Tsiviilasi nr 2-07-26298 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juuni 2008. a. Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasj
§ 11kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.
juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 112 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi võis õiguskaitse viisiks olla muuhulgas ka kahju hüvitamise nõudmine ja kohustusele täitmisele sundimine. Kostja ei arvesta sellega, et kehtinud TsK § 116 järgi algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seadusega võis hagemisõiguse tähtaja tekkimiseks näha ette muu aja. Kindlustuslepingust tulenevalt oli hageja esmane kohustus teatada liiklusõnnetuse toimumisest. Selle kohustuse hageja ka täitis. Hageja nõudis ka liiklusõnnetuse tõttu enda sõidukile tekitatud vigastuste parandamist, kuid kostja õiguseellasest kindlustusandja selle soovi täitmisega ei kiirustanud, viidates käimasolevale kriminaalmenetlusele. Kostja ei ole teinud vastavat otsust, milles oleks keeldunud hagejale kahju hüvitamisest. Kuivõrd kostja pole teinud vastavat otsust kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks ning kahju lubati suuliselt hüvitada peale positiivset kohtulahendit kriminaalasjas (kus pidi selguma, kes on liiklusõnnetuses süüdi), siis polnud ka hagejal otsest põhjust arvamuseks, et tema õigusi kostja poolt rikutakse. Seega pole kostjal alust väita, et hageja oleks viivitanud enda õiguste kaitsmisega. Kuivõrd hageja pole viivitanud, siis kehtinud TsK kohaselt ei hakanud tema suhtes ka aegumine kulgema. Vaheotsuse tegemise vastu hagejal midagi olla ei saa, see on mõlema poole huvides. Hageja leiab, et kostja pole esitanud konkreetset kuupäeva, millest alates tema aegumistähtaja kulgu hakkas arvestama. Kostja pole põhjendanud, miks tuleks aegumistähtaja kulgemist hakata lugema Ringkonnakohtu 07.04.2003 jõustunud otsusest. Sellega kostja aga kaudselt ka ise kinnitab hageja väidet, et aegumine ei alanud, peatunud ega ka katkenud enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 115 järgi.
§ 9
lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
- juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
- juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
- juulit
- Seega kuulub kohaldamisele ikkagi VÕS § 475 lg 2, millele hagis tugineti. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesoleval juhul on kostja esitanud 10.12.2007 kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu nõude, milles palub kostjalt välja mõista 27.08.1998 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud varakahju summas 75 000 krooni ja kohtuvälise menetluskulu. 4
(6)Tsiviilasi nr 2-07-26298 Nõude aluseks oleva liiklusõnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lgs 1 sätestati liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused ning nimetatud sätte kohaselt oli kindlustusandjal muuhulgas õigus kahju hüvitamisest keelduda juhul, kui kahju hüvitamine oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Liikluskindlustuse seaduse § 27 lg 8 kohaselt oli varakahju kannatanul õigus nõuda selle kahju hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta teatati LKS §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sama põhimõte tulenes LKS § 28 lg-st
- Kohus, tutvunud esitatud hagiavaldusega ja tõenditega, tuvastas, et antud juhul on hageja pöördunud alles 23.02.2007 päringuga Eesti Liikluskindlustuse Fond’i poole seoses tekkinud varakahju hüvitamisega. Hageja sõnade kohaselt pöördus ta kindlustusandja poole 5 päeva jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist ja taotles liiklusõnnetusega tekitatud kahju korvamist, kuid esitatud tõenditest ei nähtu nimetatud asjaolu toimumist. Tähtajad liikluskahju vabatahtlikuks hüvitamiseks on sätestatud LKS §-s
- Kannatanu huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse LKS §-s
- Selle paragrahvi kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-111-00 on öelnud, kuna liikluskindlustuse seadus ei kehtesta oma õiguste kaitseks hagi korras kohtusse pöördumisel lühendatud aegumistähtaega, siis kehtib TsÜS §-is 113 sätestatud üldine aegumistähtaeg. Seega on LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud tähtajad kindlustusandjale kindlustushüvitise taotluse esitamise tähtajad mitte hagi aegumise tähtajad (RKTKo 3-2-1-170-00). Kuna pooled ei ole selgesõnaliselt avaldanud põhjendatud seisukohta aegumise alguse suhtes, siis kohus tuginedes esitatud dokumentidele, milledest ei nähtu aegumistähtaja varasemat algust, võtab aluseks Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsuse kriminaalasjas nr 2-1-97/2003, mis jõustus 07.04.2003 ja milles kohus mõistis hageja õigeks talle esitatud süüdistuses kõnesoleva liiklusõnnetuse põhjustamisega seoses. Nimetatud otsuse jõustumisel pidi hageja hiljemalt olema teadlik, et ta õigusi on rikutud ja kes on kohustatud hüvitama talle liiklusõnnetusega tekkinud varakahju. Seega tuginedes TsÜS §-le 116, mille kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest, arvestab kohus antud juhul aegumistähtaega alates mainitud kohtuotsusest. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Seega oleks enne
- juulit
- a kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga.
§ 9
lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
- juulit
- a tekkinud aegumata nõuetele. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus analüüsib siinkohal ka hageja seisukohta, et vastavalt
§ 9lg-le 1 kuulub kohaldamisele VÕS § 475 lg 2.
Kuna kohus esitatud tõenditest lähtuvalt ei ole tuvastanud, et hageja oleks teatanud kindlustusandjale oma nõudest tema vastu 5 päeva jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist nagu hagiavalduses märgiti ega ka vahetult pärast Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsuse kriminaalasjas nr 2-1-97/2003 jõustumist, siis antud juhul ei rakendu VÕS § 475 lg 2. 5
(6)Tsiviilasi nr 2-07-26298 VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Sama tähtaja sätestab ka praegu kehtiv LKS § 42, mille järgi on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Seega kannatanu nõue liikluskindlustuse kindlustusandja vastu aegub siis, kui aegub kannatanu nõue kahju tekitaja vastu. Kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu suunatud nõude aegumistähtajad on sätestatud eelkõige TsÜS §-s
- Antud juhul tulevadki kohaldamisele nii LKS kui TsÜS sätted kahju hüvitamise osas, kuna tegemist kohustusliku tavalepingu poliisiga. Lähtuvalt eelpool öeldust järeldub, et hageja nõue aegub siiski kolme aastaga, mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema kohtu poolt eelnevalt toodud põhjendustel alates Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates. Seega pidi hageja tulenevalt TsÜS § 150 lg-st 1 oma nõude kostja vastu esitama hiljemalt 07.04.
- Seega lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja esitatud liiklusõnnetusega põhjustatud varakahju nõue on aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud. Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele hagile esitatud muid vastuväiteid (Riigikohtu 11.12.
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02). TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Hannes Olev kohtunik 6
(6)