l järgi võib lepingu sõlmida suuliselt.
l kohaselt asja hävimisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Auto24 kodulehel internetis maksavad taolised autod praegu ca 170 000 krooni ja see on ka mõistlik hind. Auto osteti 2005.a. juulis 11 2 000 euro eest ja kasutati kuni tulekahjuni minimaalselt, sest auto omanik oli pidevalt Soomes tööl. Sisuliselt oli poolte vahel sõlmitud
viidatud suuline töövõtuleping hageja auto remondiks, sest vastasel juhul ei olnud hagejal mingit põhjust oma auto kostja juurde lasta viia.
kohaselt on kostja kohustatud kahju hüvitama, kuid ta on sellega pidevalt venitanud.
2 kohaselt kannab töövõtja juhusliku hävimise riisikot kuni töö valmimiseni. Auto remontimise võimalusi oleks olnud teisigi, aga kuna kostja oli nõus seda tegema, siis selleks saigi auto tema juurde viidud. Mahapõlenud garaaž oli kanaliga ja oligi kohandatud autode remondiks. Ida-Eesti Päästekeskuse operatiivtöötaja ettekandest nähtub samuti, et hävinud garaažis remonditi autosid. II. Kostja kirjalik vastus. vastus. Kostja oma kirjalikus vastuses kohtule selgitab, et kostja arvates on hagi alusetu ja tõendamata, mistõttu kostja taotleb, et kohus näeks menetluskulude jaotuses ette hageja kohustuse kanda enda ja kostja menetluskulud, sealhulgas kostja lepingulise esindaja kulud seaduses sätestatud ulatuses. Kostja vastuväited ja põhjendused on järgmised:
1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Vaidlust ei ole selles, et T.L palus kostjal auto tehnilise rikke väljaselgitamiseks auto üle vaadata. Muud konkreetset tulemust, mille saavutamiseks oleks pooled sõlminud omavahelisi kokkuleppeid, hagiavalduses tõendatud ei ole. 3
§-le 640 kostjale kui väidetavale töövõtjale maksma töö eest ka juhul, kui töö hävib või kahjustub pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko üleminekut tellijale. Ainuüksi asjaolu, 4 et kostja ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest (vt RK lahend 3-2-1-110-05). Hageja ja kostja väidetavast lepingust tulenevate kohustuste diferentseeritud ja omakasupüüdlik käsitlus hageja poolt on kogumis teiste kostja poolt osundatud tõenditega poolte vahelise töövõtusuhte puudumist kinnitav asjaolu. Hageja poolt nõude sidumine
§-ga 132 lg. 1 ei ole õiguslikult põhjendatud. Osundatud säte käsitleb makstava hüvitise suurust eeldusel, et kahju hüvitamise kohustus on olemas ja tõendatud. Antud asjas selline kohustus kostjal puudub ning tuginemine nõude alusena §-le 132 lg. 1 ei ole õige. 11. Hageja väide, et kostja ei ole kahju kohtuvälise hüvitamise ettepaneku järgselt põhjendanud, mis asjaoludel hageja auto tema garaažis oli, on ebaõige. Hageja auto oli kostja garaažis seetõttu, et T.L tuttav T.R palus kostjal auto tehnilist riket kindlaks teha. On ilmne, et läbirääkimistel sõiduki võimaliku remondi teemadel ei oleks T.L ilma pädeva volikirjata olnud hageja esindajana aktsepteeritav oma tehnilise ebakompetentsuse tõttu, aga eelkõige mootori kapitaalremondi eeldatava maksumuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud auto hävimise ja kostja tegevuse vahel põhjusliku seose olemasolu. Kuna põhjusliku seose tõendamiskoormus on kahju saajal, on tema kohustuseks tõendada, et kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest (vt. RK otsus nr. 3-2-1-26-06). 12.
kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool või lepingupooled kohustuvad midagi tegema. Hageja ei ole tõendanud lepingu olemasolu hageja ja kostja vahel ega ka seda, et kostja oleks olnud kohustatud midagi rikutud asja parandamiseks tegema. Hageja ei ole esitanud pakkumust ega kostja ei ole andnud pakkumusele nõustumust ega väljendanud muul viisil tahteavaldust hageja auto remontimiseks. Hagiavaldusest ei selgu isegi see, milles pooled on saavutanud hageja arvates piisava selgusega kokkuleppe väidetava tehingu sõlmimisel. Samas on tõendatud see, et pooled kohtusid esmakordselt alles 26.05.2006. Hageja väite kohaselt pidi otsustatama auto remont, ehk "mis edasi saab", pärast plokikaane seisundi kontrollimist Tallinnas. Just selles hageja väites väljendub kinnitus kostja vastuväitele, et poolte vahel ei olnud vastavalt nendevahelisele kokkuleppele tehingut auto remontimiseks, rääkimata remondi ulatusest, maksumusest, tähtajast, sellest, kas kasutatakse lisatööjõudu jm.
3 kohaselt, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingu puudumise tõttu ei saa kostja vastutuse alusena kohaldada
2, sest kostja ei ole § 635 lg. 1 mõistes töövõtja. 13. Hageja järeldus nagu tõendaks poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu olemasolu see, et hagejal ei olnud muud põhjust lasta autot kostja juurde viia, on meelevaldne. Kostja ei olnud hagejaga sõlminud kokkulepet auto remontimiseks. Sellise kokkuleppe sõlmimine oli võimalik vaid pärast tehnilise rikke kindlakstegemist. Isegi siis, kui lugeda tõendatuks lepingu olemasolu ja lugeda lepingu esemeks ainult rikke avastamist, tuleb
alusel lugeda töö (rikke avastamine) teostatuks ja töö hageja väidetava esindaja T.L poolt vastuvõetuks. Osundatud sätte järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
2 alusel kannab aga töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Rike on kostja poolt kindlaks tehtud ja T. L oli teadlik, et rikke tagajärgede kõrvaldamiseks tuleb teostada mootori kapitaalremont, mida kodustes tingimustes ilma erivahendite ja seadmeteta kostja ei saanud teostada. Kostja teatas 10. või 11.mail T L ’le, et rohkem ta teda aidata ei saa ja palus auto vähemalt nädala jooksul ära viia või teatada, kuhu see remondi teostamiseks pukseerida. 14. Vastupidiselt hageja väitele nagu oleks kostja
alusel kohustatud kahju hüvitama, kummutab kostja selle väite viitega
§-dele 638 ja 640 lg.
2 alusel, sest hageja tellis kostjalt auto remondi ja seda kinnitas ka tunnistaja T.L . Osaliselt võtab selle omaks ka kostja, kes kinnitas, et lubas kindlaks teha rikke. Kui kostja leidis, et ta ei saa selle autoga midagi teha, ei olnud tal takistusi auto garaažist väljaajamiseks, sest sinna sõitis auto omal jõul. Tunnistaja H.T ütlustest selgub, et tema auto remont seisis selle taga, et hageja auto oli garaažis ees. Väidetavalt tunnistaja nägi lahtivõetud mootoriga autot garaažis ja kuulis ka mingit telefonikõnet, kus paluti auto ära viia. Samas pole teada, kellele kostja helistas ja kas just sellest autost jutt oli. Tunnistaja H.T ütlus selles osas tõenduslikku tähtsust ei oma. On tõendamata, et kostja oleks teatanud hagejale, et vii auto ära, kuna tema ei suuda viga kindlaks teha ega ka autot ära remontida. Samas oli kostja selleks juba eeltöö teinud ja auto mootori lahti võtnud. Hageja on väitnud, et kostja pidi plokikaane viima Tallinnasse kontrolli. Kui oli rike kindlaks tehtud, pidi kostja hagejaga ühendust võtma ja edasisest asjaajamistest rääkima. Hageja auto oli kostja juures, kuigi ta seda ei remontinud. T.T tellis oma autole remondi, kuid seda ei tehtud, kuna tulekahju tuli vahele. Vastutaja on aga see, kes pidi töö teostama. Kui Vee võttis selle töö teha, siis tema ka vastutab asja eest. Lepingulised kohustused tegelikkuses olid olemas ja see on tõendatud asja materjalide ning tunnistajate ütlustega. Kostja pole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et kostja oleks helistanud hagejale ja käskinud auto ära viia. Kuna auto omal jõul enam sõita ei saanud, sest auto mootor oli lahti võetud, oleks tulnud kasutada puksiiriabi, mida kostja ju samuti osutas. Seega ei olnud kostjal takistusi auto ise ära viia. Kui võtta aluseks ka
4, siis põhjuslik seos on olemas alati töövõtulepingu ja tekkinud kahju korral. Kostja suhtus võõrasse varasse hoolimatult juba ainuüksi sellest tulenevalt, et võttis vastu töö, olles eelnevalt Kungla tänaval autot vaadanud ja ise lasknud auto enda juurde 6 viia. Lastes tuua auto enda juurde ja lubades kindlaks teha rikke ja võimalusel auto remontida, siis sellega ongi töövõtuleping kahe poole vahel sõlmitud. Hageja leiab, et kostja ei või karistamatult võtta enda valdusesse võõrast vara, lammutada see laiali ja siis mitte millegi eest mitte vastutada. Hageja palub hagi rahuldada 120 000 krooni ulatuses ja jätta kohtukulud kostja kanda, sest kostja oma korduvate lubadustega kahju hüvitada on tinginud antud kohtuasja ja hageja tehtud kulutused. Hageja esindaja on ka seisukohal, et toimunu peaks tegelikkuses olema õpetuseks mõlemale poolele, sest ei ole vaja suvalisse kohta oma autot remonti viia ja pole vaja ka, et oleksid sellised remonditöökojad, kus millegi eest ei vastutata. Hageja ise seletab, et tõi auto Saksamaalt 6.08.2005.a. ja see maksis 176 000 krooni. Tehnilise seisukorra tõendamiseks anti Saksamaalt vastav sertifikaat kaasa. 200 000 km oli vist sõitnud ja siin võis ta sõita 10 000-15 000 km, enne kui rike tekkis. Kuna T. L ’l varem lube ei olnud, siis see oli esimene auto, millega T sõitma oleks hakanud. Hageja ütleb, et tema ise sai seda autot kasutada väga vähe, sest enamus ajast sõitis sellega T.L . Hageja ütleb, et teine kasutaja, T T on tema vend, kes kasutas autot ainult Soomes. Talvel oli auto Soomes ja siis oli autol starter katki. Hageja ütleb, et ta ei poolda remonditeenust pakkuvaid ettevõtteid ja kuna kostja ütles, et on teinud autoremonti, siis soovis ta, et A.V teeks autole remondi, sest nii oleks ka T olnud võimalik kostja tegevust jälgida. Soov oli, et auto oleks korras, rahas küsimus ei olnud. Hageja teab, et T.L on A V ’ga tuttav T.R ’i kaudu. Hageja seletab, et auto remontimiseks oli leping ja remontimine oli kokku lepitud enne, kui auto kostja juurde viidi. Algul paluti kostjal auto tee äärest ära tuua ja hiljem, kui selgus, et kostja ka remondib autosid, siis leppis tema kostjaga kokku, et kostja teeb kindlaks vea, seejärel teatab, millist osa on vaja osta. Tähtaegadest juttu ei olnud. Kostja pidi hinna ütlema siis, kui kontroll on tehtud, osad ostetud. Kostja arvas, et viga on plokikaanes, ja seda teatas ta helistades. Kostjaga sai kokku lepitud, et kui kostja saab aega, siis võtab mootori lahti. Kostjaga oli räägitud, et kui vana plokikaas on katki, siis tuleb uus osta ja siis kostja oleks kaane ära vahetanud. Sel päeval, kui põleng toimus, pidi kostja viima plokikaane Tallinnasse kontrolli Hageja ei ole kindel, kas kostja ütles seda talle või T , kuna tema viibis Soomes tööl. Kokkulepe oli, et mootor võetakse maha ja kostja viib plokikaane kontrolli. Kui selgub, mis viga on, siis kostja parandab selle. Leping oli auto remontimiseks. Hageja ütleb, et tahtis, et kostja saab oma elamise korda ja et siis saab rääkida hüvitamisest, kuid mingis konkreetses summas kokku ei lepitud. Kui peale põlengut kahekesi sai räägitud, siis lubas kostja 2006.a. uue auto tuua. Kostja Kostja kohtuistungil seletab, et tema ajas asju T.L ’ga ja T.T ’ga rääkis vaid üks kord remondist. Kostja ütleb, et laskis auto tuua sõbra T.R ’i soovil ja kuna autot ära ei viidud, oli auto garaažis vähemalt varju all. T.L ’ga oli jutt, et pidin võtma auto ja vea kindlaks tegema. Kuna ei olnud teada, mis on viga, ei saanud ka remonti lubada. Kostja ütleb, et oma kogemustest teab, et esimese korraga ei juhtu plokikaanega midagi, kui ta kuuma saab. Oletus oligi, et plokikaane tihend on läbi ja et plokikaas võib olla kuumaga kõveraks läinud. Põhimõtteliselt saab selline viga tekkida ka valest sõidustiilist. Umbes nädal enne põlengut sai mootor lahti võetud, plokikaant tagasi ei pannud, kuna selleks oli vaja uut kaant. Vana plokikaas oli laua peal auto juures. Viga selgus siis, kui plokikaas oli maha võetud, 3. ja 4. silindril olid silmaga nähtavad praod ja asi oli hullem kui võis arvata, sest plokis oli vee ja õli emulsioon ja terve süsteem oli seda emulsiooni täis, kõik, kus vähegi vesi läbi käib, oli sellega koos. Kostja ütleb, et kui selgus, et tema ei saa seda autot parandada, helistas ta T.R ’ile ja Terjele. T.R lubas T.L ’le edasi öelda. T.L ’le helistamisel sai öeldud, et kodustes tingimustes ei saa midagi teha ja auto võib ära viia. Tähtaega auto ära viimiseks ei andnud. Hinnast juttu ei ole olnud. T.L ’ga suhtlemisel ei olnud samuti rahast juttu, sest ei saa raha küsida, kui ei tea, mis autol viga on. Puksiiriteenuse eest ei ole makstud ja raha ka ei ole küsitud. Kostja ütleb, et süü tunnet tal pole, sest tema põlengut ei põhjustanud. Kostja ütleb, et ei lubanud kahju hüvitada, sest lootis kokkuleppele saada. 7 Kostja esindaja kohtuistungil selgitab, et jääb juba kirjalikus vastuses esitatud vastuväidete ja nende põhjenduste juurde ja lisab, et asja läbivaatamisel kohtuistungil ei leidnud hagi alusena toodud faktilised asjaolud poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise ja kokkuleppe ulatuse ning väidetavalt kokku lepitud tehingu tingimuste osas tõendamist.
1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Vaidlust ei ole selles, et T.L palus kostjal auto tehnilise rikke väljaselgitamiseks üle vaadata. Muud konkreetset tulemust, mille saavutamiseks oleks pooled, s.o. T T ja A V , sõlminud omavahelisi kokkuleppeid, asja läbivaatamisel tõendatud ei ole. Seega oli kostja ja hageja elukaaslase vahel kokkulepe auto tehnilise rikke kindlakstegemiseks ning alusetu on hagis esitatud väide, et poolte vahel oli töövõtuleping sõiduki remontimiseks. Pooled ei saanud väidetavat töövõtulepingut sõlmida juba seetõttu, et hageja kohtus kostjaga esimest korda alles 26.
2, sest kostja ei ole § 635 lg. 1 mõistes töövõtja. Lähtudes tuvastatud asjaoludest ja põhjendustest kostja ei tunnista tema vastu suunatud 170 000 krooni nõuet ning palub jätta T T hagi täielikult rahuldamata. Kuna kostja arvates on hageja esitanud kostja vastu alusetu ja tõendamata nõude, siis taotleb kostja, et kohus näeks menetluskulude jaotuses ette hageja kohustuse kanda enda ja kostja menetluskulud, sealhulgas kostja lepingulise esindaja kulud seaduses sätestatud ulatuses. Kostja leiab, et TsMS 162 lg. 4 ei kuulu selles asjas rakendamisele. TsMS § 162 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ja TsMS § 173 alusel menetluskulude jaotus kindlaks määrata kohtuotsuses selliselt, et kostja lepingulise esindaja kulud kannab hageja ning et need mõistetaks hagejalt välja rahalise kindlaksmääramise korral kohtu arvates põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnistaja T.L ütluste kohaselt auto osteti 2005.a. augustis. Siis oli autol probleem õliga ja T viis auto Soome. Siis, kui auto Soomest tagasi tuli ja tunnistaja hakkas Kiviõlli sõitma, jäi auto Kiviõli tee peale. Tunnistaja ütleb, et tema helistas kohe T ja T ütles, et auto on automaatkäigukastiga ja seda on vaja pukseerida. Puksiiri leidmiseks helistas ta oma tuttavale T R ’ile, kes omakorda helistas V A . T.R teatas, V A ei saa kohe tulla ja andis numbri, et tunnistaja ise helistaks V A , et ta tuleks ja pukseeriks auto ära. A.V ’ga oli teenuse hinnast juttu, pidi maksma 700 krooni. Tunnistaja ütleb, et tuli õhtul koju, pidas T läbirääkimisi, mis edasi teha, ning ütles ka T , et V A on tegelenud selliste asjadega ja et ta võiks autot vaadata. T andis selleks loa. Auto pukseerimisest nädala jooksul sõitis tunnistaja koos T.R ’iga A.V juurde läbirääkimisi pidama. Pärast läbirääkimisi pooleteise nädala möödudes viis tunnistaja auto V A juurde ja A pidi alles vaatama üle, mis autol viga on. Tunnistaja ütleb, et auto jäi algul välja aga hiljem autot enam väljas polnud. Kui ta käis autot garaažis vaatamas, oli autol kapott lahti, autost ei olnud midagi välja võetud, aga A.V pidi võtma. Tunnistaja ütleb, et käis A V juures koos T.R ’iga ning sai ka teada, mis autol viga oli, et jahutussüsteemis ning plokikaanes pidi viga olema. Tunnistaja ütleb, et tema ise auto juures ei käinud ja kuna ta ise ka nendest asjadest midagi ei jaga, siis küsis ta, kas V A saab seda ise parandada. A V ütles, et ikka saab 9 parandada. Siis tunnistaja helistas T ja küsis, kas T l on nõus sellega, et A hakkab autot parandama, ja andis kohe telefoni A.V ’le edasi, et nad omavahel räägiksid. Kõne lõppedes sai tunnistaja A.V jutust aru et Vee hakkab autot tegema. Maikuu lõpuks pidi olema auto üle vaadatud, et siis vajalikud osad osta. Maksmine pidi toimuma maikuu lõpus, kui T Soomest tuleb, ja A V pidi need jupid ise hankima. A.V ga oli kokku lepitud, et tunnistaja helistab talle 17.05. uuesti. Selleks ajaks pidi A V seoses autoga olema Tallinnas käinud. Mis edasi pidi saama, sellest juttu ei olnud, aga plaan oli auto remontida ja maha müüa, kuna see oli ka varem katki olnud. 17.05.tunnistaja helistamise peale selgus, et autot enam ei ole. See oligi põlengu päev. Tunnistaja ütleb, et võttis auto ARK-ist arvelt maha, sest auto oli vaja Emeks’isse viia. Selleks oli omaniku volikirja vaja ja T volikiri faksiti töö juurde. Maikuu lõpus oli T ja A.V ’l omavahel jutuajamine. Siis T ütles, et räägivad A.V ’ga hiljem, siis, kui on selge, mis põlengu põhjustas. Paar kuud hiljem suhtlesid T ja V A uuesti, kuid tunnistaja ei tea, kas milleski kokku lepiti, sest T palus tunnistajat selle asja ajamisest eemale hoida ning lubas ise asjaga tegeleda. V A elukaaslane ütles, et oleks pidanud kohe kohtusse pöörduma ja et neilt pole midagi saada. Tunnistaja kinnitab, et A.V le ei ole midagi makstud. Tema tellis puksiiriteenuse ja esialgu oli A.V ’ga kokkulepe, et masin üle vaadata ja A.V elukohta toimetada. Remondi tegemise leppisid kokku T ja A.V telefoni teel ja see toimus tunnistaja teistkordsel viibimisel A.V juures. Summast juttu ei olnud. Tunnistaja H T ütleb, et tema läks A.V juurde, et oma autot remontida, kuid kanali peal seisis ees tumedat värvi BMW. Kelle masinaga tegu oli, tunnistaja ei tea, kuid nägi, kui A.V võttis sellel autol plokikaane maha. See oli sodi täis. A.V tegi selle lapiga puhtaks, siis oli näha kaks pragu kaane sees. A.V siis helistas kellelegi ja ütles, et auto vajab kap.remonti ning tema ei saa midagi teha, et auto tuleb ära viia. Tunnistaja ütleb, et tegeleb autodega aastaid ja teab, et plokikaant saab parandada ainult uue terve plokikaane panemisega ja kodus ei saa seda parandada. Tunnistaja ütleb, et käis ka tulekahju toimumise päeval kostja juures, BMW seisis ikka kanalil. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, tulenevalt hagiavaldusest, kuulanud ära poolte seletused, tunnistajate ütlused, poolte esindajate selgitused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas: 1) hagiavalduse kohaselt seisneb hageja õiguste rikkumine temale kahju tekitamises tema omandis olnud sõiduki hävimisega kostja elukohas toimunud tulekahjus. Nõude õigusliku põhjendusena tugineb hageja
§-le 635, väites et poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping hageja auto remondiks ning selletõttu kostja kannab töövõtjana vastutust
2 kohaselt juhusliku hävimise riisikot kuni töö valmimiseni. Seega pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel oli olemas töövõtuleping ja kas kostja vastutab hagejale kahju tekkimises lepingulisel alusel. 2) vaidlust pole selles, et sõiduauto BMW kuulus hagejale, hageja auto oli kostja juures, et kostja saaks teha kindlaks auto rikke, kostja majapidamises toimus põleng, milles hageja auto hävis, ja et auto on viidud lammutusele. Kas või millise summa sai hageja lammutusele viidud metalli eest, pole teada. TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid või vastuväiteid. Kohus leidis, et hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja väited on seosetud, paljasõnalised ega ole kooskõlas seadusega nagu näiteks hagiavalduses märgitud järeldus, et „Sisuliselt oli poolte vahel sõlmitud
635 viidatud suuline töövõtuleping hageja auto remondiks, sest vastasel juhul ei olnud hagejal mingit põhjust oma auto kostja juurde lasta viia“ või kohtuistungil väidetu, et „Hageja auto oli kostja juures, kuigi ta seda ei remontinud. T.T tellis oma autole remondi, kuid seda ei tehtud, kuna tulekahju tuli vahele.“ Kostja on oma vastuväiteid sedavõrd piisavalt ja põhjalikult esitanud nii kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil, mistõttu kohus, toetades kostja põhjendusi, neid siinkohal ei korda, kuid peab piisavaiks arvestada hagi rahuldamata jätmisel.
kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool või lepingupooled kohustuvad midagi tegema. Seega peab olema lepingu sõlmimiseks mõlema poole sellekohane vastastikune tahe. Hagiavalduses on selgelt kirjeldatud ja seda kinnitavad nii pooled kui ka tunnistaja T.L , et tegelikkuses oli sõlmitud suuline kokkulepe T.L ja kostja vahel auto pukseerimiseks ja pärast ka auto ülevaatamiseks autol tekkinud rikke väljaselgitamise eesmärgil. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kostja oleks sellist tahet väljendanud, et ta hakkab autot remontima ka pärast seda, kui ta on rikke avastanud. Vastupidi, kostja kinnitab ja seda tõendab tunnistaja H.T , et avastatud riket ei oleks olnud võimalik kõrvaldada kodustes tingimustes. Hageja kostja sellekohast väidet ümber ei lükanud. T.L tunnistusest tuleneb, et ajal, mil ta andis telefoni üle kostjale, et kostja ja hageja saaksid omavahel rääkida, ei olnud veel viga avastatud, ning poolte vahel käis jutt sellest, et kui viga selgub, siis maikuu lõpus, kui hageja tuleb Soomest koju, saab otsustada, milliseid osi osta ja et siis saaks ka maksta. Hagiavalduse kohaselt toimus see jutuajamine maikuu esimesel nädalal, kui T.Leiaru käis A. V juures saunas. Seega polnudki võimalik, et pooled oleksid remontimise suhtes mingi lepingu telefonitsi sõlminud enne, kui viga oli avastatud, ja seda ei saanud nad teha ka suuliselt kohtumisel, sest selleks ajaks, kui hageja Soomest tuli, autot enam polnud. Lepingu osapoole tahe eeldab alati ka mingit alust ehk motiivi. Ei leidnud tõendamist, et kostjal oleks auto remontimiseks mingi motiiv olnud. Küll väljendas kostja motiivina oma hea tuttava T.R ’i soovi, kuid ainult selleks, et teha kindlaks auto rike tulenevalt T.L palvest. Seega on võimalik järeldada, et kui oligi mingi leping, siis oli neist üks A.V ja T.L vahel auto pukseerimiseks, mis kostja poolt täideti, ja teine A.V ja T.L vahel auto rikke väljaselgitamiseks, mis samuti kostja poolt täideti. Vastupidist hageja ei tõendanud ega ka väitnud, et T.L poleks võinud selliseid kokkuleppeid sõlmida. Kummagi lepingu osas tasu pole makstud ja seda pole ka küsitud, kuigi
1 kohaselt tellija peab töövõtjale töö eest tasuma ka juhul, kui töö hävib või kahjustub pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale. See omakorda kinnitab kostja motiivi, et ta nõustus T.L auto üle vaatama oma tuttava T.R ’i palvel.
kohaselt tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli t kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. T.L ega ka T.T ei kummutanud kostja väidet, et kostja telefoni teel teatas, et viga on avastatud, tema seda kodustes tingimustes kõrvaldada ei saa ja palus auto ära viia nädala jooksul või anda korraldus, kuhu auto transportida. Seega tuleb lugeda töö tehtuks ja ka vastuvõetuks. Auto suhtes mingeid korraldusi ei antud ja seda hageja ilmselt ka ei soovinudki teha, sest hageja ise kinnitas, et ta ei usalda töökodasid ning selletõttu oleks ta soovinud, et A.V oleks autot remontinud, sest siis oleks saanud T kostja tegemisi ka kontrollida. Samas T.L tunnistajana ütles, et ta neist autoasjadest midagi ei jaga ja et auto remontimise tegelik eesmärk oligi hoopis see, et auto korda teha ja siis maha müüa, sest auto oli korduvalt katki. Sellest tunnistusest järeldub, et kuigi oli teada, milline rike autol avastati, jätsid T.T ja tema elukaaslane auto kostja juurde, võttes sellega endale ka vara juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko. Viidatud
sätestab juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ja selle paragrahvi lg. 2 kohaselt töövõtja kannab juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, kannab 11 töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Järelikult ei saa kostja ka kahju eest vastutada
2 alusel.
3 kohaselt, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Mingeid muid pakkumisi ja nõustumisi või tegusid kumma tahes, kas hageja või kostja poolt ei tõendatud. Seega ei leidnud tuvastamist, et poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping
1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
1 järgi, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Kuna töövõtulepingu olemasolu poolte vahel tuvastamist ei leidnud, ei järgne ka lepingulist vastutust ja hagi kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Hageja viidatud
4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
3 järgi võib igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral võis isik kahju tekkimise põhjustada.
2 kohaselt kahju hüvitamiseks kohustatud isik vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud. Ei leidnud tõendamist, et kostja oleks olnud tulekahju tekkimises süüdi või et auto hävimine oleks olnud kostja tegevuse otsene tagajärg. Kuna tulekahju toimumise osas vaidlust pole, jätab kohus tähelepanuta põlengut tõendavad dokumentaalsed tõendid. Kuna hagi jääb rahuldamata tervikuna, siis kohus nõutava summa põhjendatust ei käsitle. Kuigi kahju hüvitisena ei ole põhjendatud nõuda auto ostusummat, ei nähtu seda summat ka ühestki tõendist. Selgusetu on auto tegelik väärtus selle hävimise ajal, samuti summa, mida saadi auto lammutusel. Hageja ei lükanud ümber kostja selgitust auto remondi eeldatava maksumuse kohta. Samas nii hageja kui ka tunnistaja T.L ütlustest ilmneb, et tegemist oli tehniliselt mittekorras sõiduautoga. Hageja teatel autol varakindlustust polnud. Hageja tehnilist ekspertiisi ei soovinud teha. Seega on kahjusumma tõendamata. Pole õige hagiavalduses esitatud väide, et hageja ei saanud autot kasutada, sest töötas Soomes. Autodokumendis on kasutajatena märgitud hageja elukaaslane T.L ja hageja vend T T . Hageja ise kinnitas, et auto oli samuti Soomes ja seal kasutasid autot nii hageja kui ka tema vend T T . T.L tunnistas, et auto toodi Soomest tagasi ja juba tema esimesel sõidul Kiviõlli jäi auto teele. Seega pole õige ka hageja see väide, et autoga sõitiski enamuses T.L . TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 8 750 krooni. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Järelikult jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. TsMS 162 lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kostja on palunud jätta kostja kohtuvälised kulud hageja kanda, summat pole esitatud. Kohus leidis, et kostja menetluskulud tuleb jätta kostja enda kanda tulenevalt asjaolust, et kostja on andnud hagejale mõningast lootust kahju hüvitada. Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid nagu oleks ta lubanud hagejale teise auto tuua või nagu poleks ta kunagi lubanud midagi hüvitada. Vastupidi, kostja kinnitas, et ta 12 lootis kompromissile. Seega on kostja andnud hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks. Kokkuvõttes tuleb seega menetluskulud jätta poolte endi kanda. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus kohaldas
MS § 144, § 162, § 173, § 230, § 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik /allkiri/ S.Tooming Ärakiri õige Nooremreferent I.Golubev Kohtuotsus jõustus 04. augustil 2008.a Nooremreferent I.Golubev 13 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.