3-08-786/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2008, Jõhvi 3-08-786 T. M kaebus Laekvere Vallavolikogu 25.03.2008 otsuse nr. 106 tühistamiseks
2. juuni 2008 T. M esindaja Küllike Namm ning Laekvere Vallavolikogu esindaja Irina Kuhlbach ja nõustaja Jüri Allikalt Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 21.09.2007 esitas T. M Laekvere Vallavalitsusele avalduse 13,4 ha suuruse maatüki nr. 3 kasutusvaldusesse saamiseks (t.l. 74). 25.03.2008 otsusega nr. 106 keeldus Laekvere Vallavolikogu maareformi seaduse § 233 lg. 2 tuginedes teda vaba põllumajandusmaa saajaks kinnitamast (t.l. 50). 23.04.2008 esitas T. M Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-8) Laekvere Vallavolikogu otsuse täies ulatuses tühistamiseks ja leidis, et see on kaalutlusvigadega, ei vasta haldusmenetluse seaduse § 40 ja § 54 nõuetele, otsuses puudub äriregistrikood ning ei nähtu, et see oleks tehtud füüsilisest isikust ettevõtja kohta. Lisaks ta väitis, et teda ei kaasatud menetlusse ja koheldi teiste menetlusosalistega võrreldes ebavõrdselt. Veel märkis kaebaja, et 2007 aasta eest PRIAlt saadud toetuste andmed on avalikult kättesaadavad ning kuna tegemist on toetustega, mida makstakse ainult põllumajandustootjatele, on tema vastavus maareformi seaduse § 233 nõuetele tõendatud. „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ § 7 lg. 9 tuginedes leidis kaebaja, et tal polnud avalduse esitamise ajal põllumajanduslikku tootmist tõendavate dokumentide esitamise kohustust ning juhtis lisaks tähelepanu asjaolule, et volikogu on 1 ületanud oma volituste piire, sest tal puudub õigus otsustada maa kasutusvaldusesse andmise või sellest keeldumise üle. Laekvere Vallavolikogu kirjalikus vastuses (t.l. 25-40) ei peetud kaebust õigeks ja leiti, et volikogu pole ületanud talle seadusega antud volitusi ning kaebaja poolt esitatud väited ja dokumendid ei kinnita ega tõenda tootmisega seotud kulusid ega tulu saamist Laekvere valla territooriumil tema poolt toodetud põllumajandussaaduste või neist valmistatud toodete müügist. Seejuures märgiti, et PRIAst saadavat toetust ei saa käsitleda omatoodetud põllumajandussaaduste või neist valmistatud toodete müügist saadud tuluna ning lisati, et lepingu olemasolu ei tõenda selle täitmist ja tegemist võib olla tagantjärele koostatud fiktiivse dokumendiga. Veel leiti, et mõistlikult käituva inimesena pidi kaebaja aru saama, et on tekkinud vajadus täiendavate tõendite järele ja koos nendega oli tal võimalik esitada ka oma arvamusi, selgitusi ja vastuväiteid. Vaidlustatud otsuse põhjendusi peeti õigeteks ja piisavateks, väiteid füüsilisest isikust ettevõtja staatuse ja äriregistrikoodi märkimata jätmise kohta asjakohatuteks ning lisati haldusmenetluse seaduse § 58 tuginedes, et kaebaja menetlustoimingule kutsumata jätmine ei saanud mõjutada otsuse vastuvõtmist. Kohtuistungil kaebaja esindaja Küllike Namm kaebuse väidete ja taotluste juurde, esitas kokku 9520 krooni suuruse kohtukulu hüvitamise nõude (t.l. 113-114) ja väitis täiendavalt, et vaidlustatud otsuse resolutsioon on täiesti ebaõige ega ole kooskõlas maareformi seadusega ning lisaks on tegeliku diskretsiooni teostanud vallavalitsus, kuigi seadus annab sellise õiguse üksnes volikogule. Kaebaja põllumajandusliku tootmise kohta selgitas esindaja, et tal on veoauto, heina niitis maha naabrimees ja müüdud on ka kartulit ning lisas, et kaebaja suudab tõendada vastavust tingimustele kuigi väga paljud asjad toimuvad ilma dokumenteerimiseta ja rohkem dokumentaalseid tõendeid pole tal esitada. Laekvere Vallavolikogu esindaja ja nõustaja jäid samuti kirjalikult väidetu juurde, esitasid 17 983,20 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude (t.l. 115-117) ja palusid kaebust mitte rahuldada. Jüri Allikalt väitis, et maa kasutusvaldusesse saamiseks on oluline tootmine tulu saamise eesmärgil, füüsilisest isikust ettevõtjana on kaebajal raamatupidamise kohustus, mille läbi saaks ka põllumajanduslikku tootmist tõendada. Kaebaja tuludeklaratsiooni märgitu ja ostumüügilepingute suhtes arvas ta, et need võivad olla maa saamise põhjendamiseks tekitatud dokumendid. Irina Kulbach väitis, et helistas peale tuludeklaratsiooni esitamist kaebajale, sai teada, et on olemas ka üks ostu-müügileping ja palus selle välja saata. KOHTU PÕHJENDUSED Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist reguleerivad maareformi seaduse § 233 ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrusega nr. 24 kehtestatud Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord”. Maareformi seaduse § 233 lg. 2 sätestatu kohaselt on vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse saama õigustatud äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse või naaberomavalitsuse haldusterritooriumil ja kelle maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga. Samas sättes on määratletud ka põllumajandusliku tootmisega tegeleja mõiste. Selleks on isik, kes omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust, kasutab seda ka tegelikult ja saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või neist valmistatud toodete müügist. Laekvere Vallavolikogu pole oma vaidlusaluses otsuses kahtluse alla seadnud asjaolusid, et T. M on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kelle omanduses on kasutusvaldusesse taotletava maatükiga piirnev põllumajandusmaa. Neile kahele tingimustele vastavust kinnitavad ka väljatrükid äriregistri ja kinnistusraamatu teabesüsteemidest (t.l. 76 ja 91-92). Otsuse põhjendustest nähtuvalt on T. M jäetud vaba põllumajandusmaa saajate nimekirjast välja seetõttu, et tema 2006 aasta tuludeklaratsioonis pole kajastatud muud tulu kui ettevõtlusega saadud toetus ja täiendavalt esitatud 2 ostu-müügilepingu kuupäev on hilisem maa kasutusvaldusesse saamise avalduse omast. Mõlemad põhjendused rajanevad igati tõepärastel alustel, sest T. M aasta 2006 tuludeklaratsioonis (t.l. 41-45) on põllumajandussaaduste realiseerimist kajastavas tulbas (t.l. 44) märgitud üksnes 15 998 krooni suurune toetus ja mingeid põllumajanduslikust tootmisest saadud tulusid või sellise tootmise tarbeks tehtud kulusid deklaratsioon ei sisalda. Odra seemne müügi kohta koostatud ostu-müügileping on sõlmitud 05.12.2007 (t.l. 57), avalduse maatüki nr. 3 kasutusvaldusesse saamiseks esitas T. M aga juba 21.09.2007 (t.l. 74). Põhjendustel on maareformi seaduse § 233 lg. 2 näol olemas ka õiguslik alus ja sellele on otsuses viidatud. Nii eelnimetatud seadusesättest kui ka „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ § 7 lg. 1 tuleneb selgelt, et maad kasutusvaldusesse taotlev füüsiline isik peab juba avalduse esitamisel vastama kõigile kehtestatud tingimustele. Need kaks Laekvere Vallavolikogu otsuses nimetatud dokumenti olid aga ainsad, mis kaebaja oma põllumajandusliku tootmise tõenduseks esitas. Kaebuses viidatud „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ § 7 lg. 9 ei kohusta selliseid tõendeid küll avaldusele lisama, kuid sama korra § 10 lg. 2 kohaselt on vallavolikogul õigus nõuda põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ja nõude saamisel tuleb need kümne päeva jooksul esitada. Seejuures ei vabanda kaebajat asjaolu, et valla maakorraldaja poolt allkirjastatud nõudekirja (t.l. 49) sõnastus ei pruugi olla kõigile üheselt arusaadav ja otsesõnu nõutakse selles ainult tuludeklaratsiooni esitamist. Kohtuistungil väitis nõude koostanud Irina Kulbach, et helistas ise T. M ja selgitas täiendavate dokumentide vajadust, sai selle peale vastuseks et on olemas üks ostu-müügileping, mis hiljem ka tuli (t.l. 100). Jääb arusaamatuks, miks ei esitanud kaebaja maakorraldaja nõudmise peale koheselt 20.07.2007 koostatud ostumüügilepingut (t.l.12) ega küsinud asjast mittearusaamise korral täiendavaid selgitusi. Maakorraldaja väiteid pole ta ümber lükanud ja kohtuistungile omapoolsete selgituste andmiseks ilmumist vaatamata kutsele (t.l. 19 ja 24) vajalikuks pidanud. Isegi juhul, kui T. M oleks eelnimetatud ostu-müügilepingu enne vaidlusaluse otsuse langetamist esitanud, polnuks vallavolikogul ikkagi piisavat alust lugeda ta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja tingimustele vastavaks. Leping on maa kasutusvaldusesse saamise avalduse kuupäevast küll varasem, kuid sellest ei selgu, kes müüdu tootis, kas toodeti just Laekvere valla territooriumil ning kas leping on ka tegelikult täidetud. Lepingu usaldusväärsuse seavad kahtluse alla lisaks veel asjaolud, et see esitati alles kohtumenetluses ja tehingu teise poolena on sellesse märgitud kaebaja elukaaslase vennanaine (t.l. 99). Kohtuistungil selgitas kaebaja esindaja Küllike Namm, et aasta 2007 tuludeklaratsiooni (t.l. 89-90) kantud 27 000 krooni suurune summa põllumajandussaaduste müümise ja vahendamise real sisaldab mõlemat eelnevalt juba käsitletud ostu-müügilepingut ja lisaks veel kartuli müüki, mille kohta dokumendid üldse puuduvad (t.l. 99). Seega pole kohtutoimikus tegelikult ühtegi dokumenti, mis võiks tõsikindlalt tõendada, et T. M on tootnud Laekvere vallas põllumajandussaadusi ja saanud nende müügist tulu. Seda, et ta maa kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitamisel selleks vajalikele tingimustele veel ei vastanud möönis kaudselt kohtuistungil ka tema esindaja Küllike Namm öeldes, et aastate 2006 ja 2007 kohta pole midagi täiendavat esitada ning tootmine ja dokumendid on täielikult olemas alles alates aastast 2008 (t.l. 101). Maa kasutusvaldusesse saamiseks õigustatud isiku kohta kehtestatud tingimustele vastavaks ei muuda kaebajat ka see, et ta on saanud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt aastate 2006 ja 2007 eest ühtse pindala ja keskkonnasõbraliku tootmise toetusi. Mõlemal juhul on toetuse saamise tingimuseks seatud maa harimine või heades põllumajanduslikes ja keskkonna tingimustes hoidmine, mitte aga põllumajandussaaduste tootmine ja nende müügist tulu saamine. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise korda kehtestades pole seaduseandja soovinud tekitada juurde uusi põllumajandustootjaid ega jagada maad taotlejate vahel ning on eristanud maa 3 kasutamist soovivate isikute hulgast need, kes reaalse tegevusega on tõestanud oma kogemust ja vajavad maad juurde ettevõtluse arendamise tarbeks. Seetõttu ei saa maad enda valdusesse taotlev isik kehtestatud nõuetele vastata üksnes näiliselt, vaid peab olema tegelik põllumajandusliku tootmisega tegeleja ning vajama maad oma tootmise arendamise tarbeks. Maksukohustust mitte kaasa toovad maksudeklaratsioonid ning raamatupidamise seaduses kuludokumentide kohta kehtestatud nõuetele mittevastavad ostu-müügilepingud ei ole usaldusväärsed ja piisavad tõendid kinnitamaks, et isik ikka tõepoolest on tegelenud ja tegeleb jätkuvalt põllumajandusliku tootmisega maareformi seaduse tähenduses. Oluline on ka see, et seaduses kasutatud mõiste “põllumajanduslik tootmine” eeldab sihikindlat, organiseeritud, kulusid nõudvat ja tulu tootvat tegutsemist pikema aja jooksul, T. M kaebuses kohtule esitatud dokumendid ja väited (t.l. 99 ja 101) aga viitavad üksnes juhuslikule algusjärgus olevale tootmisele. Haldusmenetluse seaduse § 112 lg. 2 sätestatu kohaselt kohaldatakse eriseadustega reguleeritud haldusmenetlusele selle seaduse sätteid vaid juhul, kui eriseadus seda ette näeb. Maareformi seadus haldusmenetluse seaduse kohaldamist ette ei näe, seega ei ole õiguslikku alust ühelgi kaebaja väitel, mis tugineb konkreetsele haldusmenetluse seaduse sättele. Halduskohtu praktikas kehtivate üldiste põhimõtete kohaselt saavad haldusakti vormi- ja menetlusnõuete rikkumised tuua kaasa selle kohtuliku tühistamise vaid juhul, kui rikkumised olid nii olulised, et viisid ebaõige otsustuseni. T. M pole tõendanud oma vastavust vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks maareformi seaduse § 233 lg. 2 kehtestatud tingimustele ei Laekvere valla haldusorganite poolt läbi viidud haldusmenetluses ega ka halduskohtus ja tema esindaja kinnitus kohaselt polegi enam mingeid täiendavaid tõendeid olemas (t.l. (t.l. 101). Seega ei saanud kaebaja seisukohtade majandus- ja maakomisjoni või vallavolikogu istungitel ärakuulamata jätmine, talle antud selgituste puudulikkus või mistahes muu sarnane rikkumine kuidagi otsustuse lõplikku sisu mõjutada. Laekvere Vallavolikogu on oma vaidlusaluses otsuses viidanud maareformi seaduse neile sätetele, mis käsitlevad tema enda volitusi vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmisel ja seda taotleva isiku suhtes kehtestatud tingimusi. Otsuses on põgusalt kirjeldatud taotleja poolt esitatud dokumente ning toodud välja neist tulenevalt põhjendused. Seega on halduskohtul võimalik kontrollida, mille alusel ja kuidas on volikogu oma otsustuse teinud ning kas see vastab õigusaktides sätestatule ega riku kaebaja seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi. Asjaolud, et seejuures ei ole üksikasjalikult esitatud kõiki kaalutlusi ning ka resolutsioon on sõna „nimekiri“ kasutamata jätmise tõttu mõneti segane, on küll otsuse vormilisteks puudusteks, kuid ei anna alust järelduseks, et volikogu on võtnud endale maavanema pädevuse ning pole piisavateks alusteks otsuse tühistamisel. Vallavolikogu haldusakt, millega lahendatakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks taotluse esitanud isikute kandmine maavanemale esitatavasse nimekirja, on küll kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, kuid vallavolikogule seejuures antud kaalutluse ulatus on väike ja saab seisneda ainult seadusandja seatud tingimustele vastavuse hindamises. Isikut, kes maa kasutusvaldusesse saaja tingimustele ei vasta, ei või vallavolikogu nimekirja kinnitada. Täielikult arusaamatuks jääb kaebuse esindaja poolt kohtuistungil esitatud väide, et otsustuse on vallavolikogu eest teinud vallavalitsus (t.l. 98). Selle kinnituseks esitatud Laekvere Vallavalitsuse 18.03.2008 istungi protokoll (t.l. 103-107) kinnitab vaid seda, et valitsus otsustas volikogule esitada mitu vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamisega seonduvat eelnõu, mis olid hiljem üheks osaks volikogu 25.03.2008 istungi päevakorrast (t.l. 83-87). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 44 lg. 2 lubab volikogus arutada ka valitsuse poolt ettevalmistatud küsimusi ning on volikogu enda asi, kas ta kinnitab eelnõu esitatud kujul, teeb sellesse muudatusi või lükkab eelnõu üldse tagasi. Kuna üheski õigusaktis pole kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid vaba maa kasutusvaldusesse saamise küsimustes langetatavatele volikogu otsustele, on arusaamatud ka viited vaidlustatud otsuse puudustele äriregistrikoodi ja füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise märkimata 4 jätmise osas. Eeltoodust tulenevalt jääb T. M kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ja kõik kaebaja kohtukulud (t.l. 9 ja 113-114) sama seadustiku § 92 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Laekvere Vallavolikogu nõustaja 17 983,20 krooni suuruste menetluskulude (t.l. 115-117) suhtes kohaldab halduskohus talle halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 10 antud õigust ja jätab need täielikult Laekvere valla enda kanda. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks vajalike eeltoimingute tegemine on valla haldusorganitele seadusega pandud kohustus, seega peab ka neist toimingutest tekkinud kohtuvaidlusega toime tulema ilma, et selleks oleks tingimata vajalik õigusabi väljastpoolt palgata. Raili Randlane Kohtunik 5