Obsah (6)

§ 18§ 7§ 14§ 19§ 61§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2008.

) § 14 lg. 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara,

§ 18lg.

1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Poolte abielu on registreeritud x. mail xxxx. a. ja abielu on lahutatud

1. märtsil
2. a. Kinnistusraamatu väljavõttega on tuvastatud, et x (registriosa nr. xxxxxxx) asuva korteriomandi omanik on alates
3. veebruarist
4. a. M.S. Laenulepinguga
5. novembrist
6. a. on tuvastatud, et M.S laenas hagejale korteri ostuks ja remondiks 40.000 krooni. Tunnistaja M. U ütlustest nähtub, et pooled ostsid tunnistaja korteri 30.000 krooni eest. Kostja ütles raha üle andes, et tema äi andis raha. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et tunnistaja M.S kinkis hagejale 40.000 krooni korteri ostuks ja remondiks, M. S laenas 40.000 krooni hagejale korteri ostmiseks. Asjas ei oma tähtsust, et nüüd hiljem tunnistaja leiab, et ta hoopis kinkis raha. Tunnistaja M. S ütlused selle kohta, et ta tegelikult kinkis raha hagejale, ei ole usaldusväärsed, kuna käesoleval ajal on hagejale kasulik 40.000 krooni saamine kinke teel. Tunnistaja M. S ütlused ei tee olematuks kirjalikult sõlmitud laenulepingut. Hageja võttis kohtuistungil omaks, et tunnistajalt saadud raha võeti korteri ostmiseks, kus pooled pidid elama hakkama ning mõne aja pärast oli ka sündimas laps. Seega tunnistaja M. S laenatud raha saadi perekonna huvides ning ei ole hageja lahusvara, vaid oli poolte ühisvara. Korteriomand soetati abielu kestel poolte ühiste vahendite eest ning seega korteriomandit ei omandatud hageja lahusvara arvel. Kas tunnistaja M. S taotleb laenu tagastamist või mitte, seda otsustab tema, käesoleva ajani ta laenu pooltelt tagasi küsinud ei ole.

§ 7

järgi määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses või abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Tõendamist ei leidnud, et kostjad oleksid sõlminud abieluvaralepingu. Seega on vaidlusalune kinnistu abielu kestel omandatud vara ning see tuleb

§ 14lg.

1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks.

§ 19lg.

1 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.

§ 19lg.

2 punktid 3 ja 2 sätestavad, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel või kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist eeldused, mis võimaldaksid ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Korteriomand tuleb jätta hageja omandisse, kuna hageja koos lapsega käesoleval ajal kasutab korteriomandit ning see on nende alaliseks koduks.

1. mai
2. a. ekspertarvamuse kohaselt on korteriomandi väärtus 330.000 krooni. Kostja on hinnanud korteriomandi väärtuseks 500.000 krooni, kuid ei ole seda millegagi tõendanud. Hagejalt kuulub väljamõistmisele hüvitis enamsaadud ühisvara eest. Kohustuse suurus määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte abielu lahutati
3. märtsil
4. a. Seega on hageja tasunud elektriteenuse ja kommunaalkulude eest ning teinud remonti peale abielusuhete lõppu. Seega nimetatud kohustused ei kuulu ühisvara hulka. Ekspertarvamusega leidis tõendamist, et
5. a. on tehtud sanitaarremont trepikodades ja vahetatud tuulekodade katused ning
6. a. on renoveeritud kogu korter, paigaldatud uus elektrisüsteem ja osaliselt uus veesüsteem.
7. a. on korter uuesti osaliselt renoveeritud.
8. a. on vahetatud aknad ja korteri välisuks. Tunnistaja M.S ütlustest nähtub, et korteris tehti põhjalik remont
9. a. Ekspertarvamuse kohaselt tehti põhjalik remont siiski
10. a. ning
11. a. korter renoveeriti osaliselt. Kohtuistungil ei leidnud ekspertarvamusega tõendamist, et korteri turuväärtust oleks mõjutanud hageja poolt teostatud remont. Kõik esitatud arved remondimaterjalide soetamise 4 kohta on väljastatud
12. a. Seega ei puutu arved asjasse ega tõenda materjalide ostmist remondi tegemise ajal. Hinnapakkumine elektritööde maksumuse kohta on antud
13. augustil
14. a. ning hinnapakkumine remonttööde maksumuse kohta on antud
15. augustil
16. a. Seega ei kajasta hinnapakkumised tööde teostamise ajal kehtinud maksumusi. Hageja on arvestanud, et kostja on tasunud ettenähtust vähem elatist 39.800 krooni. Sel juhul tuleks hagejal pöörduda kohtutäituri poole ning vaidlus kuulub lahendamisele täitemenetluse seadustiku alusel.

§ 61lg.

3 sätestab, et vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest, ning lg. 4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lähtudes poolte varalisest seisundist ja lapse vajadustest, kuulub kostjalt väljamõistmisele elatise miinimummäär, millele lisandub tulumaks lapse ülalpidamiseks hageja kasuks. 1800 krooni on

-ga kehtestatud väljamõistetava elatise miinimummäär alates

1. a. ning koos tulumaksuga 2310 krooni. Elatise miinimummäära väljamõistmisel ei pea hageja tõendama lapse ülalpidamiseks tehtud kulutusi. Kostja on tasunud hageja kasuks elatist 2000 krooni, kuid alates
2. a. juunikuust on ta maksmise lõpetanud. Seega on hagejal seaduslik alus pöörduda hagiga kohtusse elatise suuruse muutmiseks, kui kostja vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ei täida. Kostja on töövõimeline ning tal tuleb tagada oma lapse minimaalsete vajaduste rahuldamine

-ga kehtestatud määrades. Teisi ülalpeetavaid kostjal ei ole. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse osaliselt – apellandilt väljamõistetud hüvitise suuruse osas – tühistada ning uue otsusega mõista M.Selt V.Si kasuks välja hüvitis 98.812, 10 krooni, arvestades poolte ühisvaraks olevat laenukohustust ja apellandi poolt ühisvarale normaalseks säilimiseks ja väärtuse tõstmiseks tehtud reaalseid kulutusi summas 66.187, 90 krooni. Kohus leidis, et korter on poolte ühisvara, seega oleks pidanud hüvitise väljamõistmisel arvestama nii ühiseid kohustusi, korteriostu laenu kui ka ühe abikaasa poolt tehtud kulutusi ühisvarale selle säilitamiseks ja väärtuse tõstmiseks. Apellandi isa poolt korteri ostmiseks antud laen on poolte ühisvara. Maakohus tuvastas, et laen oli võetud perekonna huvides, kuid lõppjärelduses seda arvestanud ei ole. Laenu 40.000 krooni tagastatud ei ole. Vastustaja kanda peaks jääma pool saadud laenust 20.000 krooni. Apellant on tasunud elektri- ja kommunaalteenuste eest ning teinud remonti pärast abielusuhete lõppemist. Kasutades korterit üksi pärast abielu lahutamist, jättis vastustaja tasumata nii elektri kui üüri ja kommunaalteenuste eest. Apellant kandis pärast abielu lahutamist ja abielusuhete lõppemist ühisvara kasutamisega seotud kulusid kokku 7777, 79 krooni. Pärast vastustaja lahkumist korterist on apellant kandnud korteri ülalpidamiskulu kokku 23.311, 24 krooni. Kohus leidis, et nimetatud kulud ei kuulu ühisvara hulka. AÕS § 75 lg. 1 kohaselt vastutab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi, lg. 2 järgi vastutab kaasomanik oma võlgade eest talle kuuluva osaga kaasomandis. Järelikult on vastustaja kanda pool ühise asja kasutamisega seotud kuludest, 15.544, 50 krooni.

§ 20lg.

1 järgi vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuulub talle ühisvara jagamisel. Kohus oleks pidanud ühisvara jagamisel enamsaadu arvel hüvitise väljamõistmisel arvestama hageja poolt ühisele asjale kostja kohustuste katteks tehtud kulutusi. Vastustaja lahkus korterist

1. a. augustis. Pärast seda on apellant korteri põhjalikult remontinud. Kohtule on esitatud kuludokumendid summas 26.116 krooni ning kuna ehitustöid on reaalselt teostanud apellandi isa, ka analoogsete tööde hinnapakkumise: elektritööd 5600 5 krooni, remondi- ja ehitustööd 29.570, 80 krooni. Vaidlust ei ole, et renoveerimistöid on pärast abielu lahutamist ka teostatud, mistõttu on korter ühisvara jagamise momendil väga heas seisus. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada, et ühisvara väärtus on suurenenud teise poole lahusvara arvel. Kuna apellandil oli võimalus esitada kuludokumendid vaid osaliselt, on vastustaja kohustus kanda pool tõendatud kuludest, s. o. 30.643, 40 krooni. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuapellatsioonkaebus Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse ühisvara jagamist puudutavas osas, paludes mõista hagejalt tema kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitis 250.000 krooni või muuta otsust nii, et korteriomand jääks kostjale ja temalt mõistetaks hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 250.000 krooni. Kaebuse kohaselt oli hageja poolt kohtule esitatud ekspertarvamuse järgi poolte ühisvaraks oleva korteriomandi maksumus 330.000 krooni. Hinnangu andmise juurde kostjat ei kutsutud, kohus korteri turuväärtuse määramiseks ekspertiisi ei teinud. Tegelikult oli korteriomandi hinnaks 500.000 krooni. Seda hinda on kostja hagejale korteriomandi eest pakkunud ja turuhind on hind, mida ollakse nõus asja eest tasuma. Tähtsust ei ole sellel, kes on nõus korteriomandi eest vastavat hinda maksma, kas menetlusosalised või kõrvalised isikud. Kui kohus ei nõustu kostja poolt pakutud hinnaga, siis tuleb määrata ekspertiis, et saada teada korteriomandi tegelik turuhind. Vastaspoole seisukoht Hageja leiab, et vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust on apellatsioonimenetluses vaidlustatud üksnes ühisvara jagamist puudutavas osas. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et elatise suurendamise osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles osas. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsust ühisvara jagamist puudutavas osas tühistada. Maakohus tuvastas otsuses, et vaidlusalune x asuv korteriomand on soetatud poolte abielu jooksul ning on nende ühisomand, ning leidis, et ühisvara jagamisel tuleb poolte osad lugeda võrdseks. Apellatsioonimenetluses ei ole kumbki pooltest neid järeldusi vaidlustanud. Maakohus tuvastas otsuses ka, et
2. novembril
3. a. võttis hageja oma isalt M. S korteri ostmiseks laenu summas 40.000 krooni, et see laen oli võetud perekonna huvides ning et tegemist on poolte ühise kohustusega. Ka seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Hageja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et nimetatud laenukohustust ei ole kohus poolte ühisvara jagamisel arvestanud. Kolleegium leiab, et etteheide ei ole põhjendatud. TsMS § 4 lõikes 2 sätestatu kohaselt määravad hagimenetluses pooled muuhulgas vaidluse eseme, § 5 lõikes 1 sätestatu kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohtusse esitatud hagi kohaselt taotles hageja poolte ühisvarana üksnes korteriomandi jagamist ega palunud ühisvarana arvestada hageja kohustust tagastada laen oma isale. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Eespooltoodust tulenevalt ei saanud maakohus laenukohustust hagi lahendamise piire rikkumata ühisvara jagamisel arvestada. See ei välista aga võimalust esitada nõudeid

§ 20lg.

2 alusel, mille kohaselt perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga, ega tagasinõuet poolte omavahelises suhtes võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 alusel. 6 Hageja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud ka seda, et kohus ei ole ühisvara jagamisel arvesse võtnud hageja poolt kostja eest tasutud korteriomandi hooldustasu summas 3688, 69 krooni ja elektritasu summas 4089, 10 krooni, seega kokku kulutusi summas 7777, 79 krooni. Kolleegium leiab, et ka see etteheide ei ole põhjendatud.

§ 14

lõikest 1 tulenevalt kuuluvad poolte ühisvara hulka vaid need poolte ühised kohustused kolmandate isikute ees, mis tekivad abielu ajal, seejuures määratakse kohustuste suurus kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte abielu sõlmiti x. mail xxxx. a. ja lahutati

1. märtsil
2. a. Hageja poolt esiletoodud asjaolude kohaselt tasus hageja nimetatud summad pärast poolte abielu lõppemist. Sellele aga, nagu oleks hageja tasunud need summad poolte abielu ajal tekkinud ühiste kohustuste katteks, ei ole hageja tuginenud. Vastupidi, hageja on ise väitnud, et tegemist oli kostja kohustustega. Hooldustasu osas on hageja esile toonud, et võlgnevus tekkis ajavahemikul
3. a. detsembrist
4. a. juulini, seega pärast poolte abielu lõppemist. Elektritasu maksis hageja tema poolt esitatud kviitungite kohaselt
5. ja
6. juunil
7. a. (tl. 21 – 24). Hageja ei ole esile toonud, millal võlg elektritasu osas tekkis, esitades üksnes AS-i Eesti Energia arved, mille alusel ta elektritasu maksis. Samas on arved nendele märgitud andmete kohaselt esitatud pärast
8. märtsi
9. a. osutatud teenuse eest (tl. 13, 25 – 26, 29 – 30, 33). Seega on kohustused tekkinud ajal, mil poolte abielu oli juba lõppenud ja juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa neid ühisvara jagamisel arvesse võtta. Hageja soovib ka pärast abielu lahutamist
10. a. augustist kuni
11. a. augustini tasutud hoolduskulu ja küttetasu arvessevõtmist summas 23.311, 24 krooni. Sellegi summa arvessevõtmine ei ole eespooltoodud motiividel põhjendatud, kuna kohustus, mille hageja pärast abielu lõppemist on täitnud, on ka tekkinud pärast abielu lõppemist ega ole seetõttu käsitletav ühisvara jagamisel arvessevõetava kohustusena. Veel on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus ei võtnud arvesse hageja poolt pärast abielu lõppu korteriomandi remondile väidetavalt tehtud kulutusi summas 61.286, 80 krooni. Kolleegium leiab, et selleski osas ei ole alust maakohtu otsuse järeldust muuta. Et kulutused ühisvara remondile on hageja teinud pärast poolte abielu lõppemist, ei saa nendega iseenesest ühisvara jagamisel arvestada. Peale ühisvara jagamise nõude ei ole hageja muid nõudeid seoses ühisvaraks oleva korteri remondile kulutuste tegemisega esitanud. Hageja ei ole oma kaebuses märkinud, millise sätte alusel ja kuidas oleks tema arvates tulnud poolte ühisvara jagamisel hageja poolt ühisvarale remondi tegemist arvestada.

§ 19lg.

2 p. 3 võimaldab ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kolleegium leiab, et selle sätte mõtte kohaselt oleks iseenesest võimalik abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ka juhul, kui ühisvara väärtus oleks ühe abikaasa lahusvara arvel oluliselt suurenenud. Apellant ei ole aga apellatsioonkaebuses taotlenud abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist, vaid ühisvara jagamisel tema poolt väidetavalt kantud kulude pooles ulatuses arvessevõtmist, milleks seadus alust ei anna. Lisaks sellele jõudis maakohus oma otsuses järeldusele, et hageja poolt tehtud remont ei ole korteri turuväärtust tõstnud. Seejuures viitas kohus ekspertarvamusele, milleks on AS-i Tõnisson Kinnisvarakonsultant hindamisakt (tl. 71 – 75) ja mida kohtumenetluses tuleb käsitleda dokumentaalse tõendina. Apellant ei ole kaebuses põhjendanud, miks ta maakohtu järeldusega ei nõustu, samuti ei ole apellant esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest võiks järeldada vastupidist aktis märgitule. Ka vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Ühisvaraks oleva korteriomandi turuväärtuse määramisel on kohus lähtunud AS-i Tõnisson Kinnisvarakonsultant hindamisaktist ja kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, millistel sisulistel motiividel kostja asjatundja hinnanguga ei nõustu. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid ega tõendeid, mis võiksid tekitada kahtlust asjatundja arvamuse põhjendatuses või annaksid alust pidada vaidlusaluse korteriomandi turuhinda kõrgemaks asjatundja hinnatust. Ainuüksi asjaolu, et kostja on esitanud alternatiivse nõude jätta korteriomand tema omandisse ja mõista temalt hageja kasuks välja pool selle väärtusest summas 250.000 krooni, ei anna alust pidada korteriomandi väärtuseks 500.000 krooni. Tsiviilseadustiku üldosa 7 seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Et ühisvara jagamise kohta ei ole seaduses teisiti ette nähtud ja pooltel ei ole hinna määramise kohta ka kokkuleppeid, siis tuleb korteriomandi väärtuseks pidada selle kohalikku keskmist müügihinda. Just selle hinna ongi asjatundja eespoolviidatud arvamuses välja toonud. Samas ei saa kohalikuks keskmiseks müügihinnaks pidada kostja poolt määratud hinda, millega kostja väidetavalt oleks nõus korteriomandi endale jätma. Hageja on kostja maksevõime elatisevõlale viidates kahtluse alla seadnud ja kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et ta oleks ka tegelikult võimeline hagejale pakutavat summat maksma. Arvestades poolte väljakujunenud suhteid ja seda, et kostja ei ole vaidlusaluses korteris ca 5 aastat elanud, et selle aja jooksul on korteris elanud hageja koos lapsega, et hageja on korteri oma maitse järgi remontinud, et korter on lisaks hagejale koduks ka poolte ühisele lapsele ning hageja soovib ka edaspidi koos lapsega korteris elada ega ole nõustunud ühisvara jagamise tulemusena korteri kostja omandisse jätmisega, et kostja ei ole korteriomandi hageja ainuomandisse jätmise vastu ja tal ei oleks hageja argumentidele võrdväärseid argumente, mis võiksid kallutada kohut jätma korteri tema omandisse, pidi kostjale olema äratuntav, et korteriomandi jätmine hageja omandisse on ülimalt tõenäoline. Sellest tulenevalt ei riskinud kostja asjatundja poolt pakutud hinnast kõrgemat hinda pakkudes millegagi ja sellestki tulenevalt ei ole tema pakutav hind arvestatav. Samal põhjendusel ei saa rahuldada kostja apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivset nõuet korteriomandi tema omandisse jätmiseks ja temalt vastaspoole kasuks hüvitise väljamõistmiseks. Rahuldada ei saa ka kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust määrata korteri turuhinna kindlakstegemiseks ekspertiis, sest see taotlus ei ole kooskõlas TsMS § 652 lg. 4 lausega 1, mille kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Nii ei ole apellant kaebuses põhjendanud, et tema poolt taotletud uue tõendi kogumine oleks vastavalt sama paragrahvi lg. 3 punktidele 1 ja 2 apellatsioonimenetluses lubatav. TsMS § 652 lg. 4 lause 2 kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hageja ei ole uue, kostja poolt taotletava tõendi kogumisega nõustunud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks asjatundja arvamuse ebaõigsus, ei ole ise esitanud tõendeid vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta, ei ole esimese astme kohtu menetluses taotlenud korteriomandi turuväärtuse määramiseks ekspertiisi tegemist ega ole tuginenud ka sellele, nagu tingiks ekspertiisi tegemise vajaduse see, et korteriomandi väärtus on ebastabiilse turusituatsiooni tõttu oluliselt muutunud. Niisugustel asjaoludel tuleb kostja taotlus ekspertiisi tegemiseks jätta tähelepanuta. Arvestades asjaolu, et tegemist on ühisvara jagamise vaidlusega, kus mõlema poole esitatud apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, on õiglane ja kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 jätta kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulu tema enda kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik