KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-35027 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 2

) § 146 lg 4 sätteid, kuna kostja rikkus kohustust tahtlikult. Tahtlus tuvastatakse objektiivsete asjaolude alusel ning olukorras, kus puudub kohustuse mittetäitmiseks mõni muu põhjendus, on kohustuse täitmata jätmise põhjuseks mittetahtmine. Kostja on kohustuse rikkumise toime pannud kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul möönab isik kahjuliku tagajärje saabumist ja ei tee midagi selleks, et seda olukorda parandada. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus kohaldada hagi suhtes aegumist. Kostja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks. Laenulepingu p 3.2 kohaselt pidi laen olema tagastatud 01.01.2000, mis on ka hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks. Tulenevalt 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kehtib alates 01.07.2002 tehingust tulenevatele nõuetele 3-aastane aegumistähtaeg ja 01.07.2002 alanud hagi aegumise tähtaeg möödus 01.07.2005 kell 24.

1. Hageja ei ole esitanud kostjale nõuet enne hagiavalduse esitamist. Kostja juhatus ja aktsionärid vahetusid 2002 ja kuni hagi esitamiseni ei olnud kostja teadlik laenulepingu olemasolust. Hageja ei ole kostjaga pärast laenulepingu sõlmimist kontakti võtnud, hageja konto asus EVEA pangas, mille pankrotimenetlust alustati 01.10.1998 ja millele kuulutati moratoorium 02.10.
2. Kuna hageja ei ole andnud kostjale uut pangakonto numbrit, ei ole ka kostjal võimalik olnud laenu tagastada. Hageja ei ole oma arvelduskonto numbrit näidanud ka hagiavaldusel. Kostja ei ole oma kohustust tahtlikult rikkunud. Laenulepingu olemasolu ei saa olla iseenesest tahtlust kinnitav asjaolu. Kostjapoolse tahtluse olemasolu peaks hageja tõendama, hageja aga seda teinud pole. Hageja on vastupidiselt tunnistanud, et kostja on oma kohustust ka osaliselt täitnud. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on oma kohustust rikkunud tahtlikult. Hageja teoreetiline käsitlus selle üle, milles seisneb kaudne tahtlus, ei ole käsitletav tõendina. Ainuüksi lepingu ja sellest tuleneva kohustuse objektiivne olemasolu ei kvalifitseeri veel kostja kohustuse täitmata jätmist tahtlikuks teoks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seejuures ei tunta tsiviilõiguses kaudse tahtluse mõistet, nagu seda on ekslikult kirjeldanud hageja. Hageja oleks pidanud tõendama asjaolu, et kostjal oli soov saavutada kas laenulepingu sõlmimisel või selle täitmisel õigusvastast tagajärge. Kohus kohaldas seetõttu hageja nõudele

§ 146

lg 1 täheldatud lepingust tulenevat üldist nõude aegumise tähtaega, milleks on kolm aastat.

(kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Alates 01.07.2002 kehtiva

§ 142

lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (

§ 147lg 2). Lähtudes eeltoodust aegus hageja nõue kostja vastu 2

§ 146lg 1 ja 4, aga samuti VÕS § 103 ning § 104.

Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Hagejale ei ole selge, kuidas ta peab tõendama seda, et kostja kohustuste mittetäitmine ei olnud vabandatav. Kui poolte vahel on vaidlus asjaolude üle, siis pool on kohustatud tõendama oma õigsust. Hagiavalduses on hageja esitanud lepingu sõlmimise ja selle osalise täitmise asjaolud. Nimetatud asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud. Juhul, kui ühe poole asjaolud ei ole vaidlustatud vastaspoole poolt, loetakse, et teine pool on neid aktsepteerinud või omaks võtnud ja need ei vaja tõendamist. Seega on lepingu mittetäitmine tuvastatud. Tõendada subjektiivseid tunnuseid muul viisil, kui juba tuvastatud asjaolude alusel ei ole võimalik. Neid määratletakse kohtu poolt tuvastatud objektiivsete tunnuste alusel ja nimelt asjaolude alusel. Kostja ei toonud ühtegi põhjendust, mis viitaks vastutusest vabastamisele. Hagejale ei ole selge, mida kohus peab silmas, kui räägib tahtluse tõendamisest, kui mitte asjaolude tuvastamisest ja nimetatud asjaoludele antud õigest hinnangust. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et kostja tasus oma võlgnevuse osaliselt. Kostjal puudus põhjus oma kohustuste mittetäitmiseks, mis tähendabki, et rikkumine ei ole vabandatav. Kostja lihtsalt ootas aegumist selleks, et mitte täita oma kohustusi. Kostja selline käitumine näitab tema soovimatust tasuda. Poolte esitatud asjaolude põhjal võib teha järelduse, et kostja ei tagastanud võlgnevust, sest ei pidanud seda vajalikuks. Kostja suhtumine oma kohustuste mittetäitmisesse oli tahtlik ning seega kuulub kohaldamisele

§ 146lg 4, mitte § 146 lg l.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10.03.2008 vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 3 korrata. Apellant tugineb apellatsioonkaebuses ebaõigesti vastuväidete esitamisel aegumise kohaldamisele VÕS §-le 103 lg 1. Vaidlus puudub selles, et hageja nõue tuleneb tehingust s.o. 01.10.1998 sõlmitud laenulepingust.

§ 146lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude üldiseks aegumise tähtajaks 3 aastat.

Nimetatud sätet ka maakohus õigesti kohaldas. Erandiks on

§ 146

lg 4, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat juhul, kui kostja tahtlikult rikub oma kohustusi. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud neid asjaolusid, millest nähtuks, et kostja hoidus kohustuse täitmisest kõrvale tahtlikult. Kostja on kinnitanud vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja ei ole enam kui 7 aasta jooksul nõuet esitanud ega nende poole pöördunudki. Hageja ei ole neid kostja vastuväiteid ümber lükanud ja neid põhjendusi ei sisalda ka apellatsioonkaebus. Hageja leiab ekslikult kaebuses nagu oleks tehingute puhul aegumistähtaeg igal juhul 10 aastat. 3