← Eesti

3-07-729/11

Obsah (4)§ 26§ 31§ 3§ 92

3-07-729 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-729 Haldusasi E.T.’i kae

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1).

RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 31.08.2007, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

ASJAOLUD 1. E.T. töötas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) direktori ametikohal 7. aprillist 1997. a kuni 1. detsembrini 2003. a, mil tema tööleping lõpetati töölepinguseaduse (TLS) § 76 alusel poolte kokkuleppel vastavalt 28.11.2003. a E.T.i poolt esitatud töölepingu lõpetamise avaldusele /tl 9, 83-84/. 2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) esitas 15.12.2003 Kaitsepolitseiametile (Kapo) avalduse hinnata E.T.i poolt 08.10.2003 AS-ga Number mootorsõidukite registreerimismärkide hankimiseks sõlmitud lepingut korruptsioonivastase 1 seaduse seisukohast. MKM oli arvamusel, et avaliku riigihanke väljakuulutamata jätmisega võis E.T. põhjustada riigile miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju. Kapo saatis 23.12.2003 MKM-le kirjaga nr 3549 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 03913000123 /tl 145-146, 152/. 3. 07.06.2004. a esitas ARK Riigiprokuratuurile avalduse kriminaalasja algatamiseks seoses eelmärgitud riigihankega (viitenumber 010323VT) /tl 155-157/. Põhja Ringkonnaprokuratuur (Põhja RP) saatis 18.09.2004 Põhja Politseiprefektuurile teate kriminaalmenetluse alustamise kohta nr 03913000123 eeluurimise korraldamiseks /tl 153154/ 4. E.T. anti kohtu alla süüdistatuna Karistusseadustiku (KarS) § 300 järgi (riigihangete teostamise nõuete rikkumine). Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a otsusega tunnistati E.T. KarS § 300 järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2006. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldas 08.01.2007 otsusega kaebaja esindaja kassatsioonkaebuse ning tühistas linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning mõistis kaebaja KarS § 300 järgi õigeks /tl 11-21/. 5. Riigihanke ja riigilõivudega seonduv ARK-s ning E.T.i kohtuasi leidsid meedias ulatuslikku kajastamist /tl 30-52/. 6. 11.04.2007 esitas E.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi ja MKM kaudu õigusvastaste toimingutega - ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise ja ebaseadusliku süüdimõistmisega - temale tekitatud kahju 1 558 215,20 krooni hüvitamiseks /tl 1-37/. 02.05.2007 esitatud kaebuse täienduses taotles E.T. Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi ning MKM kaudu temale õigusvastaste toimingutega - ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega ja ebaseadusliku süüdimõistmisega, laimavate kaebaja au ja väärikust alandava informatsiooni levitamise eest meedias - tekitatud kahju hüvitamist kokku summas 1 558 215,20 krooni, sellest MKM-lt saamata jäänud töötasu hüvitamiseks 1 168 215,20 krooni ja moraalse kahju hüvitamiseks 160 000.- krooni ning Justiitsministeeriumilt moraalse kahju hüvitamiseks 230 000.- krooni /tl 57-59/. 7. Kohus võttis kaebuse menetlusse 02. mai 2007 määrusega, tunnistades vastustajateks Põhja RP (hiljem prokuratuuri) ning MKM /tl 65/. 28. juuni 2007 määrusega luges kohus kaebuse kohtule tähtaegselt esitatuks ja MKM vastu esitatud kaebuse läbivaatamise halduskohtu pädevusse kuuluvaks /tl 128-130/. 8. 21.05.2007 ja 08.08.2007 esitas MKM kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 7681, 135-141/. 21.05.2007 esitas ka prokuratuur kohtule omapoolse kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 87-90/. 9. Kaebust arutati ka 31.05.2007 kohtuistungil /tl 119-123/. 21.08.2007 toimunud kohtuistungil määras kohus protokollilise määrusega teha asjas osaotsus /tl 164-167/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja E.T. leiab, et MKM ja prokuratuur on tekitanud talle varalist ja moraalset kahju järgmistel asjaoludel ja põhjustel. 2002. a. sügisest kuni 2003. a. juunini toimus ARK-s plaaniline Riigikontrolli audit „Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 2002. a. raamatupidamise aastaaruande audit“. Koostatud aruandes oli põhiprobleem riigilõivude kogumise ja laekumise erinevus ca 7,2 miljonit krooni; teise punktina oli välja toodud sõidukite registreerimismärkide tellimine ilma konkursita, kuigi mingit riigihanke seadust (RHS) ei oldud rikutud. Registreerimismärkide tootmiseks soovitati läbi viia riigihange. 2003. a. juulis-augustis alustas omapoolset auditit 2 hindamaks ARK tegevust ka MKM siseauditi osakond. Selle auditi lõpparuanne oli sisuliselt sama. Septembris oli selgusele jõutud, et ARK kogutud riigilõivu ei olnud täies mahus Maksuameti kontole üle kandnud OÜ Liivi Teenindus. OÜ Liivi Teeninduse tegevuse suhtes algatati kriminaalasi ja süüdlasi karistati kriminaalkorras. 10. septembri 2003. a hommikul helistas kaebajale ministeeriumi siseauditi osakonna juhataja pr Meeli Õismaa nõudega esitada ARK avaldus Politseiametile OÜ Liivi Teenindus kohta ja kirjutada ka ise lahkumisavaldus; ühtlasi soovitas ta tulla kohtuma kantsleri – pr Marika Priskega. Samal hilisõhtul oli kaebajal pikem jutuajamine ministeeriumi kantsleriga, kes samuti nõudis talt ministrile lahkumisavalduse esitamist omal soovil. 11. septembri hommikul oli kantsleri juuresolekul kohtumine minister Meelis Atoneni juures, kus kaebajat milleski ei süüdistatud, kuid öeldi, et on parem, kui kirjutad lahkumisavalduse omal soovil. Samal pärastlõunal viis kaebaja ministeeriumisse avalduse. Minister andis 12. septembril 2003. a välja käskkirja nr 312-p. Septembri teiseks pooleks oli ARK direktori asetäitja hr Krusta poolt välja selgitatud, et Eestis teisi registreerimismärkide tootmise soovijaid ei ole. Teadaolevatel andmetel ei olnud sel ajal teada soovijaid registreerimismärkide tootmiseks või kes omaks vastavat tehnoloogiat, senisel tootjal - AS Number oli olemas täiuslik tehnoloogia registreerimismärkide valmistamiseks; olemas olid rahvusvahelistele nõuetele vastavate materjalide sertifikaadid ja tunnustatud laborite tunnistused; pretensioone tootjale ei olnud. Seadusest tulenevalt koostati ARK direktori käskkiri riigihanke läbiviimiseks, mis 22.09.2003. a ka allkirjastati. Kuulutati välja piiratud pakkumismenetlusega riigihange. Leping ARK ja AS Number vahel allkirjastati 8. oktoobril 2003. a. 2003. a. novembri teisel poolel kutsuti kaebaja ministeeriumisse kantsleri juurde. Kabinetis istus ka tulevane ARK direktor hr Tamur Tsäkko, kellel kantsleri sõnul on juba olemas firma TREV-2, kes hakkab registreerimismärke valmistama 120 krooniga. 24. novembril anti kaebajale ministeeriumi personaliosakonnas „paber“, millele trükitud TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE, mille p 1 kohaselt „Tööleping lõpetatakse 30. novembril 2003. aastal TLS § 79 alusel töötaja algatusel“. 27. novembril 2003. a ilmus Eesti Päevalehes (EPL) puhtalt kaebaja vastu suunatud lugu „ARK tekitas numbriäriga miljonikahju“. Artikliga kahjustati kaebaja mainet, mis tekitas tulevikus olukorra, et tal ei olnud enam võimalik leida tööd. Samas avaldas kantsler Marika Priske arvamust, et kui kaebaja ei oleks esitanud lahkumisavaldust, siis laseks ta kaebaja lahti. Samal päeval teatas kaebaja ministeeriumile kirjalikult, et kuna ta ei ole sellesisulist töölepingu lõpetamise avaldust ministrile esitanud, ei saa etteantuga ka nõustuda. 28. novembril dikteeriti talle ette uus avalduse tekst töölepingu lõpetamiseks TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel töölepingu p 7.2. kohaldamiseta 1. detsembril 2003. a ja 1. detsembril 2003. a. lõpetati tööleping. MKM kaebajat töökoha saamisega ei abistanud nagu varem oli lubatud. Selle asemel jätkati tema mainet kahjustavate ebaõigete andmete avaldamist meedias. Seoses maine kahjustamisega meedias, ei õnnestunud kaebajal leida erialalist tööd. Kaebaja pöördus mitmete ettevõtete poole töö saamiseks, samuti võttis osa konkurssidest töö saamiseks, kuid talle teatati igalt poolt, et teda ei saa tööle võtta, kuivõrd tema vastu on tõstatud süüdistused riigile miljoniliste kahjude tekitamises ja korruptsioonis. 10.02.2004. a kuni 12.11.2004. a oli kaebaja arvel Tallinna Tööhõiveametis töötuna, ühtegi pakkumist 9 kuu jooksul talle ei tehtud. Seoses abiraha maksmisega lõppes ka Haigekassa kindlustus. Kaebaja sai Põhja Politseiprefektuurist kutse ilmuda 14. märtsil 2005 ülekuulamisele kahtlustatavana KarS § 300 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises (riigihangete teostamise nõuete rikkumine). Seal selgus, et 7. juunil 2004. a oli ARK direktor teinud Riigiprokuratuurile avalduse kaebaja kohta kriminaalasja algatamiseks seoses riigihankega. Meedias jätkus aga kaebaja maine kahjustamine ja ebaõigete andmete esitamine. Nii avaldas ajaleht "Äripäev" 20.09.2005. a artikli "Eksminister Vaheri korruptantide selle aasta 3 avastamise plaan juba ületatud", milles toodi ära kaebaja foto ja nimetati teda korruptandiks (seoses tema poolt sõlmitud lepinguga AS Numbriga 32 milj. suuruses summas). Kaebajale ei ole kunagi esitatud süüdistust korruptsioonis, tema poole meediaväljaanne selgituste saamiseks ei pöördunud ja talle on senini arusaamatu, kust saadi artiklis avaldatud ebaõiged andmed. Sisuliselt mingit uurimist algatatud kriminaalasjas läbi ei viidud. 25. aprillil 2005. a. sai kaebaja posti teel süüdistusakti, mille järgi teda süüdistati KarS § 300 järgi. Edaspidi jätkas meediale kaebaja mainet kahjustavate andmete edastamist prokurör Miilvee, tehes sellest "suurejoonelise" kampaania (23.04.2005. a. PM Online artikkel "ARKi eksjuht läks kohtu alla", 23.04.2005. a SL Õhtuleht ja DELFI portaal jm). Meediaväljaannete esindajad kohtuistungitel ei viibinud, kaebaja poole ei pöördunud keegi temapoolsete selgituste ärakuulamiseks. Seega rikkus prokurör Miilvee põhiseaduse (PS) § 22 lg 1 nõudeid, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Üldsus sai meedia ja online väljaannete kaudu tema süüdistusest ja kohtu alla andmisest enne teada, kui kaebaja ise ametliku kirjaga. Kusjuures üheski teates ei märgitud, et otsus ei ole lõplik ja kuulub edasikaebamisele. Tallinna Linnakohtus kohtuistungite käigus prokurör Miilvee "konstrueeris" olemasolevasse süüdistusse lisaks, et kaebaja on 17 661 017 krooni suuruses summas seadnud ohtu riigi vahendite kasutamise. Tallinna Linnakohus leidis, et kaebaja ei ole tekitanud mingit 17 miljonilist kahju riigile ega sellise kahju tekitamise ohtu. Kohtus nõudis prokurör kaebaja süüdimõistmist KarS § 300 järgi ja karistamist 7 kuu vangistusega reaalselt. Tallinna Linnakohtu 31. oktoobri 2005. a. otsusega karistati kaebajat KarS § 300 järgi 6 kuulise vangistusega tingimuslikult 3-aastase katseajaga. Peale kohtuotsuse kuulutamist korraldati kõikide eelpoolmärgitud meediaväljaannete poolt kampaania kaebaja süüdimõistmise kohta, kusjuures enamikus neist viidati Põhja RP poolt kaebajale esitatud süüdistusele. Üheski väljaandes ei märgitud, et kohtuotsus ei ole seadusejõus, millega kahjustati kaebaja mainet ja rikuti tema PS § 22 järgi ettenähtud põhiõigusi. Ükski meediaväljaande esindaja ei pöördunud kaebaja ega tema kaitsja poole, et nad oleks saanud esitada omapoolse arvamuse kohtuotsuse kohta. Prokurör Miilvee esitas apellatsiooni kohtuotsuse muutmiseks, kuivõrd leidis, et karistus oli liiga kerge. 30. jaanuari 2006. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2007. a kohtuotsusega mõisteti kaebaja õigeks. Seega kogu varem meedias avaldatu kaebaja süüdiolemises RHS rikkumises, korruptsioonis, riigile kahju tekitamises jne osutus valeks. Kogu varem avaldatud informatsioon kahjustas kaebaja mainet, oli ebaõige ja seda ka töölt sunnitud vabastamine (töölepingu alusetu lõpetamine), millega talle tekitati varalist ja moraalset kahju. Enamus meediaväljaandeid avaldas ka teate kaebaja õigeksmõistmise kohta, kuid on jätnud märkimata, et talle esitatud süüdistus oli ebaõige. "Eesti Päevaleht" ja portaal „Delfi“, millised avaldasid kõige enam kaebaja mainet kahjustavat ja laimavat informatsiooni, ei ole aga senini avaldanud ühtegi rida õigeksmõistmise ega varem avaldatud artiklites esitatud andmete ebaõigsuse kohta. Varalise kahjuna käsitleb kaebaja saamata jäänud palka (saamata jäänud tulu - VÕS § 128 lg 4). Keskmine kuupalk ARK direktorina töötades oli kaebajal 28 692.- krooni (palk detsember 2002. a kuni november 2003. a kokku 344 303.- krooni), ta oli sunnitud töölt eemal viibima 39 kuud, seega on saamata jäänud töötasuga tekitatud kahju summas 1 118 988.- krooni. Kaebaja oli sunnitud elama abikaasa kulul, laenama sõpradelt ja tuttavatelt, et ajada oma kohtuasju.. Talle on tekitatud hingelist valu ja kannatusi, seega moraalset kahju (võlaõigusseaduse – VÕS - § 128 lg 5), mille suuruseks kaebaja hindab 10 000.- krooni kuus, seega kokku 390 000.- krooni. Töötuks olemise registreeritud ajal makstud toetus kokku ca 3600.- krooni on tekitatud kahjust maha arvestatud. 4 Prokuratuuri õigusvastased toimingud seisnevad järgmises:

  1. a)kohtueelne uurimine kriminaalasjas viidi läbi äärmiselt pealiskaudselt, sealjuures ei pööratud mingit tähelepanu kaebaja poolt esitatud faktidele;
  2. b)kaebaja esitas taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kuid sellele reageeriti prokuratuuri poolt ebaadekvaatselt ja kaebaja anti ebaseaduslikult kohtu alla;
  3. c)kohtuistungitel esitas prokurör Miilvee kui riigi esindaja väiteid, mis ei põhinenud asjas kogutud tõenditel - näiteks väitis ta et kaebaja on loonud ohu 17 miljoni suuruse kahju tekkimiseks riigile, samuti tõlgendas ta tunnistajate ütlusi kasuistlikult kaebaja vastu, ei esitanud vajalikke dokumente ja tõendeid asjas, millega viis kohtu eksitusse ja mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi;
  4. d)samuti avaldas prokurör Miilvee meediale ebaõigeid andmeid. Sellega on tekitatud kaebajale moraalset kahju alates aprillist 2005. a kuni 28. veebruarini 2007. a, mille suuruseks kaebaja hindab 230 000.- krooni (23 kuu eest). MKM õigusvastased toimingud seisnevad järgmises: Ministeeriumi juhtkond (minister Meelis Atonen ja kantsler Marika Priske) sundis kaebajat töölt lahkuma (et mitte ise tagasi astuda seoses riigilõivudega tekkinud skandaali pärast). Samas lubasid eelpoolnimetatud ametnikud kaebajale samaväärset töökohta, kuid seda lubadust ei täitnud, vaid alustasid koheselt meedias tema vastu laimukampaaniat. ARK direktor Tamur Tsäkko esitas 07.06.2004. a Riigiprokuratuurile avalduse kaebaja kriminaalvastutusele võtmiseks, millest sai alguse kogu ebaõige kohtulugu ja uus laimukampaania. MKM-l tuleb hüvitada kaebajale 39 kuu (1.12.2003. a kuni 28.02.2007.
  5. a)eest saamata jäänud töötasu (brutopalk, kuivõrd kaebajal tuleb tasuda hüvitiselt ka maksud) summas 1 168 215,20 (millest on maha arvestatud 10 kuu eest väljamakstud töötu abiraha 4000.- krooni) ja moraalne kahju summas 160 000.- krooni perioodi 1.12.2003. a kuni 31.03.2005. a eest. Moraalne kahju on tekkinud perioodil 1.12.2003. a kuni 28.02.2007. a. Kaebaja lähedased pidid tegema kulutusi tema tervise säilitamiseks (stressihoogudest väljatoomiseks jne). Kaebajal puudus võimalus tasuta ravi saamiseks, sest töötu abiraha maksmise lõppemisega lõppes ka ravikindlustus. Kuivõrd moraalne kahju on eetiline kategooria, siis ei ole võimalik seda täpselt rahas mõõta, kuid tervise taastamiseks kulub kindlasti veel suuri summasid (nõustamised psühholoogi juures, ravi sanatooriumites jne.). Vastavalt TsMS § 366 võib kohus õiglase hüvitise määrata kohtu äranägemisel. Vastustaja prokuratuur palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebus on pealkirjastatud küll “Kaebus õigusvastaste toimingutega – ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise ja ebaseadusliku süüdimõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks” ning taotletud on sellega seoses kahju hüvitamist, kuid tulenevalt kaebuse sisust puudutab kaebus kohtueelse kriminaalmenetluse andmete avalikustamist. Kriminaalmenetluse andmete avalikustamise regulatsioon tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust (KrMS), isikuandmete kaitse seadusest (ISKS) ja avaliku teabe seadusest (AvTS). Seadusandja on pidanud vajalikuks avalikkuse huvides kohtueelse kriminaalmenetluse andmete avaldamist, kui see ülemäära ei kahjusta andmesubjekti õigusi. See tähendab, et prokuratuuril on võimalus ühelt poolt kaitsta kahtlustatava/süüdistatava õigusi, võimaldades samal ajal anda avalikkusele olulist ja kontrollitud teavet. Kaebaja poolt toodud meediaväljaannetes avaldatud informatsioon pärineb täies ulatuses Natalja Miilvee poolt 20.04.2005. a koostatud süüdistusaktist, mille ta saatis 21.04.2005. a kohtusse. Täiendavaid kommentaare ei ole Natalja Miilvee andnud. Prokurör ei avalikustanud meediale detailset informatsiooni kriminaalmenetluse käigus kogutud andmetest, vaid avalikkust teavitati üksnes süüdistusakti koostamisest ja kriminaalasja kohtusse saatmisest, st avalikustati kriminaalasja asjaolusid minimaalses ulatuses. Meediale info andmisel lähtuti avalikkuse huvist. Eeldatav avalikkuse huvi oli põhjendatud sellega, et tegemist oli süüdistusega ametialases kuriteos ning süüdistatava näol oli tegemist endise kõrge 5 riigiametnikuga. Seega on alusetu väita, nagu oleks prokurör Miilvee korraldanud mingisugust meediakampaaniat kaebuse esitaja vastu. Süütuse presumptsiooni põhimõte ei luba enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kedagi kuriteos süüdi olevana käsitada. See tähendab, et prokurör ei tohi enne jõustunud kohtuotsust väita, et keegi on kuriteo toime pannud. Küll aga ei ole välistatud igasuguse kriminaalasja kohta käiva teave avalikustamine enne kohtuotsuse langetamist. Süüdistusaktis toodut ei saa võrdsustada süüdimõistmisega ning arvestades nt 23.04.2005.a. EPL Online avaldatud pealkirjast “Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis kohtu alla autoregistrikeskuse endise juhi E.T.i” on üheselt arusaadav, et tegemist ei ole lõpliku otsusega. E.T.i kriminaalmenetluse kohta avalikustati andmeid ainult süüdistusakti pinnalt minimaalses ulatuses, st ülemäära andmesubjekti õigusi kahjustamata. Seega prokurör Miilvee tegevus meediale infot andes ei olnud õigusvastane. Halduskohus saab hinnata vaid kriminaalmenetluse raames tehtud menetlusotsuste seaduspärasust, aga mitte põhjendatust. Fakt, et kaebaja mõisteti Riigikohtus õigeks (kusjuures oli süüdi mõistetud nii I kui ka II astme kohtu poolt), ei tähenda seda, et kriminaalmenetlus oleks läbiviidud ebaseaduslikult. Ka Riigikohus ei ole menetlusnormide rikkumist esile toonud, vaid õigeksmõistmine lähtus põhjendusest, et KarS § 300 süüteokoosseisus olevat tunnust “olulise kahju põhjustamine teiste isikute õigustele ja huvidele, samuti avalikele huvidele” ei ole süüdistuses tõendatud. Märkimist väärib asjaolu, et veel paar aastat tagasi oli Riigikohus leidnud, et nn mittevaralise kahju põhjustamine on fakti küsimus, mis on kohtupraktika sisustada. Seega peab kaebaja näitama, milles seisnes tema vastu läbiviidud kriminaalmenetluse ebaseaduslikkus ning seda tõendama. Seda aga kaebuse täienduses esitatud ei ole. Vastustaja jaoks jääb arusaamatuks, et kui kaebaja arvates anti ta ebaseaduslikult kohtu alla, siis miks ei taotle ta kahju hüvitamist ebaseaduslike kohtuotsuste eest. Vastustaja arvab, et põhjus seisneb riigivastutuse seaduse (RVS) § 15 lg-s 1. Vastustaja on ka arvamusel, et RVS § 15 lg-s 1 tooduga analoogselt on ka prokuröri tegevusega tekitatud kahjunõue põhjendatud, kui prokurör on toimepannud kuriteo. Kaebaja väide, et ta anti ebaseaduslikult kohtu alla on sisuliselt kuriteo teade KarS § 310 kohta (ebaseaduslik süüdistuse esitamine). Teade kriminaalmenetluse alustamiseks, millest peab nähtuma ajend ja alus, tuleb esitada uurimisasutusele või prokuratuurile (KrMS § 193 lg 1). Seda kaebuse esitaja ega tema esindaja teinud ei ole. Selle väite kindlaks tegemine on kriminaalmenetluse esemeks ning ilma kuritegu tuvastamata ei saa rääkida kahju tekitamisest. Vastustaja arvamus analoogia kohaldamisest tugineb RVS § 15 lg 2 p-le 2, mille kohaselt väärteo kohtuvälise menetluse käigus tekitatud kahju tuvastamine eeldab kuriteo tuvastamist. Juhul kui halduskohus leiab, et RVS § 15 lg 1 ei ole kohaldatav prokuratuuri poolt tekitatud kahju hüvitamise nõude korral, siis palub prokuratuur alternatiivselt kohaldada RVS § 16 lg 2 p 2. Nimetatud säte reguleerib küll varalise kahju hüvitamist, kuid leian, et see kehtib ka mittevaralise kahju hüvitamise osas. Olukorras, kus isiku suhtes esineb tõsine kahtlus, et kuritegu on toime pandud, siis on tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ette nähtud ja inimene on sunnitud seda taluma ega saa nõuda pärast kahju hüvitamist, kui menetlus toimetati seaduslikult. Seega ei saa halduskohus võtta seisukohta kaebuse esitaja poolt toodud väidetes järgmisel põhjusel: 1) kohtueelse uurimise pealiskaudsus – eeldab tõendite kogumise hindamist (täielikkus), mis ei ole halduskohtu pädevuses; 2) kriminaalmenetluse lõpetamata jätmine, ebaseaduslik kohtu all andmine – eeldab tõendite hindamist, mis ei ole halduskohtu pädevuses; 3) ohu loomine 17 miljoni krooni suuruse kahju tekkimiseks riigile - eeldab tõendite hindamist, mis ei ole halduskohtu pädevuses. Arvestades MKM 15.12.2003. a avalduse lakoonilisust ja ebamäärasust - arvamuse põhjendusena ei toodud välja ühtegi korruptsioonivastase seaduse sätet, mida võidi rikkuda ega seda, kuidas võis sellega kahju tekitada – ei olnud Kapol teist võimalust, kui jätta 6 kriminaalmenetlus alustamata. Ei KrMK ega hetkel kehtiv KrMS näe ette kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate tühistamist uurimisasutuse ega prokuratuuri poolt. Juhul kui ilmnevad uued asjaolud (nt esitatakse täiendatud avaldus), siis hinnatakse uuesti, kas avalduses on välja toodud asjaolud, mis viitavad kuriteo tunnustele. ARK tõi 07.06.2004. a avalduses põhjalikult välja riigihanget puudutavad asjaolud ning KarS normid, mida võidi rikkuda. L. Feldmanis’i poolt koostatud teates nr 03913000123 on motiveeritud, miks leitakse, et tuleb kriminaalmenetlust alustada. Seega ei ole uurimisasutused ega prokuratuur kriminaalmenetlust alustades rikkunud KrMK ega KrMS ega muu õigusakti sätteid ning Kapo poolne kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei omanud edasise menetluse jaoks mingit tähtsust. Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei tunnista esitatud kaebust ja leiab, et ta ei ole kaebajale üleüldse kahju tekitanud. Kaebaja taotleb Eesti Vabariigilt MKM kaudu saamata jäänud töötasu hüvitamist 1 168 215.20 krooni ja moraalse kahju hüvitamist 160 000 krooni suuruses summas, tuginedes materiaalõigusliku alusena VÕS-le, mis ei reguleeri haldusorgani ja üksikisiku vahelisi avalik-õiguslikke suhteid. Kaebaja töötas kuni 01.12.2003 MKM-i valitsemisalas asuvas hallatavas riigiasutuses ARK direktorina, lahkus töölt omal soovil 01.12.2003. a ega ole töösuhte lõppemist vaidlustanud. Kuigi täidesaatvat riigivõimu teostav ja avalikke teenuseid osutav ARK on haldusorgan, ei anna see alust kaebusest järeldada, nagu oleks MKM tekitanud kaebajale väidetavat kahju avalik-õiguslikus suhtes. Vastustaja leiab, et

§ 3

lg 1, § 7 lg 1, § 9 lg 4 ei ole kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuses, sest kaebajale ei ole väidetavat kahju MKM poolt tekitatud avalik-õiguslikus suhtes. Kaebaja lahkus vabatahtlikult ja täiesti teadlikult töölt 01.12.

  1. a, seega pidi ta endale töötasu võimalikku saamatajäämist teadvustama juba lahkumisavaldust esitades, mitte alles õigeksmõistvast otsusest teadasaamisest. Kaebaja pidi endale teadvustama, et ta ei pruugi koheselt samaväärset töökohta leida. Kaebajaga sõlmitud tööleping lõpetati poolte kokkuleppel, seega ei pea paika väide nagu oleks töösuhe lõppenud MKM initsiatiivil. Kaebaja väited, nagu oleks tolleaegne majandus- ja kommunikatsiooniminister ning kantsler sundinud kaebajat töölt lahkuma, on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebuse tonaalsusest jääb mulje nagu kaebaja peaks töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks, kuid samas ei ole kaebaja pöördunud vastava nõudega töövaidlusorganisse, kes oleks töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tuvastanud. Ainult ebaseaduslik töölepingu lõpetamine oleks olnud aluseks saamata jäänud töötasu nõudele. 11.09.2003 esitatud avalduses kirjeldas kaebaja seda, et ARK-s alustati Riigikontrolli revisjoni käigus ilmsiks tulnud kogutud ja riigile üle kantud riigilõivusummade vahe väljaselgitamiseks lauskontrolli
  2. a osas, mille esialgsed tulemused viitavad võimalikule riigi raha riisumisele OÜ-s Liivi Teenindus; samuti kirjutas kaebaja, et „Tundmata isiklikku süüd mahhinatsioonides, kuid tunnetades samal ajal oma võimaluste piiratust kindlustada kõikehõlmav kontroll riigi tulubaasi kindlustamiseks olukorras, kus senini ei ole riigi poolt välja töötatud ametkondade vahelise kontrolli mehhanismi, pean õigeks astuda tagasi Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse direktori ametikohalt”. Avaldusest nähtub selgelt, et kaebaja tunnistas omapoolseid vajakajäämisi ARK juhtimisel ja viimasele pandud ülesannete täitmisel. Meelevaldne on käsitada MKM kantsler Marika Priske arvamuseavaldusi kaebaja laimamisena, kuna vajakajäämisi tunnistab ka kaebaja ise. Vastustaja hinnangul on kaebus ajendatud tema suhtes õigeksmõistva otsuse tegemisest, mistõttu võib vastustaja järeldada, et juhul, kui kaebaja suhtes oleks tehtud süüdimõistev otsus, ei oleks kaebust esitatud. Leiame, et MKM vastu suunatud kahjunõude puhul ei ole õige lähtuda kaebaja suhtes kriminaalasja menetlemisel tehtud kohtuotsuse resolutsioonist (süüdimõistev, õigeksmõistev). Juhul, kui kaebaja suhtes oleks jõustunud näiteks 7 süüdimõistev otsus, ei oleks see muutnud asjaolusid, mida kaebaja vastustajale ette heidab – tööleping oli kaebajaga lõpetatud juba oluliselt varem, kui ARK esitas Riigiprokuratuurile avalduse (tööleping lõpetati 01.12.
  3. a, avaldus esitati 07.06.
  4. a); ka meediaväljaanded oleksid kriminaalasjaga seonduvat käsitlenud. Kaebusest ei selgu kahju hüvitamise rakendamise eeldused: vastustaja süü (õigusvastane tegevus), kaebaja õiguste rikkumine, põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajal kahju tekkimise vahel ning kahju olemasolu. Kaebaja väidab, et uue samaväärse töökoha leidmine osutus võimatuks tema mainet kahjustavate ebaõigete andmete tõttu. Kaebusele lisatud dokumentaalsetest tõenditest ei selgu, et vastustaja oleks kuidagi kaebajat süüdistanud või muul moel tema mainet kahjustanud. Kaebusele lisatud artiklid ja väljavõtted ajalehtedest ja portaalist Delfi on ajakirjanike poolt kirjutatud ja vastustaja ei saa endale kuidagi võtta vastutust artiklite just sellisel kujul avaldamise eest. MKM kantsler M. Priske ja minister M. Atoneni kommentaarides pigem nenditakse olukorda, kuid kordagi ei ole märgitud, et kaebaja on juhtunus süüdi. Vastustaja ei ole kaebaja mainet kahjustanud. Kaebaja kriminaalasja menetleti paralleelselt artiklite avaldamisega meedias, seega oli ajakirjanikel nagunii võimalik informatsiooni saada (võimalus viibida kohtuistungitel jne). Minister ja kantsler on ajakirjanikele vastates kommenteerinud ARK-s tekkinud olukorda, mitte süüdistanud kaebajat ega esitanud tema kohta ebaõiget informatsiooni. 27.11.2003 EPL-s on tsiteeritud kantsler Marika Prisket järgmiselt: „Selline olukord on lubamatu. Kui T. poleks esitanud lahkumisavaldust, siis laseks ta lahti.”. Vastustaja leiab, et tegemist ei ole kaebaja laimamisega. Laimu mõiste määratles kuni 31.08.2002 kehtinud kriminaalkoodeksi §
  5. Kehtiv õigus „laimu” mõistet küll ei määratle, kuid selle üldlevinud tähendus langeb sisuliselt kokku kriminaalkoodeksis toodud legaaldefinitsiooniga. Tuvastatud on, et AS Teede REV-2 suutis toota mootorsõidukite ja haagiste registreerimismärke odavamalt kui AS Number, kellega kaebaja ARK direktorina lepingu sõlmis. Samuti on tuvastatud vajakajäämised riigilõivude kogumisel OÜ Liivi Teenindus poolt. Ajakirjandusega suheldes avaldasid kantsler ja minister oma seisukoha, mis põhines neile teadaolevatel faktidel, mitte ei mõelnud ARK-is esinenud puudusi ja vajakajäämisi välja. MKM ei saa endale mingil juhul võtta vastutust 20.09.2005 „Äripäevas“ ilmunud A. Kärssini artikli „Eksminister Vaheri korruptantide selle aasta avastamise plaan juba ületatud” avaldamise eest. MKM ei ole meediaga suheldes rikkunud ka AvTS § 35 lg 1 p
  6. Kantsler ei kasutanud oma seisukoha avaldamisel avaliku võimu volitusi ega täitnud avalik-õiguslikku ülesannet. Teadaolevalt ei ole kaebaja kordagi pöördunud MKM poole nõudega lõpetada tema väidetav laimamine meedias või ümber lükata meedias avaldatud väidetavalt laimavat informatsiooni. Juhul, kui kaebaja leidis endale olevat MKM poolt kahju tekitatud alles kriminaalasjas õigeksmõistva lahendi jõustumisel, kinnitab see järjekordselt asjaolu, et sisuliselt taotleb kaebaja kahju hüvitamist seetõttu, et ta ei leidnud tööd käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu, tõendamata on aga MKM tegevuse õigusvastasus. Kaebaja on täiesti vääralt seostanud MKM käimasoleva kriminaalmenetlusega, jättes tähelepanuta asjaolu, et MKM ei oma mingisugust puutumust kriminaalmenetluse läbiviimisega. MKM avaldas meediale tõest teavet. Kaebaja ei ole viidanud õigusaktidele, mida MKM on rikkunud. Kaebusest ei selgu, missuguseid ebaõigeid ja kaebaja mainet kahjustavaid andmeid MKM meedias avaldas. Kaebaja on asunud Riigikohtu õigeksmõistva otsuse valguses analüüsima meediaväljaannetes avaldatut tagantjärele, eeldades vääralt, et kuna kõrgeima astme kohus tegi tema suhtes õigeksmõistva otsuse, on varasema kriminaalmenetluse kajastamine meedias käsitatav tema kohta ebaõigete andmete avaldamisena ja seeläbi temale kahju tekitamisena. Selline käsitlus on sügavalt ekslik. Meedia kajastas ka kaebaja õigeksmõistmist. Kuna kaebaja lahkus töölt poolte kokkuleppel ning tekitas seega ise olukorra, milles ta enam ARK direktorina ei töötanud, puudub siin vastustaja süü, vastustajapoolne kaebaja õiguste rikkumine ning põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. 8 Kaebaja kirjutab kaebuses ise, et ARK direktor T. Tsäkko esitas 07.06.2004.a Riigiprokuratuurile avalduse kriminaalasja algatamiseks, kuid MKM ei saa enam vastutada uurimisorganite tegevuse ega kriminaalmenetluse käigu eest. Kõnealusel juhul mõisteti kaebaja õigeks, kuna Riigikohus leidis, et kaebajale inkrimineeritud süütegu ei vasta KarS § 300 objektiivsele koosseisule, kuid see ei tähenda, et politseile avalduse esitamine ja sellele järgnenud toimingud oleksid olnud ebaseaduslikud. Kaebaja ei ole vähimalgi määral tõendanud mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevaid hingelist või kehalist valu ja kannatusi, et ta kannatas tervisehäirete all. Kaebaja ei põhjenda kuidagi, miks ta hindab moraalset kahju 160 000 kroonile. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Kõigepealt peab kohus vajalikuks käesoleva kohtuotsuse liigi kohta märkida järgmist. 21.08.2007 toimunud kohtuistungil pakkus kohus pooltele välja võimaluse teha selles asjas vaheotsus kaevatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise osas. Samas kohus hiljem ekslikult määras teha asjas osaotsus. TsMS § 449 lg 1 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Antud juhul kohus pidaski silmas, et kõnealuse kaebuse puhul on tegemist analoogilise olukorraga: kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb eelnevalt teha kindlaks kaevatavate toimingute õigusvastasus, kuna kasvõi ühegi koosseisulise elemendi puudumisel kahju hüvitamist ei järgne. Koosseisu tuvastamist alustatakse aga nimelt esimese eelduse täitmisest, st tuvastatakse, kas kaevatud toimingud on õigusvastased. E.T. ei ole esitanud eraldi toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mistõttu osaotsuse tegemine ei oleks põhjendatud (TsMS § 450 lg 1 kohaselt, kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Lahendamata nõuete osas jätkab kohus menetlust). Kohus leiab, et vaatamata eksimusele otsuse liigi määramisel mõistsid nii kohus kui ka menetlusosalised tehtava otsuse eesmärki ühtemoodi: kui kohus teeb kindlaks, et MKM ja/või prokuratuur ei saanud oma toimingutega E.T.ile kahju põhjustada, siis jääb ära vajadus hakata hindama kahju suurust ja tõendatust. Seega võib vaheotsus muutuda lõppotsuseks.
  8. Käesolevas otsuses jätab kohus tähelepanuta MKM väited tema osas kaebuse kuulumisest halduskohtu pädevusse ja kaebuse tähtaegsuse osas, kuna neis küsimustes on kohus võtnud seisukoha 28.06.2007 määruses. Kohtu sellekohaseid seisukohti saab MKM vaidlustada apellatsioonkaebuses. Samuti jäävad tähelepanuta E.T.i väited, mis puudutavad MKM juhtkonna poolt talle väidetava surve avaldamist töölt lahkumiseks ja temaga töölepingu lõpetamist. Ka selles osas on kohus võtnud seisukoha 28.06.2007 määruses.
  9. Lisaks eelmärgitule ei saa kohus võtta käesolevas otsuses seisukohta prokuratuuri toimingute suhtes, mis seonduvad kohtueelse uurimise, kaebaja kohtu alla andmise ja tema kriminaalasja arutamisega kohtus ega anda hinnangut kaebaja sellekohaste väidete 9 põhjendatusele (kriminaalasja alustamine ARK avalduse põhjal, kohtueelse uurimise pealiskaudsus, kriminaalmenetluse lõpetamata jätmine, prokuröri poolt kohtuistungite käigus süüdistuse täiendamine, kaebaja süüdimõistmise taotlemine, hilisem apellatsioonkaebuse esitamine jms), kuna need küsimused ei kuulu halduskohtu pädevusse.

§ 3

lg 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Sama paragrahvi lg 2 järgi halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse vaidlustamiseks on seadusandja näinud ette muu menetluskorra ja nii on nende toimingute peale kaebamise kord sätestatud KrMS

  1. jaos, mis ei jäta halduskohtule mitte mingisugust pädevust kõnealustes küsimustes. Liiatigi puuduvad andmed, et E.T. oleks prokuratuuri (prokurör Miilvee) mingeid toiminguid nimetatud korras vaidlustanud ja oma kaebeõigust kasutanud. Lisaks eelmärgitule leiab kohus nagu prokuratuurgi, et kaebaja väide, et ta anti ebaseaduslikult kohtu alla on sisuliselt kuriteo teade KarS § 310 kohta (ebaseaduslik süüdistuse esitamine). Samas ei ole E.T. esitanud ka vastavat teadet KrMS § 193 lg-s 1 sätestatud korras.
  2. Ühtlasi jäävad tähelepanuta kõik kaebaja etteheited meediaväljaannetele. Nii on E.T. väitnud, et üheski väljaandes ei märgitud, et kohtuotsus ei ole seadusejõus, millega kahjustati kaebaja mainet ja rikuti tema PS § 22 järgi ettenähtud põhiõigusi. Ükski meediaväljaande esindaja ei pöördunud kaebaja ega tema kaitsja poole, et nad oleks saanud esitada omapoolse arvamuse kohtuotsuse kohta. Samuti on ta leidnud, et enamus meediaväljaandeid avaldas ka teate kaebaja õigeksmõistmise kohta, kuid on jätnud märkimata, et talle esitatud süüdistus oli ebaõige. EPL ja portaal Delfi, millised avaldasid tema sõnul kõige enam kaebaja mainet kahjustavat ja laimavat informatsiooni, ei ole aga senini avaldanud ühtegi rida õigeksmõistmise ega varem avaldatud artiklites esitatud andmete ebaõigsuse kohta. Seega rikkusid ajakirjandusväljaanded Ajakirjanduse Eetika Koodeksis sätestatut. Kaebuse esitaja on kaebuses rõhutanud, kes on asjas vastustajad, ja märkinud, et ta jätab endale õiguse esitada hagi ka meediaväljaannete vastu, sõltuvalt sellest, milline oli nende osa ja initsiatiiv ebaõigete andmete avaldamisel. Seega ei puutu etteheited meediaväljaannete suhtes käesolevasse kaebusesse ja nende läbivaatamine ei olekski halduskohtu pädevuses. Vastava hagi kahju hüvitamiseks saaks esitada maakohtule.
  3. Eelmärgitut silmas pidades saab halduskohus E.T.ile võimaliku kahju tekitajana käsitleda prokuratuuri ja MKM toiminguid, mis seisnevad kaebaja kohta avalikkusele (meedias) ebaõigete ja kaebaja mainet kahjustavate andmete avaldamises, kaebaja suhtes süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumises ja meedias kaebaja suhtes vaenukampaania alustamises/läbiviimises. Et kaebaja väidetest nähtuvalt ajaliselt varem prokuratuurist alustas meedias E.T.i väidetavat laimamist MKM, siis alustab ka kohus MKM toimingute hindamisest. Sealjuures kaebuse eseme piiritlemisel tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on esitanud kaebuse „ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega ja ebaseadusliku süüdimõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks“ ning ta on sidunud oma õiguste rikkumisest ja kahju tekitamisest teadasaamise Riigikohtu 08.01.2007 otsusega, millega tühistati linnakohtu ja ringkonnakohtu süüdimõistvad otsused ning kaebaja mõisteti KarS § 300 järgi (riigihangete teostamise nõuete rikkumine) õigeks. Sellest tulenevalt on kohus pidanud kaebust ka tähtaegseks. Järelikult ei ole selles kontekstis asjassepuutuvad kaebaja ja MKM väited, mis puudutavad ARK-s varasemat riigilõivude kogumise ja laekumise erinevust, sellekohast Riigikontrolli audit ning vastavaid kajastusi meedias /tl 30, 32/. Kui riigilõivude osas avaldas MKM meedias väidetavalt valeandmeid ja laimu kaebaja aadressil, siis oma õiguste rikkumisest sai ta teada 10 koheselt pärast vastavate andmete avaldamist, mitte ühelgi juhul aga Riigikohtu otsusest, mis puudutas hankemenetlust, ning saanuks koheselt taotleda valeandmete ümberlükkamist. Kohtule ei ole teada, et E.T. oleks seda õigust kasutanud. Ka oleks
  4. a novembris meedias avaldatu eest kahju nõudmine aegunud, kuivõrd kaebus on esitatud kohtule 11.04.
  6. Kohus peab vajalikuks märkida, et ehkki E.T. on esitanud oma kaebuse põhjendamiseks kohtule hulga väljavõtteid ajakirjandusväljaannetes avaldatust, ei oma neist enamik MKM toimingute väidetava õigusvastasuse tõendamisel tõenduslikku tähtsust. Nii on kaebaja isegi tõdenud näiteks ajaleht "Äripäev" 20.09.
  7. a artikli "Eksminister Vaheri korruptantide selle aasta avastamise plaan juba ületatud" /tl 46-47/ kohta, et talle on senini arusaamatu, kust saadi artiklis avaldatud ebaõiged andmed. Neist väljavõtetest nähtuvalt on eri väljaanded eri aegadel korranud seoses MKM-ga ühte ja sama: Aastas väljastab ARK umbes 58 000 numbrimärki ja MKM arvutuste järgi maksid riik ja autonumbrite ostjad umbes 10 miljonit krooni vajalikust enam /tl 34, 36, 38, 42, 45, 48, 49, 50, 51/. Asjaolu, et samu lauseid on kasutatud peaaegu sõna-sõnalt paljudes eri artiklites ja eri väljaannetes, ei tähenda ei laimukampaaniat E.T.i vastu ega valeandmete esitamist, rääkimata sellest, et seda oleks teinud MKM. Lihtsalt ajakirjanikud on kasutanud kord neile teatavaks saanud fakte ja puudub igasugune mõistlik alus eeldada, et MKM on igakordselt jaganud ühte ja sama infot samas sõnastuses. Vaieldav ei ole ju fakt, et registreerimismärgi dublikaadi valmistamise maksumus oli tulenevalt E.T.i poolt AS-ga Number sõlmitud hankelepingust 265 krooni, hiljem AS-ga Teede REV-2 sõlmitud hankelepingu kohaselt aga 62 krooni. Seega ei ole viide MKM arvutustele valeandmete esitamine ega kaebaja laimamine. Kahes artiklis – 02.06.2004 ajalehes „Postimees“ ja BNS teates Delfis /tl 36, 42-43/ kajastatakse seda, et ARK laseb Kapol, maksuametil ja riigihangete ametil uurida, kas üle kümne aasta kestnud autonumbrite valmistamine AS-le Number suunatud tellimustena sisaldab kuriteo tunnuseid. Tegemist on artiklitega, kus ARK uus direktor teatab kavatsusest vastav avaldus esitada ja selgitab, mis asjaoludel see esitatakse. 07.06.2004 esitaski ARK Riigiprokuratuurile avalduse kriminaalasja algatamiseks /tl 155-157/. Ka neis artiklites ei ole midagi kaebajat laimavat ega väära, neist ei nähtu, et ARK uus direktor või MKM avalike suhete juht oleks üldse ise E.T.i nime maininud. Ammugi ei ole tegu süütuse presumptsiooni rikkumisega, kuna selgelt viidatakse üksnes teatavatele kahtlustele. Kohus ei näe midagi lubamatut ka EPL artiklites, milles viidatakse MKM kantsler M. Priske ja minister M. Atoneni sõnadele, kus nad kommenteerivad kaebaja poolt lepingu sõlmimist ilma avaliku konkursita /tl 31-32/. Minister peab olukorda kahetsusväärseks, kantsler peab lubamatuks seda, et E.T. ei ole vastanud ühelegi ministeeriumi sisulisele küsimusele. Samas viidatakse, et esmaste arvutuste kohaselt on toonud
  8. a sõlmitud leping riigile kahju 5060 milj krooni, ja selgitatakse, millel see arvestus põhineb. Samas ilmneb selgelt, et tegemist ei ole lõpliku tõega: kantsleri sõnul tuleb alles välja uurida, kui palju riik nende aastatega on kahju kannatanud. Ekslik on kaebaja arvamus, et MKM on rikkunud kaebaja õigusi sellega, et avaldati meediale tema tegevuse kohta ebaõigeid andmeid nagu oleks kaebaja rikkunud RHS-t ja põhjustanud riigile miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju. Ka teeb kaebaja ebaõiged järeldused Kapo kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsusest nr 03913000123 – nagu oleks Kapo kontrollinud E.T.i tegevust vaidlusaluse riigihanke korraldamise osas ja leidnud, et E.T.i tegevus oli seaduspärane, ta ei tekitanud riigile mingit kahju, tema tegevuses puudus kuriteosündmus. Nende järelduste tegemisel tugineb kohus järgnevale. Kaebaja on ise viidanud oma kaebuses Riigikontrolli auditi aruandele, kus oli välja toodud puudusena sõidukite registreerimismärkide tellimine ilma konkursita. Riigikohus on E.T.i õigeks mõistvas otsuses sõnaselgelt nentinud RHS rikkumist kaebaja poolt: „Riigikohtu 11 kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et E.T.i otsustus korraldada mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimismärkide hankimiseks avatud pakkumismenetluse asemel väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlus oli vastuolus RHS § 54 lg-test 1 ja 2 ning § 57 lg 1 p-st 5 tulenevate nõuetega.“ MKM palus aga oma 15.12.2003 Kapole esitatud avalduses hinnata E.T.i poolt 08.10.2003 AS-ga Number mootorsõidukite registreerimismärkide hankimiseks sõlmitud lepingut korruptsioonivastase seaduse seisukohast. Kapo kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisest nr 03913000123 ilmneb, et menetlust ei alustatud ebapiisavate andmete tõttu: avaldusest ei nähtunud E.T.i poolt tekitatud kahju ega võimalused selle kindlakstegemiseks, samuti ei selgunud, millist korruptsioonivastase seaduse rikkumist on avaldaja silmas pidanud. Seega ei ole Kapo teinud kindlaks, et E.T. ei rikkunud RHS-t. Alles ARK hoopis põhjalikumas avalduses Riigiprokuratuurile on palutud kontrollida kaebaja poolt RHS nõuete täitmist. Sealjuures peab kohus vajalikuks märkida, et tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et tema poole ei pöördunud keegi temapoolsete selgituste ärakuulamiseks. Vastupidist tõendavad isegi mõned kaebaja enda poolt kohtule esitatud artiklid /tl 36, 43/. Ühestki viidatud artiklist ei nähtu, et MKM juhtkond või ametnikud oleksid kommenteerinud E.T.ile prokuratuuri poolt esitatud süüdistust või tema suhtes langetatud süüdimõistvaid kohtuotsuseid (ja et neilt oleks üldse kommentaari küsitud). Seega on arusaamatud etteheited vastustajale, et üheski väljaandes ei märgitud, et kohtuotsus ei ole seadusejõus, millega väidetavalt kahjustati kaebaja mainet ja rikuti tema PS § 22 järgi ettenähtud põhiõigusi. Kokkuvõtteks: Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tema süüdistus- ja kohtuasja teemat oleks meediaväljaannetes õhutanud ja üleval pidanud ning avaldanud tema kohta valeandmeid nimelt MKM, mistõttu on põhjendamatu E.T.i väide temavastase laimukampaania korraldamisest MKM poolt. Järelikult ei ole MKM (tema ametiisikute) toimingud kõnealuse hankemenetlusega seonduva kohta avalikkusele teabe jagamisel olnud õigusvastased ega saanud põhjustada kaebajale ei varalist ega moraalset kahju. Põhjusliku seose puudumine on antud juhul ilmne. Neil asjaoludel on E.T.i kaebus MKM vastu alusetu ja MKM suhtes muutub käesolev vaheotsus lõppotsuseks.
  9. Põhimõtteliselt samale seisukohale asub kohus ka prokuratuuri toimingute osas. Kohtule tõendusmaterjalidena esitatud meediakajastustest nähtub, et ei ringkonnaprokurör Natalia Miilvee ega prokuratuur üldse ole andnud meediale mingeid kommentaare /tl 33- 34, 37-41/. Neis artiklites on ajakirjanikud viidanud üksnes sellele, mida kohtueelsel uurimisel tuvastati, st mida on kirjutatud/mida kirjutas (märkis) prokurör N. Miilvee süüdistusaktis/süüdistuses, ja mida prokurör kohtus asja arutamisel taotles. Sealjuures ei ole kaebaja tõendanud, et informatsioon kohtus toimunust pärines üldse prokuratuurilt. Ehkki kaebaja väiteil meediaväljaannete esindajad kohtuistungitel ei viibinud, on enam kui tõenäoline, arvestades ka halduskohtu kogemusi, et teavet kohtuistungitel toimunu kohta saadi just kohtust. Selgelt nähtub see 24.10.2005 „Äripäevast“, kus on märgitud: „Kohtu teatel taotles…“ /tl 48/ ning 01.11.2005 EPL Online artiklist, kus on märgitud: „Linnakohtu pressiesindaja teatel…“ /tl 34/. Ka ülalviidatud artiklite puhul on nende sarnast sõnastust ja seal kajastatud faktikogumit arvestades ilmne, et eri väljaanded on eri aegadel kasutanud samu, kord teatavaks saanud fakte, viidates mõnikord isegi allikana teisele meediaväljaandele, mitte ei ole igakordselt küsinud või võtnud vastu prokuratuuri algatusel pakutud infot. E.T. on kaebuses isegi möönnud (seda küll süüdimõistva kohtuotsuse tegemise järgse perioodi kohta), et pärast kohtuotsuse kuulutamist korraldati kõikide eelpoolmärgitud meediaväljaannete poolt kampaania kaebaja süüdimõistmise kohta, kusjuures enamikus neist viidati Põhja RP poolt kaebajale esitatud süüdistusele. Seega, nagu varem MKM kohta tõdetud, ei ole kaebaja ka prokuratuuri puhul tõendanud laimukampaania korraldamist ega valeandmete esitamist 12 (asjaolu, et süüdistus ei osutunud hiljem Riigikohtus nn vettpidavaks, ei tähenda seda, et süüdistusakti kajastamine oleks olnud valeandmete esitamine). Ühestki viidatud artiklist ei nähtu, et ka prokuratuur oleks kommenteerinud E.T.i suhtes langetatud süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Seega ei ole prokuratuur õige adressaat etteheidetele, mille kohaselt üheski väljaandes ei märgitud, et kohtuotsus ei ole seadusejõus. Ükski kohtule esitatud artikkel ei tõenda E.T.i väidet, et prokuratuur on rikkunud tema suhtes süütuse presumptsiooni põhimõtet. Mis puutub kaebaja väitesse, et ajakirjandus sai E.T.ile esitatud (esitatavast) süüdistusest teada varem kui kaebaja ise (esimesed artiklid ilmusid juba 23.04.2005, kaebaja sai süüdistusakti posti teel väidetavalt 25.04.2005), siis ka selles on raske näha prokuratuuri õigusvastast tegevust. Süüdistusakt oli koostatud 20.04.
  10. a ja prokuratuuri kinnitusel saadetud kohtusse 21.04.
  11. a (neljapäev). Järelikult ei ole välistatud, et info süüdistusakti sisust võis taas pärineda kohtust. Samas prokuratuur ei eita, et ta on avalikkust teavitanud süüdistusakti koostamisest ja kriminaalasja kohtusse saatmisest. Kohus leiab, et sellise info avaldamine ilma omapoolsete täiendavate kommentaarideta (see asjaolu on tuvastatud) on täiesti õiguspärane tegevus. Vastustaja on õigesti viidanud KrMS § 214 lg-le 1 (kuni 25.02.2007.a kehtinud redaktsioonis), mille kohaselt kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohtueelse menetluse andmeid ei ole lubatud avaldada, kui nende teatavakssaamine võib: 1) kahjustada Eesti Vabariigi huve; 2) raskendada kuriteo avastamist; 3) kahjustada kriminaalmenetlust ja soodustada kuritegevust; 4) kahjustada ärisaladust ja juriidilise isiku tegevust; 5) kahjustada perekonnavõi eraelu puutumatust või riivata isiku au; 6) kahjustada alaealise huve. Vastavalt AvTS § 38 lg-le 1 avalikkuse huvi põhjustanud teabe faktide kohta, mis on seotud õiguserikkumise või õnnetusega, peab teabevaldaja avalikustama enne õiguserikkumise või õnnetuse asjaolude lõplikku selgitamist ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Sellise teabe avalikustamise ulatuse otsustab pädev uurimist või järelevalvet korraldav või õnnetuse asjaolusid selgitav ametnik. AvTS § 30 lg 4 kohaselt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused on kohustatud edastama ringhäälinguorganisatsioonidele või trükiajakirjandusele avalikustamiseks nende valduses oleva teabe sündmuste ja faktide kohta, mille puhul on eeldada avalikkuse huvi. Õiguskantsler, lahendades analoogset kaasust, on oma 01.04.
  12. a kirjas nr 7-1/0501186/00501575 viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-1-1109-96, kus kohus on möönnud, et kohtueelse menetluse ajal meedias asja kajastamine võib küll viia süütuse presumptsiooni rikkumisele, kuid see ei tähenda, et kohtueelse menetluse kohta ei tohiks üldse meedias midagi avaldada. Sellest on õiguskantsler teinud järelduse, et seega ei ole määrav mitte kriminaalmenetluse andmete avalikustamise fakt, vaid avaldatu sisu: kui avalikkuse ette jõuab vaid objektiivne teave teatud menetluse toimumise kohta, siis ei riiva sellise info levitamine süütuse presumptsiooni /tl 92-95/. Asjaolu, et meedias kajastati pika perioodi vältel ohtralt ARK-s toimunut ja E.T.i süüasja, lisamata sealjuures igakordselt oluliselt uusi fakte, näitab selgelt, et avalikkuse huvi asja vastu oli suur, mistõttu meedia ise hoidis teemat tähelepanu all. Samas ei saa väita, et prokuratuur, andes avalikkusele vajalikku kontrollitud teavet piiratud ulatuses, oleks sellega oluliselt kahjustanud E.T.i õigusi. Süütuse presumptsiooni oleks rikutud siis, kui prokuratuur (prokurör N. Miilvee) oleks meediale väitnud, et kuriteo koosseis on täidetud ja E.T.i süü vastava kuriteo toimepanemises on tõendatud. Midagi sellist ei ole aga toimunud. Kohus leiab, et antud juhul olid kaebaja erahuvid ja avalikud huvid tasakaalus, andmete avaldamine oli proportsionaalne. Kohus rõhutab; see, et ühte ja sama kajastati eri väljaannetes korduvalt, ei ole käsitatav prokuratuuri “suurejoonelise” kampaaniana – info edasine korduv kasutamine ei sõltunud enam temast. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Neil asjaoludel on vaidlustatud prokuratuuri toimingud õiguspärased. Õiguspärased toimingud ei saanud 13 põhjustada kaebajale kahju, mistõttu tema kaebus on alusetu. Seega muutub käesolev vaheotsus mõlema vastustaja osas lõppotsuseks.
  13. Et

§ 92

lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, siis tuleb E.T.i kohtukulud jätta tema enda kanda. Vastustajad ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.