← Eesti

3-07-2542/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Lilianne Aasma, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2008.a., Tallinn Haldusasja number 3-07-2542 Haldusasi A.D kaebus Murru Vangla toimingu – kaebaja paigutamine kambrisse koos kahe isikuga, kellel olid põetud hepatiithaigused ning kellest üks põeb HIV haigust – õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13.02.2008.a. otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.D apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22.04.2008.a. (kinnine kohtuistung) Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.D Vastustaja: Murru Vangla, esindajad Janika Roosileht ja Meeli Maiorov RESOLUTSIOON Jätta A.D apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.02.2008.a. otsus haldusasjas nr 3-07-2542 muutmata. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 15.05.2008.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. A.D esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste Murru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks: 1) kaebaja paigutamine ja hoidmine suitsetavate kinnipeetavatega ühes ruumis; 2) kaebaja paigutamine ja hoidmine ühes ruumis kahe kinnipeetavaga, kes on nakatunud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni määratletud haigustesse; 3-07-2542 3) kaebaja paigutamine ja hoidmine alates 03.12.2007.a. ruumis, mille valgustus ja üldsanitaarne seisund ei vasta nõuetele (ruumis on rotid või hiired); 4) televisiooni- ja raadiosaadetele ning raamatukogule/internetile ligipääsu takistamine; 5) kaebajale vangistusega seonduvate õigusaktide tutvustamata jätmine. Nõuet tunnistada õigusvastaseks kaebaja paigutamine ja hoidmine ühes ruumis kahe kinnipeetavaga, kes on nakatunud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni määratletud haigustesse, põhjendas kaebaja järgmiselt. 05.12.2007.a. paigutati kaebajaga ühte kambrisse kaks süstivat narkomaani väidetavalt vangistusseaduse § 8 lg-st 2 tuleneval põhjusel. Mõlemad isikud on suitsetajad ja nakatunud B- ja C-hepatiiti ning üks neist ka HIV-i. Kaebaja on terve. Mõlemad isikud kinnitasid oma tervist puudutavaid andmeid ka kirjalikult ja ühe kinnipeetava kohta on ka siseministri käskkiri, mille kohaselt on tegemist viirusekandjaga. Paigutades kaebajaga kokku nimetatud isikud, rikkus vangla kinnipeetava paigutamise ja eraldihoidmise printsiipi, arvestades vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 ja lg 2 sätteid. Viibides koos suitsetavate ja haigustesse nakatunud isikutega, on ohus kaebaja elu ja tervis. Alates 13.12.2007.a. viibib kaebaja kambris üksinda. Kohtuistungil lisas kaebaja, et põhjendatud huviks on preventiivne huvi ja soov esitada kahjunõue. Kui samas ruumis viibivad isikud on haiged, siis võib kaebaja samuti nakatuda. Sellised isikud kasutavad teiste nõusid ja asju ning kui kaebaja ei luba oma nõusid teistele, siis tekib tüli. Kui haige kinnipeetav vigastab ennast, siis võib kaebaja teadmatult kokku puutuda nende isikute verega või muude kehavedelikega, eriti, kui tal endal on ka väike kriimustus ning viirus sattub ka kaebaja verre. Seetõttu on kaebaja pidevalt pinges ja mures oma tervise pärast. Põhiseaduse § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Need kaks kinnipeetavat paigutati temaga ühte kambrisse väidetavalt julgeoleku kaalutlustel, kuid kaebaja viibis kambris vastuvõtuosakonna kinnipeetavana. Need kinnipeetavad lõhkusid metallist aknavõrku, millega nad oleksid võinud vigastada oma käsi, mis oleks omakorda seadnud ohtu kaebaja tervise. Kui vangla leiab, et ta võib paigutada ühte kambrisse haiged ja terved, siis peab vangla instrueerima, kuidas nakkus levib ja kuidas selliste isikutega tuleb käituda.
  3. Vastustaja Murru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja viibis B- ja C-hepatiiti põdenud isikute ja HIVi kandjaga ühes kambris ajavahemikul 05.12.-13.12.
  4. Vanglal puudub õigus kinnipeetava loata avaldada kinnipeetava tervisega seonduvaid andmeid, kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja kt Krista Partsi 31.12.2007.a. vastuse kohaselt võib kinnipeetav A. D olla isiklike hügieeninõuete täitmisel ühes kambris isikutega, kes on põdenud B- ja Chepatiiti ning kes on HIV-positiivne. Vanglates ei paigutata HIVi põdevaid isikuid eraldi HIVi mittepõdevatest isikutest ainuüksi sellel põhjusel (Justiitsministeeriumi 31.07.2007 kiri nr 4-206/8048). Kaebaja võis olla ühes kambris kinnipeetavatega, kuna mõlemad olid B- ja Chepatiidi läbi põdenud, vastava ravikuuri saanud ja ei ole nakkusohtlikud.
  5. Tallinna Halduskohtu 13.02.2008 otsusega rahuldati A. D kaebus järgmistes nõuetes: kaebaja hoidmine suitsetajatega ühes kambris; tema paigutamine kambrisse, mis ei vastanud ettenähtud tingimustele valgustuse osas; tema ilma jätmine õigusest tutvuda õigusaktidega; vangla keeldumine juurdepääsuks internetile. Kohtuotsusega jäeti rahuldamata kaebus nõudes tunnistada õigusvastaseks Murru Vangla tegevus kaebaja paigutamisel kambrisse koos kahe isikuga, kes olid põdenud hepatiithaiguseid ja kellest üks põeb HIVi. 2

(8)3-07-2542 Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja viibis ühes kambris kahe kinnipeetavaga, kellel oli tuvastatud hepatiit ja ühel neist lisaks HIV–positiivsus. 31.12.2007.a. väljastatud Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja kt K. Partsi vastusega on tõendatud, et kaebaja võis viibida ühes kambris koos kahe kinnipeetavaga, kuna tõendist nähtub, et B-ja C-hepatiit oli neil isikutel kaebajaga ühte kambrisse määramise ajaks läbi põetud. Asjaolu, et kinnipeetavad ise avaldasid kaebajale, et nad on viirusohtlikud hepatiidi tõttu, on isikute enda eksitav seletus. Vastava hinnangu ja tõendi on pädev andma vangla selle ala spetsialist. Kohus uuris vastustaja esitatud Justiitsministeeriumi 31.07.2007.a. vastust nr 4-2-06/8048, kohtupraktikat ja kehtivat seadusandlust ning nõustus vastustajaga, et vangla ei saanud kaebajale teha teatavaks kahe kinnipeetava terviseandmeid isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 3 p 3 alusel. Kuna kaks kinnipeetavat ise avaldasid kaebajale oma terviseandmed, siis sai kaebaja neist teada. Hepatiidi suhtes olid kaks kinnipeetavat saanud ravi ja pädevad isikud olid informeeritud ohtudest. Kaebaja väide, et tegemist on süstivate narkomaanidega, ei ole leidnud kinnitust. EIÕK 07.01.2003.a. otsus Younger v Ühendkuningriigid ja 14.03.2002.a. otsus Paul ja Audrey Edwards v Ühendkuningriigid, ei anna õigustust järeldada, et HIV-positiivsed isikud tuleks lugeda automaatselt ohuallikateks, kes kuuluvad eraldamisele teistest kinnipeetavatest. Sotsiaalministri 31.10.2003.a. määruse nr 123 p 13 kohaselt HIV-positiivset ei isoleerita ja HIV-tõve hilisstaadiumis vajab haige hospitaliseerimist kliinilistel näidustustel. Punktides 57, 58, 59 märgitakse, et viirushepatiitide A,B,C haiged isoleeritakse nakkuse ilmnemisel. Käesolevalt nähtus, et haiged olid saanud ravi ja tõrjeüritused olid juba läbi viidud. Kinnipeetavaid vaktsineeritakse kavakohaselt ja kaebaja on tervisekaardist nähtuvalt palunud vaktsineerimist. Meetmed on rakendusele võetud tulenevalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest. Vabariigi Valitsuse 07.12.2005.a. korraldusega nr 771 on vastu võetud riiklik HIV ja AIDS strateegia aastateks 2006-2015 ja riiklik HIV ja AIDS strateegia 2006-2015 tegevuskava aastateks 2006-2009 ning otsus HIV ja AIDSi valitsuskomisjoni moodustamise kohta. Koolitus vanglates viiakse läbi Maailma Terviseorganisatsiooni programmi alusel ja vaidlust ei ole küsimuses, kas meditsiiniline ja vangla pädev personal läbis koolituse. Murru Vanglas on vastavalt MTÜ Convictus eestvedamisel 2002. aastast abistatud HIV nakatunute eneseabigrupi tööd. Kohtul ei ole andmeid, et kinnipeetavad, kellega kaebaja oli ühes kambris, ei ole ettevalmistatud käitumise ja hügieeniküsimustes. Seega peab vangla jälgima, kas need isikud ise peavad kinni nõuetest, mis neile seati meditsiiniosakonna poolt. Kaebajale tuleneb hügieeni järgimise kohustus vahetult juba vangla kodukorrast ja vangistust reguleerivatest õigusaktidest. EL Ministrite Komitee on Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 15 p b raames tuletanud vajaduse kinni pidada oma soovitustest, sh soovitusest nr R
(93)6, mis käsitleb nakkushaiguste, sealhulgas AIDSi ohjet vangistuse tingimustes. Soovitusest nr R
(98)7 tuleb järeldada, et nakkushaiguste, so eelkõige HIV-nakkuse, AIDS-i, tuberkuloosi, hepatiidi puhul isoleeritakse vaid nakkusohtlik haige juhul, kui sama võtet oleks kasutatud samadel meditsiinilistel põhjendustel väljaspool vangla keskkonda ja HIV-postiivsete isikute suhtes ei tohiks kavandada mingis vormis eraldamist. HIVi puhul tuleb haige isoleerida siis, kui ta ise vajab kaitset seotult teiste infektsiooni ohtudega ja nende immuunsüsteem on tõsiselt kahjustatud. Väljaspool vanglatingimusi ei isoleerita teistest HIV-positiivseid isikuid, seega ilma märgatava põhjuseta ei saa neid isikuid kohelda teistmoodi ka vangla tingimustes. Seega HIV-positiivse isiku ja hepatiidi läbipõdenud isikute paigutamine kaebajaga ühte kambrisse antud tingimustel ei olnud keelatud, mis ei tähenda, et vangla ei peaks nende isikute käitumist edaspidiselt prognoosima ja hindama vajadusel ümber, kas oht võib tekkida ebaõigete käitumisharjumuste tõttu. 3
(8)3-07-2542 ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. A.D apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja uue otsusega rahuldada kaebus täielikult. Kaebajale tulenes oht kahe temaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetava käitumisest (aknaresti lõhkumine jms). Need kinnipeetavad eraldati eluosakonnast VangS § 8 lg 2 alusel, et vältida nende õigusvastast käitumist ja paigutati hiljem VangS § 69 alusel kinnisesse kambrisse, mis tõendab, et nende isikute käitumine ei ole õiguspärane ja prognoositav. Neid isikuid paigutati tihti ühest kambrist teise. See oleks pidanud olema vanglale piisav signaal nimetatud isikud teistest eraldada. Kuna ühe kinnipeetava kohta on siseministri käskkiri, milles kirjeldatakse võimalikku ohtu tema poolt Eestis viibivatele inimestele, siis arvas kaebaja, et see oht võib laieneda ka temale. Kohus leidis, et ei ole tõendatud, et kaebajaga ühes kambris viibinud isikud on süstivad narkomaanid ja et nad mõlemad on B- ja C-hepatiidi läbi põdenud, mistõttu ohtu ei ole. Kinnipeetaval ei ole võimalust esitada kohtule kirjalikke tõendeid, kas tegemist on süstivate narkomaanidega või mitte. Uurimisprintsiibist lähtuvalt oleks pidanud kohus seda ise tegema ja nõudma välja nimetatud isikute isiklikud toimikud. Vastupidiselt kohtu arvamusele leiab kaebaja, et isikutega, kes on B- ja C-hepatiidi läbi põdenud, ei saa tervet isikut koos hoida. B-hepatiidi vastu on kaebaja nüüdseks vaktsineeritud, kuid C-hepatiidihaige jääb ohtlikuks viirusekandjaks kogu eluks ja selle vastu vaktsiini ei ole. Toimikus puuduvad tõendid, et kaebajaga ühes kambris olnud kinnipeetavad on B- ja Chepatiidi läbi põdenud ja saanud vastavat ravi. Kohtutoimikus olev Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja kt K. Partsi vastus ei tõenda faktiliselt midagi ja on vastuolus tegelikkusega. Vastusest ei nähtu, kes on B- ja C-hepatiidi läbi põdenud ja jääb arusaamatuks, kas seep, mis on ainuke pesemisvahend kambris, tapab Bja C-hepatiidi viirust. Piiritust sisaldavaid desinfitseerivaid vahendeid on kinnipeetavatel keelatud kasutada. Nimetatud tõendil puudub allkiri ja registreerimisnumber. Kohus ei oleks tohtinud sellele tõendile tugineda. Lähtudes VangS § 11 oleks tulnud kinnipeetavate paigutamisel arvestada ka tervislikku seisundit. Tervet inimest ei saa seada sellisesse ohtu, et tema juurde kinnisesse kambrisse paigutatakse narkomaanid, kelle käitumine jätab soovida. Nimetatud isikute liikumist ja tegevust vanglas tuleks piirata lähtuvalt põhiseaduse §-st
  2. Üksnes HIVi kandjat, kes muud haigust ei põe, ei või isoleerida. Sellest sai kaebuse esitaja teada kohtumenetluse ajal.
  3. Vastustaja Murru Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustus halduskohtu järeldustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus analüüsib esmalt, kas B- ja C-hepatiidi läbi põdenud ning HIVi nakatunud isikute kinnipidamine koos tervete isikutega on üldse lubatav (I) ning kui see on lubatav, siis kas käesolevas vaidluses esineb asjaolusid, mis võisid tingida kaebaja ja väidetavalt nakkusohtlike isikute õigusvastase kinnipidamise ühes kambris 05.-13.12.2007.a (II). 4
(8)3-07-2542 I
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, mis puudutavad tervete ning nakkushaigusi põdenud ja põdevate kinnipeetavate hoidmist ühes kambris. Ringkonnakohus ei hakka selles osas halduskohtu põhjendusi kordama. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Kaebajale teeb eelkõige muret B- ja C-hepatiidiga seonduv. B- ja C-hepatiidi puhul on sarnane asjaolu, et viirust ei ole üldjuhul võimalik organismist täielikult eemaldada, seda saab vähendada tasemeni, kus see isikule enam kahjulik ei ole. Eeltoodu aga tähendab, et sõltumata sellest, kas hepatiit on välja ravitud või mitte, võib hepatiidihaigust põdenud isik kujutada endast teiste isikute jaoks terviseriski. B-hepatiidi vastu on võimalik end vaktsineerida, kuid C-hepatiidi osas vaktsiini ei ole. Samuti tuleb arvestada, et kõik isikud B- ja C-hepatiidi ravile ei allu, mistõttu ravikuuri läbimine ei garanteeri, et isiku ohtlikkus teistele kinnipeetavatele väheneb. Samas tuleb arvestada, et kuigi hepatiidi ravimine on keeruline ning pole alati tulemuslik, pole tegemist nakkushaigustega, mis nakkaksid tavapärase olmekontakti teel. B-hepatiit on nakkavam kui C-hepatiit, levides nii verega kui ka süljega, rinnapiimaga, spermaga ja tupevedelikuga. C-hepatiit nakatub üksnes vere kaudu, kuid samas piisab nakatumiseks vähesest verekogusest ning kuivanud veres püsib viirus kuni 3 kuud. Eeltoodud informatsioon tuleneb sotsiaalministri 31.10.2003 määrusest „Nakkushaiguste tõrje nõuded“ ning teabelehel www.hepatiit.ee toodud andmetest. nr 123
  3. Ringkonnakohus leiab, et kuna tavaühiskonnas hepatiidihaigeid pärast ravi saamist ühiskonnast ei isoleerita, pole vastavate piirangute sisseseadmine ka vanglates põhjendatud. Nakatumisest on võimalik hoiduda tavapäraseid hügieeninõudeid järgides, so enne sööki ja peale tualetis käimist käsi pestes ning oma hügieenitarbeid (nt habemeajamisvahendid, hambahari) teistele kasutada mitte andes. Kuigi erialakirjandusest ringkonnakohus sellekohast informatsiooni ei leidnud, on ringkonnakohus seisukohal, et pesemisel piisab tavalise seebi kasutamisest. Ka tavaühiskonnas ei kasutata üldjuhul enda pesemisel mingeid spetsiaalseid meditsiinilisi lahuseid, kuigi nakatumine erinevatesse haigustesse võiks toimuda nt ühistranspordis, sularahaga arveldades või avalikes kohtades ukselinke puudutades. Ringkonnakohtul puuduvad andmed selle kohta, et tavaliste pesuvahenditega enda pesemine ei oleks piisav nakatumiste ärahoidmiseks. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus ka kaebaja kartust, et kambris olevast seebist ei piisa, et hävitada enda pesemisel võimalikud hepatiidipisikud.
  4. Üks kaebaja juurde paigutatud kinnipeetavatest põdes muuhulgas ka HIVi. Apellatsioonkaebuses on kaebaja viidanud CPT standardi
  5. üldaruande punktile 56, mille kohaselt puudub meditsiiniline õigus eraldada tervetest inimestest HIV-positiivne inimene, kui ta on muidu terve. Kaebaja leiab, et kuni tema kambrikaaslane oli B- ja C-hepatiidi haige, siis ei saa teda pidada HIV-positiivseks inimeseks, kes on muidu terve. Toimikus on Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja kt Krista Partsi selgitus, millest nähtub, et kaebaja võib olla ühes kambris koos läbipõetud B- ja C-hepatiidiga ning HIVpositiivse inimesega. Asjaolu, et selgitusest ei nähtu, kes on need isikud, kes on B- ja Chepatiidi läbi põdenud, on seotud andmete delikaatsusega. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et vangla esitab selles osas kohtule õiget informatsiooni. Seetõttu leiab 5
(8)3-07-2542 ringkonnakohus, et halduskohus ei pidanud hakkama koguma täiendavaid tõendeid seoses kaebaja kambrikaaslaste tervisliku seisundiga ning nende raviga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja vastustajaga, et läbipõetud viirusnakkushaiguse puhul ei ole HIV-positiivse kinnipeetava teistest eraldamine põhjendatud. Kaebaja ei ole selgitanud, mil viisil seoses eeltooduga HIV-positiivse isiku nakkusohtlikkus suureneb.
  1. Apellatsioonkaebuses on esitatud vastuväited seoses eelviidatud Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja kt Krista Partsi selgitusega. Murru Vangla esitas apellatsioonimenetluses selgituse ka allkirjastatult vangla blanketil, varem oli see toimikus elektronkirjana. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on nõuetekohase tõendiga, mida kohus saab hinnata kogumis teiste asjas kogutud tõenditega.
  2. Arvestades eeltoodut, on ringkonnakohus seisukohal, et B- ja C-hepatiidi läbi põdenud ning HIVi nakatunud isikute kinnipidamine koos tervete isikutega on lubatud. II
  3. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas konkreetsete kinnipeetavate käitumises, kes kaebajaga ühte kambrisse pandi, esines midagi, mis võis muuta nende paigutamise kaebaja juurde õigusvastaseks. Nimelt on ringkonnakohus seisukohal, et kui viirusnakkushaigusi põdevad kinnipeetavad käituvad viisil, mis võib soodustada tervete kinnipeetavate nakatumist, ei tohi neid paigutada ühte kambrisse tervete isikutega.
  4. Kaks kinnipeetavat paigutati kaebaja juurde viitega VangS § 8 lõikele 2, so vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Asja arutamisel selgus, et nimetatud kaks isikut olid palunud ennast ise oma eluosakonnast ära viia seoses konfliktidega teiste kinnipeetavatega. Ringkonnakohus märgib esmalt, et asjaolu, kas kaebaja andis nõusoleku nende kinnipeetavate paigutamiseks enda juurde, ei mõjuta vangla tegevuse õiguspärasust. Kaebajal puudus informatsioon, kellega on tegemist ning milline on nende tervislik seisund. Asjakohane ei ole kaebaja märkus selle kohta, et kahe kinnipeetava näol oli tegemist süstivate narkomaanidega. Kambris nad narkootikume ei tarbinud, mistõttu ei saanud suureneda neist tulenev nakkuslik oht kaebaja jaoks.
  5. Kaebaja juurde paigutatud kinnipeetavatest tuleneva ohu hindamisel pidi vangla nende kinnipeetavate nakkusohtlikkusest lähtuvalt arvestama, et neid oli korduvalt viidud ühest kambrist teise, ka kaebaja juurde paigutati nad VangS § 8 lõikele 2 tuginedes
  6. eluosakonnast. Vastustaja esindaja poolt halduskohtu istungil antud selgitusest (tl 141) nähtub, et vanglaametnikud ei olnud kahe kinnipeetava tervislikust seisundist teadlikud. Nimelt ei teatata ametnikele kinnipeetavate haigustest, et ametnikel ei tekiks haigetesse kinnipeetavatesse negatiivset suhtumist, nt keeldutakse võtmast haiget oma blokki. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus vanglaametnikud ei ole informeeritud kinnipeetavate tervislikust seisundist ohtlike nakkushaiguste osas, võib ohustatud olla nii ametnike enda kui ka teiste kinnipeetavate tervis. Samas ei saa vanglaametnike teavitamine andmete delikaatsuse tõttu olla rutiinne. 6
(8)3-07-2542 Justiitsministeerium on 31.07.2007.a. edastanud kõigile vanglatele juhendi seoses vanglaametnike õigusega teada kinni peetava isiku tervislikust seisundist. Sellest nähtuvad isikuandmete kaitse seaduse § 14 lg 3 punktile 2 ja võlaõigusseaduse § 768 lõikele 2 tuginedes järgmised põhimõtted: vangla meditsiinitöötajatel on õigus väljastada vanglale informatsiooni kinni peetava isiku tervisliku seisundi kohta; vanglal võib olla vajalik ja põhjendatud saada informatsiooni kinni peetava isiku tervisliku seisundi kohta (nt ümberpaigutamistel, vägivaldsete kinnipeetavate puhul); info avaldamine peab toimuma vaid erandjuhtudel (nt kui kinnipeetava enda, teiste kinnipeetavate või vanglateenistujate tervis võib sattuda ohtu).
  1. Asjaolu, et vanglaametnikud ei saanud vastava informatsiooni puudumisel arvestada haigete kinnipeetavate kaebaja juurde paigutamisel sellega kaasnevat võimalikku terviseriski, ei tähenda, et kinnipeetavate paigutamine oleks olnud õigusvastane. Õigusvastasusega oleks tegemist juhul, kui terviserisk ka faktiliselt esines. Kaebaja juurde paigutati kaks kinnipeetavat küll tuginedes VangS § 8 lõikele 2, kuid mitte neist tulenevast ohust tingituna, vaid põhjusel, et nad ise tunnetasid enda suhtes ohtu. Teistele kinnipeetavatele ohtlike isikute paigutamine kaebajaga ühte kambrisse oleks olnud õigusvastane juba nende isikutest tulenevatest terviseriskidest sõltumata. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kahe kinnipeetava paigutamine kaebajaga ühte kambrisse ei olnud õigusvastane põhjusel, et nad olid B- ja C-hepatiiti põdenud ning üks neist oli HIV-positiivne. Toimikus on kaks kaebaja märgukirja (tl 73 ja 78-79), mis on koostatud vastavalt 06.12.2007.a. ja 10.12.2007.a. Esimeses neist märgib kaebaja, et pole õige hoida temaga koos ohtlike viirusekandjaid ning ka teises märgukirjas asub kaebaja seisukohale, et viirusekandjad võivad ohustada tema tervist. Kummaski märgukirjas ei ole viiteid kahe kinnipeetava sellisele käitumisele kambris, mis võiks nakkuse levikut põhjustada (nt enesevigastamine, kaebaja ründamine). Kuigi toimikus puuduvad selged andmed, millal need märgukirjad vanglaametnike kätte jõudsid, ei sisaldu nendes informatsiooni, mis oleks pidanud panema vangla kinnipeetavatest tulenevat terviseriski ümber hindama.
  2. Nakkusohtlike kinnipeetavate kaebaja juurde paigutamisega seoses on kaebaja esile toonud veel kambris aknatrellida taga oleva metallvõrgu lõhkumise nende poolt ja sellest tuleneva enesevigastamise võimaluse. Inspektor-kontaktisik Reet Liivi 27.01.2008.a. ettekandest (tl 121-122) tulenevalt keeldus kaebaja pärast eelmainitud intsidenti võre lõhkumise kohta selgitusi andmast. Alles pärast kahe kinnipeetava ümberpaigutamist andis ta selgituse, mille kohaselt lõhkusid võre teised kinnipeetavad. Järelikult ei oleks vanglaametnikud saanud hinnata toimunu põhjal kaebuse esitaja suhtes terviseriski suurenemist ka siis, kui oleks oldud teadlikud nende kinnipeetavate nakkusohtlikkusest.
  3. Kaebaja on viidanud veel siseministri 17.09.2007.a. käskkirjale nr 116 (tl 74-76), millega kohaldati ühe kinnipeetava suhtes sissesõidukeeldu. Käskkirjas on märgitud, haldusakti adressaadi poolt võib ohustatud olla ka juhuslik isik, kuid ka haldusakti adressaat ise tulenevalt enesevigastuste tekitamisest ja narkootikumide tarvitamisest. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud dokumendiga ei saa iseenesest tõendada kinnipeetavast tulenevat ohtu kaebaja tervisele. Ühe haldusmenetluse raames tuvastatud asjaolud ei ole vahetult ülekantavad teise haldusmenetlusse. Isikule sissesõidukeelu kohaldamise aluseks oli 7
(8)3-07-2542 siiski kuritegude toimepanemine, nakatumine Maailma Tervishoiuorganisatsiooni määratletud haigusesse oli üksnes täiendavaks argumendiks. Nakatumisest tulenevat ohtlikkust ei ole käskkirjas täpsemalt avatud. 19. Lähtuvalt eeltoodust, leiab ringkonnakohus, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud (riigilõiv) jäävad kaebaja kanda. Kaire Pikamäe Lilianne Aasma Oliver Kask 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.