lg.1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kuna võlausaldaja on pankrotiavaldusest loobunud, siis tuleb võlgniku pankrotimenetlus jätta algatamata PankrS § 15 lg.2 p.7 alusel. PankrS § 15 lg 4 kohaselt kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja.
lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kehtestab lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus on kehtestanud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 (edaspidi Määrus). Määruse kohaselt on kulude piirmäärade kehtestamisel võetud aluseks tsiviilasja hind. Tsiviilasja hinna määramist reguleerivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku 17. peatüki sätted.
Hagihind on hagiasjas taotletu harilik väärtus. Hagita asja hind on hagita asjas avaldusega taotletu harilik väärtus.
lg 1 kohaselt määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest.
§-dest 125 ja § 132 tulenevalt määrab kohus pankrotiasja kui mittevaralise nõude hinnaks tsiviilasjana 15 000 krooni. Määruse § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 krooni maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 5000 krooni. Maakohus leiab, et
lg 3 ja Määrus on teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude osas imperatiivsed normid. Kui menetlusosaline on teinud kulutusi õigusabile üle maksimaalse piirmäära, siis ei saa selliseid kulutusi lugeda põhjendatud ja vajalikeks. Seega saaks käesolevas asjas võlausaldajalt välja mõista teiste menetlusosaliste kulude katteks Määruse § 1 lg 1 alusel maksimaalselt 5000 krooni kõigis kolmes kohtuastmes kokku. Määruse §-s 2 sätestatud kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäärad antud juhul kohaldamisele ei kuulu, kuna aluseid kõrgendatud piirmäärade kohaldamiseks käesolevas asjas ei ole esinenud. Käesoleval juhul on võlgniku lepinguline esindaja osalenud ühel kohtu eelistungil pikkusega 25 minutit ja koostanud kohtukulude nimekirja ühel lehel. Kohus leiab, et arvestades asja olemust ja osutatud õigusabi mahtu, tuleb käesoleval juhul lugeda põhjendatud ja vajalikuks kulutuseks õigusabile 2500 krooni, mis tuleb välja mõista võlausaldajalt. Võlausaldajale tuleb tagastada menetluskulu ettemaks 10 000 krooni. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes PankrS § 15 lg.2 p.7 ja lg 4 kohus, määras: Jätta algatamata R.P. i pankrotimenetlus. Jätta kõik pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud AS D. kanda. Välja mõista AS-lt D. kohtukuluna 2500 ( kaks tuhat viissada) krooni R.P. ´i kasuks. Tagastada AS-le D. menetluskulu ettemaks 10 000 ( kümme tuhat) krooni, mis on tasutud Tartu maakohtu deposiitarvele (tasutud 6. mai 2008. a, rahandusministeerium arve nr 221013921094, viitenumber 3100057455) ja kanda see AS D. pangaarvele nr 1120073806 Hansapangas. Määrus saata selless oas täitmisele Kohtute Raamatupidamiskeskusele. Määruse peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on viisteist päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Kohtunik 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.