3-07-2523/19

3-07-2523 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2008 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-07-2523 Haldusasi K. P´i kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada osaliselt Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006 korraldus nr 655; - kohustada Kaarma Vallavalitsust korraldama tühistatud korralduse tagasitäitmine; - kohustada Kaarma Vallavalitsust määrama ehitisele teenindusmaa. - Asja läbivaatamise kuupäev
2. aprill 2008 Menetlusosalised Kaebaja K. P ja tema esindaja Jaan Leivategija Vastustaja Kaarma Vallavalitsuse esindajad Riina Allik ja Peeter Arikas, Kolmanda isiku M. R´u esindaja Eero Lapp RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1: Rahuldada K. P´i kaebus osaliselt. Tühistada Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006 korraldus nr 655 osas, millega otsustati tagastada M. R´ule Saaremaa Kaarma vald Pähkla külas 3,50 ha suurune maatükk nr 1 katastritunnusega nr 34801:004:
3. Kohustada Kaarma Vallavalitsust korraldama korralduse tühistatud osas korralduse tagasitäitmine mõistliku aja jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna 1 3-07-2523 Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. mail
5. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, tuleb teha hiljemalt tähtaja viimasel päeval ASJAOLUD 07.12.2007 esitas K. P kohtule kaebuse Kaarma Vallavalituse 05.12.2006 korralduse nr 655 osaliseks tühistamiseks ning vallavalitusele ettekirjutuse tegemiseks. Kaebuses taotles kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamist (tl 6-10). 13.12.2007 saabus kaebus Tallinna Halduskohtu Pärnu Kohtumajja (tl 6). 17.12.2007 esitas arvamuse kolmas isik (tl 22) 18.12.2007 määrusega on lahendatud esialgseõiguskaitse taotlus (tl 27-29). 31.12.2007 esitas kolmas isik taotluse 18.12.2007 kohtumääruse tühistamiseks ning täpsustas oma seisukohta kaebuse osas (tl 37-41). 04.01.2008 määrusega võeti taotlus menetlusse (tl 46-47). 21.01.2008 määrusega lahendati taotlus 18.12.2007 määrusele (tl 54-55). 05.02.2008 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 62-63). 20.02.2008 täpsustas kaebaja esitatud kaebust (tl 73-74). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja selgituste kohaselt otsustati talle POÜ Kuressaare juhatuse koosoleku 19.10.1993 otsusega talle müüa Pähkla külas asuv vana töökoja garaaź ühistatud vara osakute arvelt. Ostu-müügileping sõlmiti 21.12.1993 ja hoone anti talle põllumajandusreformi käigus üle. Kaarma Vallavolikogu 18.05.2005 otsusega võeti antud garaaź arvele peremehetu varana. Kaebaja esitas antud otsusele vastuväited ning vara hõivamise menetlust lõpule ei viidud.
6. aasta novembris vestlusest M. R´uga sai kaebaja teada, et talle kuuluv ehitis asub M. R´ule tagastatud maal. 14.11.2007 edastati kaebajale vastuseks tema järelepärimisele vallavalitsuse kiri, kus teatati, et vald ei tunnista kaebaja omandiõigust garaaźile. Maanõunik teatas vastuseks kaebaja järelepärimisele, et vaidlusalune garaaź asub M. R´ule 05.12.2006 korraldusega nr 655 tagastatud maal. Korralduse kohaselt asub maatükil seadustamata ja omanikuta hoone. Kuna käesolevaks ajaks on maatükk kantud kinnistusse, on vaidlusalune ehitis muutunud maatüki oluliseks osaks ning läinud seeläbi maatüki omaniku omandisse. Kaebaja väidetel on Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006 korraldus nr 655 õigusvastane. Kaebajale kuulus omandiõiguse alusel vallasjana töökoja garaaź, mida kaebaja on kasutanud ja vallanud. Omandiõigus tekkis kaebajal põllumajandusreformi käigus vallasasja üleandmisega. Kaebaja omandiõigus on tõendatud juhatuse otsusega ja selle alusel koostatud saatelehega garaaźi üleandmise-vastuvõtmise kohta ning müügihinna tasumisega. Kaebaja ei ole esitanud hoone juurde teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise avaldust, sest ei soovinud maad erastada, vaid kasutada seda edaspidi lepingu alusel ning sel juhul oleks tulnud ehitise teenindamiseks vajalik maa jätta riigi omandisse ja kaebaja oleks saanud sel juhul ehitist kasutada hoonestusõiguse seadmise teel. Kaarma Vallavalitsus oli maa tagastamise korralduse vastuvõtmisel teadlik, et selle asub kaebajale kuulub hoone. Kuna tegu oli põllumajandusreformi käigus üleantud ehitisega, siis hoone suhtes kuulub rakendamisele AÕSrakS § 13 sätted ning seetõttu puudus vastustajal alus maa tagastamiseks 05.12.2006 korralduses nr 655 märgitud ulatuses. Tulenevalt uurimispõhimõttest oli vastustaja kohustatud välja selgitama kõik vaidlusalust hoonet puudutavad õiguslikud asjaolud. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud haldusakti puhul jäetud väljaselgitamata selle andmise faktilised asjaolud, põhjendused, kaalutlused ning haldusakti andmise õiguslikud asjaolud ei ole kooskõlas tegeliku õigusliku olukorraga. Kaevatav 2 3-07-2523 korraldus rikub kaebaja õigust kasutada talle kuuluvat ehitist ja selle teenindamiseks vajalikku maad. Korralduse tühistamine ei taasta vaidlustatud korralduse andmiseni eelnenud olukorda, kuid tühistamisnõude rahuldamise korral muutub kinnistusraamatu kanne ebaõigeks. Seetõttu taotleb kaebaja vastustajale ettekirjutuse tegemist, millega kohustada vallavalitsust korraldama haldusakti tagasitäitmist ning taastama haldusakti andmisele eelnenud õiguslik olukord ja määrama kindlaks vaidlusaluse ehitise teenindamiseks vajalik maa. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja väidetel on kaevatav korraldus põhjendatud ja seaduslik. Kaarma Vallavalitsus ei olnud teadlik, et tagastaval maal asuv ehitis kuulub omandiõiguse alusel kaebajale, sest kaebaja ei ole tõendanud oma omandiõigust ehitisele. Kaebajale on 09.09.2005 selgitatud ehitise registrisse kandmise korda ning märgitud, et juhatuse koosoleku protokolli ja saatelehe alusel ei saa tuvastada omandiõigust ja kanda ehitist registrisse. Kirjas on soovitatud kaebajal pöörduda kohtu poole omandiõiguse tuvastamiseks - selleks tuleb kaebajal pöörduda kohtusse hagiga tsiviilkohtupidamise korras omandiõiguse tuvastamiseks. Ebaõige on kaebaja väide selle kohta, et ta sai vallavalitsuse seisukohtadest teada esmakordselt 09.09.2005 kirja kättesaamisel. K. P kuulus Kaarma Vallavolikogu koosseisu, ta osales peremehetu ehitise arvele võtmise otsuse vastuvõtmise istungil, valla ametnikud käisid temaga sel teemal tihti vestlemas. Korralduses on toodud õigesti faktilised asjaolud. Hoone, mille kohta puudub kanne registris ning mille kohta puudub ehitusalane dokumentatsioon, on omanikuta ja seadustamata. Kolmanda isiku hinnangul on kaebus ainetu, sest talle kuulub nii maa kui sellel asuv ehitis. Kolmanda isiku hinnangul ei riku kaevatav korraldus kaebaja õigusi, sest ta ei ole esitanud tõendeid kaebuses toodud väidete tõendamiseks. Kaebaja poolt esitatud dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada, millise konkreetse ehitisega on tegemist – puuduvad igasugust täpsemat identifitseerimist võimaldavad tunnused. Puuduvad tõendid vara eest tasumise kohta. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ja kohustamise ettekirjutuse tegemist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
7. Kaebus on esitatud 07.12.2007 vastustaja 05.12.2006 korraldusele. Kaebuse kohaselt sai kaebaja vaidlustatud haldusakti kätte 15.11.
8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale vaidlustatud korraldust saadetud ei ole. Vastustaja kaebuse esitamise tähtaegsust vaidlustanud ei ole (tl 23). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006 korraldusega nr 655 otsustati MRS § 6 lg 1, § 15 lg 1 ja lg 1 2, § 19 , § 36 lg 1 alusel tagastada M. R´ule maaüksus, mis koosnes kolmest lahustükist. Korralduse kohaselt „tagastatava maaüksuse I maatükil paikneb seadustamata ja omanikuta hoone. Teistel maatükkidel hooneid ei ole.“ Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et korralduses kirjeldatud „seadustamata ja omanikuta hoone“ on vaidlusalune hoone, mida valdab ja kasutab kaebaja ning kus asuvad kaebajale kuuluvad asjad. Maa tagastamise otsustamiseks vajalikud dokumendid kogub või koostab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus või tema volitatud isik. "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 51 p 5 kohaselt tuleb vastavalt konkreetsetele asjaoludele paigutada maa tagastamise toimikusse õiendid õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevate hoonete ja rajatiste ning nende kuuluvuse kohta või kohaliku omavalitsuse õiend selle kohta, et tagastataval maal ei asu teistele isikutele kuuluvaid hooneid. Seega tuleb maa tagastamise toimiku koostamisel 3 3-07-2523 tuvastada, kas maatükil on ehitised või mitte. Kui maatükil on ehitised, tuleb toimikusse panna õiendid nende kuuluvuse kohta. Maa tagastamise toimikus nr 1278 on paigutatud ehitisregistri andmestik seisuga 08.12.2006, millel puuduvad igasugused kanded (toimiku lk nummerdamata). Samas on 05.12.2006 korraldusega nr 655 tuvastatud, et tagastataval maatükil asub hoone. Korraldusest ega maa tagastamise toimikusse kogutud tõenditest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on jõutud järeldusele, et vaidlusalune hoone on seadustamata ja omanikuta. Ühtegi õiendit ega tõendit vaidlusaluse hoone kohta toimikusse paigutatud ei ole. Samuti puuduvad asjas tõendid selle kohta, et tegemist on lagunenud ja sihipärasest kasutusest väljalangenud ehitisega. Vastustaja väidetel ei tõendanud kaebaja ehitise peremehetuna arvele võtmise menetluses enda omandiõigust ehitisele ning seetõttu ei pidanud kaebajat kaasama ka maa tagastamise menetlusse Kaarma Vallavolikogu võttis 18.05.2005 otsusega nr 83 vaidlusaluse ehitise peremehetuna arvele (tl 70). Vastustaja võtab asjas õigeks, et vara peremehetuks tunnistamise menetlust lõpule ei ole viidud. Asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebaja esitas antud 18.05.2005 otsusele vastuväited, sest leidis, et hõivamine rikub tema õigusi, kuna ta on hõivatava asja omanik. Kaebaja kinnitusel ei ole ta vastustajalt vastust vastuväidete läbivaatamise kohta saanud. Vastustaja poolt saadetud 09.09.2005 kirjaga sai ta tutvuda alles 14.11.2007 (tl 6). Vastustaja väidetel vaadati kaebaja poolt esitatud vastuväited läbi ning läbivaatamise tulemustest teatati kaebajale 09.09.2005 kirja teel (tl 17). Vastustaja seletuse kohaselt on kaebajale suuliselt korduvalt selgitatud, et tal tuleb pöörduda kohtu poole vaidlusaluse ehitise osas omandiõiguse tuvastamiseks. Kaebaja vastustaja väiteid ei kinnitanud. Ühtegi tõendit, mis kinnitaksid vastustaja väited selle kohta, et kaebaja vastustaja 09.09.2005 kirja kätte, asjas esitanud ei ole. Kogutud tõendite kohaselt on käesoleval juhul jõustunud ja kehtiv otsus vaidlusaluse ehitise peremehetu varana arvele võtmise kohta. "Peremehetu ehitise hõivamise korra“ p 10 kohaselt tuleb valla- või linnavolikogul või tema ülesandel valla- või linnavalitsusel läbi vaadata esitatud vastuväited ja otsustada, kas ehitis on peremehetu või mitte. Lähtudes eeltoodust ja hinnates asjas esitatud tõendeid tuleb asuda seisukohale, et ehitise peremehetuna hõivamise menetluses otsust vastuväidete läbivaatamise ja ehitise peremehetuse hindamiseks tehtud ei ole. Seega ka juhul, kui eeldada, et kaebaja võis saada kätte 09.09.2005 kirja, ei saa pidada antud olukorda õiguspäraseks, sest haldusmenetlust (peremehetuks tunnistatud ehitise hõivamise menetlust) ei ole lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Lähtudes eeltoodust ei ole kohaliku omavalitsuse pädev organ vaidlusaluse ehitise puhul lahendanud küsimust, kas ehitist asutakse hõivama või mitte. Samuti ei ole kohalik omavalitsus tuvastanud ehitise kuuluvust. Kaarma Vallavalitsus kinnitab oma 13.02.2008 kirjas, et vaidlusalune ehitis võeti küll peremehetu ehitisena arvele, kuid menetlust lõpule ei viidud (tl 69-71). Vastustaja väidetel puudub kohalikul omavalitsusel kohustus see menetlus lõpetada (tl 116). Kohus antud seisukohaga ei nõustu. Kohalikul omavalitsusel lasub PS §-st 14 tulenevalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse kohustus ning omand kujutab endast avaliku õigusega kaitstud hüve. Asja hõivamine on üks asja üle omandi tekkimise viise. Peremehetute ehitiste hõivamiseks kehtib riigi ja kohalike omavalitsuste kohustus ehitis hõivata. See kohustus kujutab endast avalikku ülesannet ning kohalikul omavalitsusel on kohustus peremehetu ehitise hõivamise menetlus lõpule viia ning otsustada, kas ehitist hõivatakse või mitte. 4 3-07-2523 Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on AÕSRS § 13 lg 2 teine lause kohaselt kohalikul omavalitsusel ja riigil. Nimetatud sätte eesmärgiks on korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik (RKL 3-3-1-19-05). Pärast ettenähtud tingimustele vastavate protseduuride läbimist saab peremehetuks tunnistatud ehitise hõivaja kanda registrisse ehitise omanikuna. Tulenevalt eeltoodust tuleb kohalikul omavalitsusel enne maa tagastamist tuvastada õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise õiguslik seisund. Ehitise peremehetuks tunnistamise näol on tegemist otsustusega, millega pädev organ lahendab küsimuse, kas ehitist asutakse hõivama või mitte. Antud juhul ei ole kohalik omavalitsus vastuvõtnud otsust, kas ehitis on peremehetu või mitte. Samuti ei ole ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses ega maa tagastamise menetluses hinnatud kaebaja poolt esitatud väiteid ja tõendeid selle kohta, et ta on ehitise omanik. Käesoleval juhul ei ole kaebajale antud võimalust osaleda maa tagastamise menetluses ega kogutud tõendeid vaidlusaluse ehitise kohta maa tagastamise toimikusse. Kuna nii ehitise peremehetuse tuvastamise menetluses kui ka maa tagastamise menetluses on ehitise kuuluvuse tuvastamine kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid kohalik omavalitsus ei ole käesoleval juhul vastavat otsustust vastuvõtnud, ei saa kohus anda õiguslikku hinnangut asjas esitatud tõenditele ja väidetele seoses ehitise kuuluvusega. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui pädev haldusorgan leiab, et isiku poolt esitatud tõendid teatud asjaolu tõendamiseks ei ole piisavad, peab isikule andma võimaluse anda vaidlusaluste seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline. Tõendeid, mille alusel saab väita, et haldusorgan selgitas kaebajale võimalusi vaidlusaluse ehitise osas omandiõiguse tõendamiseks, asjas esitatud ei ole. Kaebaja väidetel ei soovi ta saada vaidlusaluse ehitise juurde kuuluva maa omanikuks, vaid talle kuuluva ehitise juurde teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. 1 MRS § 35 kohaselt on ehitise omanikul, kes ei saa või ei soovi saada maa omanikuks, õigus nõuda riigimaale hoonestusõiguse seadmist enda kasuks. MRS § 31 lg 1 p 10 kohaselt jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus. Maa tagastamise küsimuse saab otsustada siis, kui hoonestusõigusega koormatava riigimaa suurus ja piirid on täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ning kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Tulenevalt eeltoodust on kaevatav korraldus seotud kaebaja õigustega. Kuna tühistamiskaebus on esitatud aasta peale kaevatava korralduse vastuvõtmist, tuleb kaebuse läbivaatamisel kaaluda, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima, samuti avaliku huviga, et maa tagastamine viidaks läbi kiiresti. Kaebaja väidetel on ta vaidlusalust hoonet kasutanud pidevalt alates
9. aastast. Menetlusosalised kaebaja väiteid ja kaebuses kirjeldatud asjaolusid tema poolt hoone valdamise ja kasutamisega, asjas vaidlustanud ei ole. Seega teadsid nii kolmas isik kui ka vastustaja, et kaebaja valdas ja kasutas antud hoonet pikka aega enne kaevatava korralduse vastuvõtmist. Oluline on käesoleval juhul kohtu hinnangul asjaolu, et vaidlusaluse hoone osas ei võetud ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastu otsust vara hõivamise osas. Lähtudes efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Käesoleval juhul oli vastustajal teada, et kaebaja peab ennast vaidlusaluse hoone omanikuks. Kaebajat maa tagastamise menetlusse kaasatud ei ole. 5 3-07-2523 Tulenevalt eeltoodust kaalub kaebaja õigus korralduse tühistamiseks üles kolmanda isiku ootuse, et kaevatav korraldus jääb kehtima ning avaliku huvi antud asjas. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses võisid eelpool tuvastatud rikkumised mõjutada asjas sisulist otsustamist ning seetõttu on kaebuse põhjendatud kaevatava korralduse tühistamise osas. Käesolevaks ajaks on kaevatava korralduse alusel maatükk nr 1 kantud kinnistusse (tl 49). Kuid kaebuse lahendamisel ei ole määravat tähtsust sellel, et kohtuotsuse tegemise ajaks on maa kinnistatud. Täidetud, kuid seejärel tühistatud haldusakt kuulub haldusõiguse üldpõhimõtetest tulenevalt üldjuhul tagasitäitmisele, sest pärast tühistamist puudub tühistatud haldusakti tagajärgedel õiguslik alus. Seega langeb tühistamisnõude rahuldamisel ära kinnistusraamatu kande õiguslik alus ning kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamine ja algse olukorra taastamine on võimalik, kuna vastustaja saab vajadusel esitada hagi kinnistu suhtes tehtud kinnistusraamatukande vaidlustamiseks. Kuna lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ei ole vastustaja vastuvõtnud otsust vaidlusaluse ehitise kuuluvuse kohta, puudub õiguslik alus ehitisele teenindusmaa määramiseks. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele kaebaja taotlus kohustada vastustajat määrama ehitisele teenidusmaa. Menetlusosalised on esitanud taotlused nende poolt kantud kohtukulude hüvitamiseks. HKMS § 92 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kooskõlas HKMS § 93 lg 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna kaebaja esitas kohtkulusid tõendavad dokumendid kohtuvaidluse käigus, ei kuulu menetluskulud välja mõistmisele. HKMS § 92 lg 7 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Arvestades seda, et käesoleval juhul kuulub kaebus rahuldamisele olulises osas arvestades kaebuse esitamise eesmärki ning rahuldamata jääv nõue tuleb vastustajal lahendada lähtudes korralduse tagasitäitmisest tulenevatest asjaoludest, jäävad vastustaja ja kolmanda isiku kulud nende enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 6