Obsah (4)

§ 173§ 191§ 192§ 231

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-9401 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.05.2008, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ande Tänav, Ülle Jänes Tsiviilas

).

§ 173

lg 1 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingule. Hagimaterjalist nähtuvalt on poolte vahel 07.11.2000 sõlmitud tähtajaline Q GSM leping nr 10079672, mille alusel kostja kasutas telekommunikatsiooniteenust ja kohustus selle eest tasuma. Hagile on lisatud allkirjastamata väljatrükk lepingu lõpetamise 01.05.2001 teatest. 20.04.2005 saldo kinnituse kohaselt on leping kostjaga ühepoolselt lõpetatud 26.05.2001. Saldo kinnitusest nähtuvalt on kostjale väidetavalt 17.07.2001 esitatud lõpparve nr 11730309, milles on põhivõlaks arvestatud telefonimaksed 674,89 krooni, kõneteenused 334,48 krooni ja leppetrahv 500 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et lõpparve on kostjale väljastatud ja et kostja on selle kätte saanud. Kohus jättis tähelepanuta ka perioodil 02.01.2001 kuni 01.04.2001 väidetavalt kostjale esitatud arvete kordusväljatrükid, kuna arvetel on näidatud Tele 2 Eesti AS arveldusarved, kuhu kostja pidi väidetava võla kustutama. Äriregistri andmetel on AS Ritabell ärinimi kustutuskanne tehtud 20.04.2001, seega ei saanud nimetatud perioodil AS Ritabell väljastada arveid tasumiskohustusega Tele 2 Eesti AS-le. Seega on põhjendatud ja tõendatud põhivõlg telefonimaksete ja kõneteenuste eest 1009,26 krooni. 6.

§ 191

lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Seega ei ole leppetrahv põhivõlg, vaid õiguskaitsevahend, mida kreeditoril on õigus kohustise täitmata jätmisel seaduse või lepingu alusel nõuda.

§ 192

kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohtule esitatud Q GSM-i mobiiltelefonsideteenuste kasutamise tingimused leppetrahvi ei kajasta, seega on leppetrahvi nõue põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. 7. Kohus leidis, et viivis kuulub kostjalt väljamõistmisele

§ 231

lg 1 alusel, mille kohaselt on kohustiste täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga pole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 93,86 krooni ulatuses (3% x 1009,26 krooni x 3,1 aastat). Seega tuleb kostjalt kokku välja mõista 1103,12 krooni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 8. OÜ Aktiva Finants palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt viivise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 1009,26 krooni viivise saamiseks. 9. Hageja leidis, et kohus mõistis ebaõigesti kostjalt viivise välja

§ 231

lg-s 1 sätestatud määras (3% aastas), jättes tähelepanuta, et poolte vahel oli Q GSM lepinguga kindlaks määratud teistsugune viivisemäär. Seega kohus kohaldas kohtuotsust tehes materiaalõiguse 2 normi vääralt ja kohtuotsus põhineb õigusnormi rikkumisel.

1. Hageja tugines viivisenõuet esitades mobiilsideteenuste kasutamise tingimuste p-le 7.4, mille kohaselt pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust lepingu sõlmimise, selle lahutamatuks lisaks olevate mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimuste ja nendega kindlaksmääratud viivise protsendimäära osas. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis poolte kokkuleppe viivise protsendimäära kohta arvestamata. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hagiavaldusele, selles märgitud viivise nõudele ega vaidlustanud pooltevahelist kokkulepet viivise protsendimäära kohta. Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas (Q GSM lepingu tingimuste p 7.4). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ja need ei olnud vaidluse all. Hageja vähendas viivisenõuet põhisummani, seega käitus ta viivise arvestamisel heauskselt ja mõistlikult. Põhjendatud on viivise väljamõistmine maakohtu tuvastatud põhivõla suuruses, so 1009,26 krooni. Ühtlasi palus hageja välja mõista riigilõivu täismäära 280 krooni ning apellatsioonkaebuse rahuldamisel tagastada kaebuselt makstud riigilõiv 250 krooni.
2. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, so viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja menetluskulu väljamõistmise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessinormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. 13.

§ 191

lg 1 järgi loetakse viiviseks seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja viivise

§ 231lg 1 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Vaidluse all ei ole asjaolu, et antud juhul oli Q GSM lepinguga kindlaks määratud teistsugune protsendimäär – 0,5% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis kokkuleppe viivise suuruse kohta arvestamata, millega rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus ei lugenud viivise kokkulepet tühiseks, mille tulemusena võiks tõusetuda seadusejärgse viivise väljamõistmise küsimus. 14. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oli kokku lepitud

§ 231

lg-st 1 erinevas viivise suuruses ja see kokkulepe on kehtiv, tuleb viivisenõude lahendamisel võtta aluseks leping. Et hageja vähendas viivisenõuet põhivõla suuruseni, tuleb kostjalt välja mõista viivisevõlg maakohtu tuvastatud põhivõla – 1009,26 krooni suuruses. Kostja viivise vähendamise taotlust ei esitanud. 15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel peab kostja hüvitama hagejale kohtukulud – hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 280 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 250 krooni, kohtutäituri tasu 2x295 krooni ning TsMS § 61 lg 1 alusel õigusabikulud, arvestades seaduses sätestatud 5% piirmäära, mis hõlmab kõiki kohtuastmeid, so 100,92 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista menetluskulud 1220,92 krooni. U.Loonurm A.Tänav Ü.Jänes 4