Riigikohtu lahendis 3-2-1-10802 on sätestatud, et kui viivis ületab ilmselt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. Viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Riigikohus on nimetatud otsuses järeldanud, et asjaolusid arvestades võib viivis olla ebaproportsionaalselt kõrge, mistõttu on kohtule antud võimalus viivist vähendada. Seega on ebatõenäoline kohaldada viivise kokkulepete puhul TsÜS § 86 sätestatut.
lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Asjaolu, et nõuded on loovutatud hagejale, ei tähenda, et loovutatud nõuete puhul nõude omandajale kahju ei teki. Kaaludes poolte huve ning arvestades, et viivise nõue ei ületa põhivõlga, kostjaks on juriidiline isik, kes tarbis teenuseid oma majandustegevuse raames, leiab kohus, et nõue on põhjendatud. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja põhivastuväiteks hagile oli nõue ebamõistlikult suure viivisemäära vähendamiseks
Kohus oma otsuse tegemisel ei ole kaalunud nimetatud paragrahvis loetletud asjaolusid. Otsuse tegemisel on kohus võtnud tegelikult arvesse asjaolud, et viivise nõue ei ületa põhivõlga ning, et kostjaks on juriidiline isik, kes tarbis teenuseid oma majandustegevuse raames. Need asjaolud ei kattu isegi osaliselt asjaolude ringiga, milliseid kohus pidanuks tuvastama ja kaaluma diskretsiooniotsuse tegemisel viivise nõude vähendamise kohta. Seetõttu on maakohtu otsus kõige tähtsama järelduse osas põhjendamata. Kostja esitas vastuväite, et kostja poolse kohustuse rikkumisega hagejale olulist majanduslikku kahju tekitatud ei ole. Oma vastuväite tõendamiseks esitas kostja kohtule taotluse hagejalt TsMS § 278 alusel loovutuslepingute väljanõudmiseks. Maakohus taotlust ei lahendanud, vaid jättis selle tähelepanuta. Seejuures tegi maakohus kostjale etteheiteid, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Kostja on esimeses astmes tuginenud asjaolule, et viimase aja kohtupraktika on pidanud mõistlikuks viivisemääraks 19-38% aastas, milline katab üldreeglina võlausaldajate lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Apellant on arvamusel, et juhtudel, millistel viivise summa ületab põhinõude summat, võib tavaliselt tunduvalt kõrgem viivisemäär olla iseenesest nö. indikaatoriks, et viivise nõue ei ole tasakaalus võlausaldajale tekitatud kahju 3
lg.8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt
sätestatule.
lg.1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (antud juhul viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et viivist võib vähendada põhjendusel, et see on ebamõistlikult suur, põhivõla ulatuseni. Antud juhul on seda juba hageja teinud. Seega ei olnud hagis nõutav viivis ülemäära suur ja kohtul puudus vajadus eraldi hinnata võlgniku poolt kohustuste täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivist ei käsita võlaõigusseadus leppetrahvi ühe alaliigina, vaid erineva institutsioonina, mille regulatsioon on erinev. Seetõttu ei kuulu viivise väljamõistmisel kohaldamisele
lg.1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused üle uuele võlausaldajale. Tiit Kollom Ülle Jänes Gaida Kivinurm 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.