lg 2 kohaselt ei saa asi ja selle osad olla eri isikute omandis ja neid ei saa koormata erinevate asjaõigustega. Sellest tulenevalt on välistatud, et asi (K 3 kinnistu) kuuluks ühe isiku (hageja) ainuomandisse, samal ajal kui selle kinnistu oluline osa (kaldakindlustus) kuuluks mitmele isikule (hageja ja kostja) kaasomandina. Betoonpais, kalatrepp ja kaldakindlustus moodustavad Sindi hüdrosõlme, mille puhul on tegemist tehnorajatistega AÕS § 158 ja AÕSRakS § 152 lg 1 tähenduses. Vastasel korral poleks vasakkalda kaldakindlustuse aluse maa erastamine K 3 kinnistu koosseisus AÕSRakS § 13 lg 3 kohaselt võimalik. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohtu 01.10.2007.a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Vabariigi Valitsuse 17.12.2002. a määrus nr 405 „Riikliku ehitisregistri» asutamine ja pidamise põhimäärus“ § 25 lg 1 ja 2 kohaselt antakse ehitise kohta käivate andmete esmakordsel registreerimisel ehitisele ehitisregistrikood, milleks on numbrite ja tähtede kombinatsioon. Ühe ehitise kohta käivatele dokumentidele kantakse samane ehitisregistrikood. Seega on tegemist kolme eraldiseisva objektiga. Riiklikus ehitusregistris tehtud kannetest ja kinnistutel teostatud paikvaatlusest tulenes, et betoonpais, kalatrepp ja kaldakindlustus on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikud asjad, millel puuduvad hoone tunnused (katus, siseruum ja välispiirded), seega tuleb nimetatud objekte käsitleda rajatistena ES § 2 lg 3 mõttes. Kuivõrd paisu sees on tunnel, kuhu viib trepp, ei muuda vaidlusalust objekti hooneks ehitusseaduse mõttes. 3 Tehnorajatisteks on võimalik lugeda ka selliseid AÕS § 158 lg 1 mitteloetletud tehnovõrke või – rajatisi, mis enda olemuselt ja eesmärgilt vastavad AÕS § 158 lg 1 sätestatud tunnustele, mida kinnitab ka kohtupraktika. Kuivõrd antud asjas puudub vaidlus selles, et Veejaama kinnistul asuvad betoonpais, kalatrepp ja kaldakindlustus moodustavad ühiselt Sindi hüdrosõlme, mille eesmärgiks on tagada Pärnu jõe vasakkaldal asuva tekstiilivabriku varustamine tootmisveega, tuleb nimetatud ehitisi AÕS § 158 lg 1 kohaselt lugeda tehnorajatisteks. Nimetatud rajatiste ehitamine ei olnud Pärnu jõe vastaskaldal asuvat K 3 kinnisasja kasutamata võimalik – jõge ületava ja mõlemale kaldale toetuva betoonpaisu püsimine ilma kaldakindlustuseta ei oleks võimalik. Puudub vaidlus, et vaidlusalune tehnorajatis on ehitatud õiguslikul alusel ning on tehnorajatisena tegelikult kasutatav. Vastavalt
lg 2 ei ole kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, kinnisasja osa. Hageja kohustus tasuda enda kinnisasjal olevat kostja tehnorajatist tuleneb AÕS § 158 lg 1 ja AÕS RakS § 152 lg 1. Seega ei ole hageja kinnistuga ühendatud kostjale kuuluv tehnorajatis käsitletav
lg 1 mõttes hageja kinnisaja olulise osana, millest tulenevalt puudub alus ka hageja nõudel nimetatud tehnorajatiste suhtes enda kaasomandi tunnustamiseks. Hageja nõue on vastuolus ka
Kinnistu Sindi linnas, K tee 3, Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna reg.osa nr.xxxxxxx ainuomanik on OÜ Articer ja Veejaama kinnistu Vainu külas, Sauga vallas, Pärnu maakonnas, Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna reg.osa nr. xxxxxxx ainuomanik on AS Maru. Seega ei saa kinnistu oluline osa olla kaasomandis. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada 01.10.2007.a Pärnu Maakohtu otsuse täielikult ja palub menetluskulud jätta vastastaja kanda. Vastavalt TsMS §-ile 436 lg 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellant on seisukohal, et kohtuotsusest ei ilmne, mis põhjendusel või alusel on kohus lugenud apellandi K tee 3 kinnistule jääva vasaku kalda pinnaspaisu kui tehno-rajatise vastustaja ainuomandisse kuuluvaks. Apellandi arvates ei ole kohtu abstraktne viide AÕS §-ile 158 ja AÕSRakS §-ile 152 piisav. Asjaolu, et apellant on pidanud vasaku kalda pinnaspaisu enda kinnistu oluliseks osaks, ei anna iseenesest alust jätta kaasomand tunnustamata, sest kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hagi rahuldamist ei saa iseenesest takistada asjaolu, et vaidlusalused objektid on loetud tehnorajatisteks. Apellant on seisukohal, et kaasomand saab tekkida ka tehnorajatistele, õigusaktid selles osas piiranguid ette ei näe. Kohus ei ole nimetatud võimalust oma otsuses kontrollinud või selle võimatust tuvastanud. Maakohtu otsusest nähtuvalt on tunnustatud vastustaja ainuomandit seni apellandi vara hulka kuulunud vasaku kalda pinnaspaisule ja nimetatud osas apellandi osaluse terviklikus Sindi hüdrosõlmes välistanud. Sellega on kohus sisuliselt sundvõõrandanud apellandi mõttelise osa Sindi hüdrosõlmest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 4 Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ja on materiaalõiguse norme õigesti kohaldades tuvastanud, et Pärnu jõel asuva Sindi paisu (hüdrosõlm) rajatised- kostjale vallasasjadena kuuluvad ja ehitusregistrisse kantud betoonpais, kalatrepp ja kaldakindlustuson käsitletavad tehnorajatistena, mille eesmärgiks on tagada Pärnu jõe vasakkaldal asuva tekstiilivabriku varustamine tootmisveega. Kaebuses on apellant maakohtu selle seisukohaga nõustunud. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostjale kuuluva tehnorajatise koosseisu kuulub ka apellandile kuuluva K tee 3 kinnistu piiridesse jääv betoonpaisu vasakpoolse kaldakindlustuse osa (tl 11, so. ala punase ja rohelise joone vahel).
Võimalik ei saa olla olukord, kus apellandile kuuluv K tee 3 kinnistu kuulub talle ainuomandina, kuid kinnistu oluliseks osaks olev kaldakindlustus kuuluks 6/100 suuruses mõttelises osas apellandile ja 94/100 suuruses mõttelises osas kostjale. Kolleegiumi arvates järeldas maakohus õigesti, et hageja kinnistuga ühendatud kostjale kuuluv tehnorajatis ei ole käsitletav
lõike 1 mõttes hageja kinnisasja oluline osana.
lõike 2 järgi ei ole kinnisasjal paiknev tehnovõrk või- rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, kinnisaja osa ja hagejal on tulenevalt AÕS § 158 lõikest 1 ja AÕS RakS § 152 lõikest 1 kohustus taluda enda kinnisasjal olevat tehnorajatist- betoonpaisu vasakpoolse kaldakindlustuse hageja kinnistu piiridesse jäävat osa. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune tehnorajatis on ehitatud õiguslikul alusel ning on tehnorajatisena kasutatav. On üldteada olev asjaolu, et jõge ületava ja jõe mõlemale kaldale toetuva betoonpaisu püsimine ilma kaldakindlustusteta ei oleks võimalik, kasutamata jõe vastaskallastel asuvaid kinnisasju. Apellandi väitega, et Pärnu jõe vasakpoolne kaldakindlustus koosneb kahest osast, millest ehitusregistrisse on kantud vaid kostjale vallasasjana kuuluva kaldakindlustuse see osa, mis jääb väljapoole hagejale kuuluva kinnistu piire ja kulgeb betoonpaisust endise hüdroelektrijaama hooneni, kolleegium ei nõustu. Kaebuse kohaselt on vaidlusaluste tehnorajatiste puhul tegemist seega neljanda objektiga, mida apellant nimetab vasakkalda pinnaspaisuks ja mis on tsiviilkäibes eraldi ehitisena. Sellist väidet aga apellant esimese astme kohtus esitanud ei ole. Tegemist on uue asjaoluga, mille esitamise lubatavust apellant TsMS § 652 lõike 4 kohaselt põhjendanud ei ole ja kolleegiumi arvates ei esine käesolevas asjas TsMS § 652 lõikes 3 sätestatud aluseid uue asjaolu esitamiseks. Seetõttu tuleb apellandi väide, et lisaks ehitusregistrisse kantud ehitistele on tsiviilkäibes iseseisva objektina ka vasaku kalda pinnaspais, jätta tähelepanuta. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et poolte esitatud tõenditest (Sindi hüdrosõlme passist joonistest tl 67, 71 ja plaanist tl 87) nähtub üheselt, et 5 kaldakindlustus vasakul kaldal hõlmab ka pinnaspaisu ehk vasakkalda pinnaspaisu saab käsitleda üksnes ehitusregistrisse kantud kaldakindlustuse osana. Eeltoodust tulenevalt on meelevaldne ka kaebuses esmakordselt esitatud väide, et kostja pole AS-lt Qualitex 13.12.2001.a sõlmitud ehitiste ostu-müügilepingu alusel omandanud vasakkalda pinnaspaisu ega enne hagi esitamist sellele objektile pretendeerinud. Lepingu (tl 36-39) p 1.1 kohaselt omandas kostja muuhulgas ehitusregistrisse kantud kaldakindlustuse, ps 1.4 on viitega paisu passi andmetele märgitud, et kaldakindlustus on Sauga vallas pikkusega 88 m ja Sindi linnas pikkusega 41 m. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda. Gaida Kivinurm MareMerimaa Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.