← Eesti

3-08-400/13

Obsah (4)§ 26§ 98§ 92§ 31

3-08-400 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-400 Haldusasi Jalaväe väl

§ 26lg 1 p 4/.

2. O. K.’il tasuda Jalaväe väljaõppekeskusele Üksikvahipataljon 4222.- krooni tervikuna 1 (ühe) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest või igakuiste võrdsete maksetena 844.40 krooni (kaheksasada nelikümmend neli krooni ja 40 senti) 5 (viie) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest /

§ 98lg 1/.

3. Mõista O. K.’ilt Jalaväe väljaõppekeskuse Üksikvahipataljon kasuks välja viimase poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks 126.70 krooni (ükssada kakskümmend kuus krooni ja 70 senti) /

§ 92lg 1/.

1 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 27.06.2008. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

ASJAOLUD

  1. O. K. viibis alates 03.07.
  2. a kohustuslikus ajateenistuses, olles Jalaväe väljaõppekeskuse Üksik-vahipataljon (edaspidi – Keskus või JVÕK Üksik-vahipataljon) ülem major Rasmus Lippur`i 03.07.2007 käskkirjaga nr 201 P arvatud keskuse jalaväekompanii koosseisu auastmes reamees /tl 6-7/. Keskuse ülema 05.12.2007 käskkirjaga nr anti rms O. K.ile kaprali auaste /tl 26/. O. K. vabastati kohustuslikust ajateenistusest vastavalt kaitseväe arstliku komisjoni 06.02.
  3. a otsusele nr 10727 Keskuse ülema 07.02.2008 käskkirjaga nr 36 P /tl 8-9/.
  4. 05.12.2007 viidi läbi väeosas ajateenijate varustuse kontroll, mille tulemusena avastati, et ajateenija O. K.´il on kadunud killuvest EB91/001 maksumusega 4 222 krooni /tl 14/.
  5. 06.12.2007 algatas Keskuse ülem mjr R. Lippur teenistusliku juurdluse sõjaväepolitseikompaniis killuvesti EB91/001 kadumise asjus /tl 13/. 11.12.2008 läbiviidud teenistusliku juurdluse tulemusena selgitati välja, et killuvest läks kaduma ajavahemikul 19.10.2007 kuni 28.10.2007 ning et kadumine sai võimalikuks O. K.i hooletu suhtumise ja käitumise tagajärjel /tl 15-18/.
  6. Keskuse ülem mjr R. Lippuri 14.12.2007 käskkirjaga nr 399 P karistati kpr O. K.i tema kasutusse antud varustusega hooletu ümberkäimise, varustuse kadumisest ette kandmata jätmise ja kadumise varjamise eest valju noomitusega. Käskkirja kohaselt tuli O. K.il hüvitada ka tekitatud kahju summas 4 222 krooni /tl 19/.
  7. 17.12.2008 esitas Keskuse ülem O. K.ile ettepaneku kahju hüvitamiseks /tl 20/. Sõjaväepolitseikompanii ülem-instruktor kompaniiülema ülesannetes nooremleitnant Tanel Kurisoo ettepanekul lükkas Keskuse ülem 18.12.2008 kahju hüvitamise ettepanekule vastamise edasi, seoses täiendavate asjaolude kontrollimisega /tl 21/. 16.01.2008 esitati O. K.ile uuesti kahju hüvitamise ettepanek /tl 22/.
  8. Ajavahemikul 16.01.2008 kuni 01.02.2008 viibis O. K. SA Viljandi Haiglas /tl 23/, mistõttu ta vastas kahju hüvitamise ettepanekule 06.02.
  9. O. K. keeldus kahju hüvitamast /tl 24/.
  10. 26.02.2008 postitas JVÕK Üksik-vahipataljon Tallinna halduskohtule kaebuse O. K.i vastu Keskusele tekitatud kahju summas 4 222 krooni hüvitamise nõudes /tl 1-5, 36/.
  11. 04.03.2008 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 37/. 24.03.2008 esitas vastustaja O. K. kaebuse kohta oma kirjaliku seletuse /tl 45-48/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja Jalaväe väljaõppekeskus Üksik-vahipataljon on seisukohal, et killuvesti kadumine sai võimalikuks O. K.i hooletu suhtumise ja käitumise tagajärjel. Ta käis hooletult ümber talle väljastatud varustusega. Samuti avastanud oma killuvest kadumise, 28.10.2007 puhkuselt naastes, ei kandnud ta sellest koheselt ette oma rühmaülemale, vaid asus killuvesti kadumist varjama, pannes kaitseväelasena toime Vabariigi Valitsuse 14.12.
  12. a määrusega nr 273 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustiku” (edaspidi – Sisemäärustik) p-de 4, 6 ja 11 rikkumise ja ühtlasi ka kaitseväe distsiplinaarsüüteo. O. K. keeldus kahju hüvitamast, põhjendades oma otsust asjaoluga, et killuvesti kadumise hetkel ei olnud tema selle eest 2 vastutav, kuna täitis ainult käsku. 07.02.08 tegi Keskuse ülem väeosa juristile ülesandeks valmistada ette dokumendid halduskohtusse pöördumiseks kahju hüvitamise nõudes.
  13. a oktoobrikuu lõpus alustati viilhallis remonttöödega, sellega seoses kolisid ajateenijad, kelle varustus asus viilhallis, kasarmusse kindlaks määratud ruumi. Kolimine toimus vahetult enne 19.10.
  14. Reedel, 19.10.2007 oli kolitud ja ajateenijad võisid minna päeva lõpus linnaloale. Ka vastustaja läks linnaloale 19.10.
  15. Lisaks linnaloale arvati O. K. perioodil 21.-28.10.2007 korralisele puhkusele /tl 25/. Puhkuselt tagasi tulles väidab vastustaja oma seletuskirjas, et avastas oma killuvesti kadumise. Oma killuvesti kadumisest ta aga ette ei kandnud oma ülemale. Kaebuse esitaja on seisukohal, et varaline kahju tekkis vastustaja süülise käitumise tulemusena. O. K.i süüline käitumine seisnes selles, et ei teatanud koheselt, st kui avastas puhkuselt 28.10.2007 tulles oma killuvesti kadumise, oma ülemale, vaid asus killuvesti kadumist varjama. Varjamisega takistas ta otseselt kadumise asjaolude kiiret ja täpset välja selgitamist. Samuti asudes killuvesti kadumist varjama aitas vastustaja otseselt kaasa ja soodustas killuvesti mitte leidmist. Killuvest kadus oktoobri lõpus (vastustaja väidete järgi) ja kadumine avastati
  16. detsembril
  17. a. Seega vastustaja varjas oma killuvesti kadumist rohkem kui üks kuu. See on piisavalt pikk aeg, et likvideerida kõik võimalikud kadumist tuvastavad ja killuvesti kadumise asjaolusid välja selgitavad jäljed. Samuti ei suuda vastustaja nimetada isikut, kes vahetult korraldas ja kolimist läbi viis. Selle asemel nimetab vastustaja kolimise läbiviijaks kellegi seersantidest (seersante teenib väeosas palju, vastustaja ei täpsusta, kes konkreetselt see seersant oli). Samas oli vastustaja teeninud väeosas aega ca 4 kuud ja peaks tundma kõiki oma kaasvõitlejaid, oma ülemaid aga ka kaadrikaitseväelasi, kes alaliselt töötavad väeosas. Vastustaja väide, et ta ei tea, kes andis käsu või kes viis kolimise läbi ei ole tõsiselt võetav argument ja paistab selliselt, et vastustaja on killuvesti kadumises otseselt süüdi ja ei soovi tõe ilmsiks tulekut. Samas kui ajateenija kannab koheselt endaga seotud juhtumi või asjaolu oma ülemale ette ega asu juhtumit varjama on see alati kergendava iseloomuga ja karistus on alati leebem. Seda põhimõtet rakendatakse kõigi kaitseväelaste suhtes olenemata sellest, kas tegu on ajateenija või kaadrikaitseväelasega. Vastupidisel korral see nii ei ole. Samas tekitab kahtlust asjaolu, et vastustaja ei tundnud oma ülemaid ega kaasvõitlejaid, kui ta ise oli hoopis eeskujulik sõdur. 04.12.2007 andis keskuse ülem vastustajale eeskujuliku teenistuse eest kaprali auastme. See asjaolu viitab aga sellele, et vastustaja oli tubli sõdur, tundis kaasvõitlejaid, ülemaid. Ülemad usaldasid teda ja andsid täita talle vastutusrikkamaid ülesandeid kui tavaliselt, teadmisega, et vastustaja saab sellega hakkama. Kui see nii ei oleks olnud, siis ei oleks ka vastustajat ergutatud auastme andmisega. Vastustaja väide, et tema ei olnud killuvesti kadumises süüdi, kuna kadumise hetkel ei olnud tema vastutav oma killuvesti eest, on paljasõnaline ja põhjendamata. Sisemäärustiku p 6 alap 10 näeb ette, et kaitseväelane on kohustatud temale väljastatud varustust hoidma ja sellest tulenevalt tagama ka selle olemasolu, ega jätma oma varustust, mis on talle väljastatud ja mille eest ta vastutab, hooletusse ega järelvalveta. Samuti sätestab Sisemäärustik, et kaitseväelane ei pea täitma käsku kui see võib kaasa tuua materiaalset kahju. Kui aga ülem endiselt nõuan selle täitmist, lasub vastustus käsuandjale. Kui vastustaja nägi ette, et kolimisel võib tekkida selline olukord, et kaotsi võib minna temale väljastatud varustus, oleks ta pidanud sellest käsuandjale teatama, kui aga käsuandja endiselt nõuab selle täitmist, tuleb käsk täita ja kui juhtubki olukord, kus tekkib materiaalne kahu, siis lasub kogu vastutus käsuandjale ja käsu täitja on vastutusest vaba. Antud juhul, aga käsuandjat ei teavitatud võimalikust kahju tekkimise olukorrast. Kaitseväelane ei ole sunnialune, kes täidab ainult käske, mõtlemata, mis see käsk kaasa võib tuua. Kaitseväelane peab suutma mõelda käsu tagajärgedele ja kahtluse korral sellest käsuandjat teavitama. Täiendavate küsimuste küsimine ei ole keelatud, vaid vastupidi, kui tekkib küsimus, siis tuleb see esitada ja saada sellele ka vastus. Kui aga seda ei tehta, siis lasub vastutus käsutäitjal. 3 Kaebuse õigusliku alusena nimetab Keskus järgmist: kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) § 2 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 p 1; KVTS § 8 lg 2 p 1 ja § 9; KVTS § 187 lg-d 1, 3 ja 4; avaliku teenistuse seaduse (edaspidi - ATS) § 89¹ lg 1 ja § 89² lg
  18. Vastustaja O. K. vaidleb kaebusele vastu järgmistel põhjustel. Killuvest väljastati talle samal ajal kui teistele tema rühmakaaslastele. Samuti kolis ta kasarmust selle kõrval asuvasse viilhalli teiste ajateenijatega samaaegselt. Kasarmust pidid nad kaasa võtma kogu neile väljastatud varustuse ja selle paigutama viilhalli kappidesse, sh ka killuvestid. Killuveste tuli hoida oma kappides koos muu varustusega. Ainult relvastus oli pideva valve all ja lukustatud relvaruumi (relv, salved, puhastuskomplekt). Sõjaväepolitsei
  19. rühm, st kaebaja rühm, oli sunnitud remonttööde korras viilhallis elama kuni linnaloale (19.10.07-21.10.07) ja puhkusele (21.10.2007- 28.10.2007) minekuni. Linnaluba läks sujuvalt puhkuseks üle. Enne puhkusele minemist tuli jälle kõik oma asjad tagasi kasarmusse kolida, sh ka killuvesti. Käsk oli viia kogu varustus kasarmu neljandale korrusele vasakpoolsesse koridori otsa. Samuti anti neile konkreetne käsk kogu varustus pakkida mustadesse kilekottidesse ja paberteibiga kottidele oma nimed peale kleepida. Käsuandja ei olnud kaebajale teada, kuna ajateenijatele ei anta igaühele eraldi käsku. Antud juhul oligi nii, et keegi rühmast (ajateenija) tuli viilhalli ja ütles, mida tegema peab. Antud olukorras ei näinud kaebaja ohtu ega vääriti käitumist oma varustusega, kuna toimis käsu järgi. Ta ei osanud arvata, et kästakse kogu väljastatud varustus panna pikemaks ajaks ebaturvalisse kohta. Tegevusrohkes päevas saavad reamehed kümneid käske kaasreameestelt, kus käsu algne andja ei ole teada nendele meestele, kes käsu saavad oma kaasvõitlejalt. Kaitseväelastel on kombeks käsus enamasti mitte kahelda. Kaebaja arust võis eeldada, et varustus sai paigutatud turvalisse kohta ja seda valvatakse kahe asja põhjal: esiteks ei lubatud tal varustust kappi lukustada - kohta, kust seda võõrad inimesed kätte ei saa, vaid kästi paigutada kogu varustus neljanda korruse koridori ühte otsa. Teine aspekt, miks võis arvata, et varustus on turvalises kohas, on asjaolu, et nad ei pidanud – killuvesti ei tohigi kasarmust välja viia - seda endaga puhkusele minnes kaasa võtma. Killuveste ei väljastatud 03.07.07, nagu paberitel ja muudes dokumentides kirjas on, vaid killuvestid anti rühmale sõjaväepolitsei üksuses teenides (alguse poole). Kaebaja jõudis puhkuselt tagasi 28.10.
  20. Esimese asjana on kõik ajateenijad kohustatud endast teada andma pataljoni korrapidajaohvitserile või tema abile. Pataljonikorrapidaja või tema abi kirjutab saabuja kellaaja ja kuupäeva raamatusse. Seejärel peab ajateenija minema oma korrusele ja kirjutama ennast sisse oma kompaniikorrapidaja juures olevasse väljalubade raamatusse. Seal peab samuti märkima ära saabumise kuupäeva ja kellaaja. Peale enda pataljoni sissekirjutamist, küsis ta teistelt ajateenijatelt, kus asub tema tuba, siis läks enda tuppa ja valis välja enda voodi ja kapi. Seejärel läks ta toast välja ning tahtis enda varustust kätte saada, kuid seda polnud enam seal, kuhu oli selle koos rühmakaaslastega 19.10.07 jätnud. Tema varustus oli ümber paigutatud neljanda korruse koridori teises (paremal pool) otsas asuvasse tühja tuppa. Sellisest tegutsemisest ei rääkinud 19.10.07 rühmale (ka teised mehed otsisid oma varustust sealt, kuhu olid selle algselt jätnud) keegi. Kaebaja pakkis oma varustuse kilekottidest lahti kappi. Varustuse ümberpaigutamise käigus oli käitutud sellega väga hoolimatult. Kilekotid olid väga katkised ja toas, kuhu asjad pandud olid, vedelesid kiletükid ja isegi mõned tühjad räbaldunud kilekotid. Samuti oli kaebajale väljastatud auvahtkonnavorm visatud suvaliselt maha (seda vormi peaks eriti hoolikalt hoidma). Kontrollides oma varustuse olemasolu ja korrasolekut, avastas ta, et tal puudub killuvest. Kaebaja eeldas, et kellelgi on topelt killuvestid ja asus inimesi küsitlema. Sellest, et tema killuvest on kadunud, teadsid ka tema toas elavad ajateenijad, sest ta ütles seda neile ja palus neil valvas olla, et oma killuvesti teiste kaasabiga üles leida. 4 Kuna kaebaja oli üks viimastest meestest, kes pataljoni tagasi jõudis, arvas ta, et keegi võttis kogemata sealt toast, kuhu varustus oli viidud, kaasa ka tema killuvesti, kuna ei mäletanud näiteks, et oli enda oma seljakotti pakkinud. Kaebaja pakkis enda killuvesti eraldi kilekotti, kuna mujale ei mahtunud. Ainult ühel kilekottidest, kus tema varustus sees oli, oli alles jäänud nimesilt. Ülejäänud kotid olid ümberpaigutamise käigus praktiliselt puruks rebitud, nii et tema esemed sealt äratuntavalt välja paistsid. Killuvesti ei saanud ta tol päeval kuigi pikalt otsida, kuna toimus õhtune rivistus ja öörahu algas kell 22.
  21. Samuti oli raskendavaks asjaoluks see, et paljud mehed olid hõivatud puhkusemuljete vahetamisega ja paljud vähese keeleoskamatuse tõttu ei saanud tema probleemist aru. Järgnevatel päevadel algas tihedalt planeeritud väljaõpe, mis jällegi oli uurimise takistuseks. Otsus mitte teatada oma ülematele tulenes soovist käia linnaloal. Sel ajavahemikul oli kaebaja rühmas kord selline, et kes jamasid ei korralda, see saab linnaloale. Kaebaja uskus, et kadunud killuvest leitakse varem või hiljem rühma varustuse revideerimise käigus. Killuvesti otsingu käigus ei saanud ta mingisugust informatsiooni killuvesti võimaliku asukoha kohta. Samuti ei mäletanud mehed, kes oli 19.10.07 käsu andnud või kes seda tegevust organiseeris. Hilisemate jutuajamiste käigus selgus, et ka kompaniiülem Tanel Kurisoo ei teadnud, kes asja organiseeris. Samuti ei mäleta kaebaja, et kompaniiveebel Lauri Rebane oleks konkreetseid vastuseid andnud (vbl Rebasega vestles kaebaja esmaselt alles peale killuvesti ametliku kadumise ilmsiks tulekut.) Vbl Rebane vihjas küll ühele endisele ajateenijale sõjaväepolitsei
  22. rühmast (kpr Nirgi), kes võis seda kolimist organiseerida, kuid selleks ajaks, kui probleem paberile jõudis, oli ta juba reservi läinud. Kompaniiveebel L. Rebasele teatas killuvesti kadumisest (05.12.07) kompaniiveebliabi rms Indrek Naaris. Kaebaja palus rms I. Naarisel killuvesti kadumisest teada anda, sest oli jõudnud järeldusele, et killuvest iseenesest välja ei ilmu ja vaja oleks suuremat varustusekontrolli. Vastavalt kaebaja palvele rms I. Naaris ka tegutses. Samal päeval (05.12.07) pidi kaebaja koheselt kirjutama ka seletuskirja vbl Rebase käsul, kus pidi tunnistama, et ta kaotas ära talle väljastatud killuvesti. Seletuskirja alguse: "Mina, kapral O. K., kaotasin ära oma killuvesti..." dikteeris ette talle kompaniiveebel peale mitmekordset ümberkirjutamist, kus vbl Rebasele ei meeldinud eelnevate seletuskirjade sõnastused. Samuti pidi kaebaja nendele sõnadele lisama seletuse, kuidas ja miks ta selle ära kaotas ning kas ta on teinud midagi selle tagasi saamiseks, lisaks pidi kaebaja selgitama, miks ta varjas killuvesti kadumist (ülejäänud teksti puhul talle sõnu ette ei öeldud). Tegelikult ei saanud kaebaja vesti kaotada, sest kaotsi läks vest kasarmu neljanda korruse koridori paigutatud ajateenijate varustuse hulgast ajal, mil varustuse omanikud olid puhkusel. Kuna ajateenijana ei olnud kaebajal õigust korraldada oma isikliku varustuse valvet või seda puhkusele kaasa võtta, ei saa ta olla vastutav kasarmus toimunu eest ajal, mil teda ennast kohal ei ole. Kuigi kaebaja ei teinud ametlikku ettekannet koheselt puhkuselt tulles killuvesti kadumise osas, võivad selle kadumise ilmsikstuleku fakti kinnitada tema rühmakaaslased, kellelt palusin abi killuvesti leidmiseks. Järgnevatel päevadel (05.12.07-17.12.07) korraldas kompaniiveebel Lauri Rebane sõjaväepolitsei
  23. rühmas varustusekontrolli, et üles leida kaebaja killuvest. Kahjuks ei õnnestunud seda vesti siiski leida, kuna otsingud olid jällegi raskendatud. Nimelt oli alati kas või väike osa meestest puudu haigestumise või toimkonnas olemise või väliõppuste tõttu. 17.12.2007 kutsus kompaniiülem Tanel Kurisoo kaebaja enda kabinetti killuvesti asjus. T. Kurisoole oli antud pataljoniülema poolt kirjalik ettepanek O. K.ile, kus nõuti killuvesti maksumuse täielikku hüvitamist vahipataljonile. Kaebaja palus kompaniiülemalt abi, et ta seletaks, mida selline ettepanek tähendab. Tema seletuste põhjal oli valikuid kolm: kas maksta kogu summa ühekordse maksena
  24. jaanuariks 2008, kas maksta killuvesti eest ettepanekus toodud maksegraafiku alusel või keelduda mõlemast variandist. Kaebajale tundus, et temalt 5 nõutakse raha asja eest, mida ta ei ole kaotanud ega omandanud, ja ta keeldus mõlemast variandist tol hetkel suuliselt, selgitades kompaniiülemale oma seisukohti. Kuna killuvest on piisavalt suur ja kallis varustuse element, siis oli pataljoni jurist (Toomas Metsma) algatanud ka (13.12.07) kadumise kohta distsiplinaarmenetluse. Ettepaneku saamisest järgmisel päeval (18.12.07) läks kaebaja rääkima juristiga ning palus temalt selgitusi menetluse kohta. Toomas Metsma jutt oli väga üldine (a’la stiilis küsitleti kedagi või küsitleti inimesi mõnest teisest kompaniist). Kuuldu põhjal ei saanud kaebaja enam loota juhtumi lahendamisele pataljonis töötavatele isikutele (kompaniiülem, kompaniiveebel, jurist), kuna nende käitumine tundus pisut omakasupüüdlik. Kaebaja oletab, et kui tema süütus oleks ametliku juurdluse käigus tõestatud, oleks selgunud keegi vastutav isik kas pataljoni elukutseliste sõjaväelaste või puhkusel mitteviibinud ajateenijate hulgast ja ta oleks pidanud sama summa hüvitama ja vastavad distsiplinaarkaristused juhtunu võimaldamiseks kandma. Kuid lihtsam on ju kasutada oma mõjuvõimu ja õigusi ning „panna sõnad suhu“ seletuskirjade kirjutamisel ja seeläbi süüdi mõista lühiajaliselt läbikäivad ajateenijad? Võib-olla ei uskunud nad ka seda, et kaebaja nõustub juhtumi kohtuliku lahendusega, eeldades, et tal endal puuduvad juriidilised teadmised asja lahendusel kaasaaitamiseks ja kuna killuvesti sissenõutav maksumus on väiksem igasuguse juriidilise abi kaasamise hinnast antud juhtumi lahendamiseks. Viimases on neil muidugi õigus – olles peale gümnaasiumi lõpetamist koheselt ajateenijaks astunud, puuduvad kaebajal hetkel nii teadmised kui rahalised vahendid enese kaitse organiseerimiseks. Samuti pidas kaebaja juurdlust läbikukkunuks, kuna mitte keegi ei küsinud tema seisukohti. Kompaniiülem T. Kurisoo oli ainus isik peale O. K.i, kes lootis probleemi lahendada rahulikult ja kohtuväliselt. Tema kolleege iseloomustaks kaebaja lohaka ja lahmiva käitumisega. Jõudnud järeldusele, et toimunud juurdlus oli mõeldud põhimõtteliselt ainult paberite jaoks, nõudis kaebaja juristil täiendavat uurimist. Nii tehtigi ja kaebaja sai pataljoniülemalt ka uue ettepaneku (06.02.08). Sellele ettepanekule pidi ta vastama hiljemalt 30.01.08, kuid kaasvõitlejate (eelkõige kaadrikaitseväelased) käitumine ja asjadesse suhtumine tekitas kaebajas stressi ja ta saadeti SA Viljandi Haiglasse (16.01.08-01.02.08). Uuele ettepanekule vastas kaebaja samal päeval, kui sellest esmakordselt kuulis (06.02.08). Nõudmised polnud aga muutunud ja süüdistus, mis talle esitati, oli lihtsalt naeruväärne süüliselt tekitatud varaline kahju - ajal, kui kaebaja ei olnud isegi pataljonis, ja teo eest, mille ta oli saanud käsuna. Kaebaja tunnistab, et rikkus eeskirjade punkti, mis kohustas raporteerima koheselt varustuse kadumisest, kuid lisaks eelpooltoodud põhjendustele saab enda õigustuseks veel vaid lisada, et varustus oli ajateenijate vahel aeg-ajalt vahetuses või ajateenijate valduses, kellede oma see ei olnud, kuid need segadused leidsid pikema või lühema aja jooksul lahenduse või lepiti olukorraga ja teeniti edasi. Oma rikkumise eest sai kaebaja ka karistada. Kui kaebaja ka süüdi mõistetakse killuvesti kaotamises, siis ilmselt ei jää selline juhtum selles sõjaväeosas viimaseks, vaatamata sellele, et kaebaja seal enam ajateenija ei ole. Pärast
  25. aprillil
  26. a toimunud kohtuistungit esitas kaebuse esitaja asjas täiendava selgituse. Kohtuistungil tuvastati, et võimalik killuvesti kadumise periood oli ajavahemikul 28.10.2007 kuni 16.11.
  27. Nimetatud ajavahemikul toimusid SP-kompanii
  28. rühma väliõppused 29.10.2007 - 02.11.2007, väliõppuse koht Männiku laod ja 13.11.2007 kuni 16.11.2007, väliõppuse koht Männiku tankidroom. Kõik väliõppused, mis toimuvad Männikul toimuvad täisvarustuses, seega oli nendel väiharjutustel kohustuslik killuvesti olemasolu, seda nii ajateenijatest kaitseväelastel kui ka kaadrikaitseväelastel, kes väliõppuse läbiviisid. Mõlemal väliõppuse korral kasutati transporti, kus oli õppustel osalevate kaitseväelaste varustus peal. Ka vastustaja väitis kohtuistungil antud suulises selgitustes (kuigi väga ebamääraselt), et nad kasutasid killuveste, st killuvest oli neil seljas nii päeval, õppustel olles, 6 kui ka öösel magades oma telkides. Kaebuse esitaja kontrollis ka SP-kompanii relvade ja laskemoona väljastamise, tagastamise ja hoiulevõtmise raamatut, et kindlaks teha kas vastustaja O. K. on regulaarselt laenutanud relvaruumist killuvesti, nagu ta kohtuistungil asja kohta selgitusi andes seletas. Kaebuse esitaja võttis perioodiks 19.10.2007 kuni 20.11.
  29. Sellel perioodil ei ole O. K. relvaruumist killuvesti laenutanud. Esimene kanne killuvesti laenutamise kohta vastustaja poolt on relvaraamatusse kantud 19.11.
  30. See on peale eelpool nimetatud väliõppusi ja peale linnaluba, kuhu
  31. rühm peale 16.11.2007 lõppenud väliõppust läks, ehk siis killuvest laenutamise kanne on tehtud relvaruumi raamatusse esmaspäeval, 19.11.
  32. Seega on tõenäoline, et killuvest kadus novembri keskel (13.11.2007 - 16.11.2007) toimunud väliõppuse lõppedes. Arvestades, et väliõppusel oli killuvesti kasutamine kohustuslik ja see varustuse element pidi olema kõikidel kaitseväelastel kaasas. Juhul, kui mõnel ajateenijal oleks olnud midagi puudu, oleks rühmaülem selle fikseerinud ja väeossa tagasi tulles oleks rühmaülem sellest juba tagalaülemat teavitanud. Kuid sellist asja ei olnud. Seega pidi vastustajal O. K.il killuvest olemas olema eelpool nimetatud väliõppuse ajal. On välistatud, et kompanii relvaruumist võetakse mõni asi nii, et seda kirja ei panda, sellisel juhul vastutab asja kadumise eest relvaruumist ametis olev kompaniikorrapidaja. Kui kompaniikorrapidaja vahetub, siis kontrollitakse korrapidajaks astuva ja lahkuva korrapidaja juuresolekul, et kas kõik asjad, mis relvaruumis peavad olema ka olema on. Puuduste avastamisel tuleb need aga relvade ja laskemoona väljaandmise, tagastamise ja hoiulevõtmise raamatusse kanda. Puuduste kandeid nimetatud raamatus ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
  33. Tulenevalt KVTS § 2 lg-st 1 kaitseväeteenistus on avaliku teenistuse eriliik. Sama paragrahvi lg 2 p 1 järgi kaitseväeteenistuse liigiks on tegevteenistus ja lg 3 p 1 järgi on üheks tegevteenistuse liigiks ka ajateenistus. KVTS § 6 sätestab, et kaitseväeteenistuse subjektideks on muu hulgas kaitseväelased. Vastavalt KVTS § 8 lg 2 p 1 alusel kaitseväelased jagunevad tegevteenistuse liigi alusel ka ajateenijateks. Tulenevalt KVTS §-st 9 ajateenija on seaduse alusel ajateenistuskohustuse täitmisele kutsutud kaitseväekohuslane, ajateenijad jagunevad sõjaväelise auastme järgi sõduriteks ja nooremallohvitserideks. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldav, et O. K. oli ajavahemikul 03.07.200707.02.2008 JVÕK Üksik-vahipataljon ajateenija, et tema ajateenistuse ajal sõjaväepolitseikompanii
  34. rühmas läks kaduma talle allkirja vastu väljastatud varustusest killuvest EB91/001 maksumusega 4 222 krooni /tl 27-30/ ning et O. K., avastanud oma killuvest kadumise, ei kandnud sellest koheselt ette oma rühmaülemale, vaid asus killuvesti kadumist varjama. Asja materjalidest nähtuvalt on Keskus killuvesti kadumise asjus viinud läbi teenistusliku juurdluse, karistanud selle põhjal O. K.i Sisemäärustiku rikkumise eest valju noomitusega ja teinud kaebajale ettepaneku tekitatud kahju hüvitada summas 4 222 krooni, millest kaebaja keeldus. Seetõttu pöördus Keskus kahjunõudega O. K.i vastu halduskohtusse.
  35. Kaitseväelase, st ka ajateenija, varaline vastutus on sätestatud KVTS §-s 187, mis näeb muu hulgas ette järgmist: kaitseväelane on kohustatud hüvitama riigile süüliselt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju (lg 1); kaitseväelase poolt riigile tekitatud kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ning kahju hüvitamise korra osas kohaldatakse ATS-s ametniku varalist vastutust reguleerivaid sätteid (lg 3). Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4 kahju hüvitamiseks teeb kaitseväelasele ettepaneku ja pöördub halduskohtu poole hüvitise väljamõistmiseks kaitseväelase teenistust korraldav ülem. Tähtaegade osas kohaldatakse ATS-t. ATS § 89¹ lg 1 kohaselt ametnik on kohustatud hüvitama riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, kelle asutuses ta kahju tekitamise ajal töötas, süüliselt 7 teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Sama paragrahvi lg 4 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ametniku majanduslikku olukorda, kahju suurust ametniku palgaga võrreldes, teenistuskohustuse iseloomust tulenevat riski kahju tekkimiseks, teenistusstaažist objektiivselt tulenevat kogemuste puudumist, ametnikule antud teenistusalaseid korraldusi ja juhiseid, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju täielik hüvitamine ametniku poolt oleks ebaõiglane. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 5, kui kahju pole tekitatud tahtlikult, ei tohi nõutav hüvitis ületada ametniku kuuekordset ametipalga ja lisatasude summat. ATS §-s 89² sätestatud kahju hüvitamise korra kohaselt ettepaneku võib teha kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ametisse nimetamise õigust omav isik nõude aluseks olevatest asjaoludest teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta jooksul kahju tekitamisest arvates, ning ettepanekule vastamiseks tuleb ametnikule anda aega vähemalt kaks nädalat (lg-d 2 ja 3). Sama paragrahvi lg 4 järgi, kui ametnik ei ole õigeaegselt ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või ei ole ettepanekus näidatud tähtajaks kahju hüvitanud, mõistab ametisse nimetamise õigust omava isiku kaebuse alusel ametnikult hüvitise välja halduskohus. Taotlus tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul kaebuse esitamise õiguse tekkimisest arvates. Arvestades ülalmärgitud asjaolusid ja seadussätteid on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja poolt 17.12.2007 tehtud ettepanek, milles vastustajale anti vastamiseks tähtaega kuni järgmise päevani, st
  36. detsembrini 2007, ei olnud õiguspärane. Samal põhjusel, et O. K.ile anti vastamiseks aega vähem kui kaks nädalat, ei olnud seadusega ilmselt kooskõlas ka 16.01.2008 tehtud uus ettepanek vastamise tähtajaga 18.01.2008 /tl 22/. Samas küll kaebuses väidetu kohaselt pidi O. K. vastama sellele ettepanekule hiljemalt 30.01.2008 ja tegelikult võttis selle omaks ka O. K., kuid niisugused tingimused ei nähtu siiski ühestki kohtule esitatud dokumendist. Samas on mõlema ettepaneku tegemisel järgitud ATS § 89² lg-s 2 kehtestatud 3kuulist tähtaega ja O. K.i vastuse äraootamisel 16.01.2008 ettepanekule on arvestatud vastamisel esinenud seadusliku takistusega (haiglas viibimine). Et O. K. vastas kahju hüvitamise ettepanekule 06.02.2008 keelduvalt ja JVÕK Üksik-vahipataljon esitas halduskohtule kaebuse 26.02.2008, siis tuleb tõdeda, et kaebaja oli formaalselt õigustatud sellesisulise kaebusega halduskohtusse pöörduma. Kas O. K. on ka tegelikult süüliselt Keskusele kahju tekitanud summas 4 222 krooni ja kas see kuulub vastustajalt täies ulatuses väljamõistmisele, sellel peatub kohus alljärgnevalt.
  37. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel ilmselt vaieldav ka asjaolu, et killuvesti kadumise asjus läbi viidud teenistuslik juurdlus oli küllalt pealiskaudne. Seda tõendab tegelikult nii 18.12.2008 sõjaväepolitseikompanii ülem-instruktor kompaniiülema ülesannetes nooremleitnant Tanel Kurisoo ettepanek lükata edasi esimesele kahju hüvitamise ettepanekule vastamine, kuna vestlusest O. K.iga ilmnesid asjaolud, mida ei oldud varem täpselt välja toodud /tl 21/, kui ka tõik, et
  38. aprillil
  39. a toimunud kohtuistungil tuvastati veelgi uusi asjaolusid ning täiendavalt uuritud ja esitatud tõenditest ilmnes hoopis teistsugune killuvesti kadumise võimalik periood. Kui 11.12.2008 läbiviidud teenistusliku juurdluse tulemusena selgitati välja, et killuvest läks kaduma ajavahemikul 19.10.2007 kuni 28.10.2007, siis uute tõendite valguses on tõenäoline, et see kadumine leidis aset pigem ajavahemikul 13.11.2007 - 16.11.
  40. Erinevus nendes perioodides on seletatav just ebapiisava teenistusliku juurdlusega, kus lähtuti üksnes O. K.i väidetest kadumisaja kohta ja jäeti need muude tõenditega kontrollimata. Võimaliku väära kadumisaja tuvastamist soodustas ka O. K.i poolne killuvesti kadumise varjamine, mis tegi võimatuks õigeaegselt võtta tarvitusele abinõud killuvesti kadumise tegelike asjaolude väljaselgitamiseks ja killuvesti leidmiseks. Samas on õige võimaliku kadumisaja tuvastamine väga oluline otsustamaks O. K.i süü üle selles kadumises ja ühtlasi tema vastu esitatud kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. 8
  41. Kohus on nimelt seisukohal, et kui kõnealune killuvest oleks läinud kaduma tõesti sellistel asjaoludel, nagu O. K. seda oma algses kirjalikus seletuses kohtule kirjeldas (kolimiseks viilhallist tagasi kasarmusse pakkis asjad nõutavas korras ja paigutas need kasarmus selleks ettenähtud kohta, seejärel lahkus 19.10.2007 linnaloale ja edasi jäi puhkusele ning avastas puhkuselt naastes oma asjad muust ruumist, kui see, kuhu ta need jättis, kusjuures pakid olid osaliselt katkised ja nimesildid kadunud, sh kadunud oli ka vastustaja killuvest, st et killuvest läks kaduma ajavahemikul 19.10.2007-28.10.2007, mil O. K. objektiivselt ei saanud selle säilimise eest vastutada), siis oleks vägagi kaheldav O. K.i süü killuvesti kadumises ja tema materiaalne vastutus sellega Keskusele tekkinud kahju eest. Samas nähtub tunnistaja Tanel Kurisoo ütlustest ja muudest tõenditest nende kogumis ja vastastikuses seoses, et O. K. kas ei mäleta killuvesti kadumise asjaolusid õigesti või vassib meelega. Samuti ilmneb märgitust, et ka JVÕK Üksik-vahipataljon ei olnud ei teenistuslikku juurdlust läbi viies ega kohtule kaebust esitades teinud endale selgeks ajateenijate kolimise jm asja õigeks hindamiseks/lahendamiseks olulisi küsimusi, millest tingituna on ka kaebaja oma selgitusi muutnud. Kohus on igal juhul seisukohal, et kõnealune killuvest ei läinud kaduma vastustaja kirjeldatud ajal, asjaoludel ja põhjustel, ning seda järgmistel motiividel.
  42. Väär on vastustaja väide, et viilhallist kasarmusse koliti 19.10.
  43. Seda tegi üksnes
  44. rühm, kelle ruumid kasarmus said valmis.
  45. rühm, kuhu kuulus ka vastustaja, koliti aga
  46. rühma asemel kasarmu remondi ajaks hoopis samal ajal, vahetult enne seda nädalavahetust, kui O. K. läks linnaloale ja sellele järgnevale puhkusele,
  47. rühma asemele viilhalli. Viilhallis paigutati asjad ajateenijate lukustatavatesse kappidesse. Kohe pärast puhkuselt naasmist, kui
  48. rühm elas viilhallis, algas nädalane metsalaager (väliharjutus) /tl 79-82/, mis toimus täisvarustuses, st kaasas pidi olema ka killuvest, kuna väliharjutus toimus Männikul ja sinna minekuks kasutati transporti. Varustuse olemasolu laagris kontrolliti ja killuvesti puudumist vastustajal ei tuvastatud.
  49. rühm kolis tagasi kasarmusse alles teisipäeval, 13.11.
  50. Pärast seda algas kohe järgmine metsalaager, mis kestis kuni 16.11.
  51. Asjad, mida ei võetud kaasa metsalaagrisse, pakiti kilekottidesse ja viidi kinnisesse ruumi. Metsalaagrisse kaasavõetavad asjad pakiti aga seljakottidesse. Ka see laager toimus Männikul ja täisvarustuses, kuna kasutati samuti transporti /tl 74-78/. O. K. on ise kinnitanud, et killuvest ei saanud jääda kuskile puu alla, kuna ta magas sellega /tl 85/. Eelnevast tuleneb, et mõlemas metsalaagris pärast vastustaja puhkuselt naasmist oli tal killuvest olemas ja see ei saanud minna kaduma tema puhkuse ajal ajavahemikul 19.28.10.
  52. Teatava osa asjade/varustuse pakkimine kilekottidesse ja jätmine kasarmu koridori ei leidnud aset mitte enne tema 19.10.2008 algavat linnaluba ja puhkust, vaid ligi kuu hiljem, kui tegelikult koliti viilhallist tagasi kasarmusse. Seega ei saanud killuvest tema puhkuse ajal väidetavalt katkisest ja järelevalveta kotist kaduma minna: esiteks olid O. K.i puhkuse ajal tema asjad hoopis viilhallis tema lukustatud kapis ja teiseks ei ole vastustaja isegi väitnud, et killuvest läks kaduma viilhallis nimetatud kapist. Vastupidi, oma 05.12.2007 seletuskirjas on ta kinnitanud, et viilhallis oli tal killuvest veel alles /tl 10/. Lisaks rõhutab kohus, et O. K. ei ole suutnud nimetada ühtki kaasteenijat, kellele ta väidetavalt killuvesti kadumisest koheselt rääkis ja kellelt selle leidmisel abi palus. Nimetatud võimalike tunnistajate abiga oleks olnud võimalik täpsemini selgitada killuvesti kadumise aega ja asjaolusid.
  53. Mis puutub O. K.i väitesse, et ta laenutas killuvesti metsalaagrite tarbeks relvaruumist, samuti seda, et ta kasutas seal ka teiste ajateenijate, kes laagris mingil põhjusel ei olnud (viibisid näiteks laatsaretis) killuvesti, siis selles osas märgib kohus järgmist. Kohus ei pea neid väiteid usaldusväärseks, kuna vastustaja tuli nende väidetega välja alles pärast seda, kui 9 tunnistaja ütlustega said tehtud selgeks kolimise tegelikud asjaolud ja ilmnes, et killuvest ei saanud minna kaduma O. K.i väidetud ajal ja viisil. Algselt väitis vastustaja, et avastanud killuvesti kadumise, laenutas ta endale laagrite jaoks killuvesti relvaruumist. Dokumentaalsete tõenditega on aga lükatud ümber, et ta seda kõnealuse kahe metsalaagri puhul tegi: kaebuse esitaja võttis kontrollimiseks perioodi 19.10.2007 kuni 20.11.
  54. Relvaraamatust nähtuvalt sellel perioodil esimene kanne killuvesti laenutamise kohta vastustaja poolt on tehtud alles 19.11.2007 /tl 73/ ja enne seda ei ole O. K. relvaruumist killuvesti laenutanud. See kinnitab omakorda, et vastustajal pidi killuvest olemas olema mõlema eelpool nimetatud väliõppuse ajal ja see ei saanud minna kaduma tema puhkuse ajal möödunud aasta oktoobris. Pärast nimetatud relvaruumist laenutamise väite ümberlükkamist väitis O. K., et ta kasutas metsalaagrites hoopis kaasteenijate killuveste. Samas jäävad tema väited aga täiesti paljasõnaliseks. Vastustaja ei ole osanud nimetada ühtegi kaasajateenijat, kelle äraolekul ta väidetavalt viimase killuvesti kasutas. On ebausutav, et olukorras, kus O. K. pidi kõigepealt välja selgitama, kes ja mis põhjusel ei saa väliharjutusel osaleda, kus ta asub ja temalt selle varustuse elemendi saamiseks luba ja tõenäoliselt ka selle ajateenija kapi võtit küsima, ei suuda käesoleval ajal meenutada seda isikut või neid isikuid. Just niisuguse väidetava unustamise ja eelkõige väidete pideva muutmise tõttu tuleb pidada O. K.i sõnu killuvesti laenutamisest ebausutavateks. Seega on tõenäoline, et killuvest kadus novembri keskel (13.11.2007 - 16.11.2007) toimunud väliõppuse lõppedes, nagu on põhjendatult oletanud ka kaebuse esitaja. Sellest on ka tingitud killuvest laenutamise kanne relvaruumi raamatus esmaspäeval, 19.11.
  56. Et kohus on tuvastanud, et killuvest ei läinud kaduma seoses võimalike kolimisaegsete segadustega ja ajal, mil O. K. viibis puhkusel, siis ei saa väita, et vastustaja ei ole süüdi talle väljastatud varustuse kadumises. O. K.i süüd hooletuse tõttu Keskusele kahju tekitamises kinnitavad nii teenistusliku juurdluse kokkuvõte kui ka Keskuse ülema 14.12.2007 käskkiri nr 399, millega O. K.i karistati valju noomitusega, mida vastustaja ei vaidlustanud. Kohus leiab, et kaudselt tõendab vastustaja süüd samuti asjaolu, et O. K., kui ta oli avastanud oma killuvesti puudumise, ei kandnud sellest ettenähtud korras oma ülematele ette ja asus killuvesti kadumist hoopis varjama. Kohus on seisukohal, et kui killuvest oleks läinud kaduma tõepoolest vastustajast sõltumatutel asjaoludel, siis oleks olnud nii loogiline kui ka määrustikupärane käitumine teha kõik endast olenev, et kadunud killuvesti asukoht võimalikult kiiresti kindlaks teha. Seda oleks võimaldanud asjast viivitamatu ettekandmine, kadumise asjaolude kohta kohe üksikasjalike selgituste andmine, tunnistajate nimetamine jms. Et vastustaja käitus hoopis vastupidi, siis tingiski see algselt killuvesti kadumise ebaõigete asjaolude tuvastamise ja vaatamata kompaniis korraldatud täiendava varustuse kontrollile ka kadunud vesti mitteleidmise /tl 13/. Ajaks, mil ülemad said teada sündmusest ja asuda kadunud killuvesti otsima, oli kulunud tarbetult palju aega, mis tegi omakorda positiivse lahenduse leidmise kui mitte võimatuks, siis oluliselt keerulisemaks. Vastustaja põhjendus, miks ta varjas killuvesti kadumist – kartis jääda linnaloata –, ei ole kõige eelmärgitu kontekstis tõsiseltvõetav. Esiteks tõi varjamine talle kaasa hoopis tõsisemad tagajärjed ja seda pidi ta ka eeldama, teiseks viitab varjamine pigem oma süütunde tunnetamisele: kui isik ei ole oma arust midagi valesti teinud, siis pole põhjust ka midagi varjata. Seega lisaks hooletusele varustusega ümberkäimisel, mille tagajärjel killuvest kadus, soodustas Keskusele kahju tekkimist ka O. K.i järgnev käitumine, mis takistas nimetatud varustuse elemendi võimalikku leidmist. Järelikult tuleb O. K.il tema poolt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitada.
  57. Järgnevalt käsitleb kohus väljamõistmisele kuuluva hüvitise suurust ja tasumise korda. Kuivõrd O. K. ei tekitanud killuvesti kaotamisega kahju tahtlikult, vaid hooletusest, siis 10 vastavalt ATS § 89¹ lg-le 5 ei tohi nõutav hüvitis ületada ametniku kuuekordset ametipalga ja lisatasude summat. Samas puudub kahtlus, et taotletav hüvitis 4 222 krooni mahub eelmärgitud piiridesse, kuna vastavalt Vabariigi Valitsuse
  58. detsembri
  59. a määrusele nr 262 „Ajateenija toetuse ulatus ja maksmise kord“ (25.05.2007 jõustunud redaktsioonis) on isegi ajateenijale (kuni ametikohale määramiseni) makstav madalaim toetus 1500 krooni kuus, O. K. oli aga ametikohale juba nimetatud /tl 31-32/. Just O. K.i „palgast“ kahju tekitamise ajal tuleb aga siinjuures juhinduda. ATS § 89¹ lg 4 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ametniku majanduslikku olukorda, kahju suurust ametniku palgaga võrreldes, teenistuskohustuse iseloomust tulenevat riski kahju tekkimiseks, teenistusstaažist objektiivselt tulenevat kogemuste puudumist, ametnikule antud teenistusalaseid korraldusi ja juhiseid, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju täielik hüvitamine ametniku poolt oleks ebaõiglane. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole ebaõiglane O. K.i poolt kahju täielik hüvitamine. Sisemäärustiku p 6 kohaselt kaitseväelane on muu hulgas kohustatud tundma teenistust reguleerivaid õigusakte ja juhendeid, sealhulgas kaitseväe määrustikke, teadma ja täpselt täitma oma ametikohustusi; alluma ülemate käskudele ja korraldustele ning neid täpselt täitma, sõltumata oma ametikohast ja auastmest; ette kandma oma vahetule ülemale kõigist temaga toimunud juhtumitest ning hoidma temale väljastatud varustust. Sisemäärustiku p 11 sätestab sõnaselgelt, et kõik kaitseväelased kannavad seadusega ettenähtud korras vastutust nende kasutusse või valve alla antud vara eest. Kahju tekitamise ajaks oli vastustaja viibinud ajateenistuses juba ligi 5 kuud ja selleks ajaks pidid talle olema juba väga selged kaitseväeteenistuses kehtivad nõuded, seda enam, et umbes sellel ajal sai temast jaoülema abi /tl 31-32; vt Sisemäärustiku p-d 198-204/ ja paar nädalat pärast killuvesti kaotamist, 04.12.2007 anti talle seoses eeskujuliku teenistusega kaprali sõjaväeline auaste /tl 26/. Arvestades ajateenistuse kogupikkust ei ole järelikult alust rääkida vastustaja puhul „teenistusstaažist objektiivselt tulenevast kogemuste puudumisest“. Teisalt jälle oma teenistuskohustuse tahtliku (killuvesti kadumise varjamise osas) rikkumisega soodustas ta Keskusele kahju tekkimist, kuna ei aidanud kaasa võimaliku kahju ärahoidmisele (killuvesti ülesleidmisele). Et O. K. pole väitnud ega ka tõendanud, et tema majanduslik olukord ei võimalda kahju täielikku hüvitamist, siis kõike eeltoodut arvestades leiabki kohus, et killuvesti EB91/001 maksumus 4 222 krooni kuulub vastustaja poolt hüvitamisele. Samas peab kohus õiglaseks, et O. K.ile jääb võimalus hüvitada kahju soovi korral graafiku alusel, nagu oli keskus välja pakkunud ka oma ettepanekutes vastustajale. Kohus leiab, et kui vastustaja ei soovi kahju hüvitada ühekordse maksena kohtu näidatud ajaks, siis peab ta seda tegema 5 kuu jooksul võrdsete maksetena a ` 844.40 krooni vastavalt kohtu määratud graafikule. Tulenevalt

§ 92

lg-st 1 tuleb vastustajalt välja mõista kaebuse esitaja kasuks ka viimase poolt kohtukaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 126.70 krooni /tl 35/. Hurma Kiviloo kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.