KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-41820 Tsi

) § 61 lg-t 1, mille järgi kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks ja

§ 61

lg-t 2, mille kohaselt lähtutakse lapsele elatise suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. 6. Kohus oli seisukohal, et alaealiste ülalpidamiseks igapäevases elus tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks ja tema eest hoolitsemiseks peavad jääma eluks vajalike ja samas mõistlikult võimalike kulutuste piiridesse, et tagada normaalsed võimalused lapse arenguks ja kasvamiseks. Elatise väljamõistmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest. Samas tuleb arvestada ka kummagi vanema varalise seisundiga, jättes kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Vanemate kooselu lõppemise korral tuleb lastele tagada samaväärsed võimalused kasvamiseks ja arenguks, millised olid ajal, kui vanemad elasid koos ja pidasid ühist majapidamist. Arvestades eeltoodut, hageja nõuet, millest nähtuvalt elatisraha ühele lapsele kuus peaks olema 5000 krooni, kostja kirjalikke vastuväiteid, millest nähtuvalt 1991.a sündinud tütre igakuised ülalpidamiskulud võivad kostja nägemusel olla ca 8325 krooni ja 2002.a sündinud poja ülalpidamiskulud ca 6250 krooni (samas kostja nõustub tasuma elatist üksnes 2500 krooni ühele lapsele), kui ka asjaolu, et vanemad kannavad oma kohustusi laste ülalpidamisel võrdselt, asus kohus seisukohale, et mõistlik igakuine elatis tütre ülalpidamiseks on 4200 krooni ja poja ülalpidamiseks 3200 krooni. Nimetatud summas elatusraha peaks katma olulises osas laste seni tavapärased ja üldteadaolevad kulutused (söögile, riietele, koolile, lasteaiale, jalanõudele, vabale ajale, tervishoiule, eluasemele jne). Kostja vastuväide, et elatis ühele lapsele on põhjendatud vaid suurusega 2500 krooni kuus, ei ole antud vaidluses arvestatav. Elatis nimetatud summas ei ole kooskõlas laste seni väljakujunenud vajadustega ja vanemate poolt võimaldatuga. Kohus leidis, et arvestades kostja majanduslikku seisundit, on tal võimalik anda oma alaealiste laste ülalpidamiseks igakuiselt kokku 7400 krooni. 7.

§ 70

lg 1 sätestab, et kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest.

§ 70

lg 2 järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse § 61 3

1. lõikes nimetatud asjaolusid.
2. Hageja väidet, et kostja ei ole tasunud elatist laste ülalpidamiseks alates 01.06.2007, kostja ümber lükanud ei ole. Kostja väide, et ta on tasunud 2007.a hageja ja laste eluaseme kulusid, ei oma antud vaidluses tähtsust. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis tagasiulatuvalt alates 01.06.2007, so ajast, mil kostja ei ole lastele ülalpidamist andnud.
3. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 7 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas elatis. Arvestades eeltoodut luges kohus põhjendatuks hageja nõude selles, et väljamõistmisele kuuluvale elatisele lisandub tulumaks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lisaks igakuisele elatisele ka seaduses sätestatud tulumaks.
4. Hageja nõue tõsta elatise suurust igal aasta 6% võrra, ei ole piisavalt põhjendatud ja kohus jättis selles osas hageja nõude rahuldamata. Kooskõlas

§ 61

lg-ga 3 on vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võimalik elatist muuta.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi, mille kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, jäävad menetluskulud kostja kanda Apellatsioonkaebuse taotlus ja põhjendused
2. Kostja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega määrata laste ülalpidamiseks välja igakuine elatis 2500 krooni ning jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3. Kostja leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi. Igakuiste elatusrahade väljamõistmisel ei tuvastatud laste täiendavaid vajadusi, mis ületaksid poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja nõudis kostjalt elatist üle

§ 61

lg-s 4 sätestatud miinimummäära, sest hagi esitamise ajal oli miinimumelatise suuruseks ühele lapsele 1800 krooni. Kostja võttis hagi õigeks summas 2500 krooni lapse kohta, mis ületas nii 2007.a kehtinud kui ka 2008.a kehtivat elatise miinimummäära. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasus hagejal tõendamiskoormis nõude suuruse tõendamiseks osas, mis ületab poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja ei tõendanud, et laste vajadused on suuremad kui kostja poolt välja pakutud elatusraha. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes asus kohus seisukohale, et mõistlik igakuine elatis tütre ülalpidamiseks on 4200 krooni ja poja ülalpidamiseks 3200 krooni ning miks ei ole kostja poolt nimetatud summa 2500 krooni ühele lapsele arvestatav ega kooskõlas laste seni väljakujunenud vajadustega ning vanemate poolt võimaldatuga. Seega rikkus kohus otsust tehes TsMS § 436 lg-d 1 ja 2, kuivõrd ainuüksi see, et kostja suudab kohtu arvates nimetatud summasid maksta ning et lapsed on harjunud kõrgema elukvaliteediga, ei tähenda seda, et need kulutused oleks lastele vajalikud ja mõistlikud. 14. Kohtu poolt väljamõistetud elatis ei määratud kindlas summas ja kostjat on ebaseaduslikult kohustatud maksma elatiselt tulumaksu.

§ 61

lg 2 ja tulumaksuseaduse järgi peab kohtu poolt välja mõistetud elatusraha juba sisaldama tulumaksu ning igakuise tulumaksu lisamise kohustusega ei saa koormata poolt, kellelt on elatis välja mõistetud. Tulumaksu tasumise kohustus on hagejal. Kohus kohaldas

§ 61lg-t 2 ja Tu

MS § 12 lg 1 p 7 vääralt.

1. Kohus jättis menetluskulud ebaõigesti kogu ulatuses kostja kanda, kuigi rahuldas hagi osaliselt. Sellega rikkus kohus TsMS § 163 lg-t
2. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
4. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise 4 tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse.
5. TsMS § 656 lg 4 kohaselt kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale edasi ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Seetõttu tuleb, olenemata asjaolust, et hageja kohtuotsust ei vaidlustanud, kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust muu hulgas elatise suuruse kindlaksmääramisel seonduvalt hageja tulumaksu tasumise kohustusega. 19.

§ 60

lg 1 järgi on mõlemal vanemal kohustus ülal pidada oma alaealist last.

§ 61

lg 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks.

§ 61

lg 2 järgi määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Eelkõige tuleb lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse kasvamiseks ja arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja ei täida laste ülalpidamiskohustust ning tütre K igakuised ülalpidamiskulud on ca 8325 krooni ja poeg AM ülalpidamiskulud ca 6250 krooni, millest kumbki vanem peab kandma võrdse osa. Ka leidis maakohus õigesti, et elatist saav vanem on kohustatud TuMS §-de 12 lg 1 p 7 ja 19 lg 1 alusel maksma elatiselt tulumaksu, mida tuleb väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 61

lg-t 2, kui jättis hageja poolt elatiselt tasumisele kuuluva tulumaksu igakuise elatusraha summa kindlaksmääramisel arvestamata ja mõistis selle kostjalt välja lisaks kohtu poolt kindlaksmääratud elatusrahale. Arvestades maakohtu poolt kindlakstehtud laste vajadusi ja vanemate varalist seisundit, sh laste ülalpidamiseks elatusraha saava vanema kohustust maksta sellelt tulumaksu, mis vähendab summat, mida on tegelikult võimalik kulutada laste vajaduste rahuldamiseks, leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb

§ 61

lg 2 ja § 70 lg 2 järgi alates 01.06.2007 välja mõista igakuine elatis 5000 krooni xx.xx.xxxx sündinud tütre K. K ülalpidamiseks ja 3800 krooni xx.xx.xxxx sündinud poja A-M. K ülalpidamiseks. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et kostja ei ole alates 01.06.2007 laste ülalpidamiseks elatist tasunud ning et tema varaline seisund võimaldab tasuda kahe lapse ülalpidamiseks elatist kokku 8800 krooni kuus.

1. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja pidanud tõendama laste vajadusi, mis ületavad poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, so seadusega kehtestatud elatusraha miinimumsuurust. Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul on laste vajaduste suurus asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. TsMS § 231 lg 2 järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Antud asjas on kostja võtnud kohtumenetluses asjaoluna omaks selgesõnaliselt selle, et tütre ülalpidamiseks kulub kuus ca 8325 krooni ja poja ülalpidamiseks ca 6250 krooni (t/lk 15 – kostja vastus hagiavaldusele). Eeltoodust järeldub, et kostja pakutavast elatusrahast – kummagi lapse jaoks 2500 krooni kuus – ei piisa ka kostja enda arvates laste vajaduste rahuldamiseks. Maakohus on otsuse tegemisel eelnimetatud kostja poolt omaksvõetud asjaolust lähtunud ja seda ka otsuses märkinud.
2. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ebaõigesti TsMS § 162 lg-t
3. Menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas, sh ülalpidamisasjas reguleerib erinormina TsMS §
4. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab kumbki pool sellistes asjades oma 5 menetluskulud ise. Samas lubab sama paragrahvi lg 2 jagada kohtul kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust muu hulgas siis, kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane. Arvestades asjaolu, et hageja oli sunnitud pöörduma kohtusse laste huvide kaitseks, kuna kostja ei täida vabatahtlikult laste ülalpidamiskohustust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta TsMS § 164 lg 2 alusel hageja esimese astme kohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda. Tiit Kollom Mare Merimaa Ande Tänav