TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu kohtumaja Kohtuasja number 3-07-2454 Otsuse kuupäev 17. märts 2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi AS Astri kaebus Otepää Vallavalitsuse 7. novembr

) § 14 lg 1 p 5, Planeerimisseaduse (PlanS) § 17 l g 2 p 3 j a § 18 lg 1 ja Otepää vallavolikogu 22.04.2004.a määrusega nr 1-6-7 kinnitatud Otepää valla ehitusmääruse § 9.

§ 14

lg 1 p 5 sätestab, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut. PlanS § 17 lg 2 p 3 sätestab, et planeering kooskõlastatakse vastava riigiasutusega või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks või kui planeeritaval maa-alal asub riigi omandisse kuuluv maavara või altkaevandatud ala. PlanS § 18 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku. Otepää valla ehitusmääruse § 9 sätestab nõuded planeeringu vastuvõtmiseks ja avaliku väljapaneku korraldamiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et sisuliselt on Otepää Vallavalitsus motiveerinud VäikeKellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumist Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007.a kirjas nr 42-12-3/42197-4 antud mittekooskõlastustega. Kaebuse esitaja märgib, et Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 kohaselt on haldusorgan st Otepää Vallavalitsus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega ka antud asjas on Otepää Vallavalitsus kohustatud läbi viima haldusmenetluse. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuses nr 3-3-1-42-02 leidnud, et kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse lahendamiseks, peab kohalik omavalitsus planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Sellise teabe kogumine võib muuhulgas seisneda ka ekspertiiside tellimises. Antud juhul on planeeringu koostaja poolt tellitud ehitusaladel toimuva raadamise mõju kohta bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse säilimisele eksperthinnang OÜ-lt Metsaekspert. Eksperthinnangu kohaselt ei mõjuta õueala ulatuses raadamine ümbritsevat metsa. Õuealad paiknevad jänesekapsa kasvukohatüübis ja alal on viimastel aastal teostatud uuendusraiet, mille tulemusena on kujunenud lage ala. Õuealadel valitseva situatsiooni ja alade väga väikese pindala tõttu ei ole raadamise teostamisel maastikuilme terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Alal kasvavas puistus ei ole püsimetsa tunnuseid ning õuealal ei ole kaitsealuseid liike fikseeritud. Ala ei ole VEP (vääris elupaik). Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole arvestanud eksperthinnangus esitatud järeldustega. Põhjendamata on vajadus hinnata edasisest maakasutusest tulenevaid aspekte. Detailplaneeringuga on ette nähtud väljaspool õueala oleva maa kasutamine metsamaana ning metsaseadusest tulenevalt toimub metsa majandamine metsamajandamiskava alusel. 2 Haldusmenetluse läbiviimisel ja haldusakti andmisel peab haldusakt olema HMS § 56 kohaselt põhjendatud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on Otepää Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-677 viidatud üksnes

§ 14

lg 1 p 5-le, mis reguleerib kaitseala valitseja pädevust detailplaneeringute koostamisel. Otepää Vallavalitsus ei ole Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisel arvestanud detailplaneeringu seletuskirjas esitatud põhjendusi. Samuti ei ole arvestanud kehtiva Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ega antud piirkonnas varem kehtestatud detailplaneeringutega. AS Astri leiab, et Otepää Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-677 puudub õiguslik ja faktiline motivatsioon, millele tuginedes on Otepää Vallavalitsus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud Väike-Kellamäe kinnistule ehituskeelu ning ehitustegevuse täieliku keelamisega Väike-Kellamäe kinnistul on Valgamaa Keskkonnateenistus omavoliliselt rakendanud sihtkaitsevööndile omast rangemat kaitserežiimi. Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Väike-Kellamäe kinnistu osas ehituskeeldu. Tartu Halduskohus on otsuses nr 3-07-257 leidnud, et Otepää (Pühajärve) valla üldplaneering on Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt kooskõlastatud kaitseala valitsejaga ning seetõttu üldplaneeringus kokkulepitud ehitamise printsiibid on kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktiga

1. Seega on Otepää valla üldplaneeringus saavutatud ka kokkulepe Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktis 21 sätestatud piiranguvööndi pärandkultuurmaastiku kaitsmise põhimõtetes. Otepää valla üldplaneeringus käsitletakse Otepää looduspargi pärandkultuurmaastikku eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastikuna, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Otepää valla üldplaneering ei näe ette Otepää looduspargi maastike ja nendega kaasnevate väärtuste konserveerimist. AS Astri on seisukohal, et Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneering on kooskõlas Otepää valla üldplaneeringus sätestatud põhimõtetega. Väike Kellamäe kinnistu detailplaneeringus on arvestatud planeeringualaga piirnevate hoonestusaladega ning Nüpli külas väljakujunenud asustusstruktuuriga (sh väljaarendatud Väike-Munamäe mäesuusakeskuse puhkeala hoonestust ning kruntide suurusi ning hoonete vahelisi kaugusi). Planeeringuga kavandatav tegevus ei ole vastuolus piirkonnale iseloomuliku väljakujunenud asustusstruktuuriga. Kaebuse esitaja leiab, et vastustajad ei ole järginud võrdse kohtlemise printsiipi ning on kohelnud Väike-Kellamäe kinnistu omanikke ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Nii on kohaliku omavalitsuse poolt samas piirkonnas kehtestatud 23.10.2003.a otsusega nr 1-4-47 Vahtraoru kinnistu detailplaneering ja 1996.a Väike-Munamäe puhkekeskuse detailplaneering. Nimetatud detailplaneeringutega on antud õigus rajada piirkonda uusehitisi. Väike-Munamäe puhkekeskuse detailplaneering ja Vahtraoru kinnistu detailplaneering on heakskiidetud Otepää looduspargi valitseja poolt. Võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua, et kõiki isikuid peaks alati kohtlema ühetaoliselt, kuid erinev kohtlemine peab olema mõistlikul viisil põhjendatud-ratsionaalne. Otepää Vallavalitsus leiab, et „PlanS §17 lg 2 mõttest tuleneb, et enne kui planeering ei ole saanud vajaminevaid kooskõlastusi, ei saa seda vastu võtta. Kooskõlastus on oma olemuselt siduv seisukoht, mis tähendab, et Vallavalitsuse otsuse tegemine sõltub kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekust. Vallavalitsusel ei ole õigust võtta vastu ja suunata avalikule väljapanekule planeeringut, millel puudub selle kehtestamise eelduseks olev kooskõlastus. Kirjavahetusest Keskkonnateenistusega on ilmnenud, et teenistuse seisukoht antud küsimuses on lõplik ning kaitseala valitseja oma kooskõlastust detailplaneeringule ei anna.“ 3 Kaebuse esitaja on seisukohal, et Otepää Vallavalitsus ei ole hinnanud Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukohta, mitte kooskõlastada Väike Kellamäe kinnistu detailplaneeringut, sisulist põhjendatust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, kus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestati üldplaneeringu vastane ehituskeeld, pidanuks Otepää Vallavalitsus hindama Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukoha sisulist ja õiguslikku põhjendatust. PlanS § 18 lg 9 kohaselt pannakse koos planeeringuga avalikul väljapanekul välja planeeringule antud kooskõlastused ning planeeringu koostamist korraldava maavanema või kohaliku omavalitsuse seisukohad kooskõlastustega esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Antud juhul ei ole Otepää Vallavalitsus võtnud vastu seisukohta Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007.a kirjas nr 42-12-3/42197-4 esitatud vastuväidete kohta. Otepää Vallavalitsus on õigusvastaselt võtnud vastu korralduse detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumise kohta, refereerides üksnes looduskaitseasutuste seisukohti omapoolset hinnangut esitatud vastuväidete sisulise ja õigusliku põhjendatuse kohta andmata. Otepää Vallavalitsus edastas Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu Valgamaa Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks
2. augustil 2007.a kirjaga nr 13-1.3/
3. Valgamaa Keskkonnateenistuse kooskõlastus on koostatud 03.10.2007.a. Seega on ületatud kuu ajalist detailplaneeringu kooskõlastamise tähtaega ning planeering oleks tulnud lugeda kooskõlastatuks. Otepää Vallavalitsus ei ole võtnud vastu seisukohta Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007.a kirja nr 42-12-3/42197-4 „Kooskõlastus“ tähtaegsuse osas. AS Astri leiab, et Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumine kahjustab kaebuse esitaja põhiseaduslikku põhiõigust omandi puutumatusele ning enda omandit vabalt vallata ja kasutada. Haldusorgan on kohustatud haldusmenetluse käigus andma taotlejale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole võimaldanud kaebuse esitajale ärakuulamisõigust. Väike-Kellamäe detailplaneeringu mittekooskõlastamise alusena on märgitud

§ 14lg 2.

Vabariigi Valitsuse 18.03.1997.a määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ punkti 1 kohaselt on Otepää looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Kaitse-eeskirja punkti 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga ei ole kehtestatud Väike-Kellamäe kinnistu osas absoluutset ehituskeeldu. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õigusriigi ja hea halduse põhimõtete kohaselt ei tähenda kaalutlusõigus mingil juhul asutuse kontrollimatut suva. Seetõttu peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-62-02 leidnud, et planeerimisotsustustele on omane ulatuslik diskretsioonilisus. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. 4 Kaebuse esitaja leiab, et ei ole õiguspärane Otepää Vallavalitsuse seisukoht, et

§ 14

lg 1 p 5 tulenevalt ei ole otsustajal s.o kohalikul omavalitsusel diskretsioonivabadust, kuna otsuse tegemise võimalikkus on otseses sõltuvuses nõusolekust ning teise haldusorgani nõusoleku puudumisel ei või otsustaja teha vastupidist. Valgamaa Keskkonnateenistus on põhjendustes viidanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskavale 2002-

1. Kaebuse esitaja märgib, et Looduskaitseseaduse § 25 tulenevalt omab kaitsekorralduskava üksnes informeerivat ning looduskaitse asutuste edasist tegevust planeerivat sisu ning ei tekita asutuse välistele isikutele täiendavaid kohustusi. Tegemist on asutuste siseküsimusi kajastava dokumendiga, millel puudub õiguslik jõud piirata isiku põhiõigust omandit vabalt vallata ja kasutada. Haldusvälistele isikutele tekitab kohustusi ainult kaitse-eeskiri mitte aga kaitsekorralduskava. Kehtivas Otepää looduspargi kaitse - eeskirjas ei ole sätestatud Otepää looduspargi pikaajalisi kaitse-eesmärke. Samuti ei pea kaebuse esitaja õiguspäraseks seda, et Valgamaa Keskkonnateenistus esitab Väike-Kellamäe kinnistul ehitusõiguse piiramise alusena Eesti looduskaitse arengukava aastani
2. Kaebuse esitaja märgib, et Valgamaa Keskkonnateenistus on õigusvastaselt piiranud omaniku põhiseaduslikku põhiõigust alljärgnevatele uurimistöödele tuginedes: Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis (koostajad Kalda T. ja Arik T), Otepää looduspargi maa-asustuse muutused (koostajad Kalda T ja Arik T), Otepää looduspargi taimkatte kaardistamisega seotud tööd (koostaja Remm K., Palo A., Lindrer M.). Valgamaa Keskkonnateenistus on esitatud kooskõlastuses märkinud eelnimetatud tööde kohta, et „ ...nendes töödes esitatud mõtteid ja soovitusi ei ole seni koondatud ühtsesse kohalikku arengut suunavasse strateegilisse dokumenti“. Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus on viidanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskavale 2002-2006, Eesti looduskaitse arengukavale aastani 2035 ja Toomas Kalda ja Aivar Ariku poolt 2004 koostatud tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis”, kuid neid dokumente ei ole nõuetekohaselt pädevate organite poolt kehtestatud. Kaebuse esitaja AS Astri märgib, et Väike-Kellamäe kinnistu paikneb Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ettenähtud nn „valgel alal”. Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringu punkti 5.4 kohaselt tähendab valge ala üldplaneeringu kaardil, et antud aladel maakasutuse sihtotstarve senisest ei muutu. Ka pole nendele aladele Eesti Vabariigi seadusandlusega ette nähtud suuremaid ja eraldi käsitlemist väärivaid kitsendusi ega piiranguid (kehtivad piirangud on eelkõige kaitsetsoonid - näiteks puurkaevu kaitsetsoon). Maakasutajale tähendab see seda, et praegust maakasutust võib jätkata. Maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks tuleb pöörduda Otepää Vallavalitsuse poole või koostada detailplaneering.

§ 14

lg 3 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole kaalunud nimetud looduskaitseseaduse sätte rakendamise võimalikust. 5 Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et Valgamaa Keskkonnateenistuse kooskõlastus ei tugine

-le, Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale, Otepää valla üldplaneeringule ning ei ole piisavalt motiveeritud ja kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud HMS § 4 lg 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Lähtudes eeltoodust palub kaebuse esitaja AS Astri tühistada Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007.a korraldus nr 2-4-677 ning teha kindlaks Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007.a toimingu „Kooskõlastamine“ nr 42-12-3/42197-4 õigusvastasus. Vastustajate seisukohad 3. Otepää Vallavalitsus leiab, et Otepää Vallavalitsuse 07. novembri 2007.a korraldus nr 2-4677 ning korralduse andmisele eelnenud haldusmenetlus on õiguspärased. Kaebaja AS´ile Astri kuuluv 4,13 ha suurune Väike-Kellamäe kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. Haritavat maad on sellest 0,3 ha, looduslikku rohumaad 0,97 ha ja metsamaad 2,84 ha. Kinnistul hoonestus puudub.

§ 4lg 1 kohaselt on muuhulgas kaitstavaks loodusobjektiks ka kaitseala.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on kaitsealaks ka maastikukaitseala. Otepää looduspark on moodustatud 11.07.1957.a ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 242 ning reorganiseeritud 24.09.1979.a ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 497 Otepää maastikukaitsealaks. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18.03.1997.a määruse nr 63 „Otepää loodupargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” punktist 21 on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ja selle alusel kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on eeskirja punkt 25 järgi bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Metsaseaduse § 19 lg 1 järgi on piiranguvööndis paiknev mets kaitsemets, mis on määratud keskkonnaseisundi kaitsmiseks. Sama seaduse § 17 lg 2 p 2 määratleb kaitsemetsa eesmärgiks keskkonnaseisundi kaitsmise. Kehtiv Pühajärve valla üldplaneering toob punktis 2 ära üldised printsiibid, mis puudutavad keskkonna säästlikku kasutamist. Üldplaneering seab olulisele kohale looduskeskkonna säilitamise ja märgib, et oluline on, et kogu maakasutus harmoneeruks ümbritseva looduskeskkonnaga. Selleks on vajalik igale konkreetsele kohale eelistada just sinna sobivat maakasutuse vormi ja ulatust. Kehtiv üldplaneering viitab Säästva arengu seaduse § 3 lg 2 sätestatud põhimõttele, et omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. Üldplaneering toob ära ka ehitamise printsiibid hajaasustuses. Nende kohaselt tuleb ehitamisel arvestada looduskaitselisi piiranguid, mis tulenevad looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsamaad ega põllumaad.

§ 14

lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Tulenevalt eelnimetatud eeskirja punktist 24 on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud muu hulgas ka uute ehitiste 6 püstitamine. Selline seaduse sõnastus ei jäta otsustajale diskretsioonivabadust. Otsuse tegemise võimalikkus on otseses sõltuvuses nõusolekust ning teise haldusorgani nõusoleku puudumisel ei või otsustaja teha vastupidist otsust.

§ 14

lg 1 p 5 tulenevalt ei pidanud Otepää Vallavalitsus võimalikuks vastu võtta ja saata avalikule väljapanekule planeeringut, mille kehtestamiseks puudub vallavalitsusel õigus. Otepää vallas reguleerib planeerimisalast tegevust täpsemalt Otepää Vallavolikogu 22.04.2004.a määrus nr 1-6-7 „Otepää Valla ehitusmääruse kehtestamine“. Määruse § 8 lg 2 järgi kooskõlastab vallavalitsuse vastav teenistus planeeringu enne selle vastuvõtmist Valgamaa Keskkonnateenistusega. Seejärel esitab teenistus planeeringu vallavalitsusele, kes juhul, kui planeeringu algatas vallavalitsus, otsustab planeeringu vastuvõtmise. Vallavalitsusel oli õigus teha otsus planeeringu vastuvõtmisest keeldumise kohta. Vallavalitsus ei toetanud planeeringu vastuvõtmist ning on oma

1. novembri 2007.a korralduses nr 2-4-677 piisavalt põhjalikult oma seisukohta motiveerinud. Vallavalitsus on korralduses viidanud nii otsustamise aluseks olevatele õigusaktidele kui ka seletanud lahti pikemalt, miks ei pea vallavalitsus planeeringu vastuvõtmist võimalikuks. Kaebaja väide, et Pühajärve valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Väike-Kellamäe kinnistule ehituskeeldu on õige, kuid kaebaja jätab siinkohal tähelepanuta nii üldplaneeringust kui ka seadustest tulenevad kitsendused omandiõiguse teostamisele. Väike-Kellamäe kinnistu juures peab selle omanik paratamatult arvestama looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Selliste piirangute seadmine on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka säästva arengu seadusega. Otepää Vallavalitsus leiab, et ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Igat kinnistut ning sellele ehitamise võimalikkust tuleb vaadelda individuaalselt olenevalt asjaoludest. Aastaid tagasi kehtestatud planeeringud ei anna õigust Väike-Kellamäe kinnistu omanikule nõuda ehitusõigusi talle kuuvale maale, samuti planeeringu vastuvõtmist, mis on vastuolus looduskaitsealastest seadustest ja üldplaneeringust tulenevate nõuetega.
2. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidleb AS Astri kaebusele vastu. Otepää looduspargi maastik omab kõrget looduslikku, esteetilist, kultuurilis-ajaloolist ja rekreatiivset väärtust. Otepää looduspargi maastikku iseloomustab Otepää kõrgustikule tüüpiline mosaiikne maastik, mis on ebaühtlane, keeruka struktuuriga ja väga piiriderohke. Samas tuuakse välja ka, et väga pika aja jooksul kujunenud ja iseloomuliku maastikupildi säilitamiseks on vajalik säilitada maastiku üldilmet vähemalt kaasaegses seisus põllusiilude ja metsatukkadega ning hajaasustusega. Hajaasustus on üks olulisemaid komponente pärandkultuurmaastiku säilitamisel. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punkt 21 kohaselt on piiranguvöönd (Väike-Kellamäe maaüksus asub Otepää looduspargi piiranguvööndis) looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses (praeguses looduskaitseseaduses) ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035 (Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, 2006) on lahtimõtestatud pärandkultuurmaastiku mõiste ning toodud meetmed selle säilimiseks/kaitsmiseks. Pärandmaastikuna on määratletud nt vanad põllud, heina- ja karjamaad, looduslik rannamaastik, pargid, põlispuud, põline maa-asustus, pikaajaliselt majandatud mets, aga ka majandamist vajavad poollooduslikud rohumaad. 7 Loodus- ja kultuurmaastike mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine ning toimivus läbi traditsioonilise asustuse ja maakasutuse tagab kultuuripärandi säilimise, eelkõige maapiirkondades, loob eelduse maastikulise ja bioloogilise mitmekesisuse ning ökoloogiliste funktsioonide säilimiseks. Ülalnimetatud arengukava toob ühe eesmärgina välja Eestile omaste kultuurmaastike väärtustamise, taastamise ja säilitamise, mille jaoks on oluline maapiirkondades säilitada ehituspärand ja traditsiooniline maakasutusstruktuur. Vastustaja rõhutab, et Väike-Kellamäe maaüksusele detailplaneeringu kehtestamiseks on ka eelnevatel aastatel kaitseala valitsejalt küsitud nõusolekut. Otepää Looduspargi Administratsioon on juba 02.03.2005 kirjaga 2-5/66-1 AS Astri´le esitanud oma seisukoha antud kinnistu detailplaneeringu kohta (ei kooskõlastatud). Kaitseala valitseja ei ole seega pidanud järjepidevalt põhjendatuks kooskõlastada detailplaneeringut. Väike-Kellamäe detailplaneeringuga planeeritakse rajada 4 uut õueala (igaüks suurusega 1100 m2), millede loomiseks planeeringu elluviimisel tuleb teha raadamine. Otepää kaitsekorralduskava 2002-2006.a eelnõu koostanud ekspertide Tarmo Evestus ja Margit Turb arvamuse kohaselt metsade raiumine vähendab nende alade looduslikku mitmekesisust, häirib sealset elustikku, eriti kevadel ja suvel ning puhkemaastikus vähendab maastiku esteetilist väärtust. Metsade majandamise käigus võidakse muuta metsade vanust, puuliikide osakaalu, vähendada õõnsate ja kuivade puude osakaalu, kuivendada metsi, häirida loomi pesitsusajal, mis kokkuvõttes viib loodusliku mitmekesisuse vähenemiseni. Toomas Kalda ja Aivar Ariku poolt
3. aastal koostatud töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää Looduspargis“, järgi jääb Väike-Kellamäe maaüksus Alevijärve-Pilkuse-Munamägi-Tõikamägi-Vidrike tuumala koosseisu. Nimetatud töö kohaselt mõjutab mingi asustatud punkt otseselt ümbritsevat keskkonda (sealhulgas rohevõrgustikku) 100 meetri raadiuses. Väike-Kellamäe maaüksus jääb asukohta, kus Alevijärve-Pilkuse-Munamägi-Tõikamägi-Vidrike tuumala on ühenduses PühajärvHobustemägi-Varikmägi-Nüpli tuumalaga. Planeeritud asustus koos oma mõjutsooniga mõjutab oluliselt selle ühenduse funktsioneerimist, sest planeeritav hoonestus takistab otseselt metsloomade vaba liikumist, hävitatakse elupaigad ning kuna rohevõrgustikus toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine, korvamine, ennetamine, ja koosluste areng looduslikkuse suunas ja see kõik toodab bioloogilist mitmekesisust ja tagab stabiilse keskkonnaseisundi, siis rohevõrgustiku killustamine või selle pindala vähendamine kahandab võimalusi nimetatu efektiivseks toimimiseks. Ülalnimetatud rohevõrgustikku puudutavas töös on ühe probleemse piirkonnana just välja toodud Tehvandi ja Munamäe ümbrus. Samuti märgitakse, et rohelise võrgustiku aladel on prioriteediks väärtuslike metsa-, sooalade ja poollooduslike koosluste säilitamine, erinevate liikide ja elupaikade hoidmine, ning võrgustiku ja selle lähialade (puhveralade) alalhoidlik kasutamine. OÜ Metsaeksperdilt tellitud eksperthinnangus on hinnatud raadamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning maastikuilme terviklikkuse säilimisel, tähelepanuta on aga jäetud edasisest maakasutusest tulenevad aspektid. Eksperthinnangus võrreldakse raadamist, millele järgneb ehitustegevus ja maastikupildi ja maakasutuse oluline muutus, turberaiega, mille eesmärgiks on metsa esimese rinde (suured raieküpsed puud) uuendamine tavaliselt läbi loodusliku uuenemise ning mille puhul metsamassiiv ja roheline võrgustik ei kaota oma funktsioone. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 23 alapunkt 2 kohaselt on piiranguvööndis 8 keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie perioodiga vähemalt 40 aastat, kusjuures looduspargi valitsejal on koosluse liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamiseks õigus esitada nõudeid turberaie liigi, raie tehnoloogia, raieaja, raielangi suuruse, puidu kokku-ja väljaveo, raielangi puhastamise viiside ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Valgamaa Keskkonnateenistuse arvates on raadamise võrdlemine või isegi võrdsustamine turberaiega olemuslikult vale ja eksitav. Turberaie on üks metsamajandamise viisidest. Metsaseaduse § 32 lg 1 kohaselt on raadamine aga raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks. Valgamaa Keskkonnateenistus on menetluses arvestanud ka Otepää (endise Pühajärve) valla üldplaneeringuga. Üldplaneeringu peatükk 5.1.2 viitab Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale ning tsiteerib punkti
4. Praegu kehtiv üldplaneering ei anna täispilti kõikidest aspektidest, mida tuleks arvestada projekteerimisel või planeerimisel Otepää vallas ja Otepää looduspargi territooriumil, kuna alates
5. aastast mil nimetatud üldplaneering kehtestati, pole seda uuendatud/kaasajastatud, kuid Otepää looduspargi valitseja ja kaitsekorraldaja on selle 10 aastase perioodi jooksul tellinud/läbi viinud uuringuid, mis aitavad kaasa looduspargi kaitse korraldamise parendamisele. Sellest tulenevalt ei sisalda ülalnimetatud üldplaneering kõiki ja täpseid Otepää looduspargi territooriumil ehitamist ja planeerimist puudutavaid põhimõtteid ning iga konkreetse tegevuse vaatab üle ja analüüsib läbi (lähtudes looduspargi kaitseeesmärgist) kaitseala valitseja arvestades siinjuures kaitse korraldaja arvamusega. Üldplaneering on kooskõlastatud
6. aastal kaitseala valitsejaga ning sisaldab ka lisana Otepää looduspargi kaitse-eeskirja, järelikult on juba
7. aastal jõutud ühisele arusaamisele, et kaitseala valitsejaga eri asjade (sealhulgas detailplaneeringu kehtestamine) kooskõlastamisel (valla ehitus ja planeerimistegevust reguleeriv toiming) arvestatakse kaitseeeskirjas toodut. Ülaltoodust on selgelt näha, et ka valla üldplaneeringusse on selgelt sisse kirjutatud ehitus ja planeerimistegevust reguleeriv kord ehk kaitseala valitseja vaatab kõik kooskõlastust vajavad asjad eraldi üle kooskõlastamisel, kuna üldplaneering või muu kohalikku arengut reguleeriv/suunav strateegiline dokument ei saa olla kunagi piisavalt täpne lahendamaks üksikjuhtumeid. Üldplaneeringus on toodud, et looduspargi piiranguvööndi pärandkultuurmaastik on eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastik, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et ülalnimetatud inimmõjutused maastikule, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei saa (pole otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute (katastriüksuste) kaupa. Väike-Kellamäe detailplaneeringu menetlemisel on Valgamaa Keskkonnateenistus arvestanud ka võrdse kohtlemise printsiipi ning põhjendanud oma seisukohti põhjalikult võttes samas arvesse järjepidevuse tagamise põhimõtteid kaitseala valitsemisel. Otepää piirkonna maastike ilme muutub vanade hoonete renoveerimise ja/või uute hoonete ehitamise kaudu ehk teisisõnu projekteerimistingimuste ja kooskõlastuste andmisega projektidele/planeeringutele. Tingimuste seadmisel tuleb olemasolevate andmete alusel langetada otsus, kas kavandatav tegevus võib põhjustada negatiivset keskkonnamõju (muuta oluliselt maastiku ilmet) või mitte. Selliseid otsuseid tuleb teha maastikku kui tervikut silmas pidades, st. arvestada arendustegevuste koostoimet (varasemad kooskõlastused) ehk kumulatiivseid mõjusid ja looduspargi maastike kaitsepõhimõtteid (Kalda, T. ja Arik, A., 2006 „Otepää looduspargi maa-asustuse muutused“). 9 Väike-Kellamäe maaüksuse sihtotstarve on maaregistri kohaselt 100% maatulundusmaa (68,76% metsamaa) ning Valgamaa keskkonnateenistus ei ole keelanud kasutada maaüksust sihtotstarbeliselt ehk majandada metsa lähtudes metsaseaduses toodust. Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et Valgamaa Keskkonnateenistus ega Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regioon ei ole kooskõlastuse andmisest keeldumise otsustamisel viinud läbi kaebaja ärakuulamist ega pole võimaldanud kaebajal esitada omapoolseid selgitusi. HMS § 40 lg 3 punkti 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Valgamaa Keskkonnateenistus ei kaldunud kaebaja esitatud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel kõrvale esitatud dokumentides toodud andmetest. Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et kaebaja ärakuulamine ei olnud tuginedes HMS § 40 lg 3 punktile 2 vajalik ning ei oleks viinud teistsuguse otsuseni. Võttes aluseks eelpooltoodut paluvad Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus jätta AS Astri kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
8. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Käesolevas asjas on planeeringu vastuvõtmisest keeldumisest tulenev vaidlus riigi, kohaliku omavalitsuse ja eraõigusliku juriidilise isiku vahel. Kuna planeerimisõigus on loomult avalik-õiguslik, siis kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 ja lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus muuhulgas taotleda haldusakti või selle osa tühistamist ja toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Kuna kaebuse esitaja taotleb detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja detailplaneeringu vastuvõtmisest keelduva haldusakti tühistamist, siis on tegemist lubatava kaebusega. HKMS § 9 lõige 1 sätestab haldusakti tühistamiseks esitatava kaebuse esitamiseks 30 päevase tähtaja, arvates haldusakti teatavakstegemisest. Sama paragrahvi
9. lõige sätestab toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitatava kaebuse esitamiseks kolme aastase tähtaja, arvates toimingu sooritamisest. Kaebus on Tartu Halduskohtule esitatud 04.12.2007.a (tl 3). Kuna kaebuse esemeks on 07.11.2007.a antud haldusakt (tl 10-11) ja 03.10.2007.a toiming, siis on kaebus esitatud tähtaegselt, kuna järgitud on nii haldusakti tühistamiskaebuse esitamiseks kui toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamiseks sätestatud tähtaegu. HKMS § 7 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 26 lõike 1 punktid 1 ja 3 sätestavad, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi; tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Kahtlust ei ole selles, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi vaidlustatud toimingu kindlakstegemiseks, kuna sellele toimingule tuginedes on antud kaebuse esitaja suhtes koormav haldusakt. 10 HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb aga, et halduskohtu pädevuses on ainult sellise õigusvastase haldusakti tühistamine, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastustega, uurinud asjas kogutud kirjalike tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kuna vaidlustatud haldusakt on kooskõlas kehtiva õigusega ja ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis puudub alus haldusakti tühistamiseks ning haldusakti andmise menetluses tehtud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007.a kiri (tl 13-16) ehk kooskõlastamiseks esitatud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine on käsitletav haldusorgani Looduskaitseseadusest tuleneva menetlustoiminguna. Kuid tegemist ei ole menetlustoiminguga HMS § 106 lõike 2 mõttes. Seega kohaldub vaidlustatava toimingu suhtes HMS §-des 107 ja 108 sätestatu. HMS § 107 sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. HMS § 108 lõige 1 sätestab, et kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Kuna tegemist on haldusorgani seisukohast teavitava toiminguga, ongi vastustaja õigustatult toimingut kirjalikult põhjendanud. Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu väljavõttega (tl 38-48) on tõendatud, et planeeringu eesmärgiks on 4,13 ha suuruse hoonestamata kinnistu, millest metsamaad on 2,84 ha, metsamaa raadamine, kruntideks jaotamine, nelja uue õueala moodustamine ja kruntide hoonestamine. Vastustaja on toimingu teostamisel õigusliku alusena tuginenud

§ 14

lõikele 2 ja Otepää loodupargi kaitse-eeskirja punktidele 1 ja 21, mis tähendab sisuliselt ka Otepää valla üldplaneeringu punktile 5.1.2 tuginemist, kuna üldplaneering viitab ja tsiteerib kaitse-eeskirja punkti 21.

§ 14

lõike 1 punkti 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Vastustaja ei ole vaidlusalust kooskõlastust andnud põhjusel, et detailplaneeringu kehtestamine võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997.a määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitseeeskirja“(edaspidi Eeskiri) esimese punkti viimane lause sätestab, et looduspargi põhieesmärk on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Eeskirja punkt 21 sätestab, et piiranguvöönd on looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Eeskirja punkt 24.3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega tuleneb osundatud õigusnormidest looduspargi valitsejale nii pädevus (Eeskirja punkt 24.3) kui ka alus (

§ 14

lõige 2 ja Eeskirja punktid 21 ja 1) 11 detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks, kuna vastustaja on faktiliste asjaoludega põhjendanud, miks detailplaneeringuga ehitada soovitavate ehitiste püstitamine on vastuolus Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse eesmärgiga. Kohus ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et kooskõlastus on jäetud andmata üldise ehitamise keelu tõttu. Kaebuse esitaja on õigesti osundanud, et Otepää valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Nüpli külas täielikku ehituskeeldu ning et puudub vastuolu üldplaneeringus sätestatu ja Eeskirjas sätestatu vahel. Samas on kaebuse esitaja aga täieliku ehituskeelu puudumisest teinud ebaõige järelduse ja alusetult leidnud, et vastustajal puudus üldse alus kooskõlastuse andmata jätmiseks. Asjaolu, et esineb nii faktiline kui õiguslik alus detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks, peaks teadma eelkõige kaebuse esitaja lepinguline esindaja, kes on ise töötanud Otepää looduspargi endise valitseja Otepää Looduspargi Administratsiooni direktorina (tl 19-21) ja jätnud 2005.aastal looduspargi valitseja direktorina Väike-Kellamäe detailplaneeringu kooskõlastamata. Looduspargi valitsejad ei ole oma seisukohti võrreldes 2005.aastaga muutnud, vastupidi, vastustaja on vaidlusaluse toimingu tegemisel osundanud samasisulistele varasematele seisukohtadele. Kaebuse esitaja pool ei ole osundanud ühelegi kvalitatiivsele või kvantitatiivsele muudatusele Väike-Kellamäe detailplaneeringus võrreldes 2005.aastal kooskõlastamisel olnud detailplaneeringuga. Kaebuse esitaja pool tugineb ainult väidetavatele menetluslikele minetustele vastustajate poolt, kuid ei ole esitanud ühtegi sisulist argumenti vastustaja toimingu vastu. Vastustaja toimingu sisulise õigusvastasuse tõendamise asemel osundatakse alusetult, et asjas antud haldusakt on antud menetlus- ja vorminõudeid eirates ja kuulub seetõttu tühistamisele. Kohus on seisukohal, et puuduvad nii õiguslikud kui ka faktilised asjaolud, mis annaksid aluse kaebuse esitaja seisukohtadega nõustumiseks. Otepää Vallavalitsuse 07.11.2007.a korraldus nr 2-4-677 (tl 10-11) vastab HMS § 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele, eelkõige sellepärast, et ta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastuseks kaebuse esitajale märgib kohus, et vallavalitsus oli õigustatud motiveerima oma haldusakti keskkonnateenistuse poolt välja toodud faktiliste ja õiguslike asjaoludega, kuna taoliselt toimimine on kooskõlas HMS § 56 lõigetega 1, 2 ja 3, mille kohaselt on lubatud haldusakti põhjendus esitada mitte isegi haldusaktis endas, vaid menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis (keskkonnateenistuse kiri), millele on haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul on vastustaja kaalutlused aga haldusaktis endas ning ka detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise kirjas, mis oli samuti kaebuse esitajale kättesaadav. Vastustajate kaalutlused on arusaadavad ja kontrollitavad. Asjaolu, et kaebuse esitaja on aru saanud vastustajate kaalutlustest, nähtub kohtu arvates muuhulgas sellest, et kaebuse esitaja lepinguline esindaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid vastustajate kaalutlustele ega tõendeid, mille alusel saaks tuvastada kaalutluste õigusvastasuse. Neil asjaoludel puudub asjas vastuolu HMS §-dega 4 ja 6 sätestatuga ja kaebuse esitaja poolt osundatud kohtupraktikaga. Vastustaja ei ole haldusakti õiguslikke asjaolusid esitanud ainult viitega

§ 14lõike 1 punktile 5, nagu ekslikult osundab kaebuse esitaja.

Vastustaja on osundanud nii Eeskirjale kui teistele asjakohastele õigusnormidele. Kohus nõustub vastustajatega, et OÜ Metsaekspert eksperthinnang (tl 24-37) ei anna alust vastustajate toimingu ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna raadamise tulemusel õuealade moodustamisel ei saa enam mingil juhul rääkida metsamaast, metsa uuendamisest või looduslikust uuenemisest või muust taolisest, mis välistaks riive sellele piirkonnale iseloomulikele maastikele. Võrreldes detailplaneeringuga moodustada soovitavate maaüksuste pindala õuealade pindaladega, ei ole 12 tegemist ebaolulise maastikuilme terviklikkuse lõhkumisega, nagu alusetult väidab kaebuse esitaja. Suhteliselt väikesele metsamaa territooriumile moodustuks neli õueala, mis mõjutab maastike iseloomulikkust. Vastustajad on õigesti osundanud, et muuhulgas peab arvestama ka edasisest plaanitavast maakasutusest tulenevaid aspekte metsale kui tervikule. Õuealade moodustamine eeldab aga muuhulgas ka metsamajandamiskava uuendamist ja vaieldamatult tuleks raadamist arvestada metsa edaspidisel majandamisel. Kaebuse esitaja leiab kohtu arvates alusetult, et vastustajad on omavoliliselt rakendanud sihtkaitsevööndile omast rangemat kaitserežiimi, kuna ehitustegevuse täielikku keelamist ei ole õigusaktidega ette nähtud. Kohus on seisukohal, et vastustajate tegevust saab iseloomustada hea halduse põhimõtte järgimisega ja halduse omavolilist tegutsemist, mis on hea halduse põhimõtte tinglikuks vastandiks, ei saa asjas tuvastada. Kohus on seisukohal, et asjas ei ole tuvastatav ka võrdse kohtlemise printsiibi eiramine vastustajate poolt, kuna kaebuse esitaja on näitena toonud olukorrad, kus detailplaneeringud on kehtestatud, kuid ei ole osundanud juhtumitele, kus detailplaneeringud on jäetud kehtestamata, kuna vastustajad on leidnud, et detailplaneeringu kehtestamine on vastuolus looduspargi põhieesmärgiga, milleks on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse (Eeskirja punkt 1). Kaebuse esitaja poolt menetlusnõuete rikkumisena välja toodud asjaolud (tähtaeg ja raamdokumentide kehtestamata jätmine), ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu, mille tõttu ei saa vaidlusalune haldusakt kuuluda tühistamisele sellel alusel. Tähtajal on haldusmenetluses distsiplineeriv iseloom, ja kuna seisukoht on vastustaja poolt antud, siis on tähtaeg oma eesmärgi täitnud. Raamdokumentides sätestatud looduskaitseliste mõistete ja terminite asjakohasus ei sõltu sellest, kas tegemist on käskkirjaga kehtestatud dokumendiga või mitte. Vaieldamatult ei ole kehtestamata dokumentidel õigusjõudu õigusaktina. Kuid vastustaja on õigustatud ja kohustatud neid dokumente arvestama kas tõenditena või sisustama määratlemata õigusmõisteid neid dokumente kasutades, kuna vastustaja ülesandeks on tagada Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Käesolevas asjas on need dokumendid käsitletavad toimingu teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktiliste asjaoludena. Võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2004.aastast (tl 17-23), siis ei ole ärakuulamisõiguse riive samuti aluseks haldusakti tühistamisele, kuna vastustajad on õigustatult osundanud HMS § 40 lõike 3 punktis 4 sätestatule. Kaebuse esitaja seisukoht haldusakti väidetavast õigusvastasusest on paljasõnaline ja kaebuse esitaja poolt asjakohaste tõenditega tõendamata. Vastupidiselt kaebuse esitajale on vastustajad omi seisukohti tõendanud kirjalike tõenditega, mis veenavad vastustajate kaalutluste usaldusväärsuses. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andnud faktilisel ja õiguslikul asjaolul, et kaitseala valitseja ei andnud kooskõlastust detailplaneeringule (

§ 14lõike 1 punkt 5). Seega esines vastustajal õiguslik alus kaebuse esitaja jaoks koormava haldusakti andmiseks, kuna Plan

S §de 17 lõike 2 punkt 3 ja 18 lõige 1 kohustavad omavalitsust planeeringu vastuvõtmise otsustamisel selleks. Neil asjaoludel jääb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda, kaebuse esitaja puhul HKMS § 92 lõike 1 alusel, seoses kaebuse rahuldamata jätmisega. Roby Koik Kohtunik 13