Obsah (4)

§ 134§ 6§ 16§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 04. mai 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-157 Haldusasi H. K.’i kaebus Põllumajandu

) § 20 lõige 4 sätestab, et keelatud on püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata. Seega jäeti kaebajale FIE-na ainult mõtteline õigus kalapüügiks ja kohustused seoses FIE-ks olemisega, samas jäeti ilma võimalusest tegeleda reaalselt kalapüügiga. 7.

§ 134

lõige 6 sätestab, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht. Vastavalt

§ 6

lõikele 3 igaüks tohib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kalapüügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kaebaja on need toimingud teostanud. 8. Kaebaja leiab, et otsus nr 142 rikub põhiseaduse (edaspidi PS) §-i 29 ja on vastuolus

§ 134lõikega 6.

Seega omades kalapüügiluba Liivi lahel on kaebajal õigus püügivahenditele, mille saamiseks kaebaja esitas 13.10.2006 taotluse Vabariigi Valitsusele. Eeltoodu alusel on õigusvastane 19.12.2006 otsuse nr 142 lisa kaebajat puudutav rida

1. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu ning palub see jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised.
3. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et otsusega nr 142 jäetakse kaebajale täitmiseks ainult FIE maksukohustused, kuid võetakse võimalus neid kohustusi täita ja et otsus nr 142 rikub PS §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala ning on vastuolus ka

§ 134lõikega 6.

Vaidlustatud otsus ei kohusta kaebuse esitajat ettevõtlusega seotud makse tasuma, mistõttu ei saa see otsus kaebuse esitajale ka mingisuguseid maksukohustusi “jätta”. Haldusakti õigusjõu ulatus on teatavasti piiratud haldusakti reguleerimisesemega ehk sellega, mida antud haldusaktiga üldse otsustatakse. Otsusega nr 142 määrati kindlaks ajaloolise püügivõimaluse

1. aasta jaotus Pärnu maakonnas kalapüügiks Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel. Otsuse reguleerimisese on seega lubatud püügivõimaluste kindlaksmääramine ettevõtjate lõikes, mitte ettevõtjate kohustamine maksude tasumiseks. Otsus iseenesest ei takista kedagi valimast oma tegevusalaks kalapüüki. Kaebuse esitaja soovitud tegevusalal (rannakalur) on võimalik töötada ka nii, et isikul endal puudub igasugune ajalooline püügivõimalus. Näiteks on võimalik kasutada lepingu alusel mõne muu isiku püügivõimalusi või töötada mõne kalapüügiga tegeleva ettevõtja juures. Kui isik soovib siiski kalapüüki teostada just talle eraldatud püügivõimaluse alusel, siis on võimalik osta ajalooline püügiõigus mõne püügiõigust omava isiku käest (ajalooline püügiõigus on aluseks konkreetse aasta ajaloolise püügivõimaluse määramisele). Samuti on võimalik taotleda püügivõimalust nendel veealadel, kus püügivõimalused ei ole piiratud. Sellisel juhul ei ole püügivõimaluse eraldamiseks ajalooline püügiõigus üldse vajalik.
2. Viidates PS §-st 29 tulenevale õigusele vabalt valida tegevusala, on kaebaja jätnud meelevaldselt tähelepanuta sama paragrahvi teise lause, mille kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega ehk põhiõigusega, mida avalikust huvist lähtudes saab seadusega või seaduse alusel piirata. Sellest tulenevalt ei oleks automaatselt tegemist isiku õiguste rikkumisega ka siis, kui nõustuda seisukohaga nagu piiraks ajaloolise püügivõimaluse jaotamise otsus isiku võimalusi tegutseda vabalt valitud tegevusalal. 2
3. Kaebuse esitaja väide, et otsus nr 142 on vastuolus

§ 134lõikega 6, on meelevaldne.

Viidatud sätte esimeses lauses sisalduvatest sõnadest, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, ei saa kuidagi järeldada nagu tuleks igale taotlejale mingisugune arv püügivõimalust (püügivahendite lõikes) määrata.

§ 16

lõike 3 kohaselt tuleb püügivõimalused jagada eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Seega saab sellisel veealal (nt Liivi laht) jaotada lubatud püügivõimalused vaid nende taotlejate vahel, kes on omandanud eelmisel kolmel aastal püügivõimalused samal veealal või ostnud ajaloolise püügiõiguse mõne teise isiku käest. 13.

§ 134

lõike 1 kohaselt antakse kutselise kalapüügi luba lubatud aastase püügivõimaluse piires. Kui kalapüügilubade taotlusi ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, tuleb

§ 16

lõike 3 kohaselt taotlejale tagada eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Nimetatud suhte alusel tuleb arvutada taotlejale taotletavaks aastaks eraldatav püügivõimalus (ajalooline püügivõimalus). Kaebuse esitajal ajalooline püügiõigus Liivi lahel puudus ning seetõttu määrati tema ajalooline püügivõimalus

1. aastaks kalapüügiks Liivi lahel nullina.
2. Kohtule esitatud kohustamistaotluse osas (kaebaja 02.11.2006 avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamine) leiab vastustaja, et ilmselt soovib kaebaja vastustaja kohustamist tema kalapüügiloa taotluse menetluse uuendamiseks. Kord juba lõpetatud haldusmenetlust, olgu siis taotleja jaoks soodsa või ebasoodsa tulemusega, niisama kergekäeliselt ei uuendata. Ammendav loetelu alustest, millal menetlus tuleb uuendada, on toodud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44 lõikes
3. Menetluse uuendamine on vajalik juhtudel, kui pärast menetluse lõppemist muutuvad asjas tähtsust omavad asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mis ei olnud varem teada. Tundub, et kaebuse esitaja on selliseks aluseks pidanud asjaolu, et
4. a jaanuaris avaldatud “Kalurilehe” andmetel on harrastuslikul kalapüügil Pärnu maakonnas üheks kalendrikuuks kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv
5. Viidatud ajalehes avaldati siiski väljavõte keskkonnaministri 04.12.2006 määrusest nr 68 “Ajutised püügikitsendused, kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine harrastuslikul kalapüügil
6. aastal”, mis avaldati Riigi Teatajas 14.12.
7. Riigi Teatajas avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse, mistõttu ei saaks kaebuse esitaja tugineda ka väitele, nagu oleks tema sellest määrusest alles
8. aasta jaanuaris teada saanud. Seega ei saa keskkonnaministri määruse avaldamist
9. aasta jaanuari “Kalurilehes” lugeda pärast menetluse lõppemist muutunud asjaoluks või ilmnenud uueks asjaoluks.
10. Kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul on tegemist kahe erineva kalapüügiõigusega.

§ 6

kohaselt eristatakse neid kahte sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest ning mõlemaid kalapüügiõigusi tohib kasutada igaüks, kes on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kui kutselise kalapüügi võimalused kehtestab

§ 134

lõike 3 alusel Vabariigi Valitsus, siis harrastusliku kalapüügi puhul kehtestab püügipiirangud keskkonnaminister

§ 11lõike 11 alusel.

Põllumajandusministeeriumil puudub pädevus kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul lubatud püügivõimaluste ümberjagamiseks. 16. Põllumajandusministeeriumi 12.12.2006 otsusega nr 110 “Kaluri kalapüügiloa andmine Pärnu maakonnas kalapüügiks Läänemerel (Liivi laht)” otsustati, et kaebaja puhul ei esine

§ 134

lõikes 8 sätestatud kalapüügiloa andmisest keeldumise aluseid, mistõttu võib talle kalapüügiloa põhimõtteliselt väljastada. Sama otsuse punktis 2 on ka viidatud, et otsuses nimetatud isikutele eraldatav püügivõimalus määratakse eraldi otsusega. Kaebaja püügivõimalus määrati kindlaks otsusega nr

1. Selle otsusega määrati tema ajalooline püügivõimalus
2. aastal nullina, see tähendab et ajaloolist püügivõimalust talle
3. aastaks kalapüügiks Liivi 3 lahel ei eraldatud. Lubatud püügivõimalust ei eraldatud kaebajale seetõttu, et tal puudus ajalooline püügiõigus, mis on ajaloolise püügivõimaluse arvutamise aluseks.

§ 16

lõikest 3 tulenevalt peab püügivõimalused jagama eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Menetluse käigus selgitati Põllumajandusministeeriumi ametnike poolt kaebajale ja tema esindajatele korduvalt tema võimalusi kutselise kalapüügiga tegelemiseks ja esitatud kalapüügiloa taotluse rahuldamisel.

1. Eeltoodu alusel leiab vastustaja, et otsus nr 142 ei ole õigusvastane, samuti puuduvad alused kaebaja esitatud kalapüügiloa taotluse menetluse uuendamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on veenvalt põhjendanud seda, miks määrati kaebaja ajalooline püügivõimalus
3. aastal nullina. Menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
4. Põllumajandusministeeriumi 12.12.2006 otsusega nr 110 “Kaluri kalapüügiloa andmine Pärnu maakonnas kalapüügiks Läänemerel (Liivi laht)” otsustati, et kaebaja puhul ei esine

§ 134

lõikes 8 sätestatud kalapüügiloa andmisest keeldumise aluseid, mistõttu võib talle kalapüügiloa väljastada. Sama otsuse punktis 2 on ka viidatud, et otsuses nimetatud isikutele eraldatav püügivõimalus määratakse eraldi otsusega.

1. Kaebaja püügivõimalus määrati kindlaks otsusega nr
2. Selle otsusega määrati tema ajalooline püügivõimalus
3. aastal nullina. See tähendab et ajaloolist püügivõimalust talle
4. aastaks kalapüügiks Liivi lahel ei eraldatud. Lubatud püügivõimalust ei eraldatud kaebajale seetõttu, et tal puudus ajalooline püügiõigus, mis on ajaloolise püügivõimaluse arvutamise aluseks.

§ 16

lõikest 3 tulenevalt peab püügivõimalused jagama eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses.

1. Ettevõtlusvabadus 21.
2. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et otsus nr 142 rikub PS §-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala. Otsusega nr 142 määrati kindlaks ajaloolise püügivõimaluse
3. aasta jaotus Pärnu maakonnas kalapüügiks Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel. Otsuse reguleerimisese on seega lubatud püügivõimaluste kindlaksmääramine ettevõtjate lõikes. Otsus iseenesest ei takista kedagi valimast oma tegevusalaks kalapüüki. Vastustaja kinnitusel on kaebuse esitaja soovitud tegevusalal (rannakalur) võimalik töötada ka nii, et isikul endal puudub igasugune ajalooline püügivõimalus. Näiteks on võimalik kasutada lepingu alusel mõne muu isiku püügivõimalusi või töötada mõne kalapüügiga tegeleva ettevõtja juures. Kui isik soovib siiski kalapüüki teostada just talle eraldatud püügivõimaluse alusel, siis on võimalik osta ajalooline püügiõigus mõne püügiõigust omava isiku käest (ajalooline püügiõigus on aluseks konkreetse aasta ajaloolise püügivõimaluse määramisele). Samuti on võimalik taotleda püügivõimalust nendel veealadel, kus püügivõimalused ei ole piiratud. Sellisel juhul ei ole püügivõimaluse eraldamiseks ajalooline püügiõigus üldse vajalik. 21.
4. Viidates PS § 29 teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega ehk põhiõigusega, mida avalikust huvist lähtudes saab seadusega või seaduse alusel piirata.
5. Kohus ei leia, et otsus nr 142 on vastuolus

§ 134lõikega 6.

Viidatud sätte esimeses lauses sisalduvatest sõnadest, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, ei saa järeldada, nagu tuleks igale taotlejale teatud arv püügivõimalust (püügivahendite lõikes) määrata. 4

§ 16

lõike 3 kohaselt tuleb püügivõimalused jagada eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Seega saab sellisel veealal (nt Liivi laht) jaotada lubatud püügivõimalused vaid nende taotlejate vahel, kes on omandanud eelmisel kolmel aastal püügivõimalused samal veealal või ostnud ajaloolise püügiõiguse mõne teise isiku käest. 23.

§ 134

lõike 1 kohaselt antakse kutselise kalapüügi luba lubatud aastase püügivõimaluse piires. Kui kalapüügilubade taotlusi ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, tuleb

§ 16

lõike 3 kohaselt taotlejale tagada eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Nimetatud suhte alusel tuleb arvutada taotlejale taotletavaks aastaks eraldatav püügivõimalus (ajalooline püügivõimalus). Kaebuse esitajal ajalooline püügiõigus Liivi lahel puudus ning seetõttu määrati tema ajalooline püügivõimalus

1. aastaks kalapüügiks Liivi lahel nullina.
2. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ammendav loetelu alustest, millal menetlus tuleb uuendada, on toodud HMS § 44 lõikes
3. Menetluse uuendamine on vajalik juhtudel, kui pärast menetluse lõppemist muutuvad asjas tähtsust omavad asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mis ei olnud varem teada. Kaebuse esitaja on selliseks aluseks pidanud asjaolu, et
4. a jaanuaris avaldatud “Kalurilehe” andmetel on harrastuslikul kalapüügil Pärnu maakonnas üheks kalendrikuuks kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv
5. Viidatud ajalehes avaldati aga hoopis väljavõte keskkonnaministri 04.12.2006 määrusest nr 68 “Ajutised püügikitsendused, kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine harrastuslikul kalapüügil
6. aastal”, mis avaldati Riigi Teatajas 14.12.
7. Riigi Teatajas avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse, mistõttu ei saa kaebuse esitaja tugineda väitele, nagu oleks tema sellest määrusest alles
8. aasta jaanuaris teada saanud. Seega ei saa keskkonnaministri määruse avaldamist
9. aasta jaanuari “Kalurilehes” lugeda pärast menetluse lõppemist muutunud asjaoluks või ilmnenud uueks asjaoluks.
10. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul on tegemist kahe erineva kalapüügiõigusega.

§ 6

kohaselt eristatakse neid kahte sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest ning mõlemaid kalapüügiõigusi tohib kasutada igaüks, kes on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kui kutselise kalapüügi võimalused kehtestab

§ 134

lõike 3 alusel Vabariigi Valitsus, siis harrastusliku kalapüügi puhul kehtestab püügipiirangud keskkonnaminister

§ 11lõike 11 alusel.

Põllumajandusministeeriumil puudub pädevus kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul lubatud püügivõimaluste ümberjagamiseks. 26. Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei esitatud, seega nende vastaspoolelt väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Kadriann Ikkonen kohtunik 5