põhimõtted ja vajalikud tegevused looduspargi põhieesmärkide saavutamiseks ning keskkonnateenistus võis seda kasutada oma seisukohtade põhjendamisel. Juba viidatud kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa ning keskkonnateenistus on kasutanud kaitsekorralduskava selle kaitse-eesmärgi sisu avamiseks. Seadusjärgsete kitsenduste kohaldamise põhjendamisel võis Valgamaa Keskkonnateenistus tugineda ka tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“. Asjaolu, et viidatud tööd ei ole kehtestatud Otepää valla üldplaneeringu lisana ega teemaplaneeringuna ning töö koostamisele ei ole kaasatud Väike-Kellamäe kinnistu omanikku, ei vähenda uurimistöö väärtust. Tegemist on uurimistööga ning uurimistöö tegemisel ei ole vaja kaasata kinnisasja omanikke. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole looduskaitseliste piirangute kohaldamisel aluseks võetud nimetatud uurimistööd, vaid on lähtutud seadusest.

1. Õige on halduskohtu seisukoht, et OÜ Metsaekspert eksperthinnang „Ehitusaladel toimuva raadamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse säilimisele“ ei anna alust vastustajate toimingu ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna raadamise tulemusel õuealade moodustamisel ei saa enam mingil juhul rääkida metsamaast, metsa uuendamisest või looduslikust uuenemisest või muust taolisest, mis välistaks riive sellele piirkonnale iseloomulikele maastikele. Võrreldes detailplaneeringuga moodustada soovitavate maaüksuste pindala õuealade pindaladega, ei ole tegemist ebaolulise maastikuilme terviklikkuse lõhkumisega, sest suhteliselt väikesele metsamaa territooriumile moodustuks neli õueala, mis mõjutab maastike iseloomulikkust, uuendamist ja vaieldamatult tuleks raadamist arvestada metsa edaspidisel majandamisel. Lisaks eeltoodule on OÜ Metsaekspert eksperthinnangus toodud järeldused teoreetiliselt vastuolulised ning arvestamata on jäetud edasisest maakasutusest tulenevad aspektid. Eksperthinnangus toodud järelduste kohaselt raadamise teostamisel ei ole maastikuilme terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Selline järeldus on vastuolus Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis toodud bioloogilise mitmekesisuse mõistega. Ehitise rajamine metsamaale vähendab eelpoolnimetatud definitsioonis nimetatud elusorganismide rohkust ehk bioloogilist mitmekesisust. Siinkohal on põhjendamatu apellandi väide, et halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud looduskaitseasutuse paljasõnalisele hinnangule. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu 12 põhjendustest, on selle tegemisel ja seisukohtade põhjendamisel tuginetud nii seadustele kui mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku omavalitsuse (nt valla üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning uurimustöödele, mis käsitlevad piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada üksikute tegevuste (ehitiste rajamine) mõju analüüsil.
2. Ebaõige on apellandi väide, et eksperthinnanguga mittenõustumisel oleks tulnud tellida strateegilise keskkonnamõju hindamine ja eksperthinnang. Otepää Vallavalitsus ei ole algatanud keskkonnamõju strateegilist hindamist ja ka Valgamaa Keskkonnateenistus pole pidanud selle algatamist vajalikuks, sest pole tuvastatud selle läbiviimise vajadust lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“. Keskkonnamõju hindamise läbiviimise muudab ebaotstarbekaks antud detailplaneeringu puhul see, et esineb põhimõtteline vastuolu tegevuse elluviimise (ehitamine) ja piiranguvööndi kaitseeesmärkide vahel. Keskkonnamõju hindamine ei muuda kehtetuks Otepää looduspargi kaitseeeskirja p-des 1, 21 või 25 ega

§-is 14 lg 2 sätestatut.

1. Iseenesest õige on apellandi väide, et ei ole olemas konkreetset hindamisakti Väike-Kellamäe kinnistul asuva metsa kohta, mille alusel on see tunnistatud väärtuslikuks metsakoosluseks. Samas aga on antud ala väärtuslikkus tuvastatav muude asjakohaste dokumentidega kogumis ning seetõttu on halduskohus õigesti käsitlenud Väike-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui tüüpilist, kuid samas väärtuslikku, metsakooslust. Maastiku kaitse seisukohalt on väärtuslikud ka tavalise liigilise koosseisuga metsad, sest maastikukaitse väärtustab maastikku kui tervikut. Nimetatud metsa väärtust tõstab selle paiknemine suuremate looduslikke alasid (rohevõrgustiku tuumalade) ühendava koridori tuumaalaga liitumiskohas.
2. Vastavalt

§ 14

lg 3 võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Valgamaa Keskkonnateenistus on oma toimingu tegemisel lähtunud sellest, et võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei esine tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide saavutamist, s.o leidis, et kohaldada tuleb

§ 14lg 2.

Valgamaa Keskkonnateenistuse toimingu peale kaebuse läbivaatamisel pidigi halduskohus kontrollima selle konkreetse toimingu seaduslikkust ja põhjendatust, mitte aga otsustama selle üle, kas keskkonnateenistus oleks pidanud tegema hoopis teise toimingu (s. o otsustama

§ 14lg 3 kohaldamise üle).

1. Apellandi väite kohaselt on haldusmenetluse läbiviimisel rikutud tema ärakuulamisõigust, sest haldusorganid ei ole talle teinud vastavasisulist ettepanekut ja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid ärakuulamise kohta. Õige on halduskohtu seisukoht, et võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2004, siis ei ole ärakuulamisõiguse riive aluseks haldusakti tühistamisele, kuna vastustajad on õigustatult osundanud HMS §-is 40 lg 3 p 4 sätestatule. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud haldusmenetluse vältel planeeringu eskiisilahenduse ja OÜ Metsaekspert ekspertarvamuse. Otepää Vallavalitsuse esindaja väitel on kaebaja esindaja korduvalt käinud vallavalitsuses ametnikega arutamas planeeringuga seonduvaid küsimusi, tal oli võimalik esitada omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid ning kaebuse esitaja esindaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud, vaid on kinnitanud, et planeeringu koostamise etapis esindas ka AS Astri huve (tl 266). Samuti on kaebaja esindaja planeeringut 13 koostava osaühingu Manglusson juhatuse liige. Seega oli kaebajal võimalik kogu haldusmenetluse vältel esitada oma põhjendusi ja seisukohti, samuti vastuväiteid ning ärakuulamisõigust ei ole rikutud.
2. Alusetu on kaebaja väide selle kohta, et Väike-Kellamäe kinnistu omanikku on koheldud ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Siinkohal on apellant nimetanud Vahtraoru kinnistut ja Munamäe Puhkekeskust. Lähtudes Eesti Maauuringute poolt 1984 koostatud katastrikaardist, on Vahtraoru kinnistu asukohas juba asustus, Väike-Kellamäe katastriüksusel on nimetatud kaardi kohaselt mets ja rohumaa. Seega ei ole tegemist võrdses positsioonis asuvate kinnistutega. Samuti ei saa võrdseks pidada 1996 kehtestatud Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringut ja Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringut, sest juba ajaliselt on nimetatud detailplaneeringud koostatud väga erinevatel perioodidel (1996 ja 2007).
3. Vastavalt PlanS §-ile 17 lg 5 kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. Asja materjalide kohaselt saadeti Väike-Kellamäe detailplaneering Valgamaa Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks 30.08.
4. Õige on apellandi väide, et kuna kooskõlastuse andmise tähtpäev 30.09.2007 oli pühapäev, siis loeti kooskõlastamise tähtpäev saabunuks 01.10.
5. Valgamaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse andnud 03.10.
6. Seega on Valgamaa Keskkonnateenistus ületanud PlanS §-is 17 lg 5 ettenähtud tähtaega, kuid see asjaolu ei ole vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamise ja haldusakti tühistamise aluseks. PlanS §-is 17 lg 5 sätestatud tähtaeg omab distsiplineerivat iseloomu, tegemist ei ole õigust lõpetava tähtajaga. Nimetatud sättest tuleneb planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse õigus arvestada, et kui tähtaegselt kooskõlastust ei anta, siis ei olegi planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid, kuid samas ei keela see säte siiski ka pärast tähtaega esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist. Samuti tuleneb

§-ist 14 lg 1 p 5 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-ist 11, et kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta ei või detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alap 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega kuigi Valgamaa Keskkonnateenistus on andnud kooskõlastuse hilinemisega, võis ja ka pidi vallavalitsus sellega arvestama.

1. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et Otepää Vallavalitsuse
2. novembri 2007 korraldus nr 2-4-677 ja Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 toiming „Kooskõlastamine“ on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Nende andmisel on järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning puudub alus nende õigusvastaseks tunnistamiseks.
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Agu Timmi Egon Konsand 14 Viivi Tomson