Obsah (5)

§ 116§ 132§ 133§ 118§ 121

Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-20048 (2/27-25883/05) Otsuse avalikult 12.10. 2007. a , kohtukantselei kaudu teatavakstegemise aeg ja koht Harju Maakohtu Kentmanni Epp Haabsaar

§ 116

lg 2 alusel ning põhjendab seda järgnevalt.

§ 116

lg 2 kohaselt, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel.

§ 132

lg 1 järgi vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.

§ 133

lg 1 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist teda majandusvõi kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata. VÕS § 7 lg 1 järgi loetakse võlasuhetes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.

§ 116

, § 132 ja § 133 on oma koostoimes kaitsenormistik tagamaks, et isik ei saa abiliste kasutamise teel, kelle tegevust ta piisavalt ei kontrolli, vältida kahjulikke tagajärgi, mis kaasneksid teatud asjaoludest teadmisega. Riigikohus on leidnud, et

§ 132

lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule (tsiviilasi nr 3-2-1-92-05). Tähendatud asjaoluks on käesoleva tsiviilasja kontekstis lepingu sõlmimine selleks volitust omamata. Kohtu hinnangul on selgelt järeldatav, et raamatupidaja TM on töötaja või isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (kostja) vastutab. TLS § 1 järgi on raamatupidaja kui töötaja kohustatud tööandja juhtimisele ja kontrollile alluma, eeldades juhatuse asjakohast teavitamist. Sama järeldub VÕS § 620 lg 1, mille kohaselt käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Oluline on rõhutada, et

§ 116

lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole ilmtingimata tehingu tegemine isiku majandus või kutsetegevuses (nagu kostja asja tõlgendas), vaid üksnes seos nimetatud tegevusega. Kostja andmetel oli tema majandustegevuseks lihatoodete ost-müük ning valmistamine. Kostja raamatupidamise korraldamine on viidatud majandustegevusega piisavas seoses,

§ 116lg 2 seega kohaldatav ning litsentsileping kehtiv.

Analüüsitava litsentsilepingu p 9.1 järgi oli lepingu kogumaksumus koos käibemaksuga 42 661.25 krooni. Maksmine pidi toimuma osamaksetena lepingus kokkulepitud tähtaegadel, s.o. vastava kuu

1. kuupäevaks. Osamakse suurus oli 3556 krooni. Kohtule esitatud maksekorralduste järgi on kostja kolm esimest osamakset (september, oktoober ja november) tasunud. Sama järeldub kostja konto väljavõttest (lk 24 kuni 26 ja 28 kuni 32). Samuti on kostja 06.10.
2. a, s.o. pärast lepingu sõlmimist, tasunud lepingu p 6 ja 7 kokkulepitud täiendava teenuse (programmi kasutamise tugi ja hooldus) eest. Seega on kostja omapoolseid lepingujärgseid maksekohustusi kuid täitnud, andes alust järeldada, et teave, mis võimaldas programmi kasutamist VÕS § 372 lg 1 mõttes, oli talle üle antud. Seda enam, et arve nr 659 järgi (toim lk 111) sai kostja analoogilise litsentsi A & Ü Majandustarkvara OÜ-lt alles 06.11.
3. a. Seega oli vaidlusaluse litsentsilepingu ning A & Ü Majandustarkvara OÜ-ga sõlmitud lepingu vahel märgatav ajaline nihe. Avalduse tehingu tühisusest on kostja hagejale alles
4. a mais esitanud (toim lk 14). VÕS § 368 kohaselt annab litsentsilepinguga üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaajale) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). VÕS § 369 lg 2 järgi peab litsentsisaaja litsentsilepingust tulenevaid õigusi kasutama, kui litsentsiandjal on õigustatud huvi, et litsentsilepingust tulenevaid õigusi kasutatakse, eelkõige kui litsentsilepingust tuleneva õiguse olemasolu sõltub selle kasutamisest. Seega on viidatud säte kaitsenorm, mis kaitseb litsentsiandja huve. Analüüsitavaid sätteid koostoimes tõlgendades on järeldatav, et üle antakse õigus litsentsile ning selle faktiline kasutamine on litsentsisaaja õiguste kaitse aspektist ebaoluline. VÕS § 372 lg 1 järgi peab litsentsiandja mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist andma litsentsisaajale üle dokumendid ja teabe, mis on lepingu alusel vajalikud õiguse kasutamiseks. Eeltoodut kogumina hinnates on osamaksete tasumata jätmine kui lepingu rikkumine tuvastatud ning VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel esitatud põhivõla (tasumata osamaksete) kui kohustuse täitmise nõue õigustatud. Lepingu p 9.4 järgi kohustus kostja tähtaegselt tasumata summalt maksma viivist 0,75 % iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest (toim lk 8 kuni 10). Osamaksete suurus ning tasumise tähtajad on lepingus kokku lepitud. Kohus märgib, et lepingu p 9.2 ja 9.3 järgi pidi kostja lisaks osamaksetele tasuma kaugtoe ja täienduste eest vastavalt hinnakirjale. Hinnakirjaga määratud tariifide alusel kohustus hageja kostjale arve esitama, mille kostja kohustus 10 kalendripäeva jooksul tasuma. Osamaksete osas kehtisid lepingu p 9.1 märgitud kuupäevad ning need tuli iga kuu vastava kuu kümnendaks kuupäevaks tasuda. Sama lepingu p 9.4 järgi maksab kostja viivist 0,75 % iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist nõuda. VÕS § 113 lg 1 annab võlausaldajale õiguse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvestades kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise matemaatilise arvutuse osas kostjal vastuväiteid ei olnud (toim lk 142), mistõttu kohus ei hakka neid kohtuotsuses üle kordama. Arvutuste järgi on viivise suurus seisuga 30.08.
5. a 26 963.35 krooni (toim lk 142). Kohtuvaidluse käigus jäi hageja arvutustes esitatud võlaperioodi juurde, kuid palus kostjalt 34 004 krooni välja mõista. Seega ei vasta nõutav viivis hageja enda poolt esitatud arvutustele ning tema poolt valitud võlaperioodile. Tulenevalt eeltoodust peab kohus põhjendatuks lähtuda arvutustes näidatud summast ning 34 004.20 krooni asemel 26 963.35 krooni kostjalt hageja kasuks välja mõista. Järelikult kuulub hagi osaliselt rahuldamisele ning kokku tuleb kostjalt hageja kasuks 58 956.60 (põhivõlg 31 993.25 krooni + viivis 26 963.35 = 58 956.60) krooni välja mõista. Arve-saatelet nr 2277762 (toim lk 127 kuni 129,130,184 ja 139 ja 140) on tõendite hulgast 17.04.
6. a määrusega välja arvanud, sest kohtul oli viidatud dokumendi ehtsuse osas kahtlus (toim lk 134). Eksperdi arvamuse suhtes on kostja rea põhjendatud märkusi esitanud. Mainitud tõendi hindamisel kohus arvestab, et ekspertiis tehti hagejalt saadud materjali alusel, kusjuures ekspert on märkinud, et tehniliselt on igasuguse digitaalse tõendusmaterjali võltsimine võimalik. Muuhulgas on ekspert talle esitatud küsimustele vastates tõdenud, et ta lähtus arvamuse andmisel muuhulgas hageja poolt antud suusõnalistest kommentaaridest. Seega suhtub kohus nimetatud tõendisse kriitiliselt ning ei võta seda aluseks.

§ 118lg 2 kohaldamist ei pea kohus põhjendatuks.

Samuti ei ole

§ 121

lg 2 kohaldamine asjakohane, sest nimetatud säte reguleerib majandus- või kutsetegevuses kaupu müüva või teenuseid osutava isiku volitusi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt rõhutanud, et TsMS § 228 kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga, ja kohaldab seadust ise (tsiviilasi nr 3-2-1-34-05, nr 3-2-1-73-05 ning nr 3-2-77-05). Kohtukulude määramisel lähtub kohus TsMSRS § 3 järgi kuni

2. a kehtinud seadustikust, mille TsMS 60 lg 1 järgi, kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus on seisukohal, et riigilõiv hagiavalduselt jääb nimetatud proportsiooni alusel kostja kanda. Riigilõiv rahuldamisele kulunud nõudelt on 3 250 krooni ning see tuleb kostjalt välja mõista. Samuti esindaja tasu suurusega 1 800 krooni, sest asi oli arutusel alles esimese astme kohtus. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista esindaja tasu 200 krooni. Eksperdi tasu jätab kohus poolte endi kanda, sest nimetatud tõend ei olnud põhivõla ega viivise väljamõistmise aluseks. Kohtukulude väljamõistmisel teeb kohus tasaarvestuse, jõudes seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks kohtukuludena 4 850 krooni välja mõista. Kohtunik Epp Haabsaar