← Eesti

3-02-31/20

Obsah (5)§ 26§ 6§ 19§ 15§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving, Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-02-31 Hald

§ 26

lg 1 p 1 annab kohtule õiguse lisaks haldusakti tühistamisele teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-63-05 (p 5) leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Eeltoodust tulenevalt peab ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kaebuse esitaja taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks uuesti läbi vaatama ning võtma vastu uue otsustuse, lähtudes asjaolust, et ORAS § 7 lg 3 ei saa olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Põhjendused: 3

(7)3-02-31 1) Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, nagu kuuluks käesoleval juhul kohaldamisele Tõendamise lihtsustatud korra seadus. Kaebaja ja tema vend ei lahkunud Eestist ORAS § 6 lg 4 sätestatud reaalse repressiooniohu tõttu ega jätnud oma vara maha pagemise tõttu. Nad lahkusid organiseeritult aurikuga „Brake I“, deklareerides oma vara. Seega pole tõendatud vara endiste omanike lahkumise vastavus ORAS § 6 lg-le 4 ja Tõendamise lihtsustatud korra seaduse §-le 1; 2) Ajavahemikul 28.10.2002 kuni 12.10.2006 oli ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu poolt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid jäetud kehtetuks tunnistamata. 28.10.2002 otsuses nentis Riigikohus, et alates 28.10.2002 ei ole võimalik sisuliselt lahendada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avaldusi. Sellest järeldub, et kuni 28.10.2002 kuulus ORAS § 7 lg 3 rakendamisele. Haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel kuulub rakendamisele haldusmenetluse üldpõhimõte, mille kohaselt peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele; 3) Kaebuse nõue piirdus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 tühistamise taotlusega. Vastustajale ettekirjutuse tegemisel on kohus väljunud kaebuse piirest.
  1. Heinrich-Erik Grünbaum palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et apellant ei ole esitanud olulisi põhjendusi. Väide, et vara jäeti maha oludes, kus omanikule polnud ohtu, on absurdne. Ohu olemasolu oli ajalooline tõsiasi, millel põhineb kogu vara tagastamist reguleeriv seadusandlus.
  2. Kolmas isik Karin Kull toetas apellatsioonkaebust. Halduskohus pole arvesse võtnud, et x elamu korterid on üürnikele juba erastatud, mistõttu elamut ei saa tagastada. Elamu ei ole säilinud, sest ta on üle 80 % ulatuses ümber ehitatud.
  3. Kolmas isik Anne Kauts toetas apellatsioonkaebust. Kaitsta tuleb tema kui x asuva korteri omaniku õiguspärast ootust. Korterid erastati x majas juba
  4. a ning A. Kauts ostis korteri K. Kullilt. Omandisuhete meelevaldne muutmine tekitaks vastuolus ORAS § 2 lg-ga 2 uut ülekohut. Halduskohus on meelevaldselt võrdsustanud organiseeritud korras ümberasujad tõelisse repressiooniohtu sattunud isikutega.
  5. Kolmandad isikud H. K ja K.V ei ole ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse suhtes seisukohti esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  6. ORAS § 7 lg 3 kehtivuse õiguslikke tagajärgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamise suhtes on selgitatud Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-
  7. Viidatud otsuse punktis 30 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Sama otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, et Riigikohtu üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale 4
(7)3-02-31 ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt
  1. Samast seisukohast on lähtunud ka Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2008 otsuses nr 3-3-1-2308 (punkt 12), leides, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata taotlus ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastavale isikule kuulunud vara tagastamiseks, oli õiguspärane.
  2. Vaidlus puudub selles, et kaevatud otsuse esemeks oleva vara endised omanikud A.-O. Grünbaum ja H.-E. Grünbaum lahkusid Eestist 10.01.1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ning nende puhul on tegemist ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutega.
  3. Kuna ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus jätta kaebuse esitaja taotlus vara tagastamiseks rahuldamata nii ehitiste kui krundi osas õiguspärane sõltumata sellest, kas õige on otsuse põhjendus, et A.-O. Grünbaumile ja H.-E. Grünbaumile kuulunud ehitiste õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 mõttes pole tõendatud. Seega puudus halduskohtul alus vaidlustatud haldusakt tühistada. II
  4. Esialgne kaebus ning haldusasja menetluse käigus kaebuse esitaja poolt halduskohtule edastatud pöördumised ei sisaldanud ühtki

§ 6

nõuete kohast taotlust, kaasa arvatud taotlust vastustajale ettekirjutuse tegemiseks konkreetse haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks.

§ 19lg 7 kohaselt ei ole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega.

Et halduskohtu poolt kaebuse tõlgendamise teel kindlaks tehtud kaebuse tegelik sisu hõlmab taotlusi, mida kaebuses ei ole sõnastatud, ei tähenda, et kohus väljus kaebuse piirest. Eeltoodu ei mõjuta halduskohtu

§ 15

lg-st 1 tulenevat kohustust tagada menetlusosalistele võimalus avaldada seisukohti kaebuse kõigi taotluste suhtes. See eeldab, et menetlusosalisel on teada, milliste taotlustega kaebust kohus menetleb. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt oli vastustajale halduskohtu tehtud ettekirjutus üllatuslik.

  1. Halduskohtule esitatud kaebuses (tl 17-19) sisaldus nõue „tagastada vaidlusalune vara“. Kaebuse eesmärgiga on kooskõlas tõlgendada kaebust selliselt, et lisaks taotlusele ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12455 tühistada hõlmab see taotluse komisjoni kohustamiseks uue otsuse langetamiseks, millega tunnistatakse kaebuse esitaja õigust otsuse esemeks oleva vara tagastamisele või kompenseerimisele.
  2. Kaebuse rahuldamine, millega taotletakse haldusorgani kohustamist haldusakti andmiseks, eeldab muuhulgas seda, et haldusorgan on õigusvastaselt keeldunud selle haldusakti andmisest või viivitanud asja otsustamisega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitamise aluseks asjaolu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsusega nr 12455 langetati kaebuse esitaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamisest keelduv otsus.

§ 19

lg 7 esimese lause kohaselt vaatab halduskohtus kaebuse läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaebuse taotluse piirid määravad ära taotluse ese ja alus. Kui kohustamisnõue on esitatud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest õigusvastase keeldumise alusel, ei saa kohus asuda kohustamisnõuet läbi vaatama muul alusel - näiteks haldusakti andmise või 5

(7)3-02-31 toimingu sooritamise õigusvastane viivitus või haldusakti andmise või toimingu sooritamise tingiv seaduse hilisem kehtetuks muutumine. 16. Punktis 12 leidis ringkonnakohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12455 oli õiguspärane, sest selle tegemise ajal kehtinud õiguse kohaselt tuli jätta kaebuse esitaja taotlus vara tagastamiseks rahuldamata. Seepärast puudub alus kohustamistaotluse rahuldamiseks.

§ 26

lg 1 p 1 kohaselt on halduskohtul õigus haldusakti tühistamise nõudega kaebuse rahuldamisel tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt, tehes võimaluse korral ettekirjutuse haldusakti tagasitäitmise kohta. Kuna kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 tühistamise nõudes jääb rahuldamata, puudub kohtul juba seetõttu ka

§ 26

lg 1 p-st 1 tulenev alus selle haldusakti tagasitäitmise ettekirjutuse tegemiseks. 17. Riigikohtu üldkogu asus 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07 (p-d 40-43) järgmistele seisukohtadele. Viidatud otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus selles otsuses seisukohale, et tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

§ 11

lg 31 p 2 kohaselt ei ole tegemist sama asjaga, kui isik esitab sama taotluse uuel alusel (vrdl Riigikohtu otsus nr 3-3-3-82-06). Eeltoodust järeldub, et käesoleva kaebuse rahuldamata jätmine ei võta kaebuse esitajalt õigust kohtusse pöörduda teist korda nõudega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12455 esemeks olnud vara suhtes uue otsuse langetamiseks, seda aga uuel alusel, milleks on õigusvastane viivitamine ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamisest tuleneva kohustuse täitmisel vaadata viidatud sättes nimetatud isikute taotlused läbi. See tagab teistele menetlusosalistele õiguse esitada oma seisukohti seoses uue õigusliku olukorra ja kaebuse uue alusega. Ringkonnakohtul puudub võimalus vaadata kohustamisnõue käesoleva asja raames läbi sellel uuel alusel ka menetlusökonoomia põhimõtet arvestades, rikkumata teiste menetlusosaliste õigusi. Ehitiste osas ei võta kaebuse esitajalt tagastamise taotluse uue läbivaatamise nõude esitamise õigust ka asjaolu, et selle vara suhtes on vaidlustatud haldusaktis taotluse rahuldamata jätmise põhjendusena viidatud asjaolule, et vara õigusvastane võõrandamine ei olnud tõendatud. Haldusakti põhjendus ei ole siduv. Pealegi oli viide ORAS §-le 6 asjakohatu, sest ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal ei kuulunud selles sättes nimetatud isikute taotluste suhtes kohaldamisele omandireformi aluste seaduses sätestatud vara tagastamise üldised alused. Et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud vara tagastamise taotlused lahendatakse omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras, siis sõltub taotluse rahuldamine selle uuel läbivaatamisel muuhulgas sellest, kas taotletav vara oli õigusvastaselt võõrandatud ORAS § 6 mõttes. Sealjuures ei piisa ainuüksi asjaolust, et isik lahkus Eestist 6

(7)3-02-31 Saksamaale Saksa riigi ja NSV Liidu vahel
  1. a sõlmitud kokkulepete alusel, selleks, et lugeda ta oma vara mahajätnuks reaalse repressiooniohu tõttu Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 mõttes.
  2. Menetlusosalised ei ole esitanud esimese astme kohtumenetluses ega apellatsioonimenetluses taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Ivo Pilving Lilianne Aasma 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.