1994) § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Vastavalt
1994 § 116 lg-le 1 algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Arve väljastaja õigusi rikutakse arve tasumata jätmisega ning õiguste rikkumine selgub arve maksetähtpäeva saabumisel. Seega pidi hagejale olema selge hiljemalt maksetähtpäevale järgneval päeval, et tema õigusi on rikutud. Eeltoodust tulenevalt hakkas kuni 01.07.2002 väljastatud arvete aegumistähtaeg kulgema arve tasumiseks määratud tähtpäevale järgnevast päevast. 5. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 1.juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. 6. 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (
) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg 3 aastat. Kuna
1994 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg on pikem, kui kehtiva
järgi, siis tuleb 03.05.2002 arvete nr 9743869 ja nr 9743886, mille maksetähtaeg oli 17.05.2002, puhul kohaldada
Nende arvete alusel esitatava nõude aegumistähtaeg lõppes seega 01.07.2005 ning 21.01.2008 esitatud hagi on nende arvete osas aegunud. 7.
lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
lg 3 teine lause sätestab, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Vaidlusalusest elektrienergia ostu – müügi ja võrguteenuste osutamise lepingust tulenevalt pidi tarbitud elektri eest tasumine toimuma hageja poolt kostjale väljastatavate arvete alusel. Seega tulenevalt
lg 3 teisest lausest algas alates 01.07.2002 väljastatud arvetest tulenevate nõuete puhul aegumistähtaeg kulgema arve väljastamise aasta lõppemisest. Eelnevast tulenevalt algasid ja lõppesid hagi aluseks olevate arvete aegumistähtajad järgmiselt: 29.07.2002 arve nr 10672043 ja 16.09.2002 arve nr 11246996 aegumine algas 01.01.2003 ja lõppes 01.01.
kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi aegunud. Sellest sättest tulenevalt on osaliselt aegunud ka 3 hageja nõue aegunud arvete tasumisega viivitamise eest arvestatud viiviste kostjalt väljamõistmiseks, kokku summas 1651,88 krooni. 9. Õige ei ole hageja seisukoht, et kohaldada tuleb hagi aegumise 10 aastat tähtaega, kuna kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult.
lg 1 kohaselt on üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja
lg 4 toodud 10- aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kümne aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt
lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Eeltoodu alusel kohus leiab, et
lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.