) § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 ja § 108 lg 1 ja lepingu üldtingimuste punktist 5.1. palub hageja kostjalt välja mõista laenusumma 3000 krooni, laenutasu 600 krooni ning viivise nimetatud summalt ajavahemiku 08.02.2007 – 31.08.2007.a eest 0,5% päevas (viivise arvestus tl 34) 3600 krooni. Tegelik viivise summa on 3672 krooni, kuid hageja vähendab seda. Kostja vastuväited, hageja seisukohad vastuväidete osas Kostja S.J. tunnistab oma maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites (tl 13), kirjalikus vastuses hagile (tl 52-53) ning hilisemates menetlusdokumentides (tl 65-66 ja 72-73) kujunenud lõpliku seisukoha järgi hagi osaliselt, nõustudes hagiga laenusumma osas 3000 krooni. Muus osas palub kostja jätta hagi rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kostja väitel ei ole ta kunagi hagejalt laenu taotlenud ega hagejaga lepingut sõlminud, ka väidetavas laenutaotluses märgitud kontakttelefoni 56 311 644 ei ole kostja kunagi kasutanud. S. Jakovleva kinnitab, et kuigi laenusumma on hagejalt tema arvele laekunud, ei ole ta seda kasutanud, sest pangakaart oli temalt varastatud. Seega ei ole kostja tutvunud ka laenulepingu üldtingimustega ega kinnitanud oma nõusolekut laenutasu ega viiviste osas. Hageja esitatud laenutaotlus sisaldab hilisemaid andmeid kui laenu võtmise aeg, mistõttu on kostja arvamusel, et tegemist ei ole laenutaotlusega, vaid hageja siseasjaajamises kasutatava dokumendiga. Kostja ei avastanud pangakaartide vargust kohe ja blokeeris oma pangakaardid alles veebruaris 2007.a, mil oli juba hilja, sest selleks ajaks oli kontole laekunud summad neljast SMS-laenu teenust osutavast firmast (pangakonto väljavõte tl 74) ja kogu laekunud summa oli ka välja võetud kas sularahas või ülekandega kolmandale isikule. Hageja kostja väidetega ei nõustu, sest kriminaalasja pangakaartide varguse vms osas ei ole algatatud. Hageja leiab, et laenulepingu on sõlminud kostja. Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Tulenevalt nimetatud sättest ja Riigikohtu väljendatud seisukohtadest (nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05) peab kohus ise tüüptingimuste olemasolu alati kaaluma, kui on tegemist võimaliku tarbijalepinguga. Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja esitatud asjaoludel lepingu sõlmimise korra osas ning lähtudes esitatud laenulepingu üldtingimustest sõlmitud poolte vahel tüüptingimustega tarbijakrediidileping. Hageja on andnud kostjale kui tarbijale oma majandustegevuses 2
Alljärgnevalt käsitleb kohus hageja nõudeid eraldi. Põhinõue ehk laen summas 3000 krooni. Selles osas tuleb hagi rahuldada, sest pangakaartide ja pangakoodide ja isikukoodi kasutamine ja seeläbi laenuvõtja identifitseerimine internetis vaatamata füüsilisele eemalolekule on kohtu arvates piisavalt kindel, veenmaks, et keegi teine neid kasutada ei saa. Kostja esitatud pangakonto väljavõte ei veena kohut, et keegi teine oleks laenulepingu sõlminud – raha laekus kostja arvele ja tehti läbi kostja kasutuses olnud internetipanga ja vastavate koodide. Muid tõendeid selle kohta aga esitatud ei ole. Kostja väide, et taotluses nimetatud telefoninumber ei ole tema kasutuses olnud, ei ole piisavaks argumendiks eelneva ümberlükkamiseks. Samal põhjusel peab kohus põhjendatuks ka laenutasu nõuet summas 600 krooni. Tegemist on küll laenulepingu üldtingimustest tuleneva tüüptingimusega, kuid kohus ei leia, et see võiks olla oma suuruse või iseloomu tõttu tühine
Siinkohal tuleb arvestada, et laenutasu on hageja ainus tulu laenu andmiselt, sest üldtingimuste p 4.1 kohaselt laenult intressi ei arvestata. Viivise nõue. Selles osas leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Üldtingimuste punktis 5.1 kehtestatud viivisemäär 0,5% tähtaegselt tasumata summast päevas on kohtu hinnangul tühine tüüptingimus, sest on otseses vastuolus seaduse nõuetega.
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse sellist ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest.
lg 1 sätestab aga, et tarbijakrediidilepingu puhul ei või tarbijalt võlgnevate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sedastab, et rahalise kohustuse täimisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohtuotsuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 omakorda ütleb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Antud perioodil, mille eest hageja viivist nõuab (08.02.2007 – 31.08.2007, viivise arvestus tl 34) oli see viivisemäär 11% aastas (7% + EKP intressimäär 4%, milline avaldati vastavalt 02.07.2007.a ja 02.01.2008.a väljaandes Ametlikud Teadaanded). Seega jätab kohus tüüptingimusena kehtestatud viivisemäära kui tühise kõrvale ning arvutab ülalnimetatud perioodi osas viivise ümber järgnevalt: 3600 (tagastatav summa) * 0,11 * 204 (viivitatud päevade arv) : 365 (päevade arv aastas)) = 221.32 krooni. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, ja seda nõutud summast vaid veidi üle 50% ulatuses, siis on TsMS § 163 lg 1 kohaselt õiglane kohaldada üldreeglit ning jätta poolte menetluskulud nende kanda võrdsetes osades. Toomas Talviste Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.