KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2008.

) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi; § 61 lg. 1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt elatise välja. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vanema varalise seisundi muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Igakuine elatusraha ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja nõuab kostjalt elatise väljamõistmist ajavahemiku eest 1. juunist 31. juulini 2006. a. kummagi lapse ülalpidamiseks summas 1500 krooni kuus ja alates 1. augustist 2006. a. summas 2500 krooni kuus. Kostja on elatise väljamõistmisega 1250 krooni suuruses summas kummagi lapse ülalpidamiseks nõus alates 1. jaanuarist 2007. a.. Kostja palub elatise välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, sest tal on osaline töövõime kaotus 40%.

§ 70lg.

1 kohaselt, kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse § 61
2. lõikes nimetatud asjaolusid. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja maksis
3. a. augustist kuni
4. a. septembrini laste ülalpidamiseks elatist. Kostja maksis hagejale
5. a. augustis 2000, septembris 3000, oktoobris 2000, novembris 1100, detsembris 2000,
6. a. jaanuaris 3000, veebruaris 2000, märtsis 2000, aprillis 2000, mais 2500, juunis 3000, juulis 3000 krooni. Augusti, septembri ja oktoobri kuu eest tasumise kohta kirjalikke tõendeid kohtule esitatud ei ole, aga hageja kinnitas kohtuistungil, et kostja on tasunud ka edasi, ainult oktoobris ei olnud veel makset teinud. Hageja leiab, et kostja on andnud elatist ebapiisavalt. Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-57-04 ja 3-2-1-7-05 leidnud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Elatise väljamõistmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Eeltoodut arvestades peab

§ 61lg.

4 järgi ühe lapse ülalpidamiseks väljamõistetav igakuine elatis olema reeglina vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Lähtudes vanemate varanduslikust seisundist, ei ole põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine seaduses sätestatud miinimummäärast enamas suuruses. Kostja saab miinimumpalka, hageja ei ole tõendanud ja kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja saaks suuremat töötasu. Hageja netopalk on 5727 krooni kuus. Vaidlust ei ole, et hageja elab koos lastega üürikorteris. Hageja ja T.L. vahel sõlmitud üürilepingu kohaselt üürib hageja alates

1. augustist
2. a. 3-toalist möbleeritud keskküttega korterit aadressil xxx xx xx Pärnus, igakuise üüritasuga 2000 krooni ning kohustusega maksta ka kõik korteriga seotud maksed. 4 Arvestades laste vajadusi, tuleb kostjalt elatis välja mõista alates
3. jaanuarist
4. a. kuni
5. septembrini
6. a. seadusega sätestatud miinimummääras, s. o. 1800 krooni ühe lapse ülalpidamiseks, ja alates
7. septembrist
8. a. 1500 krooni igakuiselt ühe lapse ülalpidamiseks, rakendades

§ 61lõiget 6.

Veel väiksemas summas elatise väljamõistmise korral, nagu on taotlenud kostja, jääksid laste vajadused oluliselt rahuldamata. Kuni

1. jaanuarini
2. a. osalesid hageja ja kostja võrdselt laste ülalpidamises. Pooled elasid koos lastega elamus Pärnus xxxxxx x kuni xxxxxxxxx xxxx. a., mil hageja lastega ära kolis. Tunnistaja E.N. ütlustega on tõendamist leidnud, et kuni augustini
3. a. elasid lapsed koos vanematega ja edasi kuni jaanuarini
4. a. elasid nad nii ema kui isa juures võrdselt. Kostja juures olid lapsed tavaliselt kolm päeva järjest, siis jälle ema juures. Jaanuarikuust
5. a. lapsi enam nii tihti tema ja kostja juurde ei lubata. Tunnistaja A.K. ütlustega on tõendamist leidnud, et kuni
6. a. lõpuni olid lapsed pidevalt kostja juures. Hageja käis vahetustega tööl ja tegi 16-tunniseid tööpäevi. Kohtule on küll esitatud lapsehoidmise vahendusteenuse leping, kus hageja on avaldanud soovi lapsehoidja teenuse saamiseks, kuid tõendatud ei ole, et hageja oleks lapsehoidja teenust kasutanud. Seega ei ole põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine ajavahemiku eest
7. juunist
8. a. kuni
9. jaanuarini
10. a.

§ 61lg.

6 järgi võib kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Arstliku ekspertiisi

1. septembri
2. a. otsuse nr. 371059 kohaselt on kostjal tuvastatud töövõime kaotus 40%. Kostja väitel oli tema ainuke sissetulek miinimumtöötasu. Kostja omandis on ¼ mõttelist osa kinnistust Pärnus xxxxxx x , mis on kostja eluase. Muu vara olemasolu, millele sissenõuet pöörata, kohus tuvastanud ei ole.

-st ei tulene töövõimetuse määratlust. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja

§ 61lg.

6 p. 1 mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Sama tuleneb ka riikliku pensionikindlustuse seadusest (RPKS). Töövõimetus peab olema seejuures püsiva iseloomuga, et anda alust elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Osaliselt töövõime kaotanud isik võib RPKS § 16 lg. 6 järgi olla kaotanud töövõime 10 - 90% ulatuses. Elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib anda alust ka kohustatud vanema osaline töövõimetus, sest isiku võime tööga elatist teenida on ka sel juhul piiratud. Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole

§ 61lg.

6 p. 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Kuivõrd elatis tuleb välja mõista alates

1. jaanuarist
2. a., siis kuulub arvestamisele ka kostja poolt sel perioodil tasutud elatis 17.500 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osaliselt – osas, millega kohus mõistis kostjalt kummagi lapse ülalpidamiseks alates
3. septembrist
4. a. välja 1500 krooni kuus. Hageja palub uue otsusega mõista kostjalt alates sellest ajast kuni lapse 5 täisealiseks saamiseni või vanemate varalise seisundi muutumiseni kummagi lapse ülalpidamiseks välja 1800 krooni kuus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

§ 61lg.

6 p. 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust ei ole. Vastustajal on erinevalt apellandist olemas kinnisvara, seega ei lasu tal eluruumi üürimisest tulenevaid kohustusi. Üksnes kohustatud vanema tuvastatud töövõimetus, s. h. osaline töövõimetus, ei anna alati alust vähendada elatist alla miinimummäära. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, ei ole elatise vähendamiseks põhjust. Vastustaja elab üksi ¼ kinnistul asuvas elamus samades ruumides, kus varem perekond koos elas. Seega puudub vaidlus tõsiasjas, et vastustaja varalist seisundit arvesse võttes ei ole miinimummääras elatise väljamõistmine talle ebamõistlikult koormav ning ei ohusta ka vastustaja minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja varaline seisund on tunduvalt parem kui kostjal. Hetkel ei ole kostjal töökohta, kuna seda on seoses tema vigastusega väga raske leida. Kostjal ei ole küll üürikohustust, kuid on kohustus maksta maamaksu ja kindlustust. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega elatis laste ülalpidamiseks mõisteti välja 1800 krooni ulatuses kummalegi lapsele ajavahemiku eest

1. jaanuarist
2. a. kuni
3. septembrini
4. a., samuti osas, millega nõuet elatise saamiseks sellele eelneva aja eest ei rahuldatud, aga ka esimese astme kohtu menetluskulu osas. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium otsuse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud alates
5. septembrist
6. a. väljamõistetud elatise suuruse osas: apellant soovib sellest ajast alates elatise väljamõistmist 1800 krooni suuruses summas lapse kohta. Seega ei ole vaidluse all kostja kohustus lastele elatist maksta. Vastustaja leiab, et maakohtu otsusega väljamõistetud 1500 krooni on elatise õiglane suurus, arvestades tema töövõime kaotust ja poolte varalise olukorra erinevust. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt – elatise suuruse osas alates
7. septembrist
8. a., mõistes kostjalt hageja kasuks kummagi lapse ülalpidamiseks ka vaidlusalusest ajast alates välja 1800 krooni kuus, nagu hageja on taotlenud. Elatise miinimumsuurus on sätestatud

§ 61

lõikes 4, mille kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohtu otsuse tegemise ajal oli selleks suuruseks 1800 krooni.

§ 61lg.

6 p. 1 võimaldab siiski kohtul jätta elatise välja mõistmata või vähendada selle suurust alla sama paragrahvi

1. lõikes nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu. Vaidlust ei ole selle üle, et alates
2. septembrist
3. a. on kostja osaliselt töövõimetu, kusjuures tema töövõimetuse aste on 40% ja see on määratud kuni
4. septembrini
5. a. Kolleegium leiab, et osaline töövõimetus võib vastavalt

§ 61lg.

6 punktile 1 anda alust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, sest isiku võime tööga elatist teenida on sel juhul piiratud. Samas on põhjendatud apellandi väide, et töövõimetusest tulenevalt on õigustatud elatise väljamõistmine alla miinimummäära üksnes juhul, kui töövõimetus mõjutab elatist maksma kohustatud vanema varalist seisundit nii, et too ei ole selle tõttu võimeline maksma elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Et eeldada tuleb vanema kohustust maksta lapse ülalpidamiseks elatist vähemalt seaduses sätestatud miinimumsuuruses, tuleb vanemal, kes väidab, et esineb alus temalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla selle suuruse, seda alust tõendada. Nii tuleb kostjal tõendada mitte üksnes oma töövõimetust, vaid ka seda, et töövõimetuse tõttu on tema varaline 6 seisund selline, et ta ei suuda maksta lastele elatist

§ 61lõikes 4 sätestatud suuruses.

Kolleegium leiab, et seda ei ole kostja tõendanud. Maakohus põhjendas kostjalt elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse sellega, et kostja on osaliselt töövõimetu, saab miinimumpalka ja tuvastatud ei ole, et tal oleks muud vara peale ¼ mõttelise osa Pärnus xxxxxx x asuvast kinnistust, kus on kostja eluase. Kolleegium leiab, et nendest asjaoludest kostjalt elatise väljamõistmiseks alla alammäära ei piisa. Nii ei ole otsuses tuvastatud, milline on kostja osalise töövõimetuse seos tema sissetuleku ja üldise varalise olukorraga. Maakohus ei ole ka andnud hinnangut kostja nendele väidetele, mis kajastavad tema elustandardit ja millest nähtuvad tema tegelikud varalised võimalused. Arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt tuvastati kostjal osaline töövõimetus 40% ulatuses alates

1. septembrist
2. a. (tl. 118), kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole see aga kostja sissetulekut kuidagi mõjutanud: juba
3. oktoobri
4. a. kuupäeva kandvas vastuses hagiavaldusele, seega peaaegu aasta enne osalise töövõimetuse tuvastamist, on kostja kinnitanud, et teenib miinimumpalka (tl. 38). Seejuures ei ole kostja oma võimetust suuremat palka teenida kuidagi selgitanud. Ka OÜ xxxx xxx õiendi kohaselt on kostja vähemalt
5. a. juulist alates teeninud 1400 krooni kuus (tl. 51). Seega ei ole aga miinimumpalga teenimine ajalist faktorit arvestades otse seostatav kostja osalise töövõimetusega. Kostja ei ole esile toonud, milles tema terviseprobleemid seisnevad, milliseid eritingimusi ta töötamiseks vajab ja miks ta ei saa miinimumpalgast rohkem teenida. Samas võimaldavad kostja enda väited järeldada, et kostja ei pea läbi ajama miinimumtöötasuga, nagu ta väidab. Nii on kostja väitnud, et on teinud lastele pidevalt kulutusi, et lapsed ei ole jäänud ilma millestki ning et ta ostab lastele kõike, mis meeldib (tl. 49). Kostja kinnitusel ei ole tal sõidukeid, samas veab ta tema enda väidete kohaselt lapsi kogu aeg (tl. 49), seega on tal kasutada sõiduk ja võimalus muretseda sellele kütust. Täiendavas vastuses hagiavaldusele on kostja väitnud, et kulutab igakuuliselt kahele lapsele kokku üle 4000 krooni (tl.49). Lihtne aritmeetika näitab, et kostja poolt väidetavast 1400 krooni suurusest brutotöötasust niisuguste kulutuste tegemiseks ei piisaks. Ka võimalus kulutada mänguasjadele, Internetile, kultuuri- ja spordiüritustele ning muretseda oma koju lastele igapäevatarbimiseks vajalikke asju (tl. 49) näitab, et kostja sissetulek ei piirdu 1400 krooniga kuus. Konto väljavõttest nähtub, et kostja on teinud oma kontole sularaha sissemakseid tunduvalt suuremates summades kui tema väidetavalt ainsaks sissetulekuks olev miinimumpalk võimaldaks (tl. 120). Võrrelnud omaenda ja hageja varalist seisundit, on kostja jõudnud vastuolulistele tulemustele, kinnitades kord, et need on võrdsed (tl. 47), ja siis jälle, et hageja varaline seisund on kahtlemata parem (tl. 50). Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatu annab alust väitele, et kostja varaline olukord on tegelikult märgatavalt parem kui ta seda näidata soovib. Eeltoodud põhjendusel nõustub kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et elatise väljamõistmine kostjalt 1800 krooni suuruses summas kummagi lapse kohta ei ohusta tema inimväärset elustandardit. Apellatsioonimenetluse menetluskulu tuleb TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 koosmõjust lähtudes jätta kostja kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik