Obsah (5)
§ 1§ 29§ 8§ 76§ 101VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-06-12249 13. detsember 2007, Narva Kohtuasi Sihtasutus (SA) Narva Haigla
) sätestatut. 10
(15)Tsiviilasi nr 2-06-12249 Vastavalt
§ 1
lg 1 käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Tulenevalt
§ 29
lg-st 1 lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
§ 29
lg 5 p-de 1-6 järgi lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Vastavalt
§ 29
lg-le 7 kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga ning sama paragrahvi lg 8 kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Nii kostja kui ka tunnistaja V. N vande all antud ütlustega on tõendamist leidnud, et SA Narva Haigla vajas arsti ortopeedi erialal. Selleks saadetigi J. A õppimiseks Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemiasse erialal „traumatoloogia ja ortopeedia“ (I köide tl 19-20 ja selle tõlge I köide tl 17-18). 02.09.2004 väljaantud tunnistusega (I köide tl 21, 22) on tõendatud, et Jevgeni Aniskov läbis professionaalse täiendõppe riiklikus haridusasutuses Sankt-Peterburgi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia õppimise ajal alates 01.09.1999 kuni 01.09.2004 täieliku kliinilise ordinatuuri ettevalmistuse kursuse erialal traumatoloogia ja ortopeedia. Käesolev tunnistus annab õiguse kõigi saadud erialaga seotud tööde iseseisvaks tegemiseks. 10.09.2004 käskkirjaga nr 497-k (I köide tl 31) on tõendamist leidnud, et J.A loeti alates 03.09.2004 kirurgiakliiniku traumatoloogiaosakonna ortopeedi kohustusi täitma asunuks, tunnitasuga 50 krooni. Vastavalt Sotsiaalministri 21.12.2001 määruse nr 147 „Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu“ § 2 p-le 4 määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: residentuur – kolme kuni viie aastane kutseõpe eriarsti kutse omandamiseks. Sama määruse § 3 lg 1 p-dest 1-3 tuleneb, et isik, kes taotleb enda kandmist tervishoiutöötajate riiklikku registrisse, esitab registreerimistaotluse ning järgmiste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide koopiad: kutset tõendav dokument, eriala tõendav dokument, spetsialiseerumistunnistus. Tervishoiuameti registreerimistõendiga nr D01012 (I köide tl 125) on tõendamist leidnud, et 06.10.2004 J.A on kantud tervishoiutöötajate riiklikku registrisse arstina erialal ortopeedia. Alates 11.08.1993 kuni 16.06.2001 kehtinud Kultuuri- ja Haridusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi 11.08.1993 määrusega nr 20/12 „Residentuuri ajutine põhimäärus“ p 1 alapunkti 1.1 kohaselt arstliku eriala omandamise põhiliseks vormiks on statsionaarne õppimine residentuuris. Alapunkt 1.2 sätestab, et residentuuri eesmärgiks on arstliku eriala omandamine tasemel, mis võimaldab residendil pärast õppeaja lõppu asuda omandatud erialal iseseisvalt tööle. Sama põhimääruse alapunktist 2.9 tulenevalt resident õpib praktiseerides arsti erialal juhendajate juhtimisel ja vastutusel. 11
(15)Tsiviilasi nr 2-06-12249 Tunnistja V. N ütlustega on tõendatud, et Sankt-Peterburi akadeemia kliinilises ordinatuuris (mis Eestis vastab residentuuris õppimisele) õppimise ajal töötas J. A Narva Haiglas, tehes lihtsaid operatsioone või assisteerides teistes operatsioonides. Kostjal oli juhataja, kes vastutas tema töö eest, J. A ei saanud enne õppimise lõpetamist töötada ortopeedina iseseisvalt. Vastavalt Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 2 tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piires, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. Sama seaduse § 20 lg 1 järgi eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt eriarstiabi erialade loetelu kehtestab sotsiaalminister. Alates 01.01.2002 kehtiva „Eriarstiabi erialade loetelu“ § 3 p 17 järgi eriarstide erialade hulka kuulub ka ortopeedia. Ka ajavahemikul 22.09.2000-31.12.2001 kehtinud „Arstide ja hambaarstide erialade nimetused“ § 6 p 17 eriarstlikud arstide eriala on ka ortopeedia. Ajavahemikul 24.06.1996 – 22.09.2000 kehtinud „Arstide erialanimistu“ järgi on eriala nimetus „traumatoloogia-ortopeedia“ ja ametinimetus „traumatoloog-ortopeed“. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 27 sätestab, et registreerimine annab tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal. Vastavalt 01.08.1997.a töölepingu nr 16/97 17.11.1999 lisakokkuleppele (I köide tl 13, 14) see on koostatud tööandja – Narva Haigla ja töötaja – J. A alla seoses J. A õppimisega Meditsiiniakadeemias (S-Peterburg) vastavalt 15.11.1999.a lepingule viimase täitmiseks käesileva kokkuleppe täienduste sisseviimisest 01.08.1997.a töölepingusse nr 16/
- Kokkulepe punkti 7 kohaselt töötaja kuulub täistöötasu alusel töölevõtmisele peatatud töölepingu tingimuste alusel kooskõlas omandatud erialaga. Töötaja kohustub töötama töökohal vähemalt 5 aastat ning mitte töötama teiste tööandjate juures. Kohus leiab, et lähtudes ülalnimetatud seaduste ja määruste sätetest, kostja ja tunnistaja V. N ütlustest, viidatud dokumentaalsetest tõenditest, töölepingu kokkulepe olemusest ja eesmärkidest võib kokkuleppe punkti 7 tõlgendada ainult selliselt, et kostja – töötaja J. A – pidi töötama tööandja – SA Narva Haigla – juures vähemalt 5 aastat pärast Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia lõpetamist erialal „traumatoloogia ja ortopeedia“. J. A lõpetas õppimise 01.09.2004 (I köide tl 21, 22). Vastavalt 10.09.2004 käskkirjale nr 497-k (I köide tl 31) loeti J.A alates 03.09.2004 kirurgiakliiniku traumatoloogiaosakonna ortopeedi kohustusi täitma asunuks, tunnitasuga 50 krooni. Seega kohustuslik 5-aastane saadud erialal töötamise aeg hakkas J. A suhtes kulgema alates 03.09.2004 ja lõpeks 03.09.
- Kuid 27.04.2006 käskkirjaga nr 243-k J. A-ga lõpetati töölepingu 29.04.2006 TLS § 79 alusel töötaja algatusel (I köide tl 33, 34). Kostja J. A võis enne õppimise lõpetamist töötada Narva Haiglas ükskõik millisel ametikohal, kuid peale Sankt-Peterburi Diplomijärgse Hariduse Meditsiiniakadeemia lõpetamist ja eriala „traumatoloog-ortopeed“ saamist peaks ta töötama ortopeedina 5 aastat, kuna teda saadeti õppimiseks just sellisel erialal, tasuti tema õppimise eest. 27.12.2001 kostja J. A esitas tööandjale avalduse (I köide tl 123, 124), kus palus lubada traumatoloogiaalaseid valveid alates 2002.aasta jaanuarist õppimisest vabal ajal. Tunnistaja V. N ütlustega on leidnud tõendamist, et peale 2-aastase õppimise internatuuril võib arst hakkama töötama saadaval erialal, kuid juhendaja juhendamisel ja tema juriidilisel vastutusel. 12
(15)Tsiviilasi nr 2-06-12249 Kohus nõustub kostja esindaja väidega, et TLS § 58 lg 1 ning § 20 lg 3 p 4 kohaselt peab tööandja vormistama töölepingu peatumise poolte kokkuleppel kauemaks kui kolmeks kuuks tööraamatus, hageja tööraamatusse kannet töölepingu peatumise kohta teinud ei ole. See on rikkumine hageja poolt, kuid sellele rikkumisele reageerimine kuulub Tööinspektsiooni pädevusse ja ei mõjuta töötaja ja tööandja vahelised suhet. Seda enam, et kostja ei esitanud mingit nõuet seoses tööandja poolse rikkumisega. Kuna kostja ei täitnud töölepingu lisakokkulepe punktis 7 sätestatud kohustuse, peab ta vaastavalt sama lisakokkulepe punkti 9 kohaselt hüvitama kõik tööandja poolt töötaja koolituseks tehtud kulud (tasu koolituse eest, õppetoetused, muud koolitusega seotud kulud.). Kohus ei nõustu kostja esindaja väidega, et 17.11.1999.a. lisakokkuleppe punktis 9 sätestatud kohustuse näol on tegemist töötajale ebamõistlikult kahjustava ning koormava tingimusega, mistõttu on vastav tingimus kehtetu, kuna TLS § 15 kohaselt on töölepingu tingimus, mis on töötaja jaoks halvem seaduses sätestatust kehtetu. Seadusest tulenevalt on aga töötajal õigus tööleping lõpetada teatud etteteatamistähtaegu järgides. Kohus leiab, et see kostja väide on asjakohatu, kuna omades õigust nõuda kõik kostja õppimisele kantud kulutused, hageja palub summast välja jätta kostja poolt saadud erialal töötatud aega, vähendades nõutud summad arvestades, et kostja töötas erialal 1 aasta ja 8 kuud (mitte täielikult). Võlaõigusseaduse üks kesksest põhimõttest on lepinguvabaduse põhimõte. Lepinguvabadus seisneb eelkõige sõlmimise vabaduses, sisu vabaduses ja vormi vabaduses. Vastavalt hageja poolt hagiavalduses esitatud arvestusele hageja kulutused kostja koolitusele moodustavad 289008,74 krooni:
- toetuse väljamaksmiseks - 107236 krooni (bruto),
- õppemaks – 181772,74 krooni. Hageja kulutused koolitusele, arvestades ümber tööga tasumise 1 kuule moodustavad 4816,80 krooni: 289008,74 krooni : 60 kuud = 4816,80 krooni/ kuus. Kostja, olles töötanud hageja juures peale koolitust 1 aasta ja 8 kuud mitte täielikult, kustutas hageja kulutused summas 4816,80 x 20 kuud = 96336 krooni. Kostja võlg hagejale moodustab 192672,74 krooni. Arvutus on koostatud finantsosakonna õiendite alusel seisuga 27.04.2006.a. Oma kohustuste rikkumisega hageja ees tekitas kostja talle materiaalset kahju summas 192672,74 krooni. Hageja arvutustele kostja vastuväidet ei esitanud. Ülalmainitud kulutuste kandmine on tõendatud dokumentaalsete tõenditega (I köide tl 27, 28 ja 29, 30). Kohus ei nõustu kostja väidega, et hageja rikkus oma kohustusi, kuna see ei leidnud tõendamist asja arutamisel. 10.09.2004 käskkirjast nr 497-k (I köide, tl 31, 32) on näha, et J. A loeti alates 03.09.2004 kirurgiakliiniku traumatoloogiaosakonna ortopeedi kohustusi täitma asunuks, tunnitasuga 50 krooni. Seega täitis hageja oma töölepingu lisakokkulepe punkti 7 esimesest lausest tulenev kohustus võtta töötaja tööle täistöötasu alusel kooskõlas omandatud erialaga. Samuti täitis hageja lisakokkuleppe punktis 8 sätestatud kohustuse garanteerida töötajale õppimise perioodiks 13
(15)Tsiviilasi nr 2-06-12249 meditsiinilise ja sotsiaalse kindlustuse Eesti Vabariigi territooriumil. Vastavalt kostja poolt esitatud tõendile (I köide tl 61) Eesti Haigekassa Viru osakonna andmetel on J. A-l olnud kehtiv ravikindlustus perioodil 01.09.1999 – 01.09.2004. Kindlustajaks oli Narva Haigla. Kohus ei nõustu kostja väidega, et talle ei maksti õppetoetust, vaid palka faktiliselt töötatud aja eest. Vastavalt J. A Hansapanka arvelduskontolt väljavõttele ajavahemikul 01.09.1999-01.10.2004 (I köide tl 62-75) on tõesti kõik Narva Haigla ülekanded tehtud selgitusega „palk“, kuid hageja esindaja seletas, et raamatupidamisprogramm, mida kasutati Narva Haiglas, ei lubanud kõik positsioonid välja kirjutada. Seletuse „palk“ all mõistetakse kõik väljamaksed, mis pidi tegema Narva Haigla kostjale. Oma sõnade tõendamiseks esitas hageja tõendi ülekandmisest panka J.A arvele (1999-2004) (I köide tl 113-116) ja töötajale väljastatud kirjalikud teated ajavahemikul jaanuar 2004 kuni detsember 2004 (I köide tl 117-119). Kohus ei nõustu kostja esindaja väidega, et need dokumendid on võltsitud, kuna kostja poolt seda ei ole tõendatud. Kostja poolt esitatud arvelduskonto väljavõttes (I köide tl 62-75) näidatud Narva Haigla ülekanded klappivad kokku hageja poolt esitatud arvestustega (I köide tl 113-115) ning tunnistaja V. N ütlustega. Tunnistaja V. N andsid ütlusi, et kostja ei töötanud Narva Haiglas 2000-2001.aastal. Arvelduskonto väljavõttest ja hageja arvestusest nähtub, et ajavahemikul 27.01.2000-28.12.2001 J. A-le kanti üle summad 1244 krooni ja 1296 krooni. Varem on juba tuvastatud, et vastavalt 01.08.1997 töölepingu nr 16/97 lisa (I köide tl 122) p 2: „Alates 01.01.2002 alustada TL kehtivust ja lubada töö valvearstina traumatoloogiaosakonnas palga maksmisega faktiliselt töötatud aja eest, kuid mitte 1,0 valvearsti ametikoha“. Järgmine kanne: „Alates 10.06.2002 lugeda töötavaks stats.ambulatoorses traumatol. osakonnas valve arst-traumatoloogina“. See töölepingu muutmine kohe kajastas ka J. A poolt saadud raha suuruses. 31.01.2002 ta sai juba 3844 krooni, 2002.a veebruaril kokku 6640 krooni jne. Kostja ütlused sellest, et ta tegi tööd Narva Haiglas ka ajavahemikul 2000-2001 on vastuolus teiste tõenditega, oma töötamist hageja juures ajavahemikul 2000-2001 kostja ei tõendanud, seega see kostja väite on paljasõnaline. Töösuhete olemasolu tunnused tulenevad töölepingu mõiste määrangust ning on järgmised: töötaja annab tööandja käsutusse oma tööjõu ja ta on kohustatud tööandjale kokkulepitud tööd tegema; lepingu esemeks on kokkulepitud töö tegemine tähtaega määramata või teatud aja jooksul; töötegemisel on töötaja tööandjaga alluvusvahekorras, töötaja kohustub alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile; töölepingu alusel tehtav töö on tasuline; töötingimused lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel. Kostja töölepingusse on tõesti tehtud kanne töölepingu punkti 2.1 muutmise kohta (I köide tl 12) selliselt, et loeti kostjat alates 01.04.2000 töötatuks traumatoloogia osakonna valvearstina, kuid faktilise töötamise kuni 01.01.2002 ei ole tõendatud. Kohus loeb asjakohatuks ja põhjendamatuks kostja väide sellest, et 28.02.2003 avaldus (I köide tl 96, 97), kus ta palub indekseerida õppestipendiumi, mida pole tehtud 2000.aastast ja millest tööandja poolt oli keeldutud, talle pakuti niimoodi kirjutada ja tal oli ükskõik mida ja kuidas kirjutada. See on vähetõenäoline, arvestades kostja hariduse tase. Kui õppemaks ei tasutud (nagu väitis kostja) mida tööandja peaks indekseerima? Kohus ei arvesta tunnistaja E.P 03.09.2007 kohtuistungil antud ütlusi, kuna ta kinnitas, et J. A töötas Narva Haiglas, kuid mil ajavahemikul tunnistaja täpselt ei mäleta. Kostja töötas töögraafiku 14
(15)Tsiviilasi nr 2-06-12249 järgi. Tunnistaja ei saanud ütelda, kas kostja töötas iga päev või mitte. Tunnistaja oli ka valves koos kostjaga, kostja oli valvearst.
§ 8
lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
§ 76lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
Sama paragrahvi lg-st 3 tuleneb, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt VOS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
§ 101
lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kõigest ülaltoodust lähtudes leidis kohus, et hageja nõuded on põhjendatud ja tõendatud, mistõttu hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. MENETLUSKULUD Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud antud tsiviilasjas kannab J.A, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb kohtuotsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442. Tamara Šabarova Kohtunik 15
(15)