3-07-1615/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Määruse tegemise aeg ja koht 28.aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1615 Haldusasi T. K.`i, K. K.`i, A. K.`i ja M. K.`i kaebus Keila Linnavalitsuse 21.09.2006 korralduste nr 497, 498, 499 ja 500 ning 19.10.2006 korralduse nr 538 tühistamise nõudes RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord

1. Jätta rahuldamata T. K.`i, K.K.`i, A.K.K.`i ja M.A.K.`i taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
2. Lõpetada asja menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel.
3. Riigilõivu tasunud isiku(te)l on õigus taotleda halduskohtult kaebuse esitamise eest tasutud riigilõivu tagastamist (HKMS § 84 lg 4 p 4, RLS § 15). Riigilõivu tagastamise nõue aegub kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (RLS § 12 lg 1).
4. Saata käesoleva määruse ärakiri: • Indrek Kukk`ele – kaebajate esindaja, e-post: indrek@oigus.ee); • Keila Linnavalitsusele – vastustaja, e-post: klv@keila.ee. Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest, määruse teinud halduskohtu kaudu. 1 ASJAOLUD:
5. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 17.01.1996 otsusega nr 8996 tunnistati omandireformi objektiks Keila linnas (Keila mõis) asuv maaüksus „Mõisamaakoht“ (kinnistu maa ja vara nr XXXX, pindala 1117 m2 ) ja omandireformi õigustatud subjektiks tagastamise osas M. S..
6. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 17.01.1996 otsusega nr 8997 tunnistati omandireformi objektiks Keila linnas (Keila mõis) asuv maaüksus „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX, pindala 1259 m2, X tn ) ja omandireformi õigustatud subjektiks maa tagastamise osas M. S..
7. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 17.01.1996 otsusega nr 8998 tunnistati omandireformi objektiks Keila linnas (Keila mõis) asuv maaüksus „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX, pindala 938 m2 ) ja omandireformi õigustatud subjektiks maa tagastamise osas M. S..
8. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 17.01.1996 otsusega nr 8999 tunnistati omandireformi objektiks Keila linnas (Keila mõis) asuv maaüksus „Mõisamaakoht Xx“ maa (kinnistu nr XXX, pindala 910 m2 ) ja omandireformi õigustatud subjektiks tagastamise osas M. S..
9. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26.07.1995 otsusega nr 7898 tunnistati omandireformi objektiks Keila linnas asuv maaüksus „Täisomanduskrunt“ (kinnistu nr XXX, pindala 2839 m2 ) ja omandireformi õigustatud subjektiks ½ mõttelise osa maast tagastamise osas M. S..
10. M. S. suri 8.04.1993 oma viimases elukohas USA-s. 15.12.1992 notariaalselt tõestatud testamendis nimetas M. S. oma pärijad ja neile määratud pärandiosad järgmiselt: T. K. – 14/100 pärandvarast; K. K. – 14/100 pärandvarast; A. K. – 14/100 pärandvarast; M. K. – 14/100 pärandvarast; M. E. K. – 44/100 pärandvarast. Testamenditäitjaks oli M. S.i poolt nimetatud M. E. K..
11. 1997.a. andsid M. S.i testamendijärgsed pärijad M. E. K., T. K., K. K., A. K. ja M. K. notariaalse volikirja alusel volitused nende Eesti Vabariigis asuva varaga vajalike toimingute ja tehingute tegemiseks advokaat Andres Alas’ile.
12. 8.04.1998 esitas Andres Alas Tallinna notarile Liia Aigro`le avalduse M. S.i Eesti Vabariigis asuva pärandi vastuvõtmiseks ja palus väljastada pärimisõiguse tunnistuse (pärimisasja toimik nr 2744-98).
13. 24.09.1998 suri M. S.i testamendijärgne pärija ja testamenditäitjaks nimetatud M. E. K.. Viimase poolt volitatud A.Alasi esindusõigus lõppes 24.09.1998 seoses volitaja surmaga (volikirja 3-aastane kehtivusaeg pidanuks lõppema 03.06.2000).
14. 6.01.2005 võttis Keila Linnavalitsus vastu korralduse nr 3 „X tn xx asuva õigusvastaselt võõrandatud hoone koos keldriga mittetagastamine“, mille alusel jäeti õigustatud subjekti M. S.i pärijatele tagastamata Keila linnas, X tn xx, endisel Keila mõisa maaüksusel „Mõisamaakoht“ (kinnistu nr XXXX) asuv hoone koos keldriga.
15. 21.04.2005 võttis Keila Linnavalitsus vastu korraldused nr 207, 208, 209 ja 210, millega otsustati mitte tagastada Keila linnas asuvaid endise Keila mõisa maaüksuste „Mõisamaakoht“ (kinnistu nr XXXX), „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX), „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX) ja „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX) maad.
16. 21.09.2006 võttis Keila Linnavalitsus vastu korraldused nr 497, 498, 499 ja 500, millega otsustati mitte alustada endiste maaüksuste „Mõisamaakoht“ (kinnistu nr XXXX), „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX), „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX) ja 2 „Mõisamaakoht Xx“ (kinnistu nr XXX) vara ja maa kompenseerimise menetlust omandireformi õigustatud subjekti M. S.i testamendijärgsetele pärijatele, viidates maareformi seaduse muutmise seaduse §-le
18. 5.02.1998 võttis Keila Linnavalitsus vastu korralduse nr 51, millega määrati Keila linnas asuva endise maaüksuse „Täisomanduskrunt“ (kinnistu nr XXX) ½ mõttelise osa maa eest kompensatsioon õigustatud subjektile M. S.ile summas 56 800 krooni. 19.10.2006 võttis Keila Linnavalitsus vastu korralduse nr 538, millega tunnistati 5.02.1998 korralduse nr 51 punkt 2.1 kehtetuks, viidates maareformi seaduse muutmise seaduse §-le
20. Kaebajad on Keila Linnavalitsuse 21.09.2006 korraldused nr 497, 498, 499 ja 500 ning 19.10.2006 korralduse nr 538 10.08.2007 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus ning paluvad need tühistada. KAEBAJATE SEISUKOHAD KAEBUSE ESITAMISE TÄHTAJA KOHTA
21. Kaebajad möönavad, et tühistamiskaebus on esitatud hilinemisega. Selle põhjuseks on asjaolu, et M. S.i pärijate ja tema testamendijärgse pärija M. E. K.i pärijate näol on tegemist eakate inimestega, kelle alaline elukoht on Ameerika Ühendriikide erinevates osariikides ja kelle omavaheline suhtlemine on erinevatel põhjustel olnud äärmiselt konarlik. Kaebajate vähene või olematu eesti keele oskus ei võimalda neil aru saada eestikeelsete dokumentide sisust ja mõttest, samuti ei orienteeru nad Eesti omandi- ja maareformi puudutavas seadusandluses. Seetõttu on nad jätnud õigeaegselt reageerimata Keila Linnavalitsuse kirjadele, milles teavitati maareformi seaduse muudatustest, ja haldusaktidele, mis kahjustasid või võisid kahjustada nende huve ja õigusi.
22. M. S.i testamenditäitjaks oli M.E. K., kelle kohustuseks oli hoolt kanda, et testaatori viimane tahe saaks täidetud ja pärandvara viiele pärijale üle antud. M.E.K. suhtles selleks aktiivselt temapoolset volitust omava isikuga Eestis – A.Alasiga. Ülejäänud neli pärijat andsid M.E.K.i korraldusel samuti omapoolsed volikirjad A.Alasile nende esindamiseks, kuid muus osas olid passiivsed, lootes, et M.E.K. annab ka edaspidi neile vajamineval ajal vastavasisulised korraldused. Peale kõigi volikirjade legaliseerimist esitas testamendijärgsete pärijate esindaja A.Alas 8.04.1998 Tallinna notarile L.Aigro`le avalduse M. S.i Eesti Vabariigis asuva pärandi vastuvõtmiseks ja pärijatele pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks, mida tõendab 8.04.1998 avatud pärimisasja toimik nr 2744-
24. Kahetsusväärselt pikendas pärimismenetluse lõpuleviimist ka M.E.K.i surm 24.09.
25. Sellega lõppes tema volitatud esindaja A.Alasi esindusõigus, teiste pärijate osas lõppes esindusõigus volituste tähtaja möödumisega hiljemalt 10.10.
26. Peale M.E.K.i surma A.Alas teiste pärijatega ühendust ei võtnud.
27. M.E.K.i vend T. K. eeldas ekslikult, et A.Alas võttis notar L.Aigro büroost juba T. K.i, K.K.i, A.K.K.i, M.A.K.i ja M.E.K.i pärimisõiguse tunnistuse vastu ja teostas sellega vajaminevad toimingud. Samuti eeldas T. K. ekslikult, et nüüd tuleb ainult M.E.K.i pärijatel Eesti Vabariigis asuv pärandvara vastu võtta ja jõuda pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseni, mille esitamist soovis Keila Linnavalitsus 22.02.2006 kirjas nr 5-7/367 märgitud tähtajaks (27.08.2006).
28. 21.09.2006 esitas kaebajate volitatud esindaja Kristjan Geine Keila Linnavalitsusele taotluse, milles palus mitte kohaldada maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 M. S.i Keila linnas asuvate varade suhtes ning anda täiendavalt aega õigustatud subjekti pärijatele pärimismenetluse lõpuleviimiseks. Vaidlustatud haldusotsuseid tehes ei arvestanud Keila Linnavalitsus asjaoluga, et kaebajatel puudus võimalus täita MRS § 192 lg-s 3 nimetatud kohustust pärimisõiguse tunnistuste esitamise näol.
29. Tallinna notar Marika Rei väljastas T. K.ile, K.K.ile, A.K.K.ile ja M.A. K.ile pärimisõiguse tunnistuse alles 11.07.
30. Selle kohaselt on M. S.i vara üle läinud 3 eelnimetatud pärimisõiguslikele isikutele ja M. S.i testamendijärgse pärija M.E. K.i vara on üle läinud tema vennale T. K.ile. Samal kuupäeval, so 11.07.2007 esitas kaebajate volitatud esindaja K.Geine pärimisõiguse tunnistuse Keila Linnavalitsusele. Enne pärimistunnistuste väljastamist ei olnud võimalik kohtusse pöörduda, kuna ei olnud selge subjektide ring, kellel on võimalik kaebust esitada, ega nende rikutud õiguste ulatus. Kaebus on kohtule esitatud 10.08.2007, seega on selles osas järgitud HKMS § 9 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaega. Kuna aga HKMS § 9 lg 1 seostab kaebuse esitamise tähtaja haldusakti tühistamise nõudes haldusakti teatavakstegemise ajaga, siis taotlevad kaebajad kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. VASTUSTAJA SEISUKOHAD KAEBUSE ESITAMISE KAEBETÄHTAJA ENNISTAMISE TAOTLUSE KOHTA TÄHTAJA JA
31. Keila Linnavalitsus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks olevate Keila Linnavalitsuse 21.09.2006 korralduste nr 497, nr 498, nr 499 ja nr 500 ja 19.10.2006 korralduse nr 538 vaidlustamiseks oli HKMS § 9 lg 1 ja ORAS § 19 lg 1 kohaselt aega kaks kuud. Neljast kaebuse esitajast kolm (T. K., K. K. ja M. N. (ka M. A.) K.) said 21.09.2006 korraldusest teada hiljemalt 23.10.2006, mida tõendab kohtule esitatud postisaadetise kättetoimetamise teatis. Neljast kaebuse esitajast kaks (T. K. ja K. K.) said 19.10.2006 korraldusest teada hiljemalt 10.11.2006, mida samuti tõendab kohtule esitatud postisaadetise kättetoimetamise teatis. Kaebetähtaja kulgema hakkamise kindlaksmääramiseks tuleb võtta aluseks hetk, millal isikule tema õigusi rikkuda võiva haldusakti olemasolu on üheselt selgunud. Seega lõppes Keila Linnavalitsuse 21.09.2006 korralduste nr 497, nr 498, nr 499 ja nr 500 peale kaebuse esitamise tähtaeg 24.12.2006 ja Keila Linnavalitsuse 19.10.2006 korralduse nr 538 peale kaebuse esitamise tähtaeg 11.01.2007, kuid kaebus on esitatud alles 10.08.2007, so seitse kuud peale tähtaja möödumist.
32. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik vaid juhul, kui kaebetähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Kaebajad on toonud mõjuvate põhjustena välja kaebajate eesti keele mittevaldamise ja Eesti õigusruumis mitteorienteerumise, samuti asjaolu, et enne pärimistunnistuse väljaandmist notari poolt ei olnud võimalik kohtu poole pöörduda, kuna ei olnud selge kaebust esitama õigustatud subjektide ring ja nende rikutud õiguste ulatus HKMS § 7 lg 1 mõttes. Vastustaja ei ole eeltoodud väidetega nõus. Kaebajatest ühe isikuga – T. K.iga - kirjavahetuses olles, ei ole Keila Linnavalitsusele jäänud muljet tema eesti keele mittevaldamisest. Vastupidi – T. K. on esitanud Keila Linnavalitsusele avaldusi ja taotlusi, mille sisust võib järeldada tema adekvaatset arusaamist maade tagastamise/kompenseerimise protsessist.
33. Ainetu on väide, et enne pärimistunnistuse väljastamist ei olnud teada kaebust esitama õigustatud isikud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 2 kohaselt on haldusakti adressaadiks isik, kellele haldusakt on suunatud. Ei ole kahtlust, et Keila Linnavalitsuse vaidlusalused korraldused on haldusaktid. Nimetatud korralduste resolutiivosades on märgitud nimeliselt M. S.i testamendijärgsed pärijad – haldusakti adressaadid - kellele korraldused ka teatavaks tehti nende edastamise teel tähitud kirjadega nimetatud isikute postiaadressidele. Eelnevast nähtuvalt olid teada isikud, kelle õigusi ja kohustusi vaidlustatavad korraldused puudutasid ja kes olid õigustatud esitama kaebuse nende õigusi rikkuva haldusakti peale.
34. M. S. suri 8.04.1993 ja pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt päritakse enne 1997.a.
35. jaanuari avanenud pärandit Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsK § 551 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha 4 notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajate esindaja A.Alas esitas notar Liia Aigro`le kaebajate nimel pärandi vastuvõtmise avalduse juba
36. aastal. Pärimisseaduse § 140’ lõike 2 kohaselt on pärimistunnistus vaid tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Riigikohtu 21.02.2003 otsuses on Riigikohus öelnud: „Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.“ Riigikohus on oma 1.12.2005 lahendis nr 3-2-1-130-05 märkinud, et „nõudeõigus omandireformi õigustatud subjektidele tekkis omandireformi aluste seaduse jõustumisega
37. juunil
38. a ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav.“. Seetõttu ei saanud pärimistunnistuse puudumine olla takistuseks kaebuse esitamisele.
39. Arusaamatu on ka kaebajate esindaja väide pärimismenetluse venimise kohta kaebajatest mitteolenevatel põhjustel, sest T. K. on kõigi M. S.’i pärijate nimel esitanud juba 29.11.2005 kirja Tallinna notarile Liia Aigro’le, milles palub „menetlused meie pärimisõiguse asjus lõpetada“. Seega on kaebajad ise avaldanud tahet mitte tegeleda M. S.ist jäänud vara pärimisega.
40. Keila Linnavalitsuse 22.02.2006 kirja nr 5-7/367, millega teatati pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajadusest hiljemalt 27.08.2006, said kaebajad kätte hiljemalt 9.03.
41. Tallinna notar L.Aigro on enne vaidlusaluste korralduste vastuvõtmist vastanud Keila Linnavalitsuse järelepärimisele, et ei M. S.i pärijad ega nende poolt määratud esindaja ei ole
42. septembriks 2006 esitanud notar L.Aigrole taotlust pärimisasja edasi menetlemiseks ega ka mitte soovi pärimisõiguse tunnistuse kättesaamiseks. Seega ei olnud veel
43. septembril 2006 mitte keegi M. S.i pärijatest ega nende esindajatest pöördunud pärimisasja menetleva notari poole.
44. Keila Linnavalitsusele mitteteadaolevatel põhjustel andis notar L.Aigro M. S.i pärimisasja lahendamise üle notar Marika Rei’le. Notar M.Rei väljastas 11.07.2007 pärimisõiguse tunnistuse ja tema asendaja Kersti Paeveer 30.07.2007 täiendava pärimisõiguse tunnistuse M. S.’ist jäänud varale, mille hulka kuulus 2/3 mõttelist osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maaüksusele „Mõisamaakoht“, endine kinnistu nr XXX, asukohaga Keila linn, X tn x, ning õigusvastaselt võõrandatud varale, vastavalt Harju Maavalitsuse ÕVTKK komisjoni 08.06.1994 otsusele nr 3912, kuid vara kohta, mille suhtes on tehtud vaidlusalused Keila Linnavalitsuse korraldused (end kinnistud nr XXX, XXX, XXX, XXXX ja XXX), pärimistunnistusi Keila Linnavalitsusele esitatud ei ole. Vastustaja palub lõpetada haldusasja menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. KOHTU SEISUKOHT
45. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. ORAS § 19 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest ja kompenseerimisest tulenevate vaidluste puhul kaebetähtaeg kaks kuud. Seadusandja on seega kaebetähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse sellest, millal on haldusakt selle adressaadile teatavaks tehtud. HMS § 11 lg 1 p 2 kohaselt on haldusakti adressaadiks isik, kellele haldusakt on suunatud. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et kaebajad on M. S.i testamendis märgitud pärijad, kellele Keila Linnavalitsus on 10.10.2006 kirjaga nr 5-7/2033 väljastanud 21.09.2006 korraldused nr 497, nr 498, nr 499 ja nr 500, ning 31.10.2006 kirjaga nr 5-7/2177 19.10.2006 korralduse nr
46. Haldusaktid on nende adressaatide poolt kätte saadud vastavalt 23.10.2006 ja 10.11.
47. Keila Linnavalitsus on õigesti leidnud, et kaebetähtaja kulgema hakkamise kindlaksmääramisel tuleb võtta aluseks hetk, millal isikule tema õigusi rikkuda võiva haldusakti olemasolu on üheselt selgunud. 5 Kaebajatele pidi neile teatavakstehtud haldusaktidest üheselt selguma, et otsustatud on mitte alustada M. S.ile õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise menetlust, kuna pärijad ei ole määratud tähtajaks – 27.08.2006 esitanud nõudeõiguse pärimise tunnistust. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kaebuse esitamise kahekuuline tähtaeg Keila Linnavalitsuse 21.09.2006 korralduste nr 497, nr 498, nr 499 ja nr 500 peale lõppes 24.12.2006 ja kaebuse esitamise tähtaeg Keila Linnavalitsuse 19.10.2006 korralduse nr 538 peale lõppes 11.01.
48. Kaebus on kohtule esitatud 10.08.2007, seega seitse kuud peale kaebetähtaja möödumist.
49. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotluse alusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvateks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebajate poolt esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjendused käsitatavad objektiivsete asjaoludena, mis saaksid olla tähtaja ennistamise aluseks.
50. Tõendatud ei ole kaebajate väide asjaajamise takistatuse kohta puuduliku keeleoskuse ja Eesti õigusruumis mitteorienteerumise tõttu. Vähemalt üks kaebajatest – T. K. on Keila Linnavalitsuse kinnituse kohaselt suhelnud vastustajaga eesti keeles ning esitanud avaldusi ja taotlusi, mille sisu põhjal võib eeldada adekvaatset arusaamist nii eesti keelest kui ka õiguslikest küsimustest, mis on seotud õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimisega omandireformi käigus. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et kaebajatel on olnud Eestis vajaliku keeleoskuse ja teadmistega volitatud esindajad, keda nad on volitanud end esindama nii M. S.i pärandvara vastuvõtmisega seotud küsimustes kui ka õiguste teostamisel, mis on seotud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamis- ja kompenseerimismenetlusega.
51. Kohus on seisukohal, et Keila Linnavalitsuse korralduste mitteõigeaegse vaidlustamise peamiseks põhjuseks on olnud kaebajate enda tegevusetus ning huvi puudumine M. S.i Eestis asuva pärandvara vastu. Selle kinnituseks on asjaolu, et alates 8.04.1998, kui A.Alas esitas kõigi pärijate nimel notar L.Aigro`le avalduse M. S.i pärandi vastuvõtmiseks, kuni vähemalt
52. septembrini 2006, mil Keila Linnavalitsus esitas notar L.Aigro`le järelepärimise M. S.i pärandiasja kohta, ei olnud kaebajad ega nende esindaja esitanud notarile taotlust pärimisasja edasimenetlemiseks ega ka mitte soovi pärimisõiguse tunnistuse kättesaamiseks. Keila Linnavalitsuse 22.02.2006 kirja nr 5-7/367, millega kaebajatele teatati pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajadusest hiljemalt 27.08.2006, said kaebajad kätte hiljemalt 09.03.
53. Kirjas teavitati kaebajaid üheselt sellest, et kui pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta nimetatud kuupäevaks Keila Linnavalitsusele esitatud ei ole, on linnavalitsusel õigus lõpetada tagastamise menetlus ning kompenseerimise menetlust sel juhul ei alustata.
54. Lisaks eeltoodule on kaebaja T. K. 29.11.2005 kõigi pärijate nimel esitanud notar L.Aigrole avalduse (koopia saadetud Keila Linnavalitsuse maakorraldajale L.Lindma’le), milles teatab, et M. S.i pärijad soovivad loobuda pärimisõigusest kinnistutele, milles osas oli M. S. tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks (st kinnistutele, mida käsitlevad vaidlustatud korraldused) ning paluvad menetluse nende pärimisõiguse asjas lõpetada. Seega on paljasõnaline ja tuvastatud asjaoludega vastuolus kaebajate väide, et „pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseks on tehtud aega raiskamata intensiivset tööd üle kahe