(4)saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes.
- Kohus tõdeb, et ei suutnud avaldajat M K ja puudutatud isikut M S lepitada. M K väiteid kohtumäärusega sätestatud suhtlemise korra rikkumise kohta puudutatud isik M S ei tunnistanud, perenõustaja (psühholoogi) poole koos avaldajaga pöörduma keeldub. Samuti ei saavutanud vanemad kokkulepet kohtumääruses sätestatust erinevas korras suhtlemise korraldamises. Eeltoodule vaatamata kohus leiab, et kohtul puudub alus ja vajadus ühe või teise lapsevanema suhtes sunnivahendite rakendamiseks, suhtlemist puudutava määruse muutmiseks ja/või muudatuste tegemiseks vanema õigustes lapse suhtes.
- Hinnates avaldaja väiteid lapsega ettenähtud kokkusaamiste ärajäämise kohta, asub seisukohale, et kui selliseid fakte on aset leidnud, siis need ei ole ära jäänud mitte puudutatud isiku M S tegevuse tõttu, vaid eeskätt lapsest M’ist tingitud põhjustel, st laps ei ole ühel või teisel subjektiivsel põhjusel soovinud isaga kokkusaamistele minna. Samas kohus leiab, et selline olukord ei ole normaalne ega aksepteeritav. Perekonnaseaduse (PkS) § 52 lg 1 kohaselt lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Kohus leiab, et kuigi puudutatud isik M S ei ole takistanud M K lapsega suhtlemast, ei ole ta ka sellele omaltpoolt piisavalt kaasa aidanud. Kohtu hinnangul on lapsega kooselaval vanemal lapse suhtes suurem mõjuvõim ja selle tasakaalustamiseks peab lapsega koos elav lapsevanem vajadusel mõjutama last, et suhtlemis-korras ettenähtud lapse kokkusaamised teise, lahuselava lapsevanemaga, lapsest tingitud subjektiivsetel põhjustel ära ei jääks. Kohus ei nõustu siinkohal puudutatud isiku M S seisukohaga, et tema ei pea lapse ja isa vahelistesse suhetesse sekkuma. Kohus leiab, et lapsega kooselav lapsevanem peab lapsele selgitama ja veenma last, et lahus elaval vanemal on ennenähtud kordadel õigus lapsega kohtuda. Kohus võtab siinkohal arvesse PkS § 50 lg 4, et vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Kohus leiab, et M K ei ole oma õigusi lapsega kokkusaamiseks teostanud nii, et see oleks olnud vastuolus lapse huvidega. M S väitis, et M K teatud käitumine (lapse igahommikune koolisaatmine) on olnud lapse suhtes liialt pealetükkiv ja last koolikaaslaste silmis häbistav. Kohus möönab, et kuigi selline isa käitumine võib ealistest iseärasustest tingituna tunduda lapsele liialt pealetükkivana, tuleb emal lapsele selgitada, et see ei tee veel isa lapse jaoks halvaks ega saa olla lapsele põhjuseks, et kokkusaamisi isaga vältida. Samas peab ka isa aru saama, et 8-aastane laps võib mitte soovida ja häbeneda teistele klassikaaslastele nähtavat isapoolset liigset hoolitsemist.
- Juhindudes eeltoodust kutsub kohus M K ja M S oma alaealise tütre M K heaolule ja tulevikule mõeldes, tunnistama, et laps vajab nende mõlema vanema armastust ja hoolitsust, suhtuma teineteisesse vajaliku respektiga ja leidma lapsega suhtlemist korraldava 22.05.2006 kohtumääruse täitmiseks paindlikud ja teineteise huve arvestavad võimalused. Kohus möönab tõsiseid erimeelsusi lapsevanemate vahel ja omavahelise suhtlemise puudumist pikema aja jooksul, mis teeb pooltel väga raskeks saavutada mistahes uusi omavahelisi kokkuleppeid, mistõttu on mõlema lapsevanema ja ka lapse huvides äärmiselt tähtis pidada kinni kohtulikult kehtestatud suhtlemiskorrast ja tagada selle täitmine. Viktor Brügel Kohtunik 4