Obsah (15)

§ 208§ 113§ 94§ 116§ 223§ 217§ 218§ 220§ 101§ 188§ 186§ 189§ 127§ 128§ 222

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2008.

) § 635 lg. 4 tähenduses. Kostja kohustus valmistama köögimööbli vastavalt hageja poolt antud mõõtmetele, mis on suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb. Seega on

§ 208lg.

2 alusel välistatud pooltevahelisele lepingule müügilepingu kohta sätestatu kohaldamine. Tarbijakaebuste komisjon kvalifitseeris pooltevahelise lepingu müügilepinguks

§ 208lg 2 tähenduses ja leidis, et tegemist on müügilepingu olulise rikkumisega.

Olenemata lepingu õiguslikust kvalifikatsioonist, on tarbija õigus taganeda lepingust mõlema lepingutüübi korral seadusega samaväärselt tagatud. Hagejale üleantud köögimööbel ei vastanud poolte kokkuleppele, sest valmistatud asjal puudusid kokkulepitud omadused (töö ei vastanud etteantud mõõtudele ja eeldatavale kvaliteedile). Puudused on täiendavalt fikseeritud ka Tarbijakaebuste komisjoni poolt. Seadusega sätestatud olulise lepingurikkumise kriteerium 3 on nii müügi – kui ka töövõtulepingu puhul samaväärne. Olulise lepingurikkumise korral on aga tellijal või ostjal õigus lepingust õiguskaitsevahendina taganeda. Hageja on tagastanud kostjale mööblidetailid, kuid kostja ei ole tagastanud makstud rahasummat. Lisaks õigusele nõuda kostjale makstud rahasumma tagastamist on hagejal õigus nõuda kostjalt ka kohtuväliselt kantud õigusabikulude kui otsese varalise kahju hüvitamist. Hageja on õigustatud nõudma kostjalt ka rahalise kohustuse kohase täitmata jätmise tõttu viivist

§ 113sätestatud alusel suuruses 9, 75% (kuni 1.

jaanuarini 2007. a. on võlasuhetes kasutatav Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 2, 75%,

§ 94intressimäär 7%).

Hageja lähtub viivise nõudes ajavahemikust

1. veebruarist
2. a., mis oli hageja poolt kostjale rahalise kohustuse täitmiseks antud täiendav tähtaeg, kuni kohtuotsuseni. Kostja olnud võlgnevuses 324 päeva, mis 17.500 kroonilt teeb hagiavalduse kuupäeval viivise suuruseks 1514, 60 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudus õiguslik alus sõlmitud müügilepingust taganemiseks. Hageja ostis kostjalt Marika köögikomplekti (tellimuse kinnitus T-85). Kostja vahendusel tellis hageja ka mööbli paigaldaja. Kui paigaldaja kohale läks ja soovis töödega alustada, teatas hageja, et tema seda mööblit ei soovi. Sellele järgnes pretensioon
3. novembril
4. a., nõudeavaldus/taganemine ja seejärel pöördumine Tarbijakaitseameti tarbijakaebuste komisjoni poole. Kostja on müüjana täitnud kõik kohustused, sealhulgas õigeaegselt köögikomplekti hagejale üle andnud. Taganemisavalduse alusel on vaidlus selles, kas müüdud köögimööbel vastas lepingutingimustele. Tulenevalt

§ 116lg.

1 on lepingust taganemise õiguse kasutamise eelduseks oluline lepingutingimuste rikkumine. Müüdud köögikomplekt vastas lepingutingimustele. Hagejal ei olnud pretensioone ülemiste kappide osas. Hageja esialgse pretensiooni sisu seisnes selles, et köögikomplekti alumised kapid polnud tema arvates õigete mõõtudega. Hageja ei ole ostnud alumisi kappe sügavusega 60 cm. Kappide peal asuv tööpind on 60 cm laiune. Müügilepingu sõlmimisel esitas hageja kostjale vaid oma köögi mõõdud 1650 x 1650 mm. 60 cm sügavusega kapid on tellitavad ainult eritellimusena. Juhul, kui hageja oleks tellinud 60 cm sügavused kapid, oleks mööblikomplekti hind muutunud ja muutunud oleksid ka teiste kappide mõõdud. Kui alumised kapid oleksid olnud 60 cm sügavused, siis ei oleks saanud olla sahtlitega alumise kapi laius 60 cm. Alumiste kappide näidised on kaupluses väljas ja hageja oleks saanud nende mõõtudega tutvuda. Hageja ei tellinud mööblit, vaid ostis kapid vastavalt oma köögi seinte mõõtudele. Alumiste kappide sügavusest lepingu sõlmimisel ei olnudki juttu. Hageja teiseks pretensiooniks on mööblikarkassi ja seina vahele jääv vahemik, see on aga möödapääsmatu. Jäävad ju köögimööbli taha pistikud, torud. Hageja ei viidanud sellele, et tema köök on väike. Juhul, kui kappide sügavus oleks suurem, oleks ka tööpind laiem. Väär on see, et hageja soovis jõuda kompromissile. Hageja soovis ainult mööbli äraviimist ja raha tagastamist. Kostja esindajaga ei sõlminud keegi suulist kokkulepet tema tuleku kohta

1. aprillil
2. a. kell
3. 30 hageja korterisse mööbli ülevaatamiseks ja lahenduse leidmiseks. Seega ei võimaldatud kostjal osaleda ja anda selgitusi kohapeal. Veel tarbijakaitseametis hagejaga kohtudes pakkus kostja esindaja advokaadi juuresolekul välja mööbli asendamise võimaluse, kuid hageja loobus nii mööbli asendamisest kui ka mingil muul viisil parandamisest. Hageja taganemisavalduses ei ole esitatud ühtegi pretensiooni mööbli kvaliteedi kohta. Kostja ei tegele teenuse osutamisega. Kostja müüb juba valmis kaupa ja sõlmib tarbijatega müügilepinguid. Lepingu sõlmimise ajal on mööblikomplektid juba valmis, nende näidised on kaupluses olemas. Need tuleb ainult kohale transportida. Hageja ei ole kostjale esitanud müügilepingust taganemise avaldust. Hageja on ekslikult seisukohal, et tegemist on töövõtulepinguga, kuigi talle on korduvalt selgitatud, et 4 OÜ Mikaad müüb (ei tooda) mööblikomplekte, mis komplekteeritakse standardmõõtudega kappidest. Esitatud taganemisavalduse kohaselt ei vasta köögimööbel lepingu tingimustele. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et alumised kapid on sügavusega 600 mm. Kapi sügavus peab olema väiksem, kuna tööpinna sügavus on 600 mm. Kuna kapid on standardmõõtudega, siis komplekteeris kostja hagejale köögimööbli komplekti, arvestades köögiseinte parameetreid. Kompromissina pakkus kostja hagejale kahe alumise kapi asendamist tema soovitud mõõduga – 600 mm, ehk kapp ulatub siis seinani, kuid hageja keeldus. Kuna mööbli paigaldamist ei toimunud, järeldab kostja, et hageja lihtsalt mõtles ümber ja pretensioonide põhjused on otsitud. Hageja tõi
4. septembril
5. a. mööbli kostja kauplusesse, kuid ei ole koostanud kahepoolset akti. Seega mööbel on hageja laos hoiul. Mööbli fotodest on näha, et seda ei ole asutudki paigaldama.
6. novembri
7. a. avaldusega teatati kostjale asja väidetavast mittevastavusest lepingutingimustele. Ostja ei nõudnud mööbli parandamist või asendamist. Kostja ei nõustu, et tema
8. novembri
9. a. vastus
10. novembri
11. a. avaldusele on käsitletav kostja keeldumisena asja parandamisest või asendamisest. Müüjalt asja parandamise või asendamise nõudeõiguse realiseerimine nõuab vastavasisulise tahteavalduse esitamist müüjale. Et asja parandamise või asendamise tahet ei olnud ostja müüjale väljendanud, siis ei saanud müüja selle täitmisest ka keelduda. Keeldumine on aktiivne toiming. Seega ei tule kohaldamisele hageja osundatud

§ 223lg.

1 osa, mille kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamisest või asendamisest. Kuna lepingu olulist rikkumist ei toimunud, siis ei olnud hagejal õigust esitada taganemisavaldust ilma eelneva asja parandamise või asendamise nõuet esitamata. Kuna ainuüksi taganemisavalduse tegemine ei tähenda, et pooled tagastavad teineteisele saadu, siis ei saa tekkida ka õigust nõuda viivist. Rahalise kohustuse mittetäitmise eest nõutav viivis on seotud selle täitmiseks määratud tähtajaga. Kahju hüvitamine eeldab kolme tingimuse täitmist: kahju olemasolu, kahju tekitaja tegude õigusvastasus ja põhjuslik seos kahju tekitamise ja süüdioleva isiku käitumise vahel. Hagiavaldusest ei nähtu, milline kostja käitumine ei olnud seadusega kooskõlas, mille tõttu oli õigusabi hageja vältimatu kulutus. Esimese astme kohtu otsus

1. jaanuari
2. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja müügihinna 17.500 krooni, viivise 1450, 10 krooni ja kahju 1600 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja tellis
3. septembril
4. a. kostjalt köögimööblikomplekti. Tellimuse kinnitusest nr. T-85 selgub, et Alar Pajuste tellis Marika köögikomplekti maksumusega 17.500 krooni ja maksis ettemaksuna 5500 krooni. Seega on tegemist tarbijalemüügilepinguga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tellitu kohta koostati joonis, millel on alumise kapi tööpinna laiuseks märgitud 600 mm. Marika köögikomplekt anti hagejale üle
5. oktoobril
6. a. Samal päeval kostja tasus köögimööbli eest 12.000 krooni.

§ 217lg.

1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid; lg. 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Hinnata tuleb, kas asi vastab lepingutingimustele. Tunnistaja J. A (tellimuse vormistaja) ütluste kohaselt tegi ta joonise vastavalt hageja soovile, viimane vaatas selle üle ja kui joonis oli valmis ja hinnas oli kokku lepitud, otsustas hageja mööbli tellida, mille kohta vormistati leping (tellimus). Tellimuse juurde kuulub joonis. Kostja esindaja selgitas, et lepingu olulisteks tingimusteks on tellimuse kinnitused ja joonisel kajastatavad tingimused. Seega tuleb eeldada, et joonis on asja lepingutingimustele 5 vastavuse hindamise aluseks. Hageja selgitas, et joonise järgi on pretensioon mööbli pikkuses vasaku poole osas. Ülemiste kappide vasaku tiiva pikkus on mitte 1650 mm, nagu tellimuses kokku lepiti, vaid 1540 mm. Hageja ei olevat mööbli vasaku tiiva mõõtmeid kokku arvestanud ja avastas selle alles siis, kui mööbel oli talle üle antud. Joonisel on vasakpoolse seina pikkuseks märgitud 1650 mm, samuti köögimööbli vasaku poole iga kapi pikkus on ära märgitud (640 mm, 600 mm, 300 mm, kokku 1540

1. mm)ja arvutusi tegemata joonist vaadates on võimalik eksimatult näha ja on arusaadav, et köögimööbli vasaku poole kapid ei ulatu seina lõpuni välja. Tunnistaja J. A ütluste kohaselt räägiti hagejaga läbi köögi pikkuse ja kappide pikkuse mõõdud ja see fikseeriti joonisel. Hagejale üleantud köögimööbel vastas eeltoodule. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja selles osas mööbli lepingutingimustele mittevastavust tõendanud. Hageja põhjendused objektiivsetele tõenditele tuginemata selles osas asja lepingutingimustele mittevastavaks tunnistamiseks on ebapiisavad. Hageja on seisukohal, et köögimööbel ei vastanud lepingutingimustele seetõttu, et alumise kapi sügavus oli 600 mm asemel 510 mm, mille tõttu jäi kapi ja seina vahele 9 cm kasutut ruumi (kogu alumise kapirea pikkuses). Tunnistaja J.A ei kinnita, et ta oleks ka lepingu sõlmimisel hagejale selgitanud, et kapi ja seina vahele jääb vaba ruum, ja see ühtib hageja samasisulise väitega. Viimasest saab teha järelduse, et ka suuliselt joonise koostamisel ei ole hagejale midagi muud peale joonisel märgitu selles osas selgitatud. Kostjal tulnuks selgitada, mida hageja tegelikult osta soovib. Tunnistaja J. A ütlustega on tõendatud, et ta ei näidanud hagejale arvutis eraldi kappide variantjooniseid, kus on näha seina ja kapi vahel vahe. Nii väitis ka hageja ise. Samuti ei tõendanud tunnistaja kappide jooniste (mööbli paigaldamise joonis) hagejale näitamist. Sama tunnistaja ütlustega on ka tõendatud, et ainult mõnede näidiste puhul on kohe näha, et kapi taha jääb vaba ruum. Tunnistaja ei kinnitanud, et see on nii Marika mööblikomplekti puhul ja hageja ka ise seda ei tunnista, mistõttu ei ole leidnud tuvastamist faktiline asjaolu, et hageja oli teadlik sellise asjaolu olemasolust. Tellimuse kinnitusel on märgitud kauba nimetuse all “Marika köögikomplekt”, kuid arvestades, et kostja on tunnistanud võimalust seinani ulatuvate kappide ostmiseks ja joonis on ka selliselt vormistatud, ning kohtu poolt eelpool märgitud analüüsi, siis asja lepingutingimustele vastavust tuleb kontrollida lähtudes joonisest, mitte kostja poolt viidatud mudeli järgi, kus kapi ja seina vahele jääb vaba ruum. Seega lepingutingimuste kohaselt kapi ja seina vahele 9 cm laiust vaba ruumi alumise kapirea pikkuses ette nähtud ei olnud, s. t. kapid pidid asetsema vastu seina. Hagejale anti üle köögimööbel, kusjuures kapi ja seina vahele jäi 9 cm (kogu alumise kapirea pikkuses), mistõttu selles osas köögimööbel ei vastanud lepingutingimustele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et alumise kapi tööpinna laiuseks oli kokku lepitud 600 mm (kuigi joonisel ei ole seda märgitud). Joonise järgi pidid kapid asetsema vastu seina. Hageja eeldus, et kappide sügavus tööpinna laiusest tulenevalt pidi olema 60 cm, ei saa olla õige vähemalt 2 cm ulatuses, arvestades uste paksust (2 cm), kuid kappide sügavus pidi olema suurem kui 510 mm kapi ja seina vahel jääva 9 cm arvel (tööpind ulatub kapi tagumisest äärest üle, tekitades kapi ja seina vahele vahe). Samuti on kostja tunnistanud, et on nõus isegi kapid hageja poolt soovitud mõõtudega asendama nii, et kapid ulatuvad seinani. Seega, kui kappide sügavus oleks olnud kokku lepitud tööpinna laiuse mõõdu alusel, arvestades uste paksust (2
2. cm)ja ulatunud tööpinna lõpuni, tekitamata kapi ja seina vahele vahet, siis vastanuks kapi sügavus lepingutingimustele. Nii see ei olnud, mistõttu juba seetõttu ei vastanud köögimööbel selles osas lepingutingimustele. Tunnistaja D.Š andis üldisi ütlusi tellimuste vormistamise kohta, kuid asja lahendamisel tuleb lähtuda selle juhtumi asjaoludest. Kontrollakt on selgitav, kuid ei ole antud asjas asjaolude tuvastamisel kasutatav. 6 Kohtuistungil hageja ei tuginenud köögimööbli lepingutingimustele mittevastavuse osas selle, et kappide tagasein ei läinud ettenähtud soontesse, mistõttu kohus seda ei hinda.

§ 218lg.

1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks; lg. 2 kohaselt vastutab müüja tarbijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Kostja andis hagejale 18. oktoobril 2005. a. üle eelpool märgitud lepingutingimustele mittevastava mööbli.

§ 220lg.

1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Hageja avastas köögimööbli lepingutingimustele mittevastavuse

1. oktoobril
2. a. ja teatas sellest müüjale
3. novembril
4. a., esitades pretensiooni, mille kohaselt köögimööbli kättesaamisel ja ülespanekul selgus, et tellitud 600 mm sügavusega kapid on sügavusega 510 mm ning kappide taha jääb tühi ruum, mida tellija ei ole planeerinud. Seega kostja vastutab köögimööbli lepingutingimustele mittevastavuse eest.

§ 223lg.

1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, lg. 3 kohaselt ei pea ostja lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks sama seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Hageja tugineb sellele, et köögimööbel ei vastanud lepingutingimustele ja kostja ei likvideerinud mittevastavust mõistliku aja jooksul, kuigi hageja teatas puudustest

1. novembril
2. a. Hageja leiab, et kostja
3. novembri
4. a. kirjas puudusi ei tunnistanud, puudusega asja ei asendanud ega parandanud, kusjuures kostja, teatades pretensiooni alusetusest, väljendas keeldumist asja parandada või asendada.
5. novembri
6. a. pretensioonis palus hageja tagasi võtta talle toodetud, kuid absoluutselt sobimatu köögimööbel ja tagastada talle makstud raha 17.500 krooni, millest saab mööbli tagasivõtmise ja müügihinna tagastamise nõuete kaudu teha järelduse (TsÜS § 68 lg. 3), et hageja tegi müügilepingust taganemise avalduse, kuid arvestades, et aeg kostja jaoks asja parandamiseks või asendamiseks oli möödumata, siis kostja ei olnud toime pannud olulist lepingurikkumist ja hageja poolt müügilepingust taganemist kui tahteavaldust ei saa lugeda tehtuks. Kostja ei tunnistanud pretensiooni kehtiva taganemisavaldusena, vastupidisel juhul oleks ta müügihinna hagejale tagastanud, ning hageja on seisukohal, et avalduses märgituga ei saa taganemist tehtuks lugeda, mistõttu sisuliselt on pooled selles osas samal seisukohal. Nimetatud pretensioonis hageja köögimööbli asendamist või parandamist ei nõudnud, kuid parandamisest või asendamisest keeldumisega on võrdsustatud olukord, kus müüja ei paranda või ei asenda asja mõistliku aja jooksul talle asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamisest.
7. novembri
8. a. kirjas teatas hageja veelkord köögimööbli lepingutingimustele mittevastavusest. Selle kirja on kostja samal päeval kätte saanud.
9. septembri
10. a. tellimuse kinnituses on märgitud köögikomplekti tarnimisajaks 4 - 8 nädalat. Seega igati mõistlikuks ajaks köögimööbli asendamiseks või parandamiseks olnuks aeg tarnimisaja raames.
11. detsembri
12. a. kohtuistungil kostja tunnistas, et kappide asendamine oli võimalik. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale oleks pakutud kappide asendamist. Kostja mõistliku tähtaja jooksul köögimööblit ei parandanud ega asendanud, 7 mistõttu pani toime müügilepingu olulise rikkumise

§ 223lg.

1 järgi ja hagejal tekkis

§ 223lg.

3 alusel müügilepingust taganemise õigus (

§ 101lg.

1 p. 4).

§ 188lg.

1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele; lg. 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust; lg. 3 kohaselt taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist.

1. veebruari
2. a. avalduses lepingust taganemiseks ja tasutud rahasumma tagastamiseks taganeb hageja õiguskaitsevahendina lepingust ja nõuab mööblidetailide äraviimist
3. veebruaril
4. a. ning samaaegselt temale tasutud müügihinna tagastamist. Selles avalduses hageja märgib, et ta tellis kostjalt erimõõtudes köögimööbli. Tellija oluline huvi erimõõtudes köögimööbli järele oli tingitud köögi väikestest mõõtudest, mille tõttu on optimaalne ruumikasutus eriti tähtis. Nimetatud asjaoludest informeeris hageja ka kostja esindajat, kes sisestas mõõdud. Nimetatud avalduse kohaselt selgus köögimööbli ülespanekul, et mööbel ei olnud valmistatud tellija mõõtude järgi. Tellija esitas kostjale kirjalikud pretensioonid, kuid kostja ei nõustunud puudust likvideerima. Tellija leiab, et keeldudes puudust kõrvaldamast, on kostja oluliselt lepingut rikkunud.
5. veebruaril
6. a. andis hageja nõude kohustuse täitmiseks, s. o. 17.500 krooni tagastamiseks, täiendava tähtaja
7. veebruarini
8. a. Kostja pidas nõudmist põhjendamatuks. Seega seoses lepingust taganemisega on
9. septembri
10. a. müügileping lõppenud (

§ 186

p. 5).

§ 189lg.

1 kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse sama seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega taganemisega muutub müügilepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, s. t müügilepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama. Taganemise kohustus muutub sissenõutavaks alates taganemisest. Hageja saab nõuda müügihinna tagastamist. Kuivõrd kostja ei ole hagejale müügihinda tagastanud, kusjuures asjas on olemas tarbijakaebuste komisjoni otsus hageja kasuks, kuid kostja ei ole seda täitnud, siis kostjalt tuleb müügihind 17.500 krooni hageja kasuks välja mõista. Kostja hageja poolt antud täiendaval tähtajal köögimööblit tagasi ei võtnud, mistõttu hageja tagastas ise kostjale köögimööbli 1. septembril 2006. a. ja kostja kinnitas kohtuistungil köögimööbli tagasisaamist. Seega hageja on omapoolse tagastamise kohustuse täitnud. Kuivõrd kostja ei ole hagejale raha tagastanud, siis on hagejal õigus nõuda tagastamiskohustuse rikkumise tõttu viivist

§ 101lg.

1 p. 6 ja

§ 113järgi.

Viivis alates

1. veebruarist
2. a. kuni
3. detsembrini
4. a. on arvestuslikult 1450, 10 krooni (
5. veebruar
6. a. kuni
7. juuni
8. a. – 9, 25% aastas, 0, 025% päevas, 17.500 kroonist 0, 025 % = 4, 38 krooni x 142 päeva = 622 krooni.
9. juulist
10. a. kuni
11. detsembrini
12. a. – 9, 75% aastas, 0,026 % päevas, 17.500 kroonist 0, 026% = 4, 55 krooni x 182 päeva = 828, 10 krooni). Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist, millega ta seatakse olukorda, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui leping oleks täidetud (

§ 127lg 1).

1. veebruari
2. a. taganemisavalduses hageja esitas kahjunõude summas 1600 krooni. Nõudes hageja märgib, et tellija oli sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks kvalifitseeritud õigusabiteenuse osutaja poole. Hageja kandis kohtuväliselt õigusabikulu summas 1600 krooni: konsultatsioon nõude osas OÜ Mikaad vastu 475 krooni (ka dokumentidega tutvumine) ja nõudeavalduse koostamine ja saatmine adressaadile 881 krooni, millele lisandub käibemaks 244, 08 krooni. Hageja esindaja kinnitas kohtus raha kättesaamist. Müügilepingu rikkumine kostja poolt on 8 eespool tuvastatud. Kahju kohta on hageja esitanud arve. Kostja lepingurikkumine põhjustas hagejale vajaduse endal juriidiliste teadmiste puudumiste tõttu taganemisavalduse koostamiseks juristi poole pöörduda ja õigusabikulud kanda. Seega eeltoodu ja

§ 101lg.

1 p. 3 ning

§ 128lg.

3 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka tekitatud kahju 1600 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Hageja taotles ja kohus kohaldas otsuse tegemisel

§ 217lg.

1 ja lg. 2 p. 1, mille kohaselt asi ei vasta lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kohus leidis ekslikult, et pooled leppisid kokku ja seda kajastab tellimuse juures olev joonis, et alumiste kappide sügavuseks on 60 cm, kuid tegelikult anti hagejale üle kapid sügavusega 51 cm. Joonisel ei ole alumiste kappide sügavust märgitud ja seda põhjusel, et kostja kaupluses on müügil standardmööbel standardmõõtudega (reakapid sügavusega 51 cm, lõu- või nurgakapid 56 cm), millest komplekteeritakse ostjale tema köögi mõõtudele sobiv mööblikomplekt. Kuidas kapid välja näevad, näeb müügisalongis, kus asuvad näidised. Hageja vaatas näidiseid, kuid ei näinud, et kappide ja seina vahele jääb vaba ruum, ja eeldas, et kapid on 60 cm. Näidised on paigaldatud salongis vastu spetsiaalselt ehitatud seinalõiku ning mõlemalt poolt olid mööbli küljed näha. Kohus hindas tunnistajate ütlusi valikuliselt ja arvestas üksnes osa, mis rääkis hageja kasuks. Hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, et alumised kapid on sügavusega 600 mm. Lepingu oluliseks tingimuseks on tellimuse kinnitusel ja joonisel kajastuvad tingimused (lepingu ese, ostuhind ja selle kujundamine, tarnetähtaeg, joonisel vajalikud mõõdud). Kui mõõt on joonisel märkimata, siis tähendab see, et mõõt oli hagejale teada või talle ei olnud see tähtis. Kui hageja sai tellimuse kinnituse koos joonisega kätte, võis ta kohe märgata, et mingi asi ei vasta tema soovile või on valesti märgitud. Ostja lihtsalt eeldas, et kapi sügavus on 60 cm, tema ekslik ettekujutus aga ei saa endaga kaasa tuua müüja vastutust. Samas ei ole olnud ka vaidlust, et tööpinna laius on 60 cm. Kui aga tööpind on lai 60 cm, ei saa kappide sügavus olla 60 cm, kuna sellele lisandub ukse paksus 2 cm, mis sellisel juhul väljuks tööpinna alt. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja tutvus näidistega mitmeid kordi ja oli teadlik, et mööbel on standardne moodulmööbel ja tellida saab vaid sellist, mis on näidisena väljas. Hageja tellis mööbli ja oli joonisega nõus. Hiljem esitas ta pretensiooni, et tellis teise sügavusega kapid. Kuna mööbel on standardne, ei oleks hageja teistsuguse sügavusega kappe tellida saanud. Joonisele märgitakse kapi laiused ja seina mõõdud, kapi sügavust ei märgita. Seega ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et alumised kapid on sügavusega 600 mm ning et müüja on kokkulepet oluliselt rikkunud ja müünud teistsugused kapid. Maakohus rõhutas, et tellija jaoks oli eriti oluline optimaalne ruumikasutus, kuid ei selgita, miks ta leiab, et seda ei ole antud juhul saavutatud. Kappide rida oli niikuinii 60 cm lai tööpinna tõttu ja see ei muutuks isegi siis, kui kapid tööpinna all oleksid vastu seina. Kui oletadagi, et asjal ei olnud kappide sügavuse osas kokkulepitud omadusi, siis ei ole tegemist lepingu olulise rikkumisega, mis annaks võimaluse lepingust taganeda. Kohus on märkinud, et kostja oleks pidanud mõistliku aja jooksul asja parandama või asendama, kuid ei ole märkinud, milline oleks olnud mõistlik aeg. 4. novembri 2005. a. pretensiooni ei lugenud kohus taganemisavalduseks, kuna selle esitamise ajaks ei olnud veel möödas mõistlik aeg asja parandamiseks või asendamiseks. Kostja on seisukohal, et hageja taganes müügilepingust 4. novembri 2005. a. avaldusega, kuna nõudis selgelt mööbli äraviimist ja raha tagastamist. Seega ei olnud kostjal kahtlust, et hageja ei soovi asja parandamist või asendamist, soovib vaid raha tagastamist. Hageja kirjutas, et mööbel on 9 absoluutselt sobimatu, korrates seda ka 30. novembri 2005. a. kirjas kostjale. Kostja teatas, et loeb nõudmised põhjendamatuks, kuna müüja poolt oli kliendile antud kogu vajalik informatsioon nii selgituste põhjal koos joonise näitamisega arvutis ja salongis olevatel näidistel.

§ 222lg.

1 järgi, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist. Nimetatud õiguse realiseerimine nõuab vastavasisulise tahteavalduse esitamist müüjale. Kui seda ei ole tehtud, siis on ebaõige kohtu järeldus, et

1. novembri
2. a. seisuga ei ole kostja veel lepingut oluliselt rikkunud ja taganemisavaldust ei saa lugeda tehtuks. Kostja vastuväide seisnebki selles, et taganemisavaldus on tühine, kuna ei ole möödas mõistlik aeg ja müügilepingut ei ole rikutud olulisel määral. Viivise arvestamisel on kohus vääralt kohaldanud

§ 189

ja § 111.

§ 189lg.

1 teise lause järgi peavad pooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures kohaldatakse vastavalt

§-s 111 sätestatut. Hageja määras kostjale raha tagastamise tähtajaks

1. veebruari
2. a. ja hiljem
3. veebruari
4. a., ise aga tagastas köögimööbli alles
5. septembril
6. a. Hageja ei tagastanud mööblit
7. veebruaril
8. a. ning kostja ei olnud kohustatud seda ära viima. Seega ei saanud raha tagastamise kohustus muutuda sissenõutavaks
9. veebruaril
10. a., vaid selle põhjendatuse korral alates
11. septembrist
12. a. – viivis 4, 55 krooni päevas 122 päeva eest – 555 krooni. Kui müügilepingust taganemine oli tühine, siis on viivisenõue alusetu. Arusaamatu on kohtu viide tarbijakaitsekomisjoni otsusele, mille tõttu tuleb kostjalt välja mõista 17.500 krooni. Kohus ei saa olla seotud teise organi otsuse ega selle põhjendusega. Kostja ei nõustu kahju väljamõistmisega.

§ 128lg.

3 annab aluse nõuda õigusabikulu hüvitamist otsese varalise kahjuna. Sellised õigusabikulud peavad olema võlausaldaja nõude maksmapanemiseks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud. Tarbija puhul ei ole tasuline õigusabi vältimatu, kuna on olemas Tarbijakaitseamet ja vastav info Internetis. 30. novembri 2005. a. kirjast nähtub, et hageja on kasutanud õigusabi juba enne 3. veebruari 2006. a. Kohus on jätnud tähelepanuta, et

§ 127lg.

3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ettekujutust, et lepingu rikkumisel tema poolt kasutab hageja õigusabi. Pealegi, hageja ei ole esitanud tõendeid kahju reaalse kandmise kohta. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus on piisavalt põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ega pea tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 654 lõikest 6 tulenevalt vajalikuks seda üle korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et lepingu kohaselt pidi kostja hagejale üle andma (alumised) köögikapid, mille tagasein pidi ulatuma seinani (kapi sügavus 60 cm), kostja poolt üleantud kappide tagaseina ja köögiseina vahele jäi aga 9 cm laiune tühi ruum (kapi sügavus 51 cm). Hagejale üleantud kappide kirjelduse osas ei ole kostja maakohtu otsust vaidlustanud. Kostja on kaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tunnistajate J. A ja D. Š ütlustele antud hinnangu, väites, et neid tõendeid igakülgselt hinnates oleks tulnud asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud poolte kokkulepet selle kohta, nagu oleks kostja poolt hagejale üleantud kappide sügavus pidanud 10 olema 60 cm. Kolleegium leiab, et maakohus on osundatud tunnistajate ütlustele andnud õige hinnangu ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda muuta. Tunnistajad kinnitasid küll, et hageja tutvus kaupluses väljapandud mööblinäidistega, ja seda ei ole vaidlustanud ka hageja, tunnistajate ütlused ei anna aga alust järeldusele, nagu oleks hageja olnud teadlik sellest, et tegemist on standardse mööbliga ning et tellida saab vaid selliste mõõtudega mööblit, mis on näidistena välja pandud. Mõlemad tunnistajad väitsid, et tavaliselt nad annavad klientidele teada, et mööbel on standardne, kuid kumbki ei väitnud kindlalt, et ka hagejat oleks sellest teavitatud, nagu kumbki ei väitnud sedagi, nagu oleks ta hagejat teavitanud sellest, et tellida saab mööblit üksnes kaupluse ruumides asuvate näidiste mõõtudes. Samas kinnitas tunnistaja J. A, et koostas hageja soovi järgi joonise, mis kuulub tellimuse juurde ja mille näol on tegemist tellimuse lõppvariandiga, mille klient kätte saab (tl. 138). Tunnistaja poolt hageja soovi järgi koostatud joonisest ei ole võimalik järeldada, et alumise kapi tagaseina ja köögiseina vahele jääb tühi ruum: joonise kohaselt ulatub alumise kapi tagasein köögiseinani (tl. 79). Seda möönis ka tunnistaja J. A, kes samuti möönis võimalust, et seda, et kapi taha jääb tühi ruum, ta hagejale ei selgitanud (tl. 139). Tunnistaja D. Š kinnitas seoses hagejaga konkreetselt vaid seda, et hageja oli joonisega nõus, aga samuti, et hageja käis mitu korda mööblinäidiste stiili vaatamas; joonise koostamisel tunnistaja ei osalenud ja ta ei mäletanud, kas hageja on tema käest midagi küsinud (tl. 140). Kolleegium leiab, et maakohus järeldas tunnistajate ütlusi arvestades õigesti, et lepingutingimuste määratlemisel tuleb lähtuda hageja soovi järgi koostatud joonisest, sellest nähtub aga, et alumiste kappide tagaseina ja köögiseina vahel ei pidanud tühja ruumi olema. Meelevaldne ja eespool käsitletud tõenditega vastuolus on apellandi väide, nagu nähtuks sellest, et joonisele ei ole alumiste kappide sügavust märgitud, et see mõõt oli hagejale teada või ei olnud oluline. Joonise järgi ei saanud hageja märgata, et miski ei vasta tema soovile või on valesti märgitud, nagu apellant on väitnud, sest just joonisest ongi maakohus poolte kokkuleppe sisu tuvastamisel lähtunud ja tuvastatud ei ole, et joonise andmed oleksid ebaõiged. Nõustuda tuleb maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatud asjaoludest tehtud järeldusega, et hagejale üleantud köögimööbel ei vastanud alumiste kappide sügavuse osas kokkulepitud tingimustele. Maakohus ei ole pidanud lepingutingimustele mittevastavate kappide üleandmist hagejale iseenesest müügilepingu oluliseks rikkumiseks, vaid on leidnud, et olulise lepingurikkumisega on tegemist sellest tulenevalt, et kostja puudusega lepingueset mõistliku tähtaja jooksul ei parandanud ega asendanud. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited selle kohta, mis puudutavad rikkumise olulisust tulenevalt optimaalsest ruumikasutusest või sellest, kas väiksem sügavus asja rikub või mitte. Nõustuda ei saa ka selle väitega, nagu ei oleks maakohus otsuses märkinud, milline oleks olnud mõistlik aeg lepingueseme asendamiseks: otsuse kohaselt on kohus pidanud selleks lepingukohase tarnimisaja 4 – 8 nädalaga võrdset aega (otsuse lk. 9). Maakohus leidis, et 4. novembri 2005. a. avaldusega ei saanud hageja müügilepingust taganeda, sest selleks ajaks ei olnud möödunud mõistlik tähtaeg asja asendamiseks. Kostja apellatsioonkaebuse väited selle avalduse kohta on vastuolulised, sest ühest küljest loeb kostja hageja selle avaldusega müügilepingust taganenuks, leides teisest küljest, et taganemist ei ole aset leidnud, sest taganemisavaldus on tühine. Apellatsioonkaebusest ei ole võimalik mõista, millist järeldust kostja 4. novembri taganemisavaldust puudutavas osas maakohtule täpselt ette heidab. Samas ei nähtu kaebusest, miks kostja ei nõustu selle maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja taganes lepingust kehtivalt vastavalt 3. veebruari 2006. a. avaldusele: seda otsuse osa ei ole kostja apellatsioonkaebuses käsitlenud. Hageja poolt mööbli asendamise nõudmist on kostja käsitlenud vastuoluliselt, sest ühest küljest on ta hagejale ette heitnud, et nimetatu ei ole lepinguobjekti parandamist või asendamist nõudnud, teisest küljest on kostja aga väitnud, et ta ei oleks saanud lepinguobjekti parandada või asendada, sest müüb üksnes 11 standardmõõtudega mööblit. Lisaks on kostja esitanud ka mööbli parandamise või asendamise kohta erinevaid väiteid, sest kohtumenetluses on ta muuhulgas kinnitanud ka, et on hagejale mööbli parandamist või asendamist pakkunud (tl. 65, 182). Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud

§ 223

lõikeid 1 ja 3, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, kuidas oleks kostja arvates tulnud osundatud sätteid kohaldada. Ka viivise osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Et keelduda hageja poolt makstud raha tagastamisest

§-st 111 tulenevalt, pidi kostja sellele vastuväitele eelkõige tuginema. Enne apellatsioonimenetlust ei ole kostja vastavat tahteavaldust teinud: kostja ei ole ei kohtuvälises ega eelnevas kohtumenetluses väitnud, nagu oleks ta keeldunud hageja poolt makstud raha hagejale tagastamast seetõttu, et hageja ei tagastanud talle lepingu alusel tarnitud mööblit. Vastupidi, kostja on keeldunud hagejale raha tagastamast põhjendusel, et hagejal ei ole õigust seda saada, kuna kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et

1. veebruari
2. a. taganemisavalduses nõudis hageja ühtlasi, et kostja mööbli ära viiks, kui kostja seda aga ei teinud, siis toimetas mööbli ise kostja kauplusesse, kus kostja keeldus seda vastu võtmast. Seega ei tulene ka kostja käitumisest tahet mööbel tagasi saada ja siduda hagejale raha tagastamine hageja poolt kostjale mööbli tagastamisega. Nii ei olnud esimese astme kohtul võimalust kostja eespoolnimetatud väidet omal algatusel käsitleda (TsMS § 4 lg. 2 ja § 5 lg. 1) ning TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt tuleb see väide jätta apellatsioonimenetluses tähelepanuta. Maakohus on teinud otsuse esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude alusel, põhjendades oma järeldusi. Tarbijakaitsekomisjoni otsusele ei ole maakohus andnud mingit iseseisvat tähendust ja otsuse loogikast järeldub, et maakohus on maininud seda vaid kostja käitumise illustreerimiseks. Mis hageja poolt hagetavat kahjuhüvitist puudutab, siis ei nõustu kolleegium ka selle kostja väitega, nagu ei oleks lepingu sõlmimisel ettenähtav, et lepingu rikkumise puhul vajab vastaspool õigusabi, mis toob kaasa kulutusi. Et niisugused kulutused on iseenesest ettenähtavad, tuleneb ka

§ 128

lõikes 3 sätestatud näidisloetelust, kus muuhulgas on otsese varalise kahjuna peetud muuhulgas eelkõige silmas ka just kulutusi kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Et hagi kostja suhtes on rahuldatud õigesti ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostjal vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 ja § 171 mõttele kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik