) § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üürilepingu p 5.2.3 alusel on üürileandja kohustatud hoiduma tegevusest või tegevusetusest, mis võib takistada üürniku majanduslikku tegevust äriruumi kasutamisel. Lepingu p 7.3 sätestab, et üks pool võib lepingu erakorraliselt üles öelda lepingus ja seaduses toodud alustel, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt kaks nädalat. Arvestades pooltevahelisi pikaajalisi lahkarvamusi, ei võinud kostjalt kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtpäevani. Hageja nõustus lepingu lõpetamisega – see nähtub tema 28. augusti 2006. a kirjast (tl 76). Järelikult 6 ütles kostja üürilepingu üles alles augustis 2006. Tema väide, et sisuliselt teatas ta äriruumide kasutamise lõpetamisest juba varem, ei vasta tõele, sest oma 25. aprilli 2006. a kirjas täpsustas kostja selgesõnaliselt, et ei kavatse lõpetada äritegevust Raekoja plats 11 ruumides. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus pooltevahelise üürilepingu lõppenuks 31. augustil 2006. II Hageja nõuab kostjalt üüri ja kõrvalkulude tasumist. Kostja ei ole selles osas vaidlustanud hageja arvestust.
alusel kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
järgi kannab üürileandja asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Äriruumi üürilepingu p-s 3.1 on pooled kokku leppinud, et äriruumi kasutamise eest kohustub üürnik tasuma üüri, mis lepingu punktis 2.1 nimetatud äriruumi iga ruutmeetri kohta on 85 krooni kuus. Üürile lisandub käibemaks. Lepingu p 2.1 kohaselt on äriruumi üldpindala 77,3 m
p 4 sätestab, et kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik alandada üüri vastavalt käesoleva seaduse §-s 296 sätestatule.
lg 1 kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Lõige 2 sätestab, et kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu üksnes vähenenud, võib üürnik alandada üüri puudusele vastaval määral puudusest teada saamisest kuni puuduse kõrvaldamiseni kestnud ajavahemiku eest. Üürilepingu p 5.2.3 alusel 7 kohustub üürileandja hoiduma tegevusest või tegevusetusest, mis võib takistada üürniku majanduslikku tegevust äriruumi kasutamisel. Kohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus juurdepääs kauplusele on takistatud (muudetud ebamugavaks) või kus kaupluse vaateaknad on tellingute poolt varjatud, on tingimused äritegevuseks kehvemad kui ilma nimetatud mõjutusteta. Kuigi hageja hoone fassaaditöid ise ei teostanud, andis ta selleks tegevuseks loa ning on ka nõustunud kompromissi sõlmimiseks vastavaks perioodiks üürisummat vähendama kuni 50 % ulatuses. Kahtlemata on kauplus, mille esikülg on kaetud tellingutega, potentsiaalse kliendi jaoks vähem atraktiivne kui kauplus, mille nimi ning vaateaknad on möödakäijatele selgelt näha. Kohus on seisukohal, et Raekoja platsi renoveerimistööd vähendasid platsi ületajate arvu ning ostjad eelistavad ilmselt külastada kauplust, millele on kergem ligi pääseda. Seetõttu leiab kohus, et teatud ulatuses on kostja nõue üüri vähendamiseks põhjendatud. Siiski ei ole kohus nõus kostja poolt välja pakutud üüri alandamise ulatusega. Hoolimata takistavatest asjaoludest ei olnud kostja äritegevus täiesti võimatu. Kindlasti leidus kliente, kes külastasid kauplust hoolimata häirivatest teguritest. Nagu kostja on ise korduvalt kinnitanud, tegeles ta kaupluse avamise ajal ka reklaamiga; pealegi oli kauplus samas paigas juba mõnda aega tegutsenud, mistõttu võimalikud kliendid olid selle olemasolust teadlikud. Seetõttu on kohus seisukohal, et üüri ja kõrvalkulusid tuleb
lg 2 alusel vähendada ajavahemiku juuli— september 2005 (st kolme kuu) eest 50 % ning perioodi mai—juuni ja oktoober—detsember (st viie kuu) eest 30 %. Alates jaanuarist 2006 ei olnud kostja äritegevus enam hageja poolt takistatud. Seega puudub alus üüri ja kõrvalkulude alandamiseks. Asjaolu, et hageja varasema tegevuse tõttu võis kostjal ka edaspidi teatav osa tulust saamata jääda, võib anda põhjust kahju hüvitamise nõudeks hageja vastu, kuid ei anna ei seaduse ega lepingu järgi alust üüri alandamiseks. Järelikult muutub hageja üüri ja kõrvalkulude nõue kostja vastu järgnevalt. Mais—juunis ja oktoobris—detsembris 2005 esitas hageja kostjale üüri ja kõrvalkulude arveid kokku 9 056,51 + 8 397,18 + 8 580,94 + 9 617,68 + 9 951,81 = 45 604,12 krooni ulatuses. Vähendatud üür ja kõrvalkulud on seega 70 % 45 604,12-st = ~31 922,88 krooni. Sellest moodustavad maikuu üür ja kõrvalkulud 6 339,56 krooni ning juunikuu üür ja kõrvalkulud 5 878,03 krooni.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus, tõlgendades eeltoodud sätteid, on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista viivis 0,15 % päevas tagastamata põhivõlgnevuselt alates 1. oktoobrist 2007 kuni võlgnevuse tasumiseni. VI Vastuhagis nõuab kostja hagejalt avaliku vabanduse esitamist ajalehes Tartu Postimees ja selle veebiväljaandes.
lg 4, millele kostja on tuginenud, sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Toodud sättest ei tulene õigust nõuda avalikku vabandust, vaid õigus nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist. Kuigi kostja on vastuhagiavalduses esitanud vabanduse nõude, kontrollib kohus, 10 kas kostja võib nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist hageja kulul, sest tema vabanduse tekstist tulenevalt moodustab ka see osa tema nõudest. Esiteks leiab kostja, et hageja on avaldanud ebaõiget informatsiooni 22.07.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 3 alusel võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kahju hüvitamist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda 11 võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja rikkus kostjaga sõlmitud üürilepingut – ta takistas kostja poolt üüritavate ruumide kasutamist. Hageja ei ole tõendanud, et rikkumine oleks vabandatav. Seetõttu vastutab hageja lepingurikkumise eest.
kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
lg 1 p 4 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega.
lg 1 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhte rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.
lg 1 järgi on isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma.
lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kostja väitel on hageja ajakirjanduse vahendusel kahjustanud OÜ A. reputatsiooni ja mainet äripartnerite silmis. Nagu eespool arutatud, ei ole hageja avaldanud kostja kohta ebaõigeid andmeid. Seetõttu ei saa kohaldada
lg-t 1 ning küsimuse alla tuleb üksnes
Vaadelda tuleb kostja poolt väljatoodud lauseid „Sellisele jõhkrusele ei saa me alluda.“ (26.08.
lg-ga 1 öelnud: Väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist. Kohus on seisukohal, et K. Jürgensoni lauset „Sellisele jõhkrusele ei saa me alluda.“, mis viitab lugeja jaoks piisavalt selgelt kostja tegevusele, tuleb käsitleda ebakohase väärtushinnanguna. Sõna „jõhkrus“ tähistab eesti keeles julmust, toorust ja hoolimatust ning tegemist ei ole kohase väljendiga, mida isik oma üürniku esitatud (võimalik, et teatud määral põhjendatud) nõudmiste kohta tohiks kasutada. Sellise väljendi kasutamine OÜ A. tegevuse kohta võis kahjustada tema mainet. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu linn on OÜ A. isiklikke õigusi ebakohase väärtushinnangu avaldamisega 26. augusti 2005. a Tartu Postimehes artiklis „Poodnik protestib meeri kandideerimise“ rikkunud ning rikkumine oli õigusvastane. Et hageja ei ole tõendanud süü puudumist, tuleb
12 Kostja ei ole vastuhagis nimetanud konkreetset kahjusummat, vaid on palunud kohtult mõistlikku hüvitist.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.
lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Eeltoodust tulenevalt peab kohus igal juhul kõigepealt tuvastama, kas kahju on tekkinud ning kas see on tekkinud hageja tegevuse tagajärjena, ja alles seejärel saab ta määrata hüvitise.
Lõige 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Lõige 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Lõige 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Lõige 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kostja viitab vastuhagis moraalsele ja varalisele kahjule. Võlaõigusseaduses ei eksisteeri moraalse kahju mõistet, kuid silmas on ilmselt peetud mittevaralist kahju. Kostja seletusest kahju tekkimise kohta nähtub, et tõenäoliselt peab ta varalise kahju all silmas saamata jäänud tulu. Samas ei ole kostja esitanud täpseid arvutusi ega tõendeid tekkinud kahju kohta, kui välja arvata tõend OÜ A. majandustegevuse lõpetamise kohta Raekoja plats 11 ruumides, mille osas vaidlust ei ole. Samas on tõendamata, et majandustegevuse lõpetamise põhjustas hageja tegevus (põhjuslik seos); samuti ei ole kostja tõendanud, kas ja kui suurt kahju põhjustas talle majandustegevuse lõpetamine. Et kostjal on väidetavalt tehtud äriplaanid, siis oleks kahju tekkimist ja suurust väga lihtne arvestada ja tõendada, võttes aluseks kostja majandusliku seisu enne hageja poolt toimepandud rikkumisi kostja suhtes, äriplaani (mille realistlikkust tuleks muidugi kontrollida) ning kostja tegeliku majandusliku seisu. Kostja mittevaralise kahju nõude osas leiab kohus, et nõue on põhjendamatu.
lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
lg 2 alusel tuleb isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kostja näol on tegemist juriidilise isikuga; tegemist ei ole isikuga, kes oleks võimeline tundma valu ning kannatusi. Liiatigi ei ole hagejapoolne kostja isikuõiguste rikkumine (kohalikus ajalehes väljendi „Sellisele jõhkrusele ei saa me alluda“ kasutamine kostja tegevuse kohta) nii raske rikkumine, et see võiks tõenäoliselt põhjustada mittevaralist kahju. On tõsi, et maine kahjustamise tagajärjel võib juriidilisel isikul tekkida kahju, kuid see kahju võib samuti väljenduda eelkõige saamata jäänud tulus, mis on üks varalise kahju liike. Kohus peab vajalikuks märkida, et osa kostja poolt saamata jäänud tulust on juba kaetud üüri vähendamisega 2005. a mai—detsembri eest. Kohus on seisukohal, et
lg 6 ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele, kuivõrd kostjal tekkinud kahju suurust on selgelt võimalik hinnata (tegemist ei ole tulevikus tekkiva kahjuga). Et kostja ei ole mingi kahju tekkimist hageja tegevuse tagajärjel tõendanud, tuleb vastuhagi jätta ka kahjuhüvitise nõudes rahuldamata. 13 MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 3 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Et kohus rahuldas hagi osaliselt (aga tunduvalt rohkem kui pooles ulatuses) ning jättis vastuhagi rahuldamata, leiab kohus, et õiglane on jagada menetluskulud järgmiselt: 85 % menetluskuludest jääb OÜ A. ning 15 % Tartu linna kanda. TsMS § 169 lg 1 sätestab, et menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud pool kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Hageja esindaja advokaat Anne Tammer esitas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.