3-08-1022/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuli 2008, Jõhvi 3-08-1022 J. T kaebus Ida-Viru maavanemale ettekirjutuse tegemiseks
2. juuli 2008 J. T, tema esindaja Andres Past ning Ida-Viru maavanema esindaja Milvi Tooming Resolutsioon 1.Kohustada Ida-Viru maavanemat Vaivara vallas asuva Viljapuuaia maaüksuse ostueesõigusega erastamise küsimust uuesti läbi vaatama. 3.Mõista Ida-Viru Maavalitsuselt J. T kasuks välja 37 191 (kolmkümmend seitse tuhat ükssada üheksakümmend üks) krooni. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 25.01.2005 andis Vaivara Vallavalitsus korralduse nr. 13 (t.l. 20-21), milles nõustus Vaivara vallas Laagna külas asuva Viljapuuaia maaüksuse erastamisega V. R ja kinnitas moodustatava katastriüksuse piirid. 14.02.2006 sõlmitud ehitise müügilepingu alusel omandas J. T maatükil asuva lõpetamata üksikelamu koos selle oluliste osade ja päraldistega (toimiku nr. 42048 lehed 6-14) 23.02.2006 esitas ta Vaivara Vallavalitsusele avalduse 3,95 ha suuruse Viljapuuaia maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks (sama toimiku leht 3). 13.06.2006 andis Vaivara Vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamisega nõustumise kohta korralduse nr. 235 (sama toimiku leht 21) ning märkis, et materjalid edastatakse Ida-Viru maavanemale erastamise korraldamiseks. 24.10.2007 kirjaga nr. 1.2-25/3600 (t.l. 47-48) tagastas maavanem toimiku ja selgitas, et kuna ehitisregistri 1 andmetel oli 04.11.2004 V. R sõlmitud ehitise müügilepingu objektiks saun, ei olnud Vaivara Vallavalitsusel õigust 25.01.2005 korraldusega nr. 13 määrata erastatava maa suuruseks 3,95 ha. 22.05.2008 esitas J. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-5) ja palus kohustada maavanemat andma haldusakti, millega lahendataks tema maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Kaebuses kirjeldas ta maa erastamisega seotud toiminguid ja leidis, et tema elamu juurde soovitud suuruses maa eraldamise lõpuleviimiseks ei nähtu takistusi. Seejuures tugines ta põhiseaduse § 13, § 14 ja 15 ning riigivastutuse seaduse § 6 lg. 1 sätestatule ning märkis, et maareformi seaduse § 7 lg. 5 kohaselt tuleb elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvata kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Ida-Viru maavanema kirjalikus vastuses (t.l. 41-44) leiti, et kuna J. T pole vaidlustanud Vaivara Vallavalitsuse haldusakte ja tegevusetust tema avalduse lahendamisel ja soovib tegelikult vaidlustada haldusesisest menetlustoimingut, ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse. Seda seisukohta põhjendati väitega, et Viljapuuaia maaüksuse erastamise toimingu tagastamine on haldusorganite vaheline kirjavahetus, mis on vaidlustatav vaid koos lõpliku haldusaktiga, sest piiramatu menetlustoimingute vaidlustamise võimalus muudaks haldusmenetluse põhjendamatult kulukaks. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kaebuse väidete ja taotluste juurde ja esitasid kokku 37 191 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Andres Past märkis täiendavalt, et põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral õigus pöörduda kohtusse, vastustaja käsitlus aga jätaks kaebaja olukorda, kus on olemas kehtivad vallavalitsuse haldusaktid, kuid tema maa ostueesõigusega erastamise avaldust sellele vaatamata ei lahendata. Seejuures juhtis ta haldusmenetluse seaduse § 60 lg. 1 ja 2 tuginedes tähelepanu asjaolule, et Vaivara Vallavalitsuse korraldused Viljapuuaia maaüksuse ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta on kehtivate haldusaktidena täitmiseks kohustuslikud ka haldus- ja riigiorganitele. Veel märkis esindaja, et vastustaja seisukohtade aluseks võetud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkt 7’ alapunkt 3 jõustus alles 02.03.2007, kaebaja esitas oma avalduse aga 20.02.2006 ja vastav vallavalitsuse korraldus võeti vastu 13.06.
3. Ida-Viru maavanema esindaja Milvi Tooming jäi samuti kirjalikult väidetu juurde ja palus kaebust mitte rahuldada. Maavanema käitumist põhjendas ta sellega, et vald andis maad rohkem kui seadus tollel ajal sellise ehitise juurde lubas, kuid nõustus samas ka, et siis kui kaebaja ehitised omandas, oli olukord juba muutunud. Veel väitis esindaja, et maavanem pole haldusakti küll andnud, kuid vallavalitsusele saadetud kirjaga tehti sisuliselt ettepanek erastamistoimingud lõpule viia ning maa suurusele tegelikult vastu ei vaielda. KOHTU PÕHJENDUSED Maa ostueesõigusega erastamist reguleerivad maareformi seaduse ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr. 267 kehtestatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord”. Maareformi seaduse § 9 lg. 1 p. 2 sätestatu kohaselt võib väljaspool tiheasustusega ala piire asuva elamu omanik üldreeglina maad ostueesõigusega erastada kuni 2 ha ulatuses kui ta ei lepi maa tagastamise õigustatud subjektiga kokku teisiti. Sama seaduse § 22’ lg. 1 ja 2 võimaldavad Eesti Vabariigi kodanikust elamu omanikul ostueesõigusega erastada tagastamisest vabaks jäävat maad kuni 50 ha või endise kinnistu ulatuses kui see on 50 hektarist suurem. Elamu on sama seaduse § 6 lg. 32 kehtestatu kohaselt hoone, mille üldpinnast vähemalt 20 protsenti on ette nähtud alaliseks elamiseks ja ehitusseaduses sätestatud hoone tunnustele vastav lõpetamata elamu. Viljapuuaia maaüksuse ostueesõigusega erastamise kohta Vaivara Vallavalitsuses koostatud toimiku nr. 42048 lehel 15 oleva skemaatilise kaardi kohaselt asub Viljapuuaia maaüksus endiste Viljapuuaia A-67 ja Henno A-68 maadel, mille tagastamise õigustatud subjektid pole maad tagasi soovinud (sama 2 toimiku lehed 17-18 ja haldusasja t.l. 15). J. T on Eesti Vabariigi kodanik (t.l. 55) ning 14.02.2006 sõlmitud ehitise müügilepingu (t.l. 22-30) alusel omandas ta lõpetamata üksikelamu, mis on 19.01.2005 väljastatud ehitusloa nr. 279 (t.l. 10-13) kohaselt ette nähtud elamiseks ning vastab 09.08.2007 koostatud ehituse ülevaatuse akti (t.l. 16-17) järgi ehitusseaduse § 2 lg. 1 ja 2 nõuetele. 20.02.2006 Vaivara Vallavalitsusele esitatud avalduses (t.l. 8) soovis J. T ostueesõigusega erastada 3,95 ha suurust maad. Ida-Viru maavanema kohusetäitja poolt 24.10.2007 koostatud kirjast nr. 1.225/3600 (t.l. 47-48) nähtuvalt on Viljapuuaia maaüksuse toimiku Vaivara Vallavalitsusele tagastamise põhjuseks olnud asjaolu, et ehitis, mille omandas üks varasematest omanikest V. R, polnud ehitisregistri andmetel 04.11.2004 müügilepingu sõlmimise ajal mitte elamu, vaid saun ja vallavalitsusel polnud õigust nõustuda tema suhtes 25.01.2005 antud korralduses nr. 13 3,95 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamisega, vaid tulnuks lähtuda Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr. 144 kehtestatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ punkt 4 alapunktist
4. Arusaamatuks jääb seejuures, miks mõjutab see asjaolu J. T avalduse lahendamist ning millisest õiguslikust alusest lähtuvalt peaks talle maa erastamise lähtuma andmetest ja õigusaktide sätetest, mis kehtisid ehitise endise omaniku suhtes. Kohtuistungil nõustus maavanema esindaja, et käesolevaks ajaks on olukord muutunud (t.l. 63). Et see tõepoolest nii on, kinnitavad eelnevalt juba nimetatud dokumendid ja ehitisregistri kehtivad andmed. Asjakohast õiguslikku põhjendust Viljapuuaia maaüksuse ostueesõigusega erastamise toimiku tagastamiseks ei anna ka eelnimetatud kirjas tehtud viide „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkt 7’ alapunkt
5. Selle kohaselt jääb pärast 01.01.1998 ehitise vallasasjana omandanud isiku tähtaegselt esitatud avaldus kehtima ehitise iga uue omaniku suhtes. V. R poolt 11.12.2004 esitatud avaldusele tuginev Vaivara Vallavalitsuse 25.01.2005 korraldus nr. 13 (t.l. 20) on määratlenud ostueesõigusega erastatava maa suuruseks sama 3,95 ha, mida tahab erastada ka kaebaja ning kohtuistungil kinnitas Ida-Viru maavanema esindaja, et pole olemas avaldust, kus soovitakse sellest väiksema suurusega maad (t.l. 63). Lisaks on säte jõustunud alles 02.03.2007, avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks esitas J. T aga 23.02.2006 (toimiku nr. 42048 leht 3) ja korraldus, millega nõustuti talle maad erastama anti 13.06.2006 (sama toimiku leht 21). Samuti on arusaamatu Ida-Viru maavanema kirjalikust vastusest (t.l. 44) ja esindaja kohtuistungil antud seletustest tulenev väide nagu veniks maa erastamine J. T seetõttu, et Vaivara Vallavalitsus pole lõpule viinud erastamise eeltoiminguid ega viinud seadusega kooskõlla oma 13.06.2006 korraldust nr. 235 (t.l. 63). Vallavalitsusele saadetud kirjas on selle korralduse olemasolu küll ära nimetatud, kuid muid etteheiteid peale eelnevalt juba nimetatud asjaolu, et sauna juurde ei saa 3,95 ha suurust maad erastada, pole ei korralduse ega eeltoimingute suhtes võimalik välja lugeda. „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkt 13 kehtestatu kohaselt on maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguteks vastava toimiku avamine, esitatud dokumentide ja andmete õigsuse kontrollimine, erastatava maa suuruse piiride ja maa sihtotstarbe määramine ning maa suhtes kehtivate seadusjärgsete kitsenduste väljaselgitamine. Eelnevalt korduvalt juba viidatud toimiku nr. 42048 olemasolu ja sisu kinnitab, et kõik need kohustused on Vaivara Vallavalitsus täitnud ning korralduse nr. 235 näol on vastu võetud ka sama korra punkt 15 tulenev haldusakt. Selles pole küll välja toodud andmeid maa asukoha, pindala, sihtotstarbe ja maksustamishinna kohta, kuid ära on nimetatud katastriüksuse number ja toimiku muudes dokumentides on kõik puuduvad andmed olemas. Maareformi seaduse § 222 sätestatu kohaselt korraldab maa erastamist üldreeglina maavanem. „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkt 23 kehtestatu paneb maavanemale kohustuse kontrollida maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide õigsust, määrata kindlaks erastamise tingimused, korraldada mitmete muude erastamiseks vajalike tingimuste lahendamine, koguda selleks dokumente ka täiendavalt ning vastu võtta maa ostueesõigusega erastamise otsus. Antud juhul pole Ida-Viru maavanem kõiki neid kohustusi õigesti ja piisava 3 hoolsusega täitnud. Vaivara Vallavalitsuse 13.06.2006 korralduse nr. 235 puudused ei saa selle õigustuseks olla, sest neile pole maavanem tähelepanu juhtinud ja kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt olulised andmed on toimikus tegelikult olemas. Kohtuistungil möönis Ida-Viru maavanema esindaja, et kaebuse põhjuseks on õiguslik vaidlus ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suuruse üle ja nõustus sellega, et küsimus tuleks siiski kohtus ära lahendada (t.l. 64). Täpselt samasugune vaidluse sisu nähtub ka kõigist kohtutoimikusse esitatud maavanema kirjalikest seisukohtadest (t.l. 41-48). Seetõttu puudub vajadus käsitleda pikemalt kaebusele antud kirjaliku vastuse väidet kaebeõiguse puudumisest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg. 1 sätestatu võimaldab igal isikul oma õiguste ja vabaduste kaitseks kaebusega halduskohtusse pöörduda ning sama õigus on kehtestatud ka põhiseaduse §
6. Seisukoht, et maavanema tegevust saab vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga, ei lähtu antud juhtumi puhul kuidagi menetluse ökonoomiast ega võimalda kaebajal oma õigusi efektiivselt kaitsta. Eeltoodust tulenevalt on kaebus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Ida-Viru maavanem on J. T maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamisel toiminud õigusvastaselt, talle tuleb teha halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 2 kohane ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Kuna juba nimetatud maareformi seaduse § 222 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamise otsustuse tegemiseks pädev antud juhtumi puhul üksnes Ida-Viru maavanem, ei saa halduskohus täpselt ette kirjutada, millise konkreetse sisuga haldusakt tuleb vastu võtta. Küll aga on võimalik teha ettekirjutus asja uueks maareformi seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide kohaseks läbivaatamiseks. Ida-Viru maavanemal tuleb seejuures lähtuda käesoleva kohtuotsuse seisukohtadest ja toimida mõistliku aja jooksul ning ta peab halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 alusel hüvitama ka kaebaja poolt riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 37 191 krooni suuruse menetluskulu (t.l. 6 ja 75-79). Raili Randlane Kohtunik 4