← Eesti

3-05-1110/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2008, Tallinn Haldusasja number

§ 7

lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.03.2001 otsusega nr 12007 loeti x, endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja maa suurusega 2402 m2 omandireformi objektiks ja tuvastati, et ehitised on natsionaliseeritud Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 09.04.1941 otsusega ning maa Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga (p 1). Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara G. F, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p 1 toodud nõuetele. Otsuse p-ga 3 tunnistati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks G. F lapselaps J. Koern. Otsuse p-ga 5 tühistati linnakomisjoni otsused nr 8814 ja otsus nr 9868 põhjendusega, et ei ole tõendatud vara endise omaniku lahkumine Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel (ORAS § 7 lg 3).
  2. 14.08.2003 esitas Jüri Koern Tallinna Maa-ametile avalduse, milles palus otsuse nr 12007 p-i 2 muuta selliselt, et vara kuulus selle õigusvastase võõrandamise ajal ühisvarana G. F ja tema abikaasa E. F (hiljem Teede, taotleja vanaema, surn xx.xx.xxxx) omandisse, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p 1 nõuetele. Avaldaja märkis, et kuna endiseks omanikuks on tunnistatud üksnes G. F ja tema järgi on vara tagastamise menetlus seoses tema Saksamaale võimaliku ümberasumise küsimusega peatatud, tuleks vara tagastamine viia läbi vara teise omaniku E. Fi järgi, kes ei ole lahkunud Saksamaale ümberasujana. Tallinna Maa-ameti 16.09.2003 vastuses teatati, et kuni seadusandja ei ole viinud Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ORAS § 7 lg-t 3 kooskõlla õigusselguse põhimõttega ning pole teada, kuidas tuleb lahendada ümberasunutele kuulunud vara tagastamise taotlused, ei ole võimalik jätkata x asunud vara tagastamise menetlust. Kirjas märgiti, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus nr 5992 on Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata nimestik, milles esineb E. F (F, F, F) nimi, ning sellega seoses peetakse vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid. 09.01.2004 ja 10.03.2004 esitas J. Koern Tallinna Maa-ametile uued avaldused ja tõendid, mille põhjal väitis, et E. F ei lahkunud Saksamaale vaid elas Tallinnas x ning kasutas ja majandas seda vara. Nendele taotlustele vastati Tallinna Maa-ameti 11.02.2004 ja 12.04.2004 kirjadega, et jäädakse 16.09.2003 kirjas toodud seisukohtade juurde. Taotleja edastatud dokumendid ei välista E. Fi
  3. aastal ümberasumist ja hilisemat Eestisse naasmist, mis oli praktikas üsna tavapärane.
  4. J. Koern esitas 24.08.2005 Tallinna Maa-ametile uue taotluse, milles palus jätkata vara tagastamise menetlust. Avaldaja väitis, et vara õigusvastane võõrandamine toimus
  5. aastal, s.o. ajal, mil vara omanikuks oli E. F, kes ei olnud
  6. aastal ümberasuja ning kellele natsionaliseeritud vara tagastati
  7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.09.2005 otsusega nr 12777 otsustati jätta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.03.2001 otsus nr 12007 muutmata. Otsust põhjendati järgmiselt. 2

(9)3-05-1110 Tallinna Linnaarhiivi 02.02.1996 arhiiviteatisest nr 1-7/11 nähtub, et Tallinna linna kinnisvararegistri andmetel kuulus kinnistu nr xxxx G. File. Arhiiviteatisele on lisatud väljavõte kinnistusraamatust, kus endise kinnistu nr xxxx omanikuks on märgitud Grigori F. Samuti nähtub viidatud arhiiviteatisest, et Tallinna Linna Elamute Valitsuse natsionaliseeritud majade toimiku nr 953 kohaselt on x maja natsionaliseerimise akt vormistatud 27.11.
  1. Vara tagastamise toimikusse on kogutud 23.10.1942 koostatud üleandmise protokoll kinnisvara majahooldajale kasutamisele ja majandamisele andmise kohta, millega kinnitatakse, et linnakomissari 01.07.1942 otsusega on E. File antud x kasutamiseks ja majandamiseks ning kinnisvara läheb arvates 01.09.1942 üle eeltähendatud majahooldajale. See protokoll ei tõenda E. Fi omandiõiguse tekkimist x kinnisvarale, kuna vara anti üksnes kasutamiseks ja majandamiseks. Seega pole tõendatud E. Fi omandiõiguse tekkimine pärast maa ja ehitiste natsionaliseerimist vastavalt 23.07.1940 ja 09.04.
  2. Otsuses märgiti, et pärast otsuse nr 12007 vastuvõtmist on vara tagastamise toimikusse kogutud dokumente, mis viitavad vara endise omaniku G. Fi ümberasumisele Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Samas ei pea komisjon lähtudes kohtupraktikast otstarbekaks kehtivat otsust uuesti läbi vaadata ümberasumist puudutavas osas enne, kui seadusandja on ORAS sätted viinud kooskõlla põhiseadusega ja kõrvaldanud ebaselguse õiguslikus olukorras.
  3. J. Koerni kaebuses taotleti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.09.2005 otsuse nr 12777 tühistamist ja komisjoni kohustamist „jätkama Tallinnas x asuva õigusvastaselt võõrandatud vara, endise kinnistu nr xxxx tagastamismenetlust endise omaniku E. Fi järgi“, muutma 05.03.2001 otsuse nr 12007 p-i 1 osaliselt, lugedes, et ehitised ja maa on võõrandatud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 07.09.1944 määrusega, ja p-i 2, lugedes tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara E. File, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p 1 toodud nõuetele. Kaebuse väited olid järgmised. 1) Endine kinnistu nr xxxx oli G. ja E. Fi, kes abiellusid 29.09.1901 Kroonlinnas, ühisvara. Nende esimene laps, poeg B, sündis xx.xx.xxxx Kroonlinnas. Balti Eraseaduse (BES) kohaselt laienes nende omandile Eestimaa linnaõigus, kusjuures BES § 106 kohaselt tekkis abikaasade varaühisus lapse sünniga. 2) G. ja E. F ei olnud ümberasujad. G. F läks Saksamaale ravile ning E. F läks oma abikaasaga kaasa. Kahjuks jäi õigeaegne ravi saamata ning G. F suri xx.xx.xxxx Nürnbergis. Peale abikaasa surma tuli E. F tagasi Eestisse ning jätkas elamist Tallinnas, x asuvas elamus koos tütre ja tütrepoja Jüri Koerniga. Seda kinnitab ka 11.05.2004 Riigiarhiivi vastus, mille kohaselt Eesti Julgeolekupolitsei ja SD Tallinnas arhiivifondis säilitatavas arhivaalis “Kirjavahetuses III osakonna, Julgeolekupolitsei peaameti ja Kindralkomissariga enne Nõukogude võimu kehtestamist Eestis ümberasunute ja okupatsiooni ajal Saksamaalt taas tagasipöördunute kohta koos nimistutega” leiduvas 14.07.1942 aastal Ilsenburg/Harzist läbi Riia Eestisse tagasipöördunute transpordilehel on märgitud järjekorra number 52 all „Feodoroff Eugenie“, sündinud 26.06.1884, isikuttõendava dokumendi number 519
  4. Riigiarhiivi täiendava seletuse kohaselt on Siseministeeriumi Politseitalituse hüvitusfondis säilitamisel piiri ületamiste nimekirjad kuni
  5. aastani, kuna pärast seda ei olnud Eesti enam iseseisev riik ja piiriületus ei olnud nii lihtne, mistõttu oli kõige arvestatavam moodus piiriületusteks teha seda koos põgenike ja hiljem kodumaale tagasipöördujatega. 3) E. F oli G. Fi vara seadusjärgseks pärijaks, kes võttis pärandvara vastu, asudes seda valdama ja kasutama. 23.10.1942 koostatud üleandmise protokolliga anti Eesti p.v. Kinnisvaraseltsi poolt x asuv kinnisvara E.F’ile (F) kasutamiseks ja majandamiseks. Kinnisvara ülemineku tähtajaks nimetati üleandmise protokollis 01.09.
  6. Kinnisvara üleandmine toimus Tallinnas, 3
(9)3-05-1110 15.01.1942 väljakuulutatud Linnamajaomandi valitsemise määruse alusel. Riigikohtu praktika (määrus haldusasjas nr III-3/1-39/95, otsused haldusasjades nr 3-3-1-34-03 (p 12), 3-3-1-34-03 (p 6)) kohaselt toimus vara eelnimetatud korras üleandmisel ka omandiõiguse üleandmine. Teistkordne x kinnisvara õigusvastane võõrandamine toimus ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 07.09.1944 määrusega, kuid sel ajal oli juba vara omanikuks E. F. 4) Toimikus nr 5992 asuvas Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata nimestikus E. Fi nime olemasoluga ei saa tõendada tema lahkumist Eestist, kuna kõik end nimekirja pannud isikud ei lahkunud, samuti lahkusid mõned inimesed teiste nimede all. Tuleb arvestada ka asjaolu, et ühes nimekirjas on Saksamaale lahkujana märgitud G. F üksinda, teises nimekirjas aga koos E. Figa, samuti seda, et E. F tegelikult elas Eestis ja sai omandi tagasi. E. Fi Eestis viibimist ja x asuva kinnisvara valdamist ja kasutamist 1940-1944 näitavad tõendid lükkavad ümber kahtluse, et E. F lahkus koos ümberasujatega Saksamaale. 6. Tallinna Halduskohtu 29.12.2006 otsusega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.09.2005 otsus nr 12777. Kohtu põhjendused olid järgmised. Antud haldusasjas on otsustava tähtsusega ORAS § 7 lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.10.2002 otsusega nr 3-4-1-5-02 põhiseadusevastaseks ning 12.04.2006 otsusega nr 3-3-1-6305 kehtetuks, selles osas jõustus viimatinimetatud otsus 12.10.2006. Seega ei saa kohalik omavalitsus enam tugineda sellele sättele omandireformi asjade lahendamisel. Kuna ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse, ei saa kohus anda haldusasjale sisulist hinnangut. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab tekkinud õigusolukorras asja uuesti läbi vaatama ning võtma vastu uue otsustuse, lähtudes asjaolust,

§ 7lg 3, millele eelnevalt tugineti, enam ei kehti.

Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 märgitakse,

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega (ORAS) sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Vajab äramärkimist, et eelmainitud lepingute alusel Saksamaale ümber asumine peab olema igal konkreetsel juhul tõendatud.

  1. Tallinna Halduskohtu 15.01.2007 määrusega mõisteti ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud summas 24 164,84 krooni. Kaebuse esitaja esindaja taotletud menetluskulusid (nimekiri tl 97, mille kohaselt kulud seisnevad õigusteenuses summas 20 320 krooni, kaebuse lisade paljunduses 408 krooni ja riigilõivus 10 krooni) vähendas kohus paljunduskulude osas, mille põhjendatud suuruseks hindas 102 krooni (1 krooni leht). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 29.12.2006 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Väited: 1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.03.2001 ja 05.09.2005 otsused olid õiguspärased, sest olid kooskõlas nende tegemise hetkel kehtinud õigusega; 2) Isegi kui asutakse seisukohale, et varasemad otsused ümberasujate suhtes tuleb uuesti läbi vaadata, ei saa kohalik omavalitsus hetkel uut otsustust teha. 05.09.2005 otsusega ei muudetud 05.03.2001 otsust seepärast, et ei ole otstarbekas ümberasuja suhtes kehtivat otsust läbi vaadata enne, kuni seadusandja on kõrvaldanud ebaselguse õiguslikus regulatsioonis. Ebaselgus kehtib 4

(9)3-05-1110 käesoleva ajani. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuses on märgitud, et omandireformi läbiviimisega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate küsimuste lahendamiseks selget õiguslikku regulatsiooni; 3) Kohus jättis arvestamata, et pärast 05.03.2001 otsuse vastuvõtmist on kogutud materjale, mis viitavad G. Fi ümberasumisele. Samuti on kohtu poolt jäetud arvestamata asjaolu, et x asuvates elamutes on Tallinna Linnavalitsuse poolt juba erastatud kortereid, mis takistab vara tagastamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni määruskaebuses palutakse halduskohtu 15.01.2007 määrus tühistada ja teha selles osas uus määrus. Määruskaebuse esitaja väitel ei ole kohus arvesse võtnud HKMS § 93 lg-t 5, mille kohaselt mõistetakse välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Halduskohus ei ole õigesti kaalunud asja keerukust. Kaebuse esitaja kohtukulud olid põhjendamatult suured. Väljamõistetavad kohtukulud pidanuks olema vähemalt poole väiksemad.
  1. Jüri Koern palub apellatsioonkaebuse ja määruskaebuse jätta rahuldamata. Vastuväited: 1) Vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse vastuvõtmisel on komisjon tuginenud ORAS § 7 lg-le 3 ning arvestades, et see norm muutus kohtuvaidluse ajal kehtetuks, on kohus andnud õigesti juhise, et asi tuleb uuesti läbi vaadata, tuginedes Riigikohtu 06.12.2006 väljendatud seisukohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras; 2) Väide, et x elamutes on korterid erastatud, ei saanud olla ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlusaluse otsusega taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks, kuna ka apellant ise märgib, et komisjoni 05.03.2001 otsus on õiguspärane. Vaidluse all ei ole linnavalitsuse korraldus vara tagastamise kohta; 3) Kohtukulud olid põhjendatud. Kaebuse koostamise eest on kaebuse esitajale esitatud arve 8000 krooni 5 h töö eest. Vastustaja vastusega tutvumise, kohtuistungiks ettevalmistamise ja esinduse eest 30.05.2006 kohtuistungil esitati arve 4320 krooni 2,7 h töö eest. Istung kestis 10.00-10.
  2. Istungi ettevalmistamiseks kulunud 2,2 tundi ei ole ülemäära pikk, arvestades, et kaebus esitati 21.11.
  3. 13.11.2006 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja sellel kohtuistungil kaebaja esindamiseks kulus aega 5 h, so 8000 krooni. Istung kestis 10.00-10.
  4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2007 määruses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta asus ringkonnakohus seisukohale, et Tallinna Halduskohtu 15.01.2007 määrust tuleb käsitada täiendava otsusena, mis on 29.12.2006 otsuse osa, ning selle määruse peale esitatud määruskaebust tuleb käsitada apellatsioonkaebusena täiendavale otsusele ja see lahendada koos 29.12.2006 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebusega.
  6. Jüri Koerni kaebus sisaldas kahte taotlust – 1) taotlust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.09.2005 otsuse nr 12777 tühistamiseks ning 2) taotlust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks võtma vastu haldusakti, millega muudetakse komisjoni 05.03.2001 otsust nr
  7. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Halduskohtu otsuse resolutsioonis lahendati üksnes 5
(9)3-05-1110 esimesena nimetatud taotlus. Kohtuotsuse põhjendavas osas võetud seisukoht, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab asja uuesti läbi vaatamata, ei ole kohtuotsusele sätestatud nõuete täitmiseks piisav. Samas ei ole otsuse peale selles osas, mis puudutas kohustamistaotluse lahendamist, apellatsioonkaebust esitatud. Seetõttu ei pea ringkonnakohus HKMS § 34 lg 2 esimesest lausest tulenevalt võimalikuks halduskohtu otsust eelviidatud menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada.
  1. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 442 lg 5 kohaselt oleks kohus pidanud lahendama kohtuotsuses ka kaebuse esitaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt.
  2. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks halduskohtu otsuse põhjendus, nagu takistanuks Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine kohtul käesolevat haldusasja sisuliselt lahendada. HKMS § 25 lg 1 kohaselt on kohtuotsus kohtulahend, millega kohus peab lahendama kaebuse sisuliselt. Halduskohus ei selgitanud, kuidas takistab Riigikohtu viidatud lahend käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele sisulise hinnangu andmist. Selleks, et lahendada haldusakti tühistamiseks esitatud kaebus, on haldusakti õiguspärasusele hinnangu andmine möödapääsematu. HKMS § 26 lg 1 p 1 kohaselt on halduskohtul õigus tühistada üksnes õigusvastane haldusakt. Kuna halduskohus jättis haldusasjale „sisulise hinnangu“ andmata, puudub kohtuotsuses põhjendus, kuidas mõjutab Riigikohtu poolt ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni sellise otsuse õiguspärasust, millega keelduti muutmast komisjoni otsust, mis ei tuginenud ORAS § 7 lg-le
  4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.03.2001 otsusega nr 12007 loeti endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ja tuvastati, et ehitised on natsionaliseeritud Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 09.04.1941 otsusega ning maa Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga, loeti tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara G. File, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p-s 1 toodud nõuetele, ning tunnistati kaebuse esitaja vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Sisuliselt on tegemist kaebuse esitaja vara tagastamise taotluse suhtes langetatud positiivse otsusega. Kaebuse esitaja taotles otsuse nr 12007 muutmist vara õigusvastase võõrandamise aja ning võõrandamisaegse omaniku osas kaalutlusel, et otsuses vara võõrandamisaegse omanikuna märgitud G. Fi puhul on kahtlus, et ta kuulub ORAS § 7 lg-s 3 märgitud isikute hulka, mis võib kaasa tuua otsuse nr 12007 muutmise selliselt, et kaebuse esitaja vara tagastamise taotlus jäetakse viidatud sätte alusel rahuldamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusest ning apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadest võib aru saada selliselt, et taotlus jäi rahuldamata koostoimes kahel põhjusel: 1) taotluses toodud andmeid vara endise omaniku ning vara õigusvastase võõrandamise aja kohta ei pidanud komisjon õigeks; 2) komisjon leidis, et asjas kogutud materjalid viitavad sellele, et otsusega nr 12007 tuvastatud vara endise omaniku G. Fi näol on tegemist ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikuga, kuid komisjoni varasema otsuse muutmist viidatud sätte alusel ei peetud otstarbekaks olukorras, kus viidatud säte oli tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ning eksisteeris väljavaade selle asendamisele teistsuguse õigusliku regulatsiooniga, mis võis tingida asja uue läbivaatamise. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus nende kaalutluste õigsust. Sisuliselt on komisjon asja lahendamisel tuginenud ORAS 7 lg-le
  5. Seoses sellega, et viimatinimetatud säte tunnistati Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega nr 3-4-1-5-02 põhiseadusevastaseks ning 12.04.2006 otsusega nr 3-3-1-63-05 kehtetuks, on vaja muuhulgas 6
(9)3-05-1110 anda hinnang sellele, kas komisjoni tuginemine viimatinimetatud sättele J. Koerni avalduse lahendamisel oli lubatav ning kas säte oli taotluse lahendamisel asjassepuutuv.
  1. ORAS § 7 lg 3 kehtivuse õiguslikke tagajärgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamise suhtes on selgitatud Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-
  2. Viidatud otsuse punktis 30 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Sama otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, et Riigikohtu üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt 2. Samast seisukohast on lähtunud ka Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2008 otsuses nr 3-3-1-2308 (punkt 12), leides,

§ 7

lg 3 kehtivuse ajal vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata taotlus ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastavale isikule kuulunud vara tagastamiseks, oli õiguspärane. Eeltoodud seisukohtadest ilmneb, et vaatamata ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisele oli see säte õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikele komisjonidele siduv kuni sätte kehtivuse kaotamiseni 12.10.

  1. Seetõttu ei muuda ainuüksi asjaolu, et viimatinimetatud komisjon on enne 12.10.2006 langetatud otsuse tegemisel ORAS § 7 lg-le 3 tuginenud, otsust õigusvastaseks. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal 05.09.2005 pidi komisjon vara tagastamise taotluste lahendamisel selle sättega arvestama.
  2. Järgnevalt tuleb hinnata, kas ORAS § 7 lg 3 oli avalduse lahendamisel asjassepuutuv. Selleks tuleb esiteks selgitada, kas vara tagastamise avalduse lahendamine ORAS § 7 lg 3 kohaselt eeldusel, et G. Fi näol oli tegemist selles sättes nimetatud isikuga, oleks mõjutanud J. Koerni 24.08.2005 avalduse rahuldamise võimalikkust. Teiseks tuleb selgitada, kas komisjonil oli piisav alus arvata, et asjas tuvastatud faktilised asjaolud vastavad ORAS § 7 lg-s 3 toodule.
  3. ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Eeltoodud sättest tuleneb, et juhul, kui on tuvastatud, et vara, mille tagastamist taotletakse, kuulus ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikule, tuli vara tagastamise taotlus jätta rahuldamata. Sellise taotluse suhtes ei olnud kohaldatavad omandireformi aluste seaduses sätestatud vara tagastamise üldised alused ja kord.
  4. J. Koern taotles otsuse nr 12007 muutmist selliselt, et loetakse tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise, mis toimus ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 07.09.1944 määrusega, ajal kuulus vara E. File, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p 1 toodud nõuetele. Sellisel kujul ei saanud komisjon eeldusel, et G. Fi näol on tegemist ORAS § 7 lg-s 3 toodud isikuga, otsuse nr 12007 muutmise taotlust rahuldada.
  5. Kaebuse esitaja möönab endise kinnistu nr xxxx kuulumist G. File (küll varaühisuse alusel abikaasa E. Figa) kuni tema surmani xx.xx.xxxx. Eeldusel, et G. F lahkus
  6. a Saksamaale Saksa riigiga sõlmitud kokkuleppe alusel, ei mõjuta temale kuulunud vara osa tagastamist väide, 7

(9)3-05-1110 et ajal, mil toimus väidetav vara võõrandamine ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 07.09.1944 määrusega, kuulus kinnistu nr xxxx täies ulatuses tema abikaasa E. File. ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt ei laiene selles sättes viidatud isikutele ja nende õigusjärglastele kuulunud vara tagastamisele vara tagastamise üldised alused ja kord. Seepärast ei omanud G. File kuulunud vara osas ORAS § 7 lg 3 kohaldamise seisukohast tähtsust, kas selle vara omandiõigus läks pärast selle õigusvastast võõrandamist otsuses nr 12007 uuesti üle E. File ning kas ja millal selle vara E. Filt õigusvastane võõrandamine aset leidis.
  1. Asjaolu, et G. Fi näol oli tegemist ORAS §-s 7 nimetatud isikuga, ei võtnud komisjonilt iseenesest vajadust tuvastada, kes oli J. Koerni taotletava vara endine omanik. Vara endise omaniku õige kindlakstegemine on vajalik juba selleks, et tuvastada, kas selle omaniku näol oli tegemist ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikuga. J. Koernile kuulunud vara osa suhtes ORAS § 7 lg 3 kohaldamine ei välistanud muule isikule kuulunud vara osa tagastamise menetluse läbiviimist. Samas ei taotlenud kaebuse esitaja otsuse nr 12007 muutmist selliselt, et loetakse otsuse esemeks olev vara kuulunuks G. Fi ja E. Fi varaühisusse. Kaebuse esitaja taotles otsuse nr 12007 muutmist selliselt, et vara õigusvastane võõrandamine loetaks aset leidnuks ajal, mil vara ei olnud enam G. Fi omandis.
  2. Vaidlustatud otsuses on komisjon hinnanud kaebuse esitaja väiteid vara omandiõiguse kohta ja leidnud, et vara kuulumine G. Fi ja E. Fi varaühisusse ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on see seisukoht õige osaliselt. Balti Eraseadusest tulenes tsiviilõiguse territoriaalne partikularism Eestis. Vaidlusaluse vara õiguslik režiim tulenes Eestimaa linnaõigusest, mis ei lähtunud abikaasade varaühisuse printsiibist. Seetõttu ei ole kohane kaebuse esitaja viide Riigikohtu otsuses haldusasjas nr III3/1-7/94 avaldatud seisukohale, mille kohaselt ei mõjutanud abielu kestel soetatud vara kuulumist abikaasade varaühisusse see, et kinnistusraamatus seisis see vara üksnes ühe abikaasa nimel. Viidatud Riigikohtu otsus põhines Liivimaa linnaõigusel, kus kehtis abikaasade varaühisuse põhimõte. Eeltoodud põhjusel ei ole alust arvata, et kinnistusraamatu andmed, mille põhjal kuulus kinnistu nr xxxx G. File, kajastanuks vara omandit ebaõigesti. Seega ei kuulunud kinnistu nr xxxx ajal, mil selle maa Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga võõrandati, E. File. Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 30.12.1940 seadlusega kehtestati Eestis alates 01.01.1941 Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeks, mille § 10 kohaselt oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. Seadluse § 2 kohaselt kohaldati isiku tsiviilõiguslikule seisundile, mis on kujunenud selle koodeksi jõustumise hetkeks, selle koodeksi vastavaid eeskirju. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu nr xxxx ehitised omandas G. F abielu ajal E. Figa. Seega muutusid need ehitised 01.01.1941 E. Fi ja G. Fi ühisvaraks. Kui need ehitised natsionaliseeriti tõepoolest 09.04.1941, nagu tuvastati otsuses nr 12007, siis oli nende ehitiste omanikuks nende õigusvastase võõrandamise ajal nii G. F kui ka E. F.
  3. Vaidluse all ei ole ja mingit kahtlust pole selles, et G. F ja E. F
  4. a Saksamaale siirdusid. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.03.2007 otsuses nr 12007 leiti, et G. Fi lahkumine Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ei ole piisavalt tõendatud, vaatamata sellele, et ta oli nimetatud Eesti Riigiarhiivi 10.12.1997 teatises nr 66709/SL (vara tagastamise toimik I kd lk 55) märgitud Tallinnast Saksamaale
  5. aastal ümberasunute nimekirjas. Viidatud nimekirjas (toimiku nr 305-1110 lk 51-52) on jrk nr 981 all tõepoolest märgitud G. F. Samas nimekirjas on jrk nr 980 all 8
(9)3-05-1110 märgitud ka E. F ning viimatinimetatud asjaolu kinnitatakse Riigiarhiivi 11.05.2004 tõendis (sama toimik lk 47). Vastustaja märgib vastuses kaebusele (toimiku nr 3-05-1110 lk 64-68), et pärast otsuse nr 12007 vastuvõtmist esitati komisjonile ühe x korteriomaniku P. T poolt täiendavaid tõendeid selle kohta, et G. F lahkus Saksamaalt ümberasujana. Vastuses viidatud P. T kirjaga (vara tagastamise toimiku I kd lk 162-167) on komisjonile esitatud järgmised uued tõendid – ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi Elamute Peavalitsuse Saksamaale ümberasujate transpordinimestik, kus on märgitud G. F (vara tagastamise toimiku I kd lk 170171) ja kokkuleppe art 21 kohaldamiseks Tallinna Majaomanikkude Panga 04.04.1941 kiri Saksa-NSVL Ümberasustamise Ühiskomisjonile nimekirjaga ümberasujatest, kes on pangale võlgu ja kus esineb G. Fi nimi (sama toimiku lk 172). P. T avalduses juhitakse tähelepanu veel sellele, et Nürnbergi Perekonnaseisuameti 15.10.1941 välja antud G. Fi surmatunnistuses on märgitud, et G. F elas alaliselt Rummelsbergis, Nürnbergi maakonnas ümberasujate laagris. Need asjaolud viitavad piisava kindlusega sellele, et G. F asus Saksamaale ümber NSVL ja Saksa riigi kokkuleppe alusel. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et need asjaolud annavad alust kahtluseks, et ka E. Fi näol oli tegemist ORAS § 7 lg-s 3 märgitud isikuga. Kui E. Fi pidada samuti ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikuks, siis ei oleks otsuse nr 12007 muutmine selliselt, et ehitiste 09.04.1941 õigusvastase võõrandamise aegseks omanikuks oleks lisaks G. File loetud ka E. F, loonud võimalust vara tagastamise menetluse jätkamiseks. 23. Eeltoodud põhjusel leiab ringkonnakohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.09.2005 otsusega nr 12777 J. Koerni avalduse rahuldamata jätmisel tugineti põhjendatult ORAS § 7 lg-le 3, mistõttu otsus on õiguspärane. Seetõttu puudub alus otsuse tühistamiseks. Asjas tuleb teha uus otsus, millega tühistatakse halduskohtu otsus ja jäetakse J. Koerni kaebus rahuldamata. 24. HKMS § 93 lg 4 ja § 92 lg 1 kohaselt tuleb tühistada ka halduskohtu 15.01.2007 määrus ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt kaebuse esitaja kasuks menetluskulude väljamõistmise kohta, sest kaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub nende kulude kaebuse esitaja kasuks väljamõistmiseks alus. Samal põhjusel jääb rahuldamata ka ringkonnakohtule esitatud kaebuse esitaja taotlus apellatsioonimenetluse esindajatasu summas 10 620 krooni väljamõistmiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt taotlust esitanud. Lauri Madise Ivo Pilving Lilianne Aasma 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.