← Eesti

3-04-151/27

Obsah (4)§ 31§ 7§ 6§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2008, Tallinn Haldusasja number 3-04-151 Hal

) § 6 lg 33 ja Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alapunkti 2, mille kohaselt ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitusealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Antud juhul moodustab hoonetealune pind 1198 m2, teenindusmaaks on määratud 2049 m2, mis on ilmselgelt suurem kui vähim tarvilik ja piisav kogus maad hoonete sihtotstarbeliseks kasutamiseks linnas. 4) Korraldus nr 1375-k ja käskkiri nr 282 ei sisalda viidet edasikaebamise võimalikkusele ning neid ei ole kaebajatele kätte toimetatud. 5) Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse bilansis olevaid hooneid ega maad aadressil T ei ole kasutatud juba alates 1996. a, rääkimata selle sihtotstarbelisest kasutamisest riigikaitsemaana. Seega ei olnud põhjendatud hoonetele teenindamiseks vajaliku krundi määramine. Maa riigi omandisse jätmiseks peab olema seaduslik alus.

§ 31alusel toimub maa riigi omandisse jätmine avalikes huvides.

Riigikohus on

§-st 31 tulenevat avalikku huvi sisustanud selliselt, et eelmärgitud sätte alusel jäetakse riigi omandisse maa, mis on vajalik riigi ülesannete täitmiseks või riigi äriühingutele või on vajalik seadusega riigile pandud avalik-õiguslike kohustuste täitmiseks. Antud juhul olid ehitised seadustamata, tegelikult neid ei kasutatud, seega ei saa rääkida, et ehitiste teenindamiseks jäeti maa riigi omandisse avalikes huvides. 6) Ehitiste teenindusmaa määratakse igale hoonele eraldi, koostades riigi omandisse jätmise kohta toimiku. Antud juhul seda tehtud ei ole. Korraldused nr 1375-k ja 399-k ning käskkiri nr 282 on motiveerimata, kuna pole viidatud konkreetsetele ehitistele. Riigikohus on lahendis 33-1-32-98 asunud seisukohale, et teenindamiseks vajalik maa määratakse

§ 7lg 5 alusel üksnes ehitistele.

Otsustus teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta on motiveeritud vaid siis, kui on osundatud konkreetsele ehitisele või ehitistele, mille teenindamiseks maa määratakse. 7) Linnavalitsus pidi omandireformi käigus enne korralduse vastuvõtmist hoonete teenindusmaa määramiseks välja selgitama, kas on tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga ja kas hooned kuuluvad tagastamisele. Tuli kontrollida, kas ehitised kuuluvad riigile ja kas ehitised on õiguslikul alusel püstitatud, kas on olemas vastav dokumentatsioon ja vastavad load, et nendele hoonetele saaks määrata teenindusmaad. Kuna seda ei tehtud, siis on jäetud üks menetluse etapp haldusaktiga vormistamata. Linnavalitsusel oli kohustus enne hoonetele teenindusmaa määramist vastu võtta korraldus õigusvastaselt võõrandatud hoonete osas, seda aga ei tehtud. Ehitistele teenindusmaa määramise korralduse vastuvõtmise ajal kehtis haldusakt, millega endisel kinnistul nr xxxx N asunud ehitised olid tunnistatud omandireformi objektiks ja kaebuse esitajad olid tunnistatud ehitiste ja krundi osas õigustatud subjektideks. Endisel kinnistul asus garaažihoone, mis oli tunnistatud omandireformi objektiks. Tulenevalt eeltoodust ei olnud linnavalitsusel õigust määrata teenindusmaad omandireformi objektiks tunnistatud garaažihoonele enne, kui on lahendatud garaažihoone tagastamise küsimus. Omandireformi objektiks tunnistatud garaažihoone ei saanud samaaegselt olla riigile kuuluv hoone, millele määratakse teenindusmaa. Kuna eelnimetatud hoone tulnuks tagastada, ka teised ehitised kinnistul olid õigusliku aluseta püstitatud, siis oli teenindusmaa määramine väär. Vaidlusalused hooned on püstitatud õigusliku aluseta ja selliste ehitiste olemasolu ei takista vastavalt AÕSRS § 14 lg-le 3 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. 8) Korraldus nr 1708-k on välja antud liiga hilja, sest hoonete tagastamise küsimus pidi olema lahendatud enne ehitiste teenindusmaa riigi omandisse jätmist. Antud juhul on tagantjärgi antud 4

(14)3-04-151 haldusakt, milles on dokumenteeritud eelnevalt toimunu. Seega rikuti ORAS § 18 lg 1 ja ei võetud õigeaegselt vastu haldusakti, millega võeti kaebuse esitajatelt võimalus vaidlustada hoonete mittetagastamise korraldus ajal, mil oleks olnud võimalik vara tagasi saada. 9) Kui linnavalitsus leidis, et maa kuulub teise isiku hoonete juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana, siis

§ 7

lg 1 kohaselt peab linna piirides asuva maa mittetagastamiseks olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab maa olema käsitletav teise isiku hoonete või rajatiste juurde kuuluva krundina või teenindamiseks vajaliku maana. Teiseks maa mittetagastamise eelduseks on asjaolu, et õigustatud subjekt ei ole nõus hoonestusõiguse seadmisega või ei jõuta kokkuleppele tagastataval maal asuvate ehitiste õigustatud subjektile võõrandamises. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-55-01 rõhutanud, et kohtud peavad välja selgitama, kas linnavalitsus järgis Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 52 kehtestatud nõudeid ja andis enne vaidlustatud korralduse tegemist omandireformi õigustatud subjektile ja ehitise omanikule tähtaja

§ 7lg-s 1 märgitud kokkuleppe sõlmimiseks.

Antud juhul ei ole õigustatud subjekte isegi teavitatud, et tagastataval maal asuvate ehitiste teenindamiseks vajalik maa jäetakse riigi omandisse, millest tulenevalt on selge, et kaebajatele ei ole tehtud ettepanekut hoonestusõiguse seadmise suhtes kokkuleppe sõlmimiseks. 10) Kinnistu koosseisus olnud hoonete individualiseeritaval kujul säilivuse kindlakstegemisel tuleb iga hoonet, mida on võimalik eraldi ekspluateerida, vaadelda iseseisva objektina. (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-22-97). Antud juhul koosneb valve-garaažihoone kolmest hoonest – valveruumidest, elamu-kauplusehoonest ning garaažidest. Kuna nimetatud hooned on eraldi ekspluateeritavad, siis tuli ka eksperthinnang anda iga hoone kohta eraldi. Ekspert on õigesti leidnud, et elamu-kauplusehoone on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samas ei nõustu kaebajad ekspertarvamusega selles osas, et ekspert on andnud arvamuse ka elamu-kauplushoonevalveruumide ja garaažide kui terviku suhtes, sest kinnistu koosseisus olnud hoonete individualiseeritaval kujul säilivuse kindlakstegemisel tuleb iga hoonet, mida on võimalik eraldi ekspluateerida, vaadelda iseseisva objektina. Ka ei nõustu kaebajad sellega, et ekspert on arvamuse andmisel hoone endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel arvesse võtnud seadustamata garaažide juurde(ümber)ehitisi ja valveruume. Kaebuse esitajate arvates oleks tulnud nii elamu-kauplusehoone kui ka seadustamata ümber(juurde)ehitustega garaažid õigustatud subjektidele tagastada. 11) ORAS § 18 lg 1 kohaselt kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sh kohtueelse või kohtulikku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikute, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele. Antud juhul on nimetatud nõudeid rikutud sellega, et omandireformiks oleva vara (kauplus-elamu ja garaažide) tagastamise ja maa tagastamise küsimus oli otsustamata, siiski jäeti maa riigi omandisse, esmakinnistati 24.01.2001 Eesti Vabariigile, kes võõrandas T kinnistu Riigi Kinnisvara AS-le. Viimane omakorda võõrandas kinnistu OÜ-le Glasmir. Riik võõrandas ebaseaduslikult enda omandisse saadud õigusvastaselt võõrandatud kinnistule nr xxxx N moodustatud T hoonestatud kinnistu. Nimetatud tehing näitab selgelt, et tegelikult riik ei vajanud vaidlusaluseid hooneid ega maad nende teenindamiseks. OÜ Glasmir on heauskne omanik. Seetõttu on tekkinud olukord, kus pole võimalik vastustajate poolt vastuvõetud ebaseaduslikke haldusakte tühistada ega tagasi täita. 5

(14)3-04-151 12) ORAS § 18 lg 2 järgi on lg-s 1 märgitud vara omanikud ja valdajad kohustatud tagama vara säilimise. Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Kuna Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu ei taganud omandireformi objektiks oleva vara säilimist vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, siis on ta rikkunud õigustatud subjektide õigusi, kuna neil pole võimalik enam maad ega hooneid tagasi saada, ja seega peab ta ka hüvitama tekitatud kahju. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. RVastS § 12 lg 4 kohaselt, kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Kahju eest määratava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju arvestamisel lähtuvad kaebajad T kinnistu notariaalses võõrandamislepingus näidatud vara väärtusest ja sellest, et neile jäi ebaseaduslikult tagastamata 1809 m2 omandireformi objektiks olevast maast ning elamu-kaupluse hoone ja garaažid, mille ümberehitus oli seadustamata. 11. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust teavitada maa tagastamise õigustatud subjekti maa riigi omandisse jätmisest. 2) Kaebaja subjektiivset õigust maa tagastamisele saab rikkuda ainult siseministri käskkiri nr 282, mitte Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 1375-k. Viimati nimetatud haldusakt ei ole eelhaldusaktiks, mis võiks kaasa tuua mingeid tagajärgi. Maa riigi omandisse jätmise korra p-st 10-12 tuleneb, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole siduv ega vajalik selleks, et pädev valitsusasutus saaks otsustada maa riigi omandisse jätmise. 3) Korraldusega nr 1375-k ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel lähtus linnavalitsus olemasolevatest andmetest ehitiste kohta, millest nähtuvalt on need ehitatud ajavahemikus 19731980, mistõttu ei saa need olla õigusvastaselt võõrandatud ja ei kuulu tagastamisele. Samuti on aluseks võetud Politseiameti taotlus maa riigi omandisse jätmiseks riigile kuuluvate hoonete juurde. Maa riigi omandisse jätmine oli vajalik hoonete ja maa kasutamiseks. Hooned olid Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse bilansis ja kantud riigivara registrisse. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 311 kohaselt, kui vara senisel sihtotstarbel kasutamine on seotud riigiasutuse tegevusega, teatab valla- või linnavalitsus vara tagastamise taotlusest ning oma seisukohast ministeeriumile, kelle valitsemisalasse see küsimus kuulub. Kui ministeerium on seisukohal, et vara tuleb kasutada senisel sihtotstarbel, teatab ta oma seisukoha valla- või linnavalitsusele. Antud juhul on linnavalitsusele esitatud taotlus vara riigi omandisse jätmiseks, mida tuleb käsitleda kui riigipoolset sooviavaldust nimetatud ehitisi ja maad edasi kasutada. 4) Samadel põhjustel ei ole korraldus nr 399-k õigusvastane. Kuna Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse kasutuses olnud hooned on ehitatud pärast õigusvastast võõrandamist ja kuuluvad riigile ning on kantud riigivara registrisse, ei kuulu maa

§ 6lg 2 p 3 alusel tagastamisele.

Riigi omandis olevate ja tagastamisele mittekuuluvate ehitiste aluse maa riigi omandisse jätmine on igati õiguspärane ning sellise maa tagastamine ei ole enam võimalik. 5) Kaebajate väide, et kuna hoonete mittetagastamise korraldust ei võetud vastu kohaliku omavalitsuse poolt õigeaegselt, on korraldus nr 1708-k õigusvastane, on eksitav. Kaebajaid on juba 1997. a teavitatud asjaolust, et tänase aadressiga T asuvate ehitiste näol ei ole tegemist õigusvastaselt võõrandatud ehitistega ja seega ei kuulu need tagastamisele. 6

(14)3-04-151 6) Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-43-04 öelnud, et isegi juhul, kui ehitiste püstitamist kajastav dokumentatsioon on puudulik, ei saa ehitist pidada ebaseaduslikuks, kui avalik võim on tunnustanud selle olemasolu. Tunnustamine on antud juhul toimunud läbi avaliku võimu tegevuse. Endisel kinnistul nr xxxx N asunud tagastamata hooned olid ehitatud ja renoveeritud Siseministeeriumi allasutuste poolt ning alates
  1. a kasutas neid Vabariigi Valitsuse määruse alusel Tallinna Politseikool, millest järeldub, et avalik võim on nende hoonete olemasolu aktsepteerinud ning tulenevalt sellest ei saa kõnealuseid hooneid lugeda omavolilisteks. 7) Vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 27 tagastatakse ainult vara, mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Antud juhul kinnitab eksperthinnang, et riikliku ehitisregistri koodiga xxxxxxxxx ja xxxxxxxxx tähistatud hooned on uusehitised. Hoone koodiga xxxxxxxxx on kapitaalselt ümberehitatud ja ka see ei ole tervikuna hinnates säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning ei kuulu tagastamisele. Eksperthinnangu kohaselt on T asuv hoone üks tervik, mida ei saa osadeks lahutada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 kohaselt loetakse asja oluliseks osaks selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada ilma, et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliseks muutuks. Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. TsÜS § 55 lg 3 järgi on ehitise oluliseks osaks asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ilma asja oluliselt kahjustamata. Kirjelduste ja plaanide põhjal on näha, et tegemist oli ühel ajal ehitatud, ühise katuse all oleva hoonega ehk ühe tervikuga, mida ei ole võimalik käsitleda eraldi hoonetena. Samuti kajastub riiklikus ehitisregistris hoone ühe tervikuna (ehitisregistri kood xxxxxxxxx). Vastavalt Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määrusega nr 405 kinnitatud Riikliku ehitisregistri asutamise ja pidamise põhimääruse § 28 lg-le 1 on ehitisregistri andmed avalikud.
  2. Siseministeerium vaidles kaebustele vastu ja palus need jätta rahuldamata. Põhjendused: 1)

§ 29

kohaselt jäetakse riigi omandisse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega

§ 31lg-s 1 nimetatud maa.

Maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 5 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise otsustaja siseminister, kui maa jäetakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p-s 5 nimetatud otstarbel.

§ 31lg 1 p 5 alusel jäetakse riigi omandisse riigikaitsemaa.

Sama paragrahvi lg 1 p 1 järgi jäetakse riigi omandisse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused p 5 alapunkt 009 kohaselt on riigikaitsemaa riigi kaitsejõudude, piirivalve, tolli, politsei, kinnipidamiskohtade jt valitseda olev maa. Sama määruse p 6 alapunkti 009 kohaselt on riigikaitsemaa politsei ja liikluspolitsei kasutuses olevate hoonete alune ja nende teenindamiseks vajalik maa ning Siseministeeriumi maa. T maa riigi omandisse jätmise riigikaitsemaana tingis Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse kui politseiasutuse poolt nimetatud maal paiknevate hoonete kasutamise vajadus. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskusel kui politseiasutusel on oluline roll riigi julgeoleku tagamisel. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus kasutas nimetatud maal paiknevaid riigi omandis olevaid hooneid igapäevatöös alates 1997. a algusest.

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt

§ 31lg 1 p-dele 5, 7, 9, 10 ja 13.

Sama paragrahvi lg 2 p 3 järgi ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned. Kuna maa jäeti riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 5 alusel kui riigikaitsemaa, ei kuulu see

§ 6lg 2 p-st 4 tulenevalt kaebajatele tagastamisele.

Seega on siseministri käskkiri nr 282 õiguspärane ega riku kaebajate õigusi. Kuna käskkiri on õiguspärane, ei ole kaebajatele tekitatud kahju. Isegi juhul, kui kohus tuvastaks vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse, oleks kahju hüvitamine välistatud, kuna õigusaktidest tulenevalt ei kuuluks nimetatud vara tagastamisele. 7

(14)3-04-151 2) RVastS-st tulenevalt peab kannatanu võimaluse korral püüdma kahju tekkimist ära hoida, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Seega on oluline kahju tekitava õigusakti või toimingu õigeaegne vaidlustamine. Alusetu on kaebajate väide, et siseministri 14.06.2000 käskkirjast nr 282 said kaebajad teada alles 06.05.2004 arhiivis olles. V. Kahro esindaja R. Kahro esitas 06.02.2002 Tallinna Linnavalitsusele järelpärimise, millele linnavalitsus vastas 02.10.2002 kirjaga ning teatas, et endisel kinnistul nr xxxx N paiknenud hooned kuuluvad riigile ning siseministri käskkirjaga nr 282 otsustati T maa jätta riigi omandisse. Seega olid kaebajad nimetatud asjaolust teadlikud juba 02.10.
  1. Kui kaebajad oleksid koheselt asunud oma õigusi kaitsma, oleks maa riigi omandisse jätmise ebaseaduslikkuse korral osutunud võimalikuks maa tagastamise kaebajatele, sest OÜ Glasmir kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse alles 15.05.
  2. Seega oleks olnud välistatud kaebajatele kahju tekkimine, kuna vara oleks saanud neile reaalselt tagastada. Kaebajad ei ole siiani põhjendanud, miks nad ei astunud õigeaegselt samme kahju vältimiseks. 3) Kaebajate väide hoonete projektdokumentatsiooni puudumise kohta on väär ja eksitav. Spordihoone ja laohoone ehitamise ning valve- ja garaažihoone ümberehitamise kohta on ENSV Siseministeeriumi Spetsiaalse Projekteerimisbüroo poolt koostatud
  3. a projektdokumentatsioon. Asjaolu, et kõnealuseid projektdokumentatsioone ei olnud Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti arhiivis, ei muuda Siseministeeriumi poolt esitatud projektdokumentatsiooni veel ebaseaduslikuks. Kuivõrd nõukogude perioodil oli tegemist julgeolekuasutuse hoonetega, on täiesti mõistetav, et vastavaid projekte säilitati julgeolekuasutuse enda arhiivides. Nimetatud projektdokumentatsioon vastab koostamise ajal kehtinud nõuetele. Vaidlusalused hooned on ehitatud nõukogude perioodil, seega täiesti erinevas õiguslikus olustikus. Iseseisvuse saavutamine ning oma õiguskorra loomine ei toonud automaatselt kaasa kõigi nõukogude perioodil ehitatud hoonete ja rajatiste ebaseaduslikkust. Spordihoone, laohoone ning valve- ja garaažihoone ehitati vastavalt koostatud projektidele, ning arvestades maa riigistamist oli ehitamise hetkel olemas ka maakasutusõigus. 4) Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-43-04 öelnud, et olemasoleva hoone kasutamine aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel tähendab seda, et avalik võim on tunnustanud hoone olemasolu seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Asjaolusid arvestades võib ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnustatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ning lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele. Riigikohtu selline seisukoht kinnitab, et antud juhul on vaidlusaluste hoonete ebaseaduslikkus välistatud, kuivõrd avalik võim on kõnealuseid hooneid aastaid kasutanud, esmalt Tallinna Miilitsa Erikeskkoolina ning hiljem Tallinna Politseikoolina. Hooned on kantud ka ehitusregistrisse, mis omakorda välistab hoonete ebaseaduslikkuse. 5) Kaebajate soov saada endisel kinnistul nr xxxx N paiknenud ja hiljem lammutatud hoone eest kompensatsiooni on alusetu. Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 1708-k p-s 3 on üheselt sätestatud, et T asunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete kompenseerimismenetlust ei alustata, kuna Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 kohaselt on endise omaniku õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel õigus nõuda ainult endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamist. Korralduse nr 1708-k p 3 sõnastus hõlmab ka kinnistul paiknenud ja lammutatud hoonet. Seega tuleb seadusest üheselt, et endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele vara võimaluse korral tagastatakse ning tagastamise võimatuse korral vara ei kompenseerita. Tallinna Linnavalitsuse 8
(14)3-04-151 väidetav tegevusetus lammutatud hoonete kompenseerimise küsimuse mittelahendamisel ei ole seotud käesoleva vaidluse ja kahjuhüvitise nõudega. 6) Ehitusregistris on valve- ja garaažihoone arvel ühe tervikuna. Eksperthinnangu kohaselt ei ole hoone nr 3 (valve-garaažihoone) tervikuna säilinud oma endisel individualiseeritaval kujul. Kaebajad on meelevaldselt asunud hoonet kui tervikut endale sobivateks osadeks jagama, et siis omakorda hinnata iga üksiku osa individualiseeritaval kujul säilivust. Oluline on määratleda, milline hoone õigusvastaselt võõrandati. 7) Hoonetele teenindusmaa määramisel ei ole rikutud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alapunkti
  1. Vaidlusalustele hoonetele on määratud just vähim tarvilik kogus maad, mis on vajalik nende ekspluateerimiseks. Garaažidele ning laole on vajalik sõidukite juurdepääs, mida on ka teenindamiseks vajaliku krundi määramisel arvestatud.
  2. Tallinna Halduskohtu 30.10.2007 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Käesolevas kohtumenetluses vaidlustatud haldusakte ei ole haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud ega halduskohtumenetluses tühistatud, sellekohaseid taotlusi ei ole kaebajad esitanud ei haldusorganile ega halduskohtule. Isegi kui käesolevas kohtumenetluses kohus need haldusaktid õigusvastaseks tunnistaks, ei tähendaks see seda, et need muutuksid seeläbi kehtetuks või tühiseks, see ei tooks kaasa õiguslikke tagajärgi ehk õigusvastasuse tuvastamine haldusaktide osas ei loo ega lõpeta mingeid õigussuhteid. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega oleks kaebajad pidanud astuma samme väidetava kahju ärahoidmiseks ehk oleks pidanud oma õiguste efektiivseks kaitseks seaduses sätestatud tähtaegadel esitama halduskohtule tühistamiskaebused (või eelnevalt haldusorganile vaided), mida kaebajad ei ole teinud, piirdudes vaid halduskohtule tuvastamiskaebuste esitamisega. Kaebajate esindaja ei osanud kohtule selgitada, millised olid need objektiivsed takistused, mis ei võimaldanud kaebajatel pöörduda õigeaegselt kohtu poole haldusaktide tühistamisnõudega (või eelnevalt haldusorgani poole vaide esitamiseks), et ära hoida võimaliku kahju tekkimise. Kohus leidis, et kaevatavad haldusaktid ei ole õigusvastased ning esitatud kahjunõue ei ole põhjendatud. Kaebajatel puudub põhjendatud huvi vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kuna kohus nõustus täies ulatuses vastustajate sisuliste seisukohtadega, ei pidanud ta vajalikuks nende ülekordamist. Kohus leidis, et puudub alus vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks ning kahjunõude rahuldamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES
  3. V. ja A. Kahro apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldada. Põhjendused: 1) Halduskohtu etteheide, et kaebajad ei ole esitanud vaidlusaluste haldusaktide tühistamiskaebust, on kohatu. Kaebajad said maa tagastamise küsimuse lahendamiseks vastuvõetud haldusaktidest teada 06.05.2004, seega ajal, mil T kinnistu oli võõrandatud kolmandale isikule, kes oli heauskseks omandajaks. Kaebus haldusaktide tühistamiseks oleks olnud mõttetu, sest haldusaktide tagasitäitmine poleks olnud võimalik. 2) Kaebajatele ei ole korraldusi nr 399-k ja 1375-k ning käskkirja nr 282 teatavaks tehtud ega edastatud. Vastustajad ei ole kohtus vastupidist tõendanud. Põhjendatud ei ole linnavalitsuse väide, et vastavalt õigusaktidele ei olnud tal teavitamise kohustust. Riigikohus on rõhutanud, et kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne haldusmenetluse seaduse 9
(14)3-04-151 jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted sisaldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Käesolevas asjas ei ole linnavalitsus ega Siseministeerium andnud õigustatud subjektidele teavet vara (mitte)tagastamise osas. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-33-04 leidnud, et oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt. Kui halduskohus oli seisukohal, et tulnuks esitada tühistamiskaebus, tuli tal seda kaebajatele selgitada. Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebajate tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. 3) Kohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud haldusaktides puudub viide nende vaidlustamiseks. Isegi siis, kui õigustatud subjektid oleks saanud nimetatud haldusaktid õigeaegselt kätte, on need eksitavad vaidlustamisviite puudumise tõttu. 4) Vastustajate väide, et V. Kahro esindajale on saadetud kiri, milles on märgitud, et ehitised aadressil T kuuluvad riigi omandisse, on eksitav, kuna õigustatud subjektid taotlesid tagasi x kinnistut, mitte T krunti. Pealegi ei olnud nimetatud kirjale lisatud korraldust nr 1375-k. Vastustajad leiavad ekslikult, et kuna kiri oli saadetud V. Kahrole, siis oli sellest kirjast teadlik ka A. Kahro. 5) Põhjendamata on kohtu seisukoht, et kaebajate esindaja ei osanud kohtule selgitada objektiivseid takistusi, mis ei võimaldanud kaebajatel pöörduda õigeaegselt kohtu poole haldusaktide tühistamisnõudega, et ära hoida võimaliku kahju tekkimise. Kaebajad on korduvalt rõhutanud, et nad polnud teadlikud haldusaktidest, mida nad oleksid saanud vaidlustada, kuna neid nendele teatavaks ei tehtud ega kätte ei toimetatud. Kui nad neile ebasoodsatest haldusaktidest teada said, siis polnud perspektiivikas esitada tühistamiskaebust, kuna vaidlusalused maa ja hooned olid juba kolmanda isiku heauskses omandis. Väär on kohtu seisukoht, et RVastS § 7 lg 1 välistab avaliku võimu kandja poolt haldusakti väljaandmisega põhjustatud kahju hüvitamise juhul, kui kannatanud isik ei ole eelnevalt saavutanud õigusvastase haldusakti tühistamist. Kehtivat haldusakti tuleb küll täita sõltumata õigusvastasusest, kuid see ei välista haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. 6) Väär on kohtu seisukoht, et kaebajatel puudub põhjendatud huvi vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kaebajad on esitanud nõude hüvitada tekitatud kahju, seega on neil põhjendatud huvi haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 7) Kohus ei ole otsust põhjendanud. Kohtul tuli asja sisulisel lahendamisel kontrollida vaidlusaluste haldusaktide õiguspärasust, kas ehitised kuulusid riigile ja kas esines õiguslik alus ehitistele teenindusmaa määramiseks ja maa riigi omandisse jätmiseks. Kaebajad on seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud maa ja ehitised oleks tulnud neile tagastada, sest polnud seaduslikku alust Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse kasutuses olevate ehitiste juurde teenindusmaa määramiseks ja selle riigi omandisse jätmiseks. Kohus ei ole kaebajate esitatud väiteid analüüsinud ja neile vastanud. 15. Siseministeerium ja Tallinna Linnavalitsus rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. paluvad jätta apellatsioonkaebused RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10
(14)3-04-151
  1. Ringkonnakohus nõustub kaebajate seisukohaga, et kohtuotsuse põhjendamisel on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid ega ole täitnud põhjendamiskohustust. Vastustaja väidetega nõustumise kohta märkuse tegemine ei asenda kohtu põhjendusi. Käesoleval juhul ei ole kohus põhjendanud oma seisukohta, et vaidlusalused haldusaktid pole õigusvastased. Samuti pole kohus näidanud, millistel tuvastatud asjaoludel ja tõenditel põhineb kohtu järeldus, et kaebajatel oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida primaarnõuete esitamisega. Haldusakti kehtivus ei välista selle haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul saab asjas teha uue otsuse ning asja uueks arutamiseks saatmine pole vajalik.
  2. Kahjunõude õigusliku alusena tuleb lähtuda TsK §-dest 448-450, sest maa riigi omandisse jätmine, mis tegi võimatuks kaebajatele kinnistu tagastamise ja seeläbi kahju põhjustas, leidis aset
  3. aastal, seega enne RVastS jõustumist.
  4. Kaebajad nõuavad varalise kahju hüvitamist seoses sellega, et neile jäeti õigusvastaselt tagastamata õigusvastaselt võõrandatud valve-garaažihoone ja selle ning samale maaüksusele õigusliku aluseta püstitatud ehitiste alune ja neid teenindava maana määratletud krunt. Samuti jäeti kompenseerimata samal maaüksusel paiknenud lammutatud ehitis. Seega tuleb kahjunõude lahendamiseks kontrollida, kas kaebajatel oli õigus garaažide ja maa tagastamisele ning lammutatud ehitise kompenseerimisele. Kui kaebajatel selline õigus puudus, ei oma tähtsust kaebuses esile toodud asjaolud, et vara tagastamise menetluses on haldusaktide vastuvõtmisega venitatud ja need on vastu võetud vales järjekorras, need on motiveerimata ega sisalda vaidlustamisviiteid, sest kaebajad pole väitnud, et need menetlusnõuete rikkumised iseseisvalt neile kahju oleksid tekitanud. Tekkinud kahjuna käsitlevad kaebajad nende vara (nõudeõiguse) vähenemist riigi omandisse jäetud kinnistu väärtuse ulatuses.
  5. Ringkonnakohus kontrollib kõigepealt, kas T asunud ehitistest tuli lisaks
  6. aastal tagastatud x äärsele hoonele kaebajatele ehitisi tagastada või kompenseerida. Riigi omandisse jäetud krundil asuvatest ehitistest on 24.11.2005 koostatud AS Ristart eksperthinnangu (töö nr E596/05, II köite lk 150-160) kohaselt riikliku ehitisregistri koodiga xxxxxxxxxx ja xxxxxxxxx tähistatud hooned uusehitised ning registrikoodiga xxxxxxxxx tähistatud hoone on kapitaalselt ümber ehitatud ega ole säilinud endisel kujul, kuna ümberehitatud osa on suurem kui 75%.
  7. Kaebajate arvates oleks viimati nimetatud ehitisest kauplus-elamu osa saanud tagastada, sest see on eksperdi arvates säilinud peaaegu endisel kujul. Ekspert on tõepoolest ekspertarvamuses leidnud, et ekspertarvamuse lisaks oleval plaanil hoone nr 3 ruume 4-10 (kohvik-söökla) võib vaadelda eraldiseisvana ning selle hooneosa perioodil 1941–1991 ümberehitatud osa moodustab 37,6% ja sellest hooneosast kuuluks õigustatud subjektidele tagastamisele 62,4%.
  8. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eksperdi arvamust, oleks kohvik-söökla osa eraldamine hoonest kui tervikust olnud reaalselt võimalik. Nagu ekspert on märkinud, on kauplus-söökla osa lahutatud kõrval asuvatest garaažidest ja valvuriruumist tulemüüridega, on ka konstruktiivselt garaažiboksidest eraldatud ning omab iseseisvat tänavapoolset sissepääsu. Seega oleks hooneosa Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. juuli 1997 otsuses nr 3-3-1-22-97 avaldatud seisukohti arvestades iseseisvalt ekspluateeritav ning seda hooneosa tuli individualiseeritaval kujul säilivuse kindlaksmääramisel käsitleda eraldi.
  10. Ringkonnakohus asub ka seisukohale, et arvestades kaebajate suhtes enne 02.03.1997 kehtinud soodsamat ORAS § 12 lg 8 p 2 redaktsiooni, oleks kaebajatele kuulunud tagastamisele kohvik-söökla hooneosa tervikuna. Kuigi eksperdile ei esitatud küsimust hoone põhikonstruktsioonide säilivuse kohta ning ekspertiis on teostatud ORAS § 12 lg 8 p 2 hilisemas redaktsioonis näidatud ümberehituse väärtuse kohta, saab ekspertarvamuse põhjal piisava 11
(14)3-04-151 tõenäosusega väita, et nimetatud hooneosa põhikonstruktsioone pole üle 50% asendatud. Eeltooduks annab aluse eksperdi tõdemus, et endine kauplus-elamu osa on säilinud peaaegu endisel kujul (ekspertarvamuse p 2.4) ja tabelist (ekspertarvamuse lisa 4) nähtuv põhikonstruktsioonide asendamine – vahetatud on üksnes uksed ja aknad, osaliselt välisseina väliskatted ja katuse katted; säilinud täielikult on hoone vundament, välisseinad, kandvad seinad ja katusetarindid. Eeltoodust tulenevalt on linnavalitsuse 30.08.2006 korraldus nr 1708-k nimetatud hooneosa mittetagastamise osas õigusvastane ning selles osas on kaebajatele tekitatud kahju.
  1. Ülejäänud vaidlusalusel kinnistul paikneva hoone nr 3 osad ei kuulunud tagastamisele ORAS § 12 lg 3 p 2 alusel, sest on täielikult ümber ehitatud. Kinnistul asunud ja lammutatud elumaja ei kuulu kompenseerimisele tulenevalt Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-le
  2. Lammutatud ehitise kompenseerimise küsimuse lahendamatus ei saaks kaebajatele seetõttu kuidagi kahju tekitada. Hooned 4 (spordihoone) ja 5 (juurviljaladu) olid ehitatud vastavalt
  3. ja
  4. aastal ning seetõttu polnud tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga.
  5. Spordihoone ja laohoone ehitamise ning garaaži-valveruumi ümberehituse kohta säilinud dokumentatsioon on lünklik. Siiski ei nõustu ringkonnakohus kaebajate seisukohaga, et need hooned püstitati ja ehitati ümber omamata selleks õiguslikku alust. Laohoone ehitamise ning valve- ja garaažihoone ümberehitamise kohta on ENSV Siseministeeriumi Spetsiaalse Projekteerimisbüroo poolt koostatud
  6. a projektdokumentatsioon (II köide lk 4 jj). Nimetatud dokumentatsioonis sisaldub viide ka ehituse finantseerimiseks vajalike vahendite eraldamise kohta. Spordihoone ehituse kohta dokumendid puuduvad. Samas oli tegemist Tallinna Miilitsa Erikeskkooli hoonetekompleksiga, mida kasutati avaliku võimu enda poolt sihtotstarbeliselt aastaid enne, kui peale iseseisvumist anti hooned Politseikooli kasutusse. Vastustajad on põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-43-04, kus asuti seisukohale, et olemasoleva hoone kasutamine aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel tähendab seda, et avalik võim on tunnustanud hoone olemasolu seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks.
  7. Kuna spordihoone ja laohoone puhul oli tegemist riigivara registris registreeritud riigivaraga, tuli nimetatud hoonete alune ja neid teenindav maa jätta

§ 31

lg 1 p 1 alusel riigi omandisse.

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt ei kuulunud eelpool nimetatud sätte alusel riigi omandisse jäetud maa õigustatud subjektidele tagastamisele. Kuna käesoleva otsuse punktides 21-24 toodud põhjendustel ei kuulunud riigivara registris riigivarana registreeritud garaažvalveruumide hoone tagastamisele muus osas kui kauplus-elamu osa, ei saa kaebajate õigusi rikkuda ka tagastamisele mittekuuluva hooneosa juurde teenindusmaa määramine ja selle riigi omandisse jätmine. 26. Kaebajate viidatud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 52 sätestab, et kohalik omavalitsus võib anda õigustatud subjekti ja ehitise omaniku vahelise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Ka

§ 7lg 1 ei kohusta kohalikku omavalitsust pooli kokkuleppele suunama.

Seadus sätestab erinevaid võimalusi õigustatud subjektile ja hoonete omanikule, et erinevaid huve võimalikult suurel määral tasakaalustada. Kokkuleppeks peab ettepaneku tegema ikkagi asjast huvitatud pool. Seda, et tagasinõutaval kinnistul asuvad hooned kuuluvad riigile, oli kohalik omavalitsus õigustatud subjektidele juba teatanud ning huvi korral oleks neil olnud võimalus hoonete valitsejaga ühendust võtta. Kokkuleppeks tähtaja andmata jätmist ei saaks 12

(14)3-04-151 lisaks eeltoodule lugeda ka kahju tekkimise põhjustajaks, sest asja materjalidest ei nähtu, et riik oleks soovinud seada hoonestusõigust või hooneid võõrandada. Riik oli planeerinud hoonetekompleksi kasutamise Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse poolt, kes Siseministeeriumi väitel kasutas nimetatud hooneid igapäevatöös alates
  1. a algusest. Kaebaja väited, et hoonekompleks on seisnud alates
  2. aastast kasutamata, on jäänud paljasõnaliseks. Riigi seisukoht hoonete edasisest kasutamisest ja vajalikkusest oli maa riigi omandisse jätmise menetluses selgelt väljendatud.

ei kohtle riiki kui hoonete omanikku erinevalt võrreldes teiste omanikega ega loo omandireformi õigustatud subjektile õigust nõuda, et riik võõrandaks talle omandireformi objektiks oleval maal asuvad omandireformi objektiks mitteolevad või tagastamisele mittekuuluvad riigi omandis olevad hooned. Riik ei pidanud käesoleval juhul maa riigi omandisse jätmisel põhjendama maaüksuse vajalikkust avalikuks otstarbeks. Kui tegemist on riigile kuuluvate hoonetega, on iseenesest selge, et maaüksus on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Siinjuures ei oma tähtsust, et riik aastaid hiljem kinnistu võõrandab.

  1. Arvestades hoonete paiknemist ja kasutusotstarvet, saab hoonete juurde eraldatud krunti käsitleda kui vähimat tarvilikku ja piisavat kogust maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Tegemist on laohoone ja garaažidega, kust väljasõiduks ja manööverdamiseks on vajalik suurem maa-ala, kui muu ehitise sihtotstarbeliseks kasutamiseks või korrashoiuks. Katastriüksuse plaanilt nähtub, et hoonete seina ja krundipiiri vahele jääb ca 7 meetrit.
  2. Arvestades seda, et plaanilt ja ekspertarvamusest nähtuvalt on kauplus-elamul sissepääs üksnes tänavalt ja hoovi pool asuvad riigi omandisse jäänud hooneosade sissepääsud, pole alust eeldada, et kaebajatele oleks kauplus-elamu juurde määratud tagastamiseks enam kui selle hooneosa alune maa. Kauplus-elamu ehituse alune pind on vastavalt hoone registreerimiskaardile (I köide, lk 36) 71,1 m
  3. Kaebaja on kahjunõude põhjendamisel lähtunud kinnistu hinnast Riigi Kinnisvara AS ja OÜ Glasmir vahelises võõrandamislepingus ning arvutanud hoonestatud kinnistu ruutmeetri hinnaks 1469,50 krooni. Arvestades õigusvastaselt tagastamata jäänud kinnistu osa suurust ja selle ruutmeetri maksumust, kujuneb kaebajatele tekitatud kahju suuruseks 104 482 krooni.
  4. Ringkonnakohus ei ole kindel, et kaebajatel oleks kahju põhjustanud haldusakte tühistamisnõudega tõrjudes õnnestunud kahju ära hoida. Kuna maa riigi omandisse jätmine tegi võimatuks hoone tagastamise, pidanuks kaebajad hoone tagastamise küsimuse lahendamist ära ootamata vaidlustama teenindusmaa määramise korralduse ning maa riigi omandisse jätmise käskkirja. Neist haldusaktidest informeeriti V. Kahrot
  5. aasta oktoobris. Ringkonnakohus ei pea usutavaks kaebajate seisukohta, et nad ei saanud kirjas näidatud aadressist T aru, et tegemist on vaidlusaluste hoonetega ning kirjast oli teadlik üksnes selle adressaat V. Kahro, sest kaebajatele tagastatud kinnistu on vaidlusaluste hoonete naabruses ning kaebajad on kogu aeg tagastamise küsimustes koos esinenud. Vaidlustamine poleks pruukinud olla tulemuslik, sest selleks ajaks oli kinnistu juba üle antud Riigi Kinnisvara AS-le ning käimas enampakkumismenetlus (kuulutati välja 02.12.2002) kinnistu võõrandamiseks. Kui arvestada, et kaebajatele nende õigusi riivavaid haldusakte ei saadetud ning nende väljanõudmiseks oleks kulunud ka teatud aeg, pole usutav, et kaebajad oleksid tühistamisnõude esitamisega jõudnud takistada vara võõrandamist heausksele omanikule.
  6. Teenindusmaa määramine ning maa riigi omandisse jätmine rikub kaebajate õigusi ja on õigusvastane maaüksuse osas, mis jääb kaebajatele tagastamisele kuulunud kauplus-elamu (ekspertarvamuses ka kohvik-söökla) alla. Kahju tekkis kaebajatele seega teenindusmaa määramise ja maa riigi omandisse jätmisega, mis tõi kaasa omandireformi objektiks olnud ja 13

(14)3-04-151 tagastamisele kuulunud vara tagastamise võimatuse. Hoone ja vastavas ulatuses maa tagastamata jätmine ei saanud enam kaebajale kahju põhjustada, sest kahju oli tekkinud varem. ORAS § 18 lg 2 teise lause kohaselt peavad omandireformi objektiks oleva vara omanikud ja valdajad tagama selle säilivuse ning vastasel korral hüvitama kahju. Viidatud sätte alusel on kohustatud kahju hüvitama riik, kes tagastamisele kuuluvat hooneosa ja maad riigi omandisse jättes ja edasi võõrandades ei taganud selle säilivust.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kohalik omavalitsus süüdi kahju tekitamises, sest maa riigi omandisse jätmise menetluses on ta jätnud tähelepanuta, et ühe hoone puhul on tegemist omandireformi objektiks oleva varaga, mille tagastamise küsimus on lahendamata. Ehkki tulenevalt Vabariigi Valitsus 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra punktist 11 ei ole kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmiseks määrav, on linnavalitsus käesoleval juhul menetluses osalenud ning oleks korra punkti 9 lg 3 alusel pidanud juhtima tähelepanu, et kinnistu hõlmab lahendamata tagastamistaotlusega hoonet. Mõlema vastustaja süü loeb ringkonnakohus võrdseks.
  2. Kuna kahju on tekitatud haldusorganite õigusvastase tegevusega avaliku võimu teostamisel, tuleb tekitatud kahju vastustajatelt välja mõista solidaarselt (TsK § 459). Kuna hoone ja maa osalise tagastamata jätmisega tekkinud kahjuna tuvastas ringkonnakohus 104 482 krooni (otsuse punkt 28), on kummagi kaebaja osa 52 241 krooni (kumbki on õigustatud subjektiks ½ ulatuses).
  3. Kaebajad on taotlenud menetluskulude hüvitamist järgmiselt: 1) halduskohtus on kaebajad esitanud kviitungid kaebajate esindaja kulude kohta ja taotlenud kulude hüvitamist summas 11 540 krooni (I köide lk 46). Selgitusest ja kviitungitelt nähtuvalt on tegemist võrdsetes osades kuludega, seega on kummagi kaebaja osa 5 770 krooni. Halduskohus vabastas kaebajad enamuse riigilõivu tasumisest. 2) apellatsioonimenetluses ei ole menetluskulude nimekirja esitatud, kuid apellatsioonkaebuses on taotletud kohtukulude hüvitamist. Kaebajad on tasunud riigilõivu kumbki 39 874,90 krooni. HKMS § 92 lg 2 kohaselt mõistetakse kaebuse osalise rahuldamise korral välja kulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 93 lg 4 kohaselt muudab ringkonnakohus kohtukulude jaotust, kui ta alamaalseisva kohtu lahendi tühistab või muudab seda. Käesoleval juhul kuulub kaebus rahuldamisele ligilähedaselt 4% ulatuses. Halduskohtu menetluskuludest tuleb kummalegi kaebajale hüvitada 250 krooni ja apellatsiooniastme menetluskuludest 1 595 krooni. Seega igale kaebajale kokku 1 845 krooni. See summa tuleb välja mõista kummalegi kaebajale pooles ulatuses Tallinna linnalt ja pooles ulatuses Eesti riigilt. Kohtunikud Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.