Obsah (6)

§ 168§ 154§ 175§ 171§ 2§ 153

3-07-366 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juunil 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-366 Haldusasi M.P.’i, J.

) § 14 lg 2 kohaselt võib kaadrikaitseväelase teenistuskohaks olla ka rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksus, rahvusvaheline sõjaväeline õppeasutus või üksus või välisriigi sõjaline õppeasutus. Viibimine rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksuse koosseisus Afganistani Islamivabariigis on käsitletav katkematu teenistuskohustuste täitmisena

mõistes. Kaadrikaitseväelastel puudub missioonil olles

§ 168

, avaliku teenistuse seaduse (edaspidi - ATS) § 44 ning töö- ja puhkeaja seaduse (edaspidi – TPS) tähenduses puhke- ja vabaaeg. Missioonipiirkonnas alluvad eranditult kõik kaadrikaitseväelased pidevalt vahetute ja otseste ülemate korraldustele ning käskudele, täites kõiki neile pandud teenistusülesandeid täpselt, õigeaegselt ja vastuvaidlematult ning tegutsedes katkematult missioonile ettenähtud eesmärgi nimel. Missioonil viibiv kaitseväelane peab olema pidevas sõjalises valmisolekus ja reageerima 2 koheselt antud käskudele, mistõttu puhkeaeg seaduse mõttes on välistatud. Sõjalise valmisoleku tagamiseks peab kaadrikaitseväelane olema pidevalt valmis tõrjuma vaenlase rünnakuid ja ohte, mistõttu tuleb isegi süües, magades jne olla täisvarustuses (kanda kaasas relva või hoida relva läheduses). Samas ei ole missioonil viibivatel kaadrikaitseväelastel puhkeaegu, puhkepäevi ega riigipühasid ning nende kohta ei peeta ka eraldi arvestust. Sellest tulenevalt on kaitseväelased katkematult teenistuses ja seda ka siis, kui nad telkides või kasarmutes magavad. Nimetatud asjaoludest (eelkõige pidevast valmisolekust ja ohtudest tekitatud pingetest, magamatusest, kurnatusest jne) tulenevalt on kaitseväelase missioonil viibimise aeg ka piiratud. Rahvusvahelisi kohustusi täites on kaitseväelased allutatud teiste riikide kõrgemate sõjaliste staapide töökorraldusele, kohustustele ja käskudele. Missioonil viibides ei oleks mõeldav nõuda Eesti Vabariigi seaduses ettenähtud puhkeaegu ega puhkepäevi. Selline põhjendus ei oleks adekvaatne, kuna puhkeaja rakendamine missioonil oleks otseselt seotud julgeolekuriskiga ning ohustaks kõigi missioonipiirkonnas viibivate sõdurite julgeolekut. Eeltoodust tulenevalt on vaatamata otsestele teenistusülesannetele kaitseväelased kogu missioonil viibitava aja jooksul allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile ehk katkematule teenistuskohustuste täitmisele seaduse mõttes. Viitega

§ 168

lg 2, 3 4 ja 5 sätetele leiavad kaebajad, et eeltoodust tulenevalt on seadusandja, nähes ette, et rahvusvahelises sõjalises operatsioonis viibides ja püsivalt teenistuses olles ületavad kaadrikaitseväelased katkematult seaduses sätestatud tööajanormi, pidanud vajalikuks jätta nimetatud kord seaduse tasandil reguleerimata.

reguleerib kaadrikaitseväelaste tööajanormi osaliselt.

-s puudub tööaja kestuse, tööaja korralduse ja tööaja arvestamise üksikasjalik regulatsioon. Seega tuleb ka

§ 168lg 4 p 4 tõlgendamisel lähtuda TPS regulatsioonist.

Tuginedes TPS § 2 lg 1 ja 2 sätetele märgivad kaebajad, et eeltoodust vastupidine tõlgendus on vastuolus teenistuja põhiõiguste ja vabadustega.

§ 168

lg 4 p 4 teistsuguses tähenduses tõlgendamisel oleks nimetatud punkt ilmselgelt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi – PS), võimaldades tööandjale kohaldada töötajatele piiramatut tööaja arvestust, sealhulgas hüvitamata seda rahas või täiendava vaba aja andmisega. Nimetatud käsitlus asetaks rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksuse koosseisus teenivad kaadrikaitseväelased väljapoole töötajale ettenähtud seadusgarantiide ja õiguste kaitseala. Õigus õiglastele töötingimustele ja sellega kaasnev riigi kohustus tagada õiglased töötingimused tulenevad Euroopa sotsiaalharta artiklist 2 ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklist 7. Eelnimetatud rahvusvahelise õiguse sätted ei sisalda küll otsesõnu PS-s, kuid need on tuletatavad ka PS § 29 mõttest ja eesmärgist. Seega peavad olema ka lepingulises tegevteenistuses olevatele kaadrikaitseväelastele tagatud õiglased töötingimused ja tööaja piirangud ning õiglane tasu tööaja piirangute ületamise eest. Palga arvestamise aluseks on kaebuse esitajate seisukohalt tegelikult teenistuses viibitud aeg, s.o kogu rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalemise aeg arvestusega 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Kaadrikaitseväelasel on õigus saada palgatasemele vastavat ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega. Palga arvustamise aluseks on kuupalgamäär. Kuupalgamäär arvutatakse lähtuvalt teenistuses (tööl) oldud ajale ühes kalendrikuus. Eeltoodust tulenevalt on kaadrikaitseväelaste palgaarvestuse aluseks ajapalgamäär.

ega ATS kumbki ei sätesta ega täpsusta palga mõistet, mistõttu palga mõiste määratlemisel tuleb lähtuda palgaseaduses (edaspidi – PalS; § 2 lg-d 1 ja 2) sätestatust. Seega

§ 154

lg-s 1 nimetatud kuupalgamäär on palk, mis on kaadrikaitseväelasele ette nähtud kindlaksmääratud ajaühiku eest. Palgamäär peab olema töötajale tagatud, kui ta töötab ettenähtud tööaja vältel ja täidab oma töö, aga ka siis, kui ta ei saa tööd teha vajalike tingimuste puudumise tõttu või ei saavuta temast mitteolenevatel põhjustel ettenähtud tulemust. Missioonil teenivad kaadrikaitseväelased ületavad tööajanormi katkematult, kuid palka arvestatakse ja makstakse 3 endiselt tavapärase tööajanormi alusel s.o. kuupalgamäära alusel tööaja arvestusega 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalalas ehk 40 tundi nädalas. Seega ei arvestata palga maksmisel tegelikult töötatud ja teenistuses oldud aega. Sisuliselt tähendab see seda, et kaitseväelased teevad missioonil olles osaliselt tasuta tööd, mis on vastuolus kaadrikaitseväelase teenistuslepingu, seaduse mõtte ja demokraatliku ühiskonna printsiipidega.

§ 168

lg 3 teine pool „kui teenistustingimused seda võimaldavad" on selgesõnaliselt mõeldud olukordade käsitlemiseks kui teenistustingimused ei võimalda ettenähtud tööajanormi täita. Sellisel juhul ei saa kaitseväelasele maksta vähem palka kui normaja eest ettenähtud. Samas missioonil viibivatele kaitseväelastele tuleb maksta palka mitte normaalse tööajanormi alusel, vaid missioonipiirkonnas viibitud aja eest kalendripäevade alusel arvestusega 24 tundi päevas seitsmepäevasel töönädalal. Lisaks tavapärastele tööpäevadele tuleb palka maksta ka puhkepäevadel ja riiklikel pühadel töötatud päevade eest. Palgajuhendi p-st 13 ning Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määruse nr 12 „Kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamine“ (edaspidi – Määrus nr 12) §-st 6 tulenevalt on kaadrikaitseväelasel, kes osaleb kaitseväeüksuse koosseisus rahvusvahelises sõjalises operatsioonis, õigus saada sõjalises operatsioonis osalemise ajal välisriigi territooriumil kõrgendatud kuupalgamäära alusel ametipalka kolme- kuni viiekordses suuruses. Kaebuse esitajad leiavad, et nimetatud kõrgendatud ametipalka ei ole alust pidada tööajanormi ületamise kompensatsiooniks, vaid on käsitletav lisatasuna kõrgendatud riski olukorras viibimise eest. Kindlaksmääratud tööajanormi alusel makstav palk ja tasud peavad olema sätestatud seaduses. Töötatud aja kohta peab pidama eraldi arvestust ja ka vastavalt maksma lisatasusid. Eelnimetatud kõrgendatud palk oleneb operatsiooni toimumise asukohast ja iseloomust. Millistest kriteeriumites täpsemalt lähtutakse on määruses jäetud täpsustamata, kuid mõnevõrra aitab asjas selgust tuua

§ 154lg-s 9 sätestatu.

Rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksuse koosseisus Afganistani Islamivabariigis viibitud aja eest arvestati kaebajatele palka arvestusega, et tööpäeva kestuseks on 8 tundi ning töönädala kestuseks 5 päeva nädalas, kuid tööandja oleks pidanud arvestama missioonil katkematus teenistuses oldud kogu aega, s.o 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Seejuures oleks tööandja pidanud tasuma täiendavalt ületundide ja puhkepäevadel ning riiklikel pühadel töötamise eest lisatasu. Ületundide ja puhkepäevadel töötamise eest lisatasu maksmist

ega ATS ei reguleeri. PalS §-d 14-17 sätestavad tasud ületunnitöö eest, töötamise eest puhkepäevadel ja riigipühadel ning lisatasud töötamise eest õhtusel ajal ja öösel. Samuti käsitletakse palga tasumisega seonduvat kaadri kaitseväelase palgajuhendi pdes 27.2, 27.3, 27.5 ja 27.

1. Lisaks eeltoodule märgivad kaebajad, et olenemata asjaolust, et kaebajad viibisid missioonil juunis
2. a 30 kalendripäeva, juulis
3. a 24 kalendripäeva, septembris
4. a 30 kalendripäeva, oktoobris
5. a 31 kalendripäeva ja novembris
6. a 13 kalendripäeva, arvestati neile palka palgatabeli alusel 22 tööpäeva eest. Nimetatud asjaolu näitab selgelt, et palga arvestamisel jäetakse teadlikult tähelepanuta missioonil viibivate kaadrikaitseväelaste tegelikult töötatud aeg ja päevade arv, põhjendamaks vähemmakstud palka ja lisatasude mittetasumist. Tulenevalt PalS §-st 35 on kaebajatel õigus saada tööandjalt ka viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest saamata jäänud palgast. Vastustaja väljaõppekeskus Rahuoperatsioonide Keskus palub jätta kaebused rahuldamata. Nii M.P., J.O. kui ka R.M. viibisid Afganistani Islamivabariigis teenistuslähetuses, osaledes rahvusvahelises sõjalises operatsioonis RSKS tähenduses, ja selle aja eest on neile makstud teenistustasuna vastavalt kehtivatele regulatsioonidele kõrgendatud ametipalka 20% diferentseeritud ametipalgamäära viiekordses ulatuses KVJ
7. märtsi 2006 käskkirjaga nr 55 kinnitatud kaitseväe ja Kaitseliidu
8. a palgajuhendi p-de 11.7 ja 13.6 kohaselt, millega on tööandja kompenseerinud kõik kaitseväelase sõjalises operatsioonis osalemisest tingitud piirangud ja ebamugavused. Kaebuse esitajatel ei ole teenistustasu saamata jäänud. 4 Kohtul tuleb vaidluse lahendamiseks vastata õiguslikule küsimusele, kas rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viibiva kaitseväelase kogu lähetuses viibimise aega tuleb lugeda tööajaks TPS tähenduses ja kas sellest tulenevalt tuleb talle maksta lisatasu palgaseaduse eritingimustes töötasustamist reguleerivate sätete järgi või piirdub sõjalisel operatsioonil teenistuslähetuses viibiva kaitseväelase teenistustasu talle määratud kõrgendatud kuupalgamäära alusel arvutatud kuu teenistustasu säilitamisega. Viitega

§ 175

lg 1, 2 ja 4 sätetele ning Määruse nr 12 §-dele 5 ja 6 (kuni 01.01.2007 kehtinud redaktsioonis) leiab vastustaja, et seega teeb seadusandja vahet ühelt poolt sõjalises koostöös osalema määratud üksusesse või välisriigis asuvasse staapi lähetatud kaitseväelase (lg 1) ja rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osaleva kaitseväelase vahel (lg 2). Määruse lg 3 näeb lisaks palgale lisatasude maksmise ette vaid lg-s 1 sätestatud kaitseväelastele ja sedagi vaid juhul, kui nad teenides rahvusvahelises sõjalises koostöös osalema määratud üksuses või välisriigis asuvas staabis suunatakse sealt edasi sõjalisele operatsioonile. Kuivõrd § 6 lg 3 ei sisalda viidet lõikele 2, siis õigusnormi süstemaatilisest tõlgendamisest tulenevalt ei ole lõikes 2 sätestatud kaitseväelastele, s.o Eestist „otse" sõjalisele operatsioonile lähetatud kaitseväelaste teenistuse tasustamisel määruse § 5 lg 1 sätestatud lisatasusid ette nähtud ja kõik nende teenistusega seotud piirangud ja ebamugavused, s.h normeerimata teenistuse aeg kompenseeritakse määruse § 6 lg-s 2 ette nähtud kõrgendatud palgaga. Kaitseväelase tööaeg on reguleeritud

§-s 168.

§ 168

lg 4 p 4 välistab sõjalisel operatsioonil lg 1 ja 2 sätestatud tööajapiirangud ehk teisisõnu sõjalises operatsioonil osalevatele kaitseväelastele ei kohaldata tööaja summeeritud arvestust ning nende teenistusülesannete katkematu täitmine päevas võib ületada 12 tundi päevas. § 168 lg 2 sisalduv tööaja üldnorm kaheksa tundi päevas viiepäevasel 40-tunnisel töönädalal kehtib kaitseväelastele niivõrd kuivõrd, kui teenistustingimused seda võimaldavad. Seega kui teenistustingimused seda ei võimalda, siis seda tööaja normi ei kohaldada. Seega seadusandja möönab, et rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osaleva kaitseväelase teenistus võib väljuda igasugustest tööajanormidest ning see kompenseeritakse kõrgendatud teenistustasu ja

§ 171

lg 2 ja 3 ettenähtud 21-päevase puhkusega, mille vältel kaitseväelasele säilitatakse missiooni ajaks määratud kõrgendatud teenistustasu. Kaitseväelase suunamisel teenistuslähetusse rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile on tööandjal võimatu pidada arvestust, kui palju lähetuses oldud ajast kulub kaitseväelasel faktiliste teenistusülesannete täitmisele ja kui palju puhkusele, unele ja muule jõudeolekule. Samas on mõeldamatu, et kaitseväelastele ei võimaldata teenistuses vaheaegu puhkamiseks ja einetamiseks, varustuse korrastamiseks, teenistuse ettevalmistamiseks ega katkestamatud uneaega. Alluvatele inimväärsete elu- ja teenistustingimuste tagamine ning teenistusvõimet taastootva puhkuse võimaldamine on iga ülema kohus ka rahvusvahelise sõjalise operatsiooni tingimustes. Seetõttu ei peeta rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalevate kaitseväelaste teenistusaja arvestust tunnilise täpsusega ja kõikide võimalike teenistusraskuste kompenseerimiseks on kehtestatud kaitseväelase palga diferentseerimine ning tasustamine kõrgendatud palgamäärades sõltuvalt missioonipiirkonnast, samuti täiendava erakorralise puhkuse võimaldamine. Viitega

§ 2

lg-le 1 ja ATS § 12 lg-le 1 märgib vastustaja, et ATS § 40 lg 2 järgi säilitatakse teenistujale teenistuslähetuse ajaks ameti- või abiteenistuskoht ja palk. ESTHUMINT kaitseväelasele oli kaitseväe palgajuhendiga ette nähtud viiekordne, arvestades 20% palga diferentseeringut faktiliselt kuuekordne palgamäär. Sellise tasustamisega korrespondeerib mõistlikult tööandja tahe, et kaitseväelased oleksid kogu operatsioonipiirkonnas viibitud lähetuse ajal valmis oma teenistusülesandeid täitma mitte ainult tööpäeviti kella 8-st 17-ni, vaid iga kord, kui teenistustingimused seda nõuavad, ilma et sellist teenistust tuleks eraldi ja täiendavalt tasustada. Tavalise riigiteenistuja ja sõjalisel operatsioonil viibiva kaadrikaitseväelase kohtlemise erinevust võrreldes, kus esimesel juhul 5 säilitatakse teenistujale vaid palk, teisel juhul makstakse kuni viiekordset diferentseeritud ametipalka ning võimaldatakse erakorralist 21-päevalist lisapuhkust kuni 6-kuulise missioonil osalemise eest kõrgendatud teenistustasu säilitamine, peaks olema piisav tööandja kompensatsioon sõjalisel operatsioonil viibivale kaitseväelasele normeerimata teenistusaja eest. Kaebuses sisalduvad ja vastustaja arvates kohut eksitavad faktivead. ROK koosseisus on küll rida ametikohti, mis on ette nähtud rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksusesse teenima suunatud kaitseväelastele, kuid kaebajaid ei suunatud ega määratud ühelegi nendest ametikohtadest, vaid rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile suunatava üksuse ESTHUMINT-1 koosseisu kuuluvatele ametikohtadele. KVJ lähetas ESTHUMINT-1 meeskonna rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile RSKS tähenduses, mitte Eesti riigi poolt rahvusvahelises sõjalises koostöös osalema määratud üksusesse ega staapi. Kaebuse esitajate viibimine missioonil Afganistanis oli oma õiguslikult olemuselt välislähetus

§ 175lg 1 tähenduses.

Kehtiv seadusandlus ei samasta välislähetuses viibimise aega teenistusülesannete katkematu täitmise ehk tööajaga

§ 168lg 2 tähenduses.

Sõjalise operatsiooni olemusest tulenevalt on paratamatu, et sellel viibiv kaitseväelane ei saa puhata täpselt samamoodi ega samas mahus, kui ta on harjunud seda tegema kodumaal oma alalises teenistuskohas teenides. Sellest ei saa aga veel järeldada, et kogu teenistuslähetuses viibitud aeg võrdsustuks automaatselt teenistusülesannete katkestamatu täitmisega

§ 168lg 2 tähenduses või tööajaga TPS tähenduses.

Teenistuslähetuses viibimist ei saa vastandada ei töö- ega puhkeaja mõistele. Lähetuses viibimise fakt iseenesest ei välistada puhkeaega. Puhkeaeg on igasugune ajavahemik, mil töötaja ei pea töötama ning ta võib seda aega kasutada oma äranägemise kohaselt. Otsustades missiooniüksuse ESTHUMINT-1 dešifreeringu „inimluure meeskond" põhjal saab töö- ehk teenistusülesannete täitmise ajaks lugeda vaid seda aega, mil ohvitserid tegelesid inimluurega. Kogu ülejäänud aeg, nt jõudeaeg laagris, s.h uneaeg on pigem puhkeaeg. Õige on kaebajate väide, et missioonil (nagu ka teenistuslähetuses üldse) ei peeta kaitseväelase tööaja üle eraldi arvestust, sest kaitseväelase teenistuse tasustamine (mis on tööaja arvestuse mõte ja eesmärk) lähetuse korral sellest ei sõltu. Sellest aga ei saa veel järeldada, et kogu teenistuslähetuses viibitud aeg on tööaeg, mida tuleb täiendavalt tasustada. Missioonil viibides ei ole mõeldav nõuda Eesti Vabariigi seaduses ette nähtud puhkeaegu ega puhkepäevi. Ka missioonil viibides saab ja tuleb võimaldada kaitseväelastele nii puhkeaega, vaheaegu einetamiseks kui ka puhkust, kuid seda niivõrd, kuivõrd teenistustingimused seda võimaldavad. Veelgi enam, iga kaitseväelase lahinguvõime tagamiseks on kõigi astmete ülemad kohustatud tagama alluvatele puhkuse vähemalt teenistusülesannet täita võimaldavas mahus. Viitega

§ 153

lg-le 1 ja § 154 lg-le 1 leiab vastustaja, et seaduse mõtte kohaselt on kaitseväelase teenistustasu arvestamine kuupõhine. Et teenistuslähetuses viibivale kaitseväelasele säilitatakse lähetuse ajaks palk, ei muutu talle teenistustasu arvutamise põhimõtted ja eraldi tööaja tunnijärgse arvestuse aluseks puudub vajadus. Juriidilise irooniana muudaks ka kaebaja nõue arvestada tema töötunde 24 tundi tööpäevas ja 7 päeva nädalas tööaja arvestuse tunnikaupa mõttetuks. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et välislähetuses rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viibivatele kaitseväelastele tuleb säilitada nende ametikoht ja teenistustasu, mis on neile määratud väeosa ülema käskkirjaga ja vastavalt kehtestatud palgajuhendile. Teenistustasu kuupõhist arvestust kaitseväelase välislähetuses viibimise fakt ega nende teenistusülesannete täitmisele kulunud aeg ei muuda. Osaliselt tuleb nõustuda kaebuse esitajatega selles, et rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viibivatele kaitseväelastele ette nähtud kõrgendatud ametipalka ei ole alust pidada tööaja normi ületamise kompensatsiooniks, vaid see on käsitletav lisatasuna kõrgendatud riski olukorras viibimise eest. Et

§ 168

lg 4 p 4 kohaselt kaitseväelase tööaja piirangud 6 osalemise ajal rahvusvahelises sõjalises operatsioonis ei kehti, on kõrgendatud ametipalk kaitseväelasele tööandja kompensatsiooniks mitte ainult piiramata tööaja, vaid ka kõigi teiste teenistusest tulenevate piirangute ja ebamugavuste eest, mida kaitseväelasel kogu teenistuslähetuse vältel sõjalise operatsiooni piirkonnas taluda tuleb. Tööandja arvestas ja maksis kaebuse esitajale igakuiselt neile ROK ülema käskkirjaga määratud kuu teenistustasu. Tööandja abstraheerus palga arvestamisel ja maksmisel täielikult sellest, mitu tundi kaebuse esitajad missioonipiirkonnas tegelikult oma teenistusülesandeid täitsid, s.o inimluurega tegelesid. Et

§ 168

lg 4 p 4 kohaselt tööaja piirang osalemise ajal rahvusvahelises sõjalises operatsioonis ei kehti, ei saa rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil olla ka ületunnitööd (TPS § 7 lg 1). Kaitseväelase võimalik töötamine õhtusel ja öisel ajal, puhkepäevadel ja riiklikel pühadel on kaitseväelasele tööandja poolt kompenseeritud kõrgendatud ametipalga ja erakorralise puhkusega. Täiendava lisatasu maksmine ületundide, õhtuse öise töötamise jms eest lisaks kõrgendatud ametipalgale oleks vastuolus ülalviidatud Määruse nr 12 § 6 lg 3 sätestatud põhimõttega. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajad on ise ekslikult tõlgendanud asjassepuutuvate materiaalõiguse normide mõtet ja eesmärki ning seadusandja sellekohast tahet ning nad on teinud seetõttu väärad järeldused. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga ja leiab, et M.P.i, J.O.i ja R.M.u kaebused on põhjendamatud ning need ei kuulu rahuldamisele, kuna kaebajaid on tasustatud Afganistani Islamiriigis rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalemise eest kehtivates õigusaktides ettenähtud ulatuses ja korras. Sealjuures peab kohus vajalikuks rõhutada järgmist.
2. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaitseväeteenistus on avaliku teenistuse eriliik, mis sätestatakse eelkõige vastavas eriseaduses –

-s (

§ 2lg 1).

Seetõttu tulenevalt ATS § 12 lg-st 1 reguleerib see seadus kaitseväeteenistust üksnes niivõrd, kuivõrd

-ga ei sätestata teisiti. ATS § 13 lg 1 kohaselt laienevad tööseadused ametnikele omakorda aga niivõrd, kuivõrd ATS-ga või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks otsida eelkõige erinorme

-st ja selle alusel ning täitmiseks antud õigusaktidest. Alles vastavate eriregulatsioonide puudumisel tuleb vaadata ATS ja tööseaduste sätteid ning nende kohaldamise võimalikkust.

1. Kaebuse esitajad ROK Eesti inimluure meeskonna ESTHUMINT-1 kaadrikaitseväelastena olid lähetatud KVJ
2. mai
3. a käskkirjaga nr 357L perioodiks 21.05.-21.11.
4. a Afganistani Islamiriiki osalema rahvusvahelises sõjalises operatsioonis RSKS tähenduses, olles eelnevalt nimetatud ESTHUMINT-1 koosseisu kuuluvatele ametikohtadele. RSKS § 2 lg 1 kohaselt rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine selle seaduse tähenduses on muu hulgas kaitseväe kasutamine rahvusvahelises sõjalises operatsioonis (p 1), mille mõiste on avatud sama seaduse §-s
5. Oluline on siinjuures märksõna ”lähetus”.

§ 175

lg 1 kohaselt välislähetuseks loetakse kaitseväelase teenistusalast lähetamist välisriiki, lg 2 järgi kaitseväelase lähetab välisriiki kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) ning lg 4 kohaselt kaitseväelase välisriiki lähetamise, välislähetustasu ning hüvitiste suuruse ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (alates 01.01.2007 kehtivas redaktsioonis kehtestab valitsus ka rahvusvahelises sõjalises operatsioonis välislähetustasu suuruse ja maksmise korra). Viimatinimetatud sätte alusel kehtestatud, kaebuse esitajate välislähetuse ajal ja kuni 26.01.2007 kehtinud Vabariigi Valitsuse 18.06.2002 määruse nr 198 § 1 lg-st 2 nähtuvalt KVJ käskkirjas tuleb märkida 7 lähetatava nimi, auaste, ametikoht, teenistuskoht, lähetuse sihtkoht, kuhu lähetatu lähetatakse, lähetuse kestus, eesmärk, ülesanne ning makstavate välislähetuse tasu ja hüvitise suurus. Sama määruse § 2 lg 1 kohaselt kaitseväelase välislähetuse korral, mille kestus ei ületa ühte aastat, juhindutakse välislähetuse tasu ja hüvitise suuruse määramisel ja maksmisel valitsuse 28.03.2001 määrusest nr 108. Kohus leiab, et KVJ 24. mai 2006. a käskkiri nr 357L vastab põhimõtteliselt neile nõuetele, sama käskkirjaga on määratud maksta kaebajatele ka välja päevarahad 50% ulatuses kehtestatud määrast ning sõidu- ja majutuskulud. Et

-s vastav säte puudub, siis tuleb juhinduda ATS § 40 lg-st 2, mille järgi teenistuslähetuse ajaks säilitatakse teenistujale ameti- või abiteenistuskoht ja palk. Eeltoodust tulenevalt on ka kaadrikaitseväelasel õigus välislähetuse ajal tema ametikoha ja palga säilimisele ning valitsuse kehtestatud suuruses ja korras välislähetustasule ning hüvitistele. 4.

§ 154

lg 1 kohaselt ametipalgaks nimetatakse palgatasemele vastava kuupalgamäära alusel arvutatud palga osa. Sama paragrahvi lg 11 järgi (enne 01.01.2007 jõustunud muudatust) palgamäär on kaadrikaitseväelase ametikoha palgatasemele vastav selle seaduse § 153 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud rahasumma või selle diferentseering.

§ 154

lg 8 näeb ette, et kaadrikaitseväelasele võib maksta lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise, nõutavamast tulemuslikuma teenistuse ja teenistuse eripära eest, lg 9 järgi teenistuse eripäraks loetakse aga teenistust: 1) tervist kahjustavates või eriti rasketes tingimustes; 2) kõrgendatud ohu- ja lahinguvalmiduse tingimustes; 3) vaimsele ja füüsilisele tervisele ning erialale kõrgendatud nõudeid esitavates tingimustes. Tulenevalt

§ 153

lg-st 3 kaadrikaitseväelaste ametikohtade auastmetele vastavad palgatasemed, palgamäärad, sealhulgas palgamäärade diferentseerimise alused, ning lisatasude maksmise alused ja ulatuse täiendavate teenistusülesannete täitmise, nõutavamast tulemuslikuma teenistuse ning teenistuse eripära eest ning nende maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Poolte osundatud Määrus nr 12 on kehtestatud muu hulgas just viimatinimetatud sätte alusel. Määruse nr 12 §-st 1 nähtuvalt hõlmab nimetatud kord ka kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamise korda ja tingimusi Eesti riigi poolt rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Kohus osundab sellele määrusele redaktsioonis, mis kehtis 01.08.2005-26.01.

2. Määruse nr 12 § 6 lg 2 sätestab, et kaadrikaitseväelasele, kes osaleb kaitseväeüksuse koosseisus RSKS tähenduses rahvusvahelises sõjalises operatsioonis või osaleb sõjalises operatsioonis väljaspool moodustatud üksusi, makstakse sõjalises operatsioonis osalemise ajal välisriigi territooriumil kõrgendatud ametipalka selle määruse §-de 2 ja 3 alusel määratud ametipalga kolme- kuni viiekordses suuruses. Kõrgendatud ametipalga suuruse määrab operatsiooni toimumise asukohast ja iseloomust lähtudes asjaomane minister kaitseväe juhataja ettepanekul. M.P., J.O. ja R.M. osalesid rahvusvahelises sõjalises operatsioonis Afganistani Islamivabariigis kaitseväeüksuse koosseisus nimelt RSKS tähenduses. Muu hulgas kaitseministri asjaomaste käskkirjade alusel on KVJ oma 10.03.2006 käskkirjaga nr 55 kinnitanud kaitseväe ja Kaitseliidu palgajuhendi /I kd tl 177-183/ ja teinud
3. mai 2006 käskkirjaga nr 149 seal muudatusi /I kd tl 176/. Osundatud palgajuhendi p 11.7 kohaselt rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjalistest operatsioonidest osavõtuks välisriikide territooriumile lähetatud inimluure meeskonna ESTHUMINT kaadrikaitseväelaste palka diferentseeritakse 20%. Palgajuhendi p 13.6 järgi makstakse aga ESTHUMINT kaadrikaitseväelastele aja eest, mil kaadrikaitseväelane osaleb kaitseväeüksuse koosseisus rahvusvahelises sõjalises operatsioonis RSKS tähenduses, kõrgendatud ametipalga diferentseeritud palgamäära viiekordses ulatuses. Kaebajad ei vaidlusta fakti, et neile kui ESTHUMINT-1 kaitseväelastele oli määratud ROK ülema
4. mai 2006 käskkirjaga nr 307-P missioonil viibimise ajaks kõrgendatud ametipalk 8 20% võrra diferentseeritud palgamäära viiekordses ulatuses ja et seda nad määratud ulatuses tegelikult ka said.
5. Kohus on seisukohal, et kaebajate soov saada lisaks eelmärgitule veel lisatasu väidetava ületunnitöö ja puhkepäevadel töötamise eest, arvestusega ja lähtudes sellest, et kaebajad töötasid väidetavalt 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas, on ilmselgelt põhjendamatu. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et lähtudes üldisest töö- ja puhkeaja mõistest on loogikavastane, et kaebuse esitajatel oli 6 kuu vältel 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas üksnes tööaeg, st et kogu missiooni ajal nad ei maganud, söönud ega saanud ka muul moel puhata või vaba aega oma äranägemisel kasutada. Puhkeaeg on aeg, mis ei ole tööaeg. Ka ei saa panna võrdusmärki lähetusaja ja tööaja vahele. ESTHUMINT-1 oli „inimluure meeskond", mistõttu on loogiline järeldada, et kaebajate teenistusülesannete täitmise ajaks (tööajaks) saab lugeda eelkõige aega, mil kaebuse esitajad tegelesid inimluurega. Tööajaks on ka aeg, mis kulus näiteks relvade jm varustuse eest hoolitsemiseks, samuti muudeks tegevusteks, mis tõesti kuuluvad teenistusülesannete hulka. Asjaolu, et jõuvarude ja nn lahinguvalmiduse taastamiseks tuli kaitseväelasel ka süüa ja magada (isegi, kui relv oli sel ajal käeulatuses), ei muuda nendeks toiminguteks kulunud aega tööajaks. Ka teised töötajate ja teenistujate kategooriad vajavad oma töö- või teenistusülesannete nõuetekohaseks täitmiseks samamoodi jõuvarude taastamist, kuid kellelgi ei tule pähe käsitada selleks kuluvat aega tööajana ja nõuda märgitud aja tasustamist. Vastavalt Määruse nr 12 § 5 lg-le 1 riigieelarvest kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamiseks määratud summa piires võib kaadrikaitseväelasele määrata ja maksta lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise, nõutavast tulemuslikuma teenistuse ja teenistuse eripära eest. Määruse nr 12 §-s 6 on sätestatud teenistuse tasustamise kord ja tingimused Eesti riigi poolt rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Nagu eelnevalt viidatud kohaldub kaebajatele selle paragrahvi lg
6. Et Määruse nr 12 § 6 lg 3 ei sisalda viidet sama paragrahvi lg-le 2, siis kohus nõustub vastustajaga, et õigusnormi süstemaatilisest tõlgendamisest lähtuvalt ei ole kaebuse esitajatele § 5 lg-s 1 sätestatud lisatasude maksmine ette nähtud. Järelikult kõik nende teenistusega seotud piirangud ja ebamugavused ning teenistus eritingimustes, st nii teenistuse eriti rasked tingimused, kõrgendatud oht ja lahinguvalmidus kui ka vaimsele ja füüsilisele tervisele ning erialale kõrgendatud nõuete esitamine ja normeerimata teenistusaeg kompenseeritakse § 6 lg-s 2 märgitud oluliselt kõrgendatud palgaga jm soodustuste andmisega.
7. TPS § 1 lg-s 2 on sätestatud, et seda seadust ei kohaldata töötajatele, kelle töö- ja puhkeaeg on reguleeritud muu seadusega. Kaadrikaitseväelaste töö- ja puhkeaeg on reguleeritud

9. ptk 2 jaos.

§ 168

lg 5 järgi kaadrikaitseväelase töö- ja puhkeaeg määratakse siiski TPS alusel, kuid arvestades

-s sätestatud erisusi.

§ 168

lg 1 kohaselt kaadrikaitseväelasele võib kohaldada tööaja summeeritud arvestust, lg 2 järgi kaadrikaitseväelase töötundide arv (teenistusülesannete katkestamatu täitmine) päevas ei või ületada 12 tundi, tulenevalt lg 4 p-st 4 aga selle paragrahvi lg-s 1 sätestatud summeeritud tööaja arvestus ja lg-s 2 sätestatud tööaja piirang ei kehti osalemise ajal rahvusvahelises sõjalises operatsioonis RSKS tähenduses. Seega esineb erisus kaitseväelaste teenistusaeg rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil ei ole normeeritud, st see on piiramatu. Kohus peab vajalikuks märkida, et tööajatabelites /II kd tl 51-58/ märgitu kajastab normijärgset tööaega ja omab käesoleval juhul tähendust vaid sellest aspektist, et kaebajad said neil kuudel täispalga (st nad ei olnud haiged ega puhkusel). Normeerimata tööaja tingimustes ja lähetuses viibides ei oma palga säilitamisel/maksmisel tähtsust, kas ühel või teisel päeval tegelesid kaitseväelased teenistusülesannetega alla või üle 8 tunni. Vastavalt

§ 168

lg-le 3 kaadrikaitseväelasele kohaldatakse tööajanormina kaheksat 9 tundi päevas viiepäevasel 40-tunnisel töönädalal, kui teenistustingimused seda võimaldavad. Järelikult, kui teenistustingimused seda ei võimalda, siis nimetatud tööaja normi ei kohaldada, ning kaitseväelase puhul on tööaja normeerimise esmaseks kriteeriumiks teenistustingimused.

1. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et teenistustingimused Afganistani Islamivabariigis ei oleks võimaldanud järgida eelnimetatud tööajanormi, samuti pole vaieldav asjaolu, et missioonil ei peetud kaitseväelaste tööaja üle eraldi arvestust. Seda ei pidanudki tegema ega tehta ka muidu teenistuslähetuses olijate suhtes, sest kaitseväelase teenistuse tasustamine (mis on tööaja arvestuse mõte ja eesmärk) lähetuse korral sellest ei sõltu – talle säilitatakse ametikohajärgne palk. ROK ülema 26.09.2006 kinnitatud ROK sisekorraeeskirja p-st 2.
2. tulenevalt tööaja algus väeosas on esmaspäeval kell 08.00 ja teistel tööpäevadel kell 08.
3. Tööpäeva lõpp reedel on kell 14.45, teistel tööpäevadel kell 17.
4. Osundatud eeskirja p 2.
5. järgi töötajateks, kes omavad iseseisvat otsustuspädevust ning määratlevad ise oma tööaja, kusjuures nende tööaega ei määratleta otseselt ega kaudselt ülema ühepoolse otsuse või poolte kokkuleppega, on muu hulgas ka rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalevad kaitseväelased. Sisekorraeeskirja p 2.5 kohaselt teenistuslähetuses viibides on töötajatel iseseisev otsustuspädevus ning nad määratlevad ise oma tööaja, sõltuvalt lähetusülesande kõige efektiivsema täitmise võimalusest. Kohus märgib, et ehkki nimetatud sätted ei kehtinud kohe kaebajate lähetuse alguses, ei ole siiski tegemist uute põhimõtetega. Tööõiguse (sh töötasustamise) tunnustatud asjatundja prof Heino Siigur on oma artiklis „Töölähetus” (
6. a Juridica nr 9) märkinud: „Kui tööülesanded lähetuskohas ei ole normitavad või pole tagatud töömahu või töötulemuse täpne ja objektiivne arvestamine, säilitatakse töötajale lähetuses oldud tööpäevade eest keskmine palk, kaasa arvatud kohale- ja tagasisõidu päevad. Puhkepäevi ja pühi kasutab töötaja lähetuskohas vastavalt lähetuskoha ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni töösisekorrale. Ületunnitööd üldjuhul töölähetuses ei kohaldata ja selle eest lisatasu ei maksta.” Ka TPS § 1 lg 3 ütleb, et TPS §-d 7–9, 11–16 ja 19–21, st ületunnitööd, töötamist õhtusel ja ööajal ning puhkeaega käsitlevad sätted, võib jätta kohaldamata töötajate suhtes, kes omavad iseseisvat otsustuspädevust ning vastavalt töölepingule või ametiasutuse põhimäärusele määratlevad ise oma tööaja, kusjuures nende tööaega ei määratleta otseselt ega kaudselt tööandja ühepoolse otsuse või poolte kokkuleppega. Kaitsejõudude Peastaabi (edaspidi – KJPS) sisekorraeeskirja p-st 13 (KJPS ülema 13.08.2003 käskkirja nr 64 redaktsioonis) tulenevalt eeskirjaga kehtestatud tööajarežiimi ei kohaldata Kaitseväe sõjalise esinduse NATO juures ja välisesindajate grupi teenistujatele, kes omavad iseseisvat otsustuspädevust määratleda ise oma tööaeg. Iseseisev otsustuspädevus oma töö- ja puhkeajarežiimi määramisel kehtestatakse eelkõige teenistuse huvides ja selle eripära arvestades. Seetõttu on kaitseväelase iseseisev otsustuspädevus kahtlemata piiratud teenistustingimuste ja –vajadustega, mistõttu peab ka iseseisva otsustuspädevusega töötaja alluma ülemate korraldustele ning tõlgendama ja rakendama oma otsustuspädevust ikka ja üksnes kooskõlas teenistushuvide ja -kohustustega. On loogiline, et sõjalise operatsiooni tingimustes ei saa ükski Eestis asuv ülem ette kirjutada, millal teenistustingimused sunnivad kaitseväelast lahingut pidama vm teenistusülesandeid täitma ja millal on võimalik puhata, einestada jms teha. Ülaltoodust on selge, et välisteenistuse ja –lähetuse korral on kaitseväelastel iseseisev otsustuspädevus oma töö- ja puhkeajarežiimi määramisel, kuid arvestades siiski konkreetseid teenistustingimusi. Kui ei ole kehtestatud üldist tööajarežiimi ega tööajanormi, siis ei ole võimalik ka viimatinimetatut ületada. Järelikult, kui ei rakendu tööaega normeerivad sätted, siis ei rakendu ka PalS-s eritingimustes töö tasustamise sätted. Ka seetõttu ei ole kaebajate palganõue väidetava ületunnitöö ning töötamise eest õhtusel ja ööajal ning puhkepäevadel põhjendatud. 10
7. Õige on vastustaja väide, et rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil on kaitseväelaste tööja puhkeaja vahekorra kallutatus riigi poole kaitseväelaste õiguste ja huvide arvel ilmne ja ühtlasi ka paratamatu. Samas on samuti õige vastustaja seisukoht, et vastukaaluks eelmärgitule, proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt, on riik kehtestanud neile kaitseväelastele ka märkimisväärse kompensatsioonimehhanismi. Esiteks, ESTHUMINT kaitseväelastele oli kaitseväe palgajuhendiga ette nähtud aja eest, mil nad osalesid kaitseväeüksuse koosseisus rahvusvahelises sõjalises operatsioonis RSKS tähenduses, viiekordne, arvestades aga 20%-list palga diferentseerimist, faktiliselt lausa kuuekordne palgamäär. On mõistetav, et nende kaitseväelaste võrreldes tavatingimustes töötava riigiteenistujaga oluliselt tõhusama tasustamise korral eeldatakse samas, et kaitseväelased vastukaaluks oleksid kogu lähetuse ajal operatsioonipiirkonnas valmis asuma oma teenistusülesandeid täitma ja seda sõltumata kellajast ja nädalapäevast, st iga kord, kui teenistustingimused ja –vajadused seda nõuavad.

§ 171

lg 2 kohaselt antakse kaadrikaitseväelasele teenistust korraldava ülema otsusel erakorralist puhkust teenistustasu säilitamisega rahvusvahelises sõjalises operatsioonis RSKS tähenduses osalemise ajal või vahetult pärast operatsiooni lõppemist, sealjuures p 2 järgi tema osalemise korral rahvusvahelises sõjalises operatsioonis kuni kuus kuud antakse erakorralist puhkust 21 päeva.

§ 171

lg-st 3 tulenevalt nimetatud erakorralise puhkuse ajaks säilitatakse kaadrikaitseväelasele rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalemise ajal makstav teenistustasu. Võrreldes tavatingimustes töötavate riigiteenistujatega on tegemist olulise soodustusega – ka kaebajad said kolm nädalat täiendavat puhkust kuuekordse palga säilitamisega. Lisaks vajab märkimist, et samal ajal, kui erakorraliselt puhatakse, teenitakse välja ka järgmist korralist puhkust, kuna nimetatud erakorralise puhkuse aeg läheb kaitseväelase tööaasta ehk korralise puhkuse aja arvestusse. Kui kaitseväelane läheb seejärel kohe veel ka korralisele puhkusele, siis saab ta selgi ajal kõrgendatud puhkusetasu, kuna puhkuse päevatasu arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Eeltoodust võib selgelt välja lugeda seadusandja tahte: kui töötajal või riigiteenistujal on normijärgne tööaeg, suhteliselt väike tööpinge ja normaalsed/tavalised töötingimused, siis on ka kompensatsioonid väiksemad, ja vastupidi. 10. Seadusandja sellekohane tahe ilmneb kohtu arvates kujukalt ka sellest, et

-sse viidi samaaegselt, 14. detsembril 2004, sisse muudatused, mis puudutasid nii piiramatut tööaega rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil (

§ 168

lg 4 p 4) kui ka erakorralist puhkust sõjalisel operatsioonil osalevatele kaitseväelastele (

§ 171lg-d 2 ja 3).

Sealjuures selgitati eelnõu juurde kuuluvas seletuskirjas

§ 168

lg 4 p 4 sätestamist järgmiselt: „Rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide korraldust reguleeritakse mitmete rahvusvaheliste lepingute ning aktidega. Ühe põhimõttena nendest aktidest tuleneb ülema kohustus tagada üksuse võitlusvõime. Seega ei ole praktikas võimalik kohaldata operatsiooni kestel tavapärast tööaja arvestust, kuid nähakse ette töö- ja puhkeaja normid, mis kindlustavad puhkeaja ning tagavad kaadrikaitseväelase ja üksuse võitlusvõime.” Põhjendus

§ 171

lg-te 2 ja 3 sisseviimiseks oli järgmine: “Kaitsevägi on organisatsioon, millel on võrreldes teiste organisatsioonidega spetsiifilisest eesmärgist ja keskkonnast tingitult teatud kindlad iseärasused. Üheks selliseks iseärasuseks on osalemine militaarsetes operatsioonides, mis kätkevad inimeste jaoks endis alati tavasituatsioonidega võrreldes kõrgendatud ohtu ja sellest tulenevat stressi. Üksuste opereerimine missioonidel tähendab organisatsioonile ja selle liikmetele kõikmõeldavaid tegevusi rutiinist rahuajal kuni toimetulekuni kaose ja ülima ohuga sõjas. Iga militaarne organisatsioon peab alati kõikideks kõnealusteks tegevusteks valmis olema, mis 11 tähendab, et organisatsiooni tähtsaim ja samas haavatavaim element - inimene - on iga päev silmitsi enam või vähem kriitiliste nõudmistega sõltumata hetke tegevusest. Sellest tulenevalt peavad olema tagatud teatud garantiid, mis võimaldavad inimesel missioonijärgselt taastuda ning sulanduda tavarutiini ehk oma põhiteenistusse Eestis. Sõjalistest operatsioonides kogetu võib kokku võtta terminiga "operatsiooniline stress", mis on teatud mõttes metatermin, millega võime tähistada kõigi inimese jaoks ebasoodsate tegurite koondefekti militaarsetes operatsioonides ja mis peegeldub sõjaväelase soorituse tasemes, reaktsioonides ja toimetulekuviisides ning sellisena mõjutab see ka militaarse organisatsiooni kui terviku sooritust nii lähi- kui ka pikaajalises perspektiivis. Eesti NATO-liikmeks olek ja sellega seoses üha suurem osalus rahvusvahelistes ühendoperatsioonides tähendab oluliselt suuremat nõudmist kaitseväele olla valmis toime tulla operatsioonilise stressiga selle kõigis avaldumisvormides ja tagada nii operatsioonides kui ka organisatsiooni igapäevaelus inimese funktsioneerimine organisatsiooni täisväärtusliku liikmena. Tagamaks kaitseväele püstitatud ülesannete täitmine, tuleb luua vajalikud tingimused kaitseväelaste taastumiseks ning üheks selliseks vormiks on ka erakorraline puhkus, mille ajal tagatakse operatsioonis osalenule ka operatsiooni kestel makstav teenistustasu.”

1. Ülaltoodust võib teha kindla järelduse, et seadusandja on igati kaalunud sõjalises operatsioonis osalevate kaitseväelaste raskeid ja eripäraseid teenistustingimusi ning kehtestanud nende kompenseerimiseks vastava, riigi majanduslike võimaluste kohase mehhanismi. Asjaolu, et Eesti kaitseväelane teenib missioonil vähem kui näiteks samades tingimustes ja samade ülesannetega briti või USA sõdur, ei anna alust väita, et kaitseväelasele makstav tasu on väike ja et muud antavad soodustused (näit tasuta sanatoorne ravi M.P.ile ja R.M.ule) oleksid ebapiisavad. Teenistuslikust aspektist jäävad kaitseväelased ka välismissioonil alati alluma Eesti jurisdiktsioonile. Seetõttu ka neile makstavat palka jm hüvitisi tuleb hinnata Eesti kontekstis, võrrelda Eestis makstavate palkade (sh Eestis teenivate kaitseväelastele makstava palgaga) ja samuti just siin kehtivate hindade ja üldise elatustasemega. Selles kontekstis on riigi kehtestatud kompensatsioonimehhanism sõjalisel operatsioonil olevatele kaitseväelastele proportsioonis ekstreemsete teenistustingimustega. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Vabariigi Valitsuse 25.01.2007 määrusega nr 20 (rakendatakse alates
2. jaanuarist 2007) tühistati sõjalisel operatsioonil olevate kaitseväelaste senised 3-5 kordselt kõrgendatud palgamäärad (Määruse nr 12 § 6) ja selle asemel kehtestati senisest kõrgem lähetuse päevaraha. Kohus nõustub vastustaja tõlgendusega eelmärgitule, et „riik tööandjana näib sellega tunnistavat, et rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viibivate kaitseväelaste teenistuse rahalise kompenseerimisega läbi kõrgendatud palga on mindud juba liiale. Täiendavat tasustamist väärib riigi arvates vaid sõjalise operatsiooni piirkonnas viibimise aeg kui selline sõltumata sellest, kas on tegemist töö- või puhkeajaga, puhkepäeva või riikliku pühaga.“ Eeltoodu üksnes kinnitab kohtu järeldust, et kaebuse esitajaid on rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil viibitud aja eest tasustatud kooskõlas tol ajal kehtinud õigusnormidega ja neile on olnud tagatud teenistustingimustest tingitud muud täiendavad soodustused, mis on olnud paremad kui edaspidi missioonile minejatel. Kaebused on alusetud ja need ei kuulu rahuldamisele.
3. Et HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, siis tuleb M.P.i, J.O.i ja R.M.u võimalikud menetluskulud jätta nende enda kanda. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 5 võiks tulla kõne alla M.P.i kohtukulude osaline hüvitamine vastustaja arvel, kuna tema nõue ROK kohustamiseks tasuda talle palka teenistuse ajal ROK-s palgaastme K12 järgi leidis lahenduse kohtumenetluse vältel ning selles osas menetlus 12 lõpetati. Samas, kuna kaebaja ega tema esindaja ei ole järginud HKMS § 93 lg 1 nõudeid, siis puudub kohtul alus kohtukulude vastustajalt väljamõistmiseks. HKMS § 93 lg 1 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. M.P.i esindaja esitas küll kohtule pärast talle selleks spetsiaalselt võimaldatud vaheaega 3 Advokaadibüroo Aivar Pilv arvet ja ühe arve juurde spetsifikatsiooni, kuid viidatud materjalid ei ole nõuetekohased tõendid kohtukulude kandmise kohta M.P.i poolt. Arved ja spetsifikatsioon on nende koostajate poolt allkirjastamata, mistõttu ei saa eelnimetatuid käsitada dokumentaalsete tõenditena. Olulisim on aga see, et puuduvad tõendid selle kohta, et M.P. on arvetel toodud summad ka tegelikkuses tasunud (maksekorralduse ärakiri, väljavõte pangatoimingutest, advokaadibüroo pidaja kinnitus vms). Halduskohtumenetluses mõistetakse välja üksnes reaalselt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg-st 1 tuleneb, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. Et ROK ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud kohtukulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 08.04.2008 OTSUSE RESOLUTSIOON
4. Lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel menetlus väljaõppekeskus Rahuoperatsioonide Keskus kohustamise nõudes tasuma M.P.ile palka teenistuse ajal väljaõppekeskuses Rahuoperatsioonide Keskuses palgaastme K12 järgi. Tühistada Tallinna Halduskohtu
5. juuni 2007 otsus haldusasjas nr 3-07-3666 eeltoodud osas.
6. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muus osas muutmata. 13