Obsah (5)

§ 32§ 38§ 53§ 41§ 531

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1089 Tsiv

itaja ja kaebuse liik J.Zi ja M.P apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Menetluse liik Menetlusosalised ja nende

indajad V.K (ik xxxxxxxxxxx, elukoht x),

indaja Marju K J.Z (ik xxxxxxxxxxx, elukoht

1. x)M.P (ik xxxxxxxxxxx, elukoht
2. x)M.P (ik xxxxxxxxxxx, elukoht
3. x)J.P (ik xxxxxxxxxxx, elukoht
4. x)J.Zi, M.P, M.P ja J.P

indaja Reet Kõiv RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 29.02.2008 otsus osas, millega kohus rahuldas V.Ke hagi J.Zi ja M.P vastu eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks, väljatõstmiseks ja eluruumi vabastamiseks ning kohtukulude jaotuse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2. Menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. Vastuhagi rahuldamata jätmise osas on kohtuotsus edasikaebamata jõustunud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib

itada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused 2 1. V.K palus 03.09.2004 kohtule

itatud hagiavalduses tunnistada J.Z ja M.P ning nendega koos elavad perekonnad eluruumi, mis asub x kasutamise õiguse kaotanuks kostjate ja nende perekonnaliikmete alatiselt lahkumise tõttu, kostjad koos nendega elavate perekonnaliikmetega eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata ja kohustada kostjaid viivitamata eluruumi vabastama.

1. Hagi põhjenduste kohaselt tagastati 04.07.1995 V. Kele ja E.Kele õigusvastaselt võõrandatud varana x asuv elamu-apteegihoone. 07.10.1995 sõlmisid hageja ja E. K kostja J. Ziga tähtajalise üürilepingu kehtivusega kuni 03.07.
2. J. Z elas x eluruumides oma abikaasaga M. Zi (praeguseks P) ning poegadega M.ja J.Pga. Kostjad ja nende lapsed ei kasuta eelnimetatud eluruume alaliseks elamiseks juba aastaid. 2004.a aprillis soovis hageja oma poja ja elukaaslasega asuda elama elamusse x. Selgus, et eluruumide uksed on lukustatud ja hageja sisse ei pääse. 2004.a suvel nägi hageja M. P ja palus eluruumid vabastada põhjusel, et kostjatel ei ole hagejaga üürisuhteid, tegelikult elavad nad mujal ja hageja asub ise oma perega x elamusse elama ja vajab ruume, kus kostjad hoiavad oma mööblit ning võib-olla veel mingeid asju. M. P keeldus eluruume vabastamast, öeldes, et temal on olemas üürileping, mille alusel võivad kostjad eluruumi kasutada. 25.05.2004 rahuldas Käina Vallavalitsus hageja avalduse ja muutis kostjate ja nende laste aadressiandmed rahvastikuregistris. Alates 09.08.2004 on x kinnistu ainuomanikuks hageja.
3. 18.09.2006 hagiavalduse täienduses leidis hageja, et üürileping kehtis kolm aastat pärast elamu üleandmist omanikele so kuni 03.07.
4. Kostjad ei täitnud üürilepingut nõuetekohaselt ja tasusid üürimakseid suvaliselt, samuti ei tasunud nad kokkulepitud maamaksu. Pärast kostjate lahkumist eluruumist
5. aastal jättis hageja üürimäära muutmata ja ei

itanud nõuet, et kostjad vabastaks pidevate üürivõlgade tõttu korteri, mida nad ei kasutanud enam alaliseks elamiseks. 05.07.2004 kokkusaamisel kinnitas M. P, et ta on kasutanud viimastel aastatel korterit x vähem kui kuu jooksul aastas. Sellest tulenevalt on alust väita, et korter, milles on senini osa kostjate ja nende perekonnaliikmete asju, ei ole neile elamiseks vajalik.

1. Kuigi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise akti p-s 5 on märgitud, et vara tagastatakse V. ja E. Kele tingimusel, et nad võtavad endale kõik üürnikega varem sõlmitud üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused, samadel tingimustel, vähemalt kolmeks aastaks, arvates elamu-apteegihoone omandiõiguse üleminekust nendele, ei ole hagejale ühtegi üürilepingut üle antud ja seega ei olnud võimalik ka üle võtta mingeid konkreetseid üürilepingust tulenevaid kohustusi. Hageja on kostjatega 07.10.1995 sõlminud üürilepingu, mis on ainuke leping, mis käsitleb üürisuhteid x elamus. Kostjate vastuväited hagile
2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt kasutavad nad korterit asukohaga x, Käina alevikus 1988.aastast, mil Hiiumaa EPT neile selle korteri eraldas. Ruumides olid apteegi müügisaal ja ametiruumid, millised kostja J. Z ehitas ümber eluruumideks. Kostjad ehitasid uue abihoone (garaaž, puukuur, saun). Kõik ümber- ja juurdeehitused tegid kostjad oma vahenditega. Kui kostjad oli korteri ehitamisse ja abihoonesse investeerinud umbes 100 000 krooni ja

itasid avalduse erastamiseks, siis selgus, et maja oli tagastatud V. ja E. Kele. Teadmatusest jätsid kostjad vara tagastamise vaidlustamata. 07.10.1995 sõlmiti hageja ja tema venna E. Kega üürileping 3 aastaks, 3.juulini 1998. Üürilepingu

emeks ei olnud kõrvalhoone (saunpuukuur-garaaž), mida tõendab hageja omakäeliselt kirjutatud lause üürilepingu

1. leheküljel. Pärast 1998.a hageja üürilepingut lõpetada ei soovinud. Kostjad hooldasid maja ja maad. Kostjate osas kuulus kohaldamisele omandireformi aluste seaduse 3 (ORAS) § 121 lg 3, mille kohaselt pikenes üürileping tähtaja möödumisel viieks aastaks. Seega kehtis pikenenud üürileping 08.10.1998 kuni 7.10.
2. ORAS § 121 lg 11 kohaselt ei kohaldata nimetatud seaduses sätestatud üürisuhetele üürilepingu pikenemisel võlaõigusseaduse eluruumi üürilepingu sätteid. 07.10.2003 pikenes üürileping ORAS § 121 lg 11 kohaselt elamuseaduse (

) § 32 lg 2 alusel veel viieks aastaks. Seega pikenes üürileping 07.oktoobrini 2008 ja on käesoleval ajal kehtiv. 6. Tööpuudus Hiiumaal sundis kostjaid leidma endale uusi väljundeid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt võib isikul olla elukoht üheaegselt mitmes kohas. Kostjad ei ole avaldanud soovi oma elukohta muuta, tegemist on nende kodukohaga. Kõik küsimused lahendati kokkuleppel kuni 12.06.2004, mil Käina vallavalitsusest saabus teade, et hageja on

itanud avalduse kostjate andmete muutmiseks rahvastikuregistris. Kostjate andmete rahvastikuregistris muutmine on vaidlustatud Tallinna Halduskohtus. Kostjad said kasutada eluruume veel juulis 2004, millal leidsid aset konfliktid hageja

indaja M. G ja elukaaslase M. P. Kuni selle ajani kasutasid vaidlusalust eluruumi kõik kostjad. Kostjate pojad on eemal viibinud seoses õpingutega. Andmete kustutamine rahvastikuregistrist ei ole aluseks üürilepingu lõppemisele. Rahvastikuregistri andmetel on statistiline tähendus ja nende muutmine registris ei too kaasa reeglina õiguslikke tagajärgi.

1. Hageja on suunanud nõude ka M.P ja J.P vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märgitud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osalised. Seetõttu kuuluvad ka nemad protsessi kaasamisele kostjatena (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 77 lg 1). Kostjate vastuhagi nõue ja põhjendused
2. J.Z, M.P, M.P ja J.P

itasid 31.10.2005 vastuhagi, paludes V.Kelt välja mõista hüvituse x asuva krt x väljaehitamise (kapitaalremondi, ümberehitamise) eest, mille suurus selgub pärast ekspertiisi. Vastuhagi põhjenduste kohaselt eraldati kostjatele endisest apteegi hoonest müügisaal ja ametiruumid ning kostjad ehitasid need ümber eluruumideks - mugavustega 3-toaliseks korteriks. Remondi maksumus oli 1994.aastal 57 536 krooni. Samuti rajasid kostjad aia - noor viljapuuaed, ilupuud, betoonplaatidest kõnnirajad. Kostjad on seisukohal, et nad peavad ORAS § 121 1g 8 alusel saama hüvitust nende poolt tehtud kulutustele, mis kanti seoses ümberehitusega. Kostjad soovivad saada hagejalt hüvitusena 30 000 krooni. Hageja vastuväited vastuhagile 9. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kostjad said väidetava kapitaalremondiga valmis 1994.aastal ja kapitaalremondi maksumus on nende hinnangul 57 536 krooni. Samas oli elamu tagastamisaegne väärtus 04.07.1995 seisuga 25 354, 05 krooni. Kostjatel puudub õiguslik alus nõuda hagejalt kulutuste kompenseerimist. Kostjad ei ole

itanud kohtule ühtegi üürilepingut ega ka kirjalikku kokkulepet, mille alusel nad oleks võinud ilma endise või praeguse elamu omaniku nõusolekuta elamus kapitaalremonti teostada. Kostjate poolt kohtule

itatud tööde kalkulatsiooni ei saa kohus tõendina arvestada. Enne hagejale elamu tagastamist tehtud kulutuste osas oleks põhjendatud olnud nõuete

itamine Hiiumaa EPT, AS Keina või Käina Vallavalitsuse vastu. Pärast elamu tagastamist jäi kostjate üür (alates jaanuarist 1996.a - 118 krooni kuus) omanike poolt muutmata, sest nad pidasid oluliseks, et majas elatakse ja seda elementaarsel tasemel ka hooldatakse.

imese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

1. Kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et kostja J. Z registreeriti aadressil x sisse 14.08.
2. Tema abikaasa M. Z (praegu P) ja lapsed 4 kasutasid eluruume üürniku perekonnaliikmetena. Hageja omandas elamu x omandireformi käigus. Elamu-apteegihoone tagastati hagejale ja E. Kele 04.07.1995 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aktiga. Hoone bilansiline väärtus oli sel ajal 25 345, 05 krooni. Käina Vallavalitsus kohustatud subjektina üürnikega üürilepingut ei sõlminud. Hagi

itamise ajal oli kinnistu hageja V. Ke ainuomandis. 07.10.1995 sõlmisid omanikud senise üürniku J. Ziga üürilepingu, mille kehtivuseks määrati kolm aastat. Tähtaja möödumisel pikenes see ORAS § 121 lg 3 järgi viie aasta võrra, so 07.oktoobrini 2003 ja siis

§ 32lg 2 alusel veel viie aasta võrra, so kuni 07.

oktoobrini 2008, kuna puuduvad andmed selle kohta, et kumbki pooltest oleks enne lepingu tähtaja möödumist teavitanud teist poolt üürilepingu lõpetamisest. 11. Hageja on

itanud kohtule taotluse tunnistada kostjad ja nendega koos elavad perekonnaliikmed eluruumi x kasutamise õiguse kaotanuks nende alalise lahkumise tõttu. Hageja väitel ei ole kostjad pärast 28.05.1998 eluruumi alaliseks elamiseks kasutanud. Sel ajal kehtinud

§ 38

lg 2 kohaselt võidi üürilepingus ette näha tingimused ja tähtajad, mille saabumisel ajutiselt ära olev üürnik või tema perekonnaliige kaotavad õiguse eluruumile ja lg 3 järgi tunnistatakse isik eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tema äraoleku tõttu kohtu korras.

§ 53

kohaselt üürniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete lahkumise korral alatiseks elama teise kohta loetakse eluruumi üürileping lõppenuks alates lahkumise päevast.

§ 41

lg 1 p 3 järgi üürniku, temaga koos elava perekonnaliikme või üürileandja nõudel võidakse teist eluruumi vastu andmata kohtu korras välja tõsta üürilepingu alusel eluruumi kasutavad isikud kes on tunnistatud eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks äraoleku tõttu (paragrahvi 38 2.lõige).

§ 531

lg 1 järgi loetakse eluruumist alatiseks lahkumiseks faktilist elama asumist teise kohta ja lg 2 järgi eluruumist alatiselt lahkunud üürnik või temaga koos elanud perekonnaliige kaotavad õiguse eluruumile lahkumise päevast alates. Üürileandja hagi põhjal võib kohus tunnistada üürniku ja temaga koos elavad perekonnaliikmed eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks nende alatiselt lahkumise tõttu.

1. Lahendada tuleb küsimus, kas ja millal on kostjad vaidlusalusest eluruumist faktiliselt lahkunud elama teise kohta. Kostjate väitel ei ole nad alaliselt lahkunud, vaid on läinud mandrile tööle. Käina Gümnaasiumi poolt väljastatud tõendist nähtub, et kostjate alaealised lapsed M.Z ja Jakob Z on kustutatud Käina Gümnaasiumi õpilaste nimekirjast 31.08.1998 seoses õppima asumisega Jakob Westholmi gümnaasiumisse. 19.12.2000 on Käina Vallavalitsus tagastanud Põltsamaa Vallavalitsusele arve Lustivere Põhikooli õpilase M.P õpilaskoha maksumuse kohta kuna M.ja tema vanemad ei ela juba mitu aastat Hiiumaal. Kuna tunnistajate E. G, A. M, A. L, E. P, M. K ja A. S ütlustest saab järeldada, et kostjad on viibinud Käinas põhiliselt suvel ja siiski lühiajaliselt, millest saab järeldada, et faktiliselt elavad nad mujal. Lisaks sellele on kostja J. Z vande all antud ütlustes kinnitanud, et lahkus Hiiumaalt 90-ndate keskel, sest seal ei olnud tööd. Laste ema vanemad elasid Tallinnas ja lapsed hakkasid seal koolis käima ja elama Tallinnas vanavanemate juures. Käinas käidi vabal ajal tihti. Kuigi nii J. Z kui M. P on oma vande all antud ütlustes kinnitanud, et nad on vaidlusaluses majas käinud igal vabal momendil ja seal aias tööd teinud, ei ole see kinnitust leidnud ühegi muu tõendiga. Eeltoodu alusel luges kohus tõendatuks, et kostjad J. Z ja M. P on koos lastega asunud faktiliselt elama mujale, mistõttu on nad õiguse eluruumile x, Käinas kaotanud ning hageja taotlusel tõstetakse kostjad koos nendega koos elavate perekonnaliikmetega eluruumist välja ilma teist eluruumi vastu andmata. Asjaolu, et kostjad elavad vaidlusaluses korteris keskmiselt ühel kuul aastas, suvel, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna kostjate lahkumise täpset aega ei ole võimalik määratleda, tunnistas kohus nad õiguse kaotanuks eluruumile alates 5 kohtuotsuse jõustumisest.
2. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata, kuna leidis selle olevat põhjendamata. ORAS § 121 lg 8 järgi, kui üürnik on seaduslikul alusel teinud eluruumi kapitaalremondi või eluruumi ümber ehitanud, hüvitab eluruumi omanik üürnikule üürilepingu pikendamata jätmisel kapitaalremondi või ümberehitusega tehtud vajalikud kulutused asjaõigusseaduse tähenduses. Üürnik võib asjale tehtud parendused, asja rikkumata, ära võtta, kui üürileandja ei ole nõus neid hüvitama. J. Zi vande all antud ütluste kohaselt olid remondikulud 25 000 krooni. Ehitustööde kalkulatsioonis kajastub vaidlusaluse elamu remondi ja saun-kõrvalhoone ehituse maksumus kokku 99 543 krooni, millest elamu remont on 20 714 krooni ja sellest 8000 töötasu. Abihoone ehitustööde maksumuse nõuet ei ole vastuhagis

itatud. Kalkulatsioon on koostatud 1995. aastal. Ühtegi tõendit remondikulude maksmise kohta kostjate poolt peale J. Zi ütluste ei ole kohtule

itatud. Tunnistajad E. P, E. G, A. L ja E. P kinnitasid, et remont tehti EPT tööjõu ja vahenditega. Kuigi tunnistaja A. P on kinnitanud, et J. Z tegi ka ise korteris kogu aeg tööd, ei oska ta midagi öelda remondiks tehtud kulutuste kohta. Kuna tegemist oli kapitaalremondiga, oli sel ajal kehtiva planeerimis- ja ehitusseadustiku järgi nõutav ka projekt, mida hagejatel ei ole. See tähendab, et eeldatavasti ei ole tegemist seaduslikul alusel tehtud ehitustööga. Kuna kostjad ei ole tõendanud kulutusi vaidlusaluse korteri kapitaalremondiks ega remondi tegemiseks seaduslik aluse olemasolu (projekt, kokkulepped omanikega jne) tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. 14. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 järgi jättis kohus hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 15. Kostjad J.Z ja M.P palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas V. Ke hagi ja saata asi

imese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuhagi rahuldamata jätmist kostjad ei vaidlusta. 16. Apellandid leiavad, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkus otsuse tegemisel protsessiõiguse normi, mistõttu lahendas vaidluse ebaõigesti. Nimelt kohaldas kohus ebaõigesti

§ 38ning § 531.

Üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 38

lg 2 sätestas, et üürilepingus võidakse ette näha tingimused ja tähtajad, mille saabumisel ajutiselt ära olev üürnik või tema perekonnaliige kaotavad õiguse eluruumile. Sellise tingimusega üürilepingut poolte vahel sõlmitud ei olnud.

§ 531

lg 1 järgi loeti eluruumist alatiseks lahkumiseks faktilist elama asumist teise kohta ja lg 2 sätestas, et eluruumist alaliselt lahkunud üürnik või temaga koos elanud perekonnaliige kaotavad õiguse eluruumile lahkumise päevast alates. Üürileandja hagi põhjal võis kohus tunnistada üürniku ja temaga koos elavad perekonnaliikmed eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks nende alaliselt lahkumise tõttu.

§ 38ja § 53 1 tunnistati kehtetuks 01.07.2002.

Seega osundatud normid asja lahendamise ajal puudusid ja kohus ei saanud asja lahendada nendes sätestatust lähtuvalt. Pealegi ei ole kostjad lahkunud elamast Käina alevis, x asuvatest eluruumidest. Kostjad ei saa neid eluruume kasutada, kuna hageja keeldub neid sinna laskmast.

1. Kohus rikkus TsMS § 232 lg-d 1 ja 2, kui ei hinnanud J. Zi ja M. P vande all antud ütlusi kui tõendeid. Kohus tugines tunnistajate ütlustele, kelle ütlused ei saanud olla alati ja kõiges objektiivsed.
2. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsMS § 77 lg
3. Apellandid taotlesid oma laste, M.P ja J.P kostjatena protsessi kaasamist, kuid kohus seda taotlust ei rahuldanud. Taotluse

itamise ajal kehtinud TsMS § 77 lg 1 nägi ette, et kui hageja on suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on 6 vaidlustatud õigussuhte osaline, kaasab kohus kostjana ka selle isiku. See kehtis ka alaealiste kohta. Väljakolimisest keeldumise korral otsustas kohus vaidlusalusest eluruumist välja tõsta ka J. Zi ja M. Pga koos elavad isikud. Riigikohus on asunud seisukohale, et kõik isikud, keda soovitakse eluruumist välja tõsta, tuleb kaasata kohtumenetlusse. Vastus apellatsioonkaebustele

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, so osas, millega kohus rahuldas V.Ke hagi J.Zi ja M.P vastu eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks, väljatõstmiseks ja eluruumi vabastamiseks, samuti kohtukulude jaotuse osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
3. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et vaidlusalune elamu asukohaga x tagastati hagejale ja E. Kle 04.07.1995 õigusvastaselt võõrandatud varana. Käesoleval ajal on kinnistu x ainuomanik hageja. Elamu tagastamise ajal kasutasid kostjad ja nende kaks last vaidlusalust eluruumi üürisuhte alusel elamiseks. 07.10.1995 sõlmisid elamu omanikud J. Ziga tähtajalise üürilepingu kehtivusega kolm aastat. Maakohus leidis õigesti, et tähtaja möödumisel pikenes see ORAS § 121 lg 3 järgi viie aasta võrra, so 07.oktoobrini 2003 ja siis

§ 32lg 2 alusel veel viie aasta võrra, so kuni 07.

oktoobrini

2. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohus kohaldas vaidluse lahendamisel ebaõigesti

§ 38ja 531.

Kuni 01.07.2002 kehtinud

§ 38

lg 3 ja § 531 lg 2 sätestasid üürileandja õiguse hageda üürniku ja tema perekonnaliikmete tunnistamist eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks alaliselt lahkumise tõttu. Kuna alates 01.07.2002 seadus sellist üürileandja õigust enam ei sätesta, puudus hagejal 03.09.2004 vastava hagi

itamiseks seaduslik alus. Ka puudus hagejal seaduslik alus nõuda üürniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete väljatõstmist (eluruumi vabastamist)

§ 41

lg 1 p 3 alusel (isikute väljatõstmine, kes on tunnistatud eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks äraoleku tõttu), mis ei kehti samuti alates 01.07.2002. Hageja nõuetel õigusliku aluse puudumise tõttu on hagi rahuldamine välistatud ja asja lahendamisel ei oma tähtsust poolte poolt

ile toodud asjaolud ja tõendid selle kohta, kas ja kui sageli kostjad vaidlusalust eluruumi kasutavad, mistõttu ringkonnakohus jätab nendele hinnangu andmata. 23. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse resolutsiooni järgi on otsus tehtud ka kostjatega koos elavate isikute kohta. Samas kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu, keda peetakse silmas kostjatega koos elavate isikutena, kes on kaotanud koos kostjatega eluruumi kasutamise õiguse ning kuuluvad sellest tulenevalt väljatõstmisele. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 lg 3 järgi kuuluvad väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud. Järelikult saab ruumidest välja tõsta vaid täitedokumendis (kohtuotsuses) nimeliselt märgitud isikuid. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks 7

itatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Antud juhul ei saaks kohtutäitur kindlaks teha, kes on need kostjatega "koos elavad isikud", kes tuleb eluruumist välja tõsta. Samas ei piisa ka vaid nimede märkimisest kohtuotsuse resolutsiooni. Kostjad taotlesid juba 21.10.2004 hagiavalduse vastuses oma laste, M.P ja J.P kostjatena protsessi kaasamist (I kd t/lk 28), kuid kohus seda taotlust ei rahuldanud. Taotluse

itamise ajal kehtinud TsMS § 77 lg 1 nägi ette, et kui hageja on suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline, kaasab kohus kostjana ka selle isiku. See kehtis ka alaealiste kohta. Kohus seda ei teinud, millega rikkus oluliselt menetlusnormi. Alates 01.01.2006 reguleerib kostja kaasamist TsMS § 208 lg 2, mille kohaselt kõik isikud, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni

imese astme kohtus kaasata kostjana. Seega oleks maakohus pidanud tegema pikaajalise menetluse käigus selgeks, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised ja selgitama hagejale TsMS § 208 lg 2 sisu. Antud juhul seda tehtud ei ole ning kohtuotsust ei saa lugeda tehtuks kostjate laste M.P ja J.P kohta, kes kasutasid vaidlusalust eluruumi üürniku perekonnaliikmetena. Kuna hagi jääb täies ulatuses rahuldamata käesoleva otsuse p-s 22 märgitud põhjenduste alusel, ei oma eelnimetatud rikkumine aga antud asja lahendamisel tähendust. 24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise ning apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus

imese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel kummagi poole enda kanda. T. Kollom M. Merimaa A. Tänav