3-06-1293 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 18. juunil 2007.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja K. V`i ja vastustaja, Pärnu Pensioniameti esindaja Eha Audova osavõtu

(edaspidi Pensioniseadus) §-le 4, milles defineeriti, et „tegevust, mis on vanaduspensioni saamise tingimuseks nimetatakse pensioniõiguslikuks tegevuses. Aega, mille jooksul niisugune tegevus toimub, nimetatakse pensioniõiguslikuks staažiks (paragrahvid 27, 28)“. Sellest järeldab kaebaja, et

§-s 27 „Pensioniõiguslik staaž“ toodud tegevused, sealhulgas p-s 4 nimetatud õpiaeg kõrgkoolis, mille mittestatsionaarset vormi ta kasutas, ongi pensioniõiguslik staaž ning seadus ei ole jätnud pensioniametile õigust neist aegadest ühtki pensioniõiguslikust staažist välja jätta.

1. Toetudes Riiklike elatusrahade seaduse § 27 p-dele 6 ja 10 taotleb kaebaja tema poolt viidatud sätetes märgitud pensioniõigusliku tegevuse arvamist pensionistaaži hulka tagasiulatult arvates aprillist
2. Riiklike elatusrahade seaduse § 27 p-d 6 ja 10 sätestasid vastavalt, et ema või isa pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse 3aastaseks saamiseni ja ühele vanematest kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.
3. Viidates Riiklike pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 p-le 10 nõuab K. V selles märgitud pensioniõigusliku tegevuse aja enda pensionistaažile lisamist alates 01.01.1999 (kui jõustusid mõned RPKS sätted). RPKS § 28 lg 2 p 10 kohaselt arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg talus enne talu likvideerimist, kolhoosi, sovhoosi või mujale tööle asumist, kui isik oli vähemalt 14 aastat vana. Kaebaja on arvamisel, et Riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumisel tulnuks pensioniametil kogu talus töötatud aeg alates 16.04.1948 arvata pensioniõigusliku staaži hulka arvates 01.01.1999 või vajadusel nõuda eelnevalt arhiivist või avaldajalt täiendavat infot. Kaebuse hilisemal täiendamisel (tl 134 – 136) leidis K. V, et Riiklike elatusrahade seaduse § 27 p-s 9 23.03.1994.a. tehtud ja 01.04.1994.a. jõustunud muudatus kohustas arvestama tema pensioniõigusliku staaži hulka avaldaja töötamise talus kuni tema tööleasumiseni Kuressaare Sidekontorisse 13.12.1951 arvates seadusemuudatuse kehtima hakkamisest. Peale eeltoodu on kaebaja arvamusel, et kohalikus Pensioniametis on tema poja A. Vi sünnitunnistusele ja tema enda kõrgkooli diplomile kantud pensioniametis valed vastuvõtmise kuupäevad (
4. III 93). Vastustaja, Pärnu Pensioniamet, kaebusega ei nõustu. Pensioniamet ei tunnista K. Vi kaebust kohustada vastustajat ümber arvestama tema pensioniõigusliku staaži, s.o. arvestama avaldaja pensioniõigusliku staaži hulka paralleelselt nii kõrgkoolis õppimise aega aastatel 1960 – 1967 kui ka samaaegne töötamine mitmetes ettevõtetes, väikelapse eest hoolitsemise aeg, kaks aastat lapse Andres Vi kasvatamise eest ning leiab samuti, et Pensioniametil on õiguslik alus teha pensioni ümberarvestus talus töötamise aja eest alates uute dokumentide esitamise päevast, mitte aga tagasiulatuvalt 01.04.1994, nagu ekslikult väidab kaebaja.
5. Vastustaja selgituste kohaselt määratakse pension kooskõlas pensioni taotlemise ajal kehtiva seadusandlusega. K. V esmakordse pensioni taotlemise ajal, s.o. 15.02.1993.a. kehtis Pensioniseadus, mille §-d 27 ja 28 sätestasid tegevused, mis arvati pensioniõigusliku staaži hulka.

§ 27

alusel arvati pensioniõigusliku staaži hulka igasugune tegevuse aeg töövõtjana üldkorras, s. ühekordsete perioodidena, mida tõendati tööraamatuga või pensioniõigusliku staaži tõendamise korras loetletud dokumentidega. Seaduse § 27 sätestas ka muud tegevused, mis samuti arvata staaži hulka dokumentide alusel kindlaks määratud perioodidena ja sama paragrahvi punkti 4 alusel arvati staaži hulka õpiaeg kõrgkoolis. Seaduse § 28 sätestas sooduskorras staaži hulka arvatud tegevused, vastavalt siis kas 3-, 2- või 1,5 kordselt.

rakendamiseks välja antud metoodilise kirja V peatükis selgitatakse, et

§ 27

p 4 alusel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka statsionaarne õppimise aeg seaduse punktides loetletud õppeasustustes. K. V staaži hulka on arvestatud periood 01.09.1960 – 07.06.1967.a. õppimise perioodina ja samaaegsed töötamised alates 29.08.1960 perioodidena, kuid tööstaaži arvestusse võetakse kattuvad perioodid üheaegselt. Õppimise perioodi ja töötamise perioodide vahe on 6 päeva. Kohtule seletuse koostamise käigus laekunud Tartu Ülikooli teatisest nähtub, et K. V õppis kaugõppes. Ka siis, kui K. V oleks õppinud statsionaaris, ei saa arvestada üheaegselt õppimise ja töötamise perioode, sest mõlemad tegevused – nii õpiaeg kui töötamine töövõtjana on toodud seaduse §-s 27, mitte §-s 28, mis sätestab tegevused sooduskorras staaži arvestamiseks. Kui arvestada õppimine ja töötamine samaaegselt, saame sooduskorras arvestatud staaži, mis tähendaks antud perioodi 2-kordselt staaži hulka arvestamist. Käesoleval ajal kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse §-d 27 ja 28 sätestavad analoogiliselt varem kehtinud seadustega pensioniõigusliku staaži arvestamise. 2.

§ 27

p 5 alusel arvestati emale (erandina isale) pensioniõigusliku staaži hulka väikelaste hooldamise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Pensioni taotlemise ajal ei 2 esitanud K. V pensioniametile erandlikke dokumente, mis oleksid andnud talle õiguse arvestada pensioniõigusliku staaži hulka lapse 3-aastaseks kasvatamise perioodi. 01.04.1993 kehtima hakanud Riiklike elatusrahade seaduse § 27 p 6 andis võimaluse arvata väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni pensioniõigusliku staaži hulka emale või isale või eestkostjale. Vabariigi Valitsuse 03.05.1993.a. määrusega nr 132 kinnitatud pensioniõigusliku staaži tõendamise juhendi p 11 alusel nõuti väikelapse eest hoolitsemise aja arvamiseks isa pensioniõigusliku staaži hulka pensionitalituse teatist, et ema ei kasutanud vastavat soodustust või ema allkirja selle tõendamiseks ja isiku avaldust. K. V pensionitoimikus ei ole tema poolt esitatud avaldust laps Andrese eest hoolitsemise aja kuni lapse 3-aastaseks saamiseni arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka. Riiklike elatusrahade seaduse § 66 kohaselt enne seaduse jõustumist kehtinud eeskirjade järgi kindlaksmääratud pensioniõigusliku staaži ümber ei vaadatud, § 67 alusel oleks K. V pidanud taotlema täiendavalt staaži ümberarvutamist, mida ta aga ei teinud. Lapse A. V kasvatamise ja hooldamise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni on arvatud lapse ema Helga V pensioniõigusliku staaži hulka alates 21.06.1995.a., mil H. V taotles invaliidsuspensioni määramist. H. V esitas pensioni taotlemiseks kolme lapse sünnitunnistused. H. V staažiarvutuse väljatrükilt nähtub kolme lapse hooldamise ja kolme lapse kasvatamise eest 6 aasta lisamine H. V pensioniõigusliku staaži hulka. Praegu kehtiva Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 28 lõike 2 punkti 12 alusel arvestatakse ühele vanematest või võõrasvanemale või eestkostjale või peres hooldajale kaks aastat staaži iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt 8 aastat ja sama lõike p 7 alusel arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või lapse tegelikul hooldajal väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2002.a. määrusega nr 6 kinnitatud „Pensioniõiguslikus staaži tõendamise korra“ §-d 11 ja 15 sätestavad teise vanema kirjaliku nõusoleku esitamise tingimused ja juhud, mil ei nõuta teise vanema nõusolekut. Kehtiva Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 25 lõike 1 p 3 alusel arvestatakse määratud pension ümber pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel avalduse esitamise päevast, kui avaldus koos dokumentidega on esitatud ühe kuu jooksul arvates pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisest. Avalduse hilisemal esitamisel arvutatakse pension ümber avalduse esitamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei sätesta pensioni tagasiulatuvat ümberarvestamist. 3. K. V pensioni taotlemise ajal kehtinud

§ 27

p 8 alusel arvestati pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg talus enne kolhooside ja sovhooside moodustamist, kui isik oli vähemalt 16 aastat vana. 01.04.1993.a. kehtima hakanud Riiklike elatusrahade seaduse § 27 p 9 alusel arvati pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg talus enne talu likvideerimist, kolhoosi või mujale tööle asumist, kui isik oli vähemalt 14 aastat vana. 01.04.1993 arvati K. V pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg talus alates 14-aastaseks saamisest, so 16.04.1948.a. kuni 29.04.1949.a. Saare Maakonna arhiiviteatise alusel. 13.03.2006.a. esitas K. V pensioniametile Rahvusarhiivi Saare Maa-Arhiivi arhiiviteatise, millest nähtub tema töötamine oma isale kuulunud Põdra mõisa talumajapidamises 1946 1951.a. selgitusega: oli vanemata ülalpidamisel ja õpilane. Arhiiviteatise alusel arvestati talus töötamise periood 30.04.1949.a. kuni 12.12.1951.a. pensioniõigusliku staaži hulka alates 13.03.2006.a. vastavalt RPKS §-le

1. 3 Vabariigi Valitsuse 03.05.1993.a. määrusega nr 132 kinnitatud pensioniõigusliku staaži tõendamise juhendi p 14 ja Riigi sotsiaalkindlustusameti poolt määruse rakendamiseks antud selgituste kohaselt juhul, kui 14-aastase isiku kohta on talundilehes märgitud õpilane, ei saa arvestada pensioniõigusliku staaži aastaringselt. Üldhariduslikus koolis õppimise aega ei arvestata pensioniõigusliku staaži hulka ja kui ei ole täpsustatud, millises koolis õpiti, saab sellise talundilehe alusel õpilase talus töötamist arvata staaži hulka vaid suvekuudel. Eesti Riigiarhiivi andmetel võib üldhariduskoolide õppetöö alguseks lugeda
2. septembrit ja lõpuks juunikuud. Kui isik õppis koolis, kus õpiaeg arvati pensioniõigusliku staaži hulka, siis seda perioodi tuli tõendada juba kas diplomi või õppeasutuse teatise alusel. Pärnu Pensioniameti 09.05.2006.a. vaideotsusega tehti Kuressaare osakonnale ettekirjutus nõuda täiendavaid dokumente või selgitusi K. V talus töötamise kohta. Saare Maa-arhiivist saadud talundilehtedel on K. V nime juures märge – õpilane Mäebe koolis. Kuressaare osakond ei nõudnud K. Vilt täiendavaid dokumente koolis õppimise kohta, mille esitamisel oleks arvestatud talus töötamise perioodideks ainult suvekuud ja kaebaja pensioniõiguslik staaž oleks vähenenud. K. V soovis 13.03.2006.a. täiendavalt esitatud arhiiviteatise alusel pensioniõigusliku staaži juurdearvestamist tagasiulatuvalt 01.03.1993.a., kuid kehtiv RPKS § 25 ei võimalda tagasiulatuvat staaži juurdearvestamist. K. V väide, et pensionitoimikus olevate dokumentide alusel oleks tulnud tema kogu talus töötamise aeg arvestada pensioniõigusliku staaži hulka alates 01.01.1999.a. on alusetu. Riikliku pensionikindlustuse seadus jõustus 01.04.2000.a., 01.01.1999.a. arvates jõustusid seaduse üksikud paragrahvid, mis reguleerisid pensionikindlustusstaaži arvestamist ja pensionikindlustuse registri loomist. Seaduse § 38, mis kehtis alates 01.04.2000.a. sätestas aga pensioni ümberarvutamise tingimused pensioni suurendamist või vähendamist tingivate asjaolude tekkimisel. K. V talus töötamise aeg arvestati esmakordselt arhiiviteatise nr 3-1/V1806 alusel tema pensioniõigusliku staaži hulka 01.04.1993.a. Pensioniametil ei olnud kohustust ise otsida arhiividest andmeid pensionitaotlejate talus töötamise perioodide kohta, taluaegade juurdearvestamine pensioniõiguslikule staažile toimus nende poolt esitatud dokumentide alusel. Pensioniamet ei pea õigeks ka K. V hilisemat seisukohta, et elatusrahade seaduse muudatus kohustas ametit arvestama tema talus töötamist toimikus oleva Saare Maakonna arhiivi 24.05.1993 teatise alusel kuni tööle asumiseni 13.12.
3. Seaduse muudatuse alusel arvati staaži hulka töötamise aeg talus enne talu likvideerimist, mida aga ei nähtu arhiiviteatiselt. Töötamise aeg talus 30.04.1949 – 12.12.1951 vastavalt Saare Maa-arhiivi 09.03.2006 teatisele arvati K. Vi pensioniõigusliku staaži hulka alates 13.03.2006, sest RPKS § 25 sätestab penisonide ümberarvestamise korra ja ei võimalda tagasiulatuvalt staaži juurde arvestada. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud kirjalikke tõendeid, tuvastas.
4. K. Vile määrati pension esmakordselt 15.02.1993.a. Sellal kehtis Eesti Vabariigi Pensioniseadus.

§ 4sisustas mõisted pensioniõiguslik tegevus ja pensioniõiguslik staaž.

Pensioniõiguslikku tegevust defineeriti kui tegevust, „mis on vanaduspensioni saamise tingimuseks“. 4 „Aega, mille jooksul niisugune tegevus toimub, nimetatakse pensionõiguslikuks staažiks“ (paragrahvid 27 ja 28). K. V õppis perioodil 01.09.1960 – 07.06.1967 Tartu Riiklikus Ülikoolis ning samaaegselt töötas peaaegu vaheaegadeta ka Kingissepa Rajooni TSN TK Rahandusosakonnas, Kingissepa Rajooni TSN TK Kultuuriosakonnas, Kingissepa Rajooni Riikliku Kinovõrgu Direktsioonis, NSVL Riigipanga Kingissepa osakonnas ja Saarte Kõrgepingevõrkudes. K. Vi pensionitoimiku andmetel on ajavahemik 01.09.1960 – 07.06.1967 arvestatud pensioniõigusliku staaži hulka. Pensionitoimikus nr 21389 säilitatakse ärakirja Tartu Riikliku Ülikooli diplomist C nr 493129 (dateeritud kuupäevaga 15.03.1993), millest nähtub K. Vi õppimisaeg perioodil 01.09.1960 – 07.06.1967. Õppimisaja kestel töötas K. V ajutiselt: - 29.08.1960 – 22.10.1960 Kingissepa Rajooni TSN TK Rahandusosakonnas, - 24.10.1960 – 21.01.1964 Kingissepa Rajooni TSN TK Kultuuriosakonnas, - 21.01.1964 – 29.07.1965 Kingissepa Rajooni Riikliku Kinovõrgu Direktsioonis, - 02.08.1965 – 18.04.1966 NSVL Riigipanga Kingissepa osakonnas, - alates 19.04. 1996 alaliselt Saarte Kõrgepingevõrkudes.

§ 27

„Pensioniõiguslik staaž“ sätestab: Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse igasuguse tegevuse aeg töötajana, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti: 5) õpiaeg kõrgkoolis ja keskeriõppeasutuses; … : Sellest normist järeldub, et õigus pensionikindlustusstaažile seostub sotsiaalmaksu maksmise kohustusega tööandja poolt või loetelus toodud juhtumitel – sealhulgas kõrgkoolis õppimise puhul, ka sellest sõltumatult. Kaebaja probleem on tekkinud seaduse ja tema alusel antud normdokumentide teksti lihtsustatud, seoseid eiravast mõistmisest. Samas on seaduse tekst vaid lähtekohaks seadusandja tahte ja sellest tuleneva õigusnormi sisu väljaselgitamisel. Millist õppevormi on K. V huvitaval juhul silmas peetud selgub õigusnormide süstemaatilisel, õigustloovate aktide tekstidevahelisi seoseid avaval tõlgendamisel. Nii kõneleb Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määrusega nr 6 kehtestatud „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ § 7. Õpiaega tõendavad dokumendid õpiajast ülikooli statsionaarses (või sellega võrdsustatud) õppevormis, mitte õpiajast üldiselt.

rakendamiseks välja antud metoodilise kirja V peatükis selgitatakse Korraga ühilduvalt, et

§ 27

p 4 alusel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka statsionaarne õppimise aeg seaduse punktides loetletud õppeasustustes. Selgitades kehtinud õigusnorme on kiri aidanud kaasa pensioniõiguse ühetaolisele kohaldamisele täites sellega oma positivistlikku eesmärki ning kirjale viitamine vastustaja poolt on põhjendatud. Olles tegelikult mõistnud, et kehtinud õigus seostas pensioniõigusliku staaži ainult õppimisega statsionaaris, on avaldaja kaebusele edu tagamiseks vihjanud, et kaugõpe – see ongi statsionaarsega võrdsustatud õppevorm. Taoline väide jääb siiski üsna meelevaldseks. Statsionaarne ja mittestatsionaarne vorm ei ole mitte võrdsustatud vaid vastandlikud õppevormid. Statsionaarse vormi puhul viiakse loengud läbi kooli õppehoones tööpäeviti ning 5 kogu õppematerjal läbitakse koos lektoriga. Kaugõppe puhul toimub õppetöö sessioonide kaupa põhiliselt töövälisel ajal ning suur osa õppematerjali tuleb läbida iseseisvalt. Seega ei pole statsionaarne ja mittestatsionaarne vorm omavahel võrdsustatavad ning K. V õpiaeg kõrgkooli mittestatsionaarses ei kuulu arvestamisele pensioniõigusliku staaži hulka. Pensioniameti käesoleval ajal kehtiv otsustus, kus K. V pensioniõigusliku staaži hulka on arvestatud nimelt tema õppimine mittestatsionaaris, mitte aga avaldaja samaaegne töine tegevus, ei vasta seadusele. 2. Kaebus väikelapse eest hoolitsemise aja (kuni tema 3-aastaseks saamiseni) ja lapse kasvatamise eest kahe aasta arvestamata jätmine pensioniõigusliku staaži hulka tuleb lahendada järgmistest motiividest lähtuvalt. Taotlus väikelapse eest hoolitsemiseks kulunud aja lugemiseks pensioniõigusliku staaži hulka tugineb 01.04.1993 jõustunud Riiklike elatusrahade seaduse § 27 p-le 6: „Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti … emale või isale väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni“.

analoogse sätte (§ 27 p 5) arvestati vastavat staaži emale (erandina isale). Pensioni taotlemise ajal ei esitanud K. V pensioniametile erandlikke dokumente, mis oleksid andnud talle õiguse arvestada pensioniõigusliku staaži hulka lapse 3-aastaseks kasvatamise perioodi. Seejärel jõustunud Riiklike elatusrahade seaduse alusel väikelapse eest hoolitsemiseks kulunud aja lugemiseks pensioniõigusliku staaži hulka tuli vastavalt Vabariigi Valitsuse 03.05.1993.a. määrusega nr 132 kinnitatud pensioniõigusliku staaži tõendamise juhendi p-le 11 väikelapse eest hoolitsemise aja arvamiseks isa pensioniõigusliku staaži hulka lisade avaldusele teatis, et ema ei kasutanud vastavat soodustust või ema allkiri selle tõendamiseks. K. V pensionitoimikus ei ole tema poolt esitatud avaldust laps Andrese eest hoolitsemise aja kuni lapse 3-aastaseks saamiseni arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka ega dokumente, mis kinnitaksid ema loobumist sama õiguse kasutamisest. Riiklike elatusrahade seaduse § 66 kohaselt enne seaduse jõustumist kehtinud eeskirjade järgi kindlaksmääratud pensioniõigusliku staaži ümber ei vaadatud, § 67 alusel oleks K. V pidanud taotlema täiendavalt staaži ümberarvutamist, mida ta aga ei teinud. Lapse A. V kasvatamise ja hooldamise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni on arvatud lapse ema Helga V pensioniõigusliku staaži hulka alates 21.06.1995.a., mil H. V taotles invaliidsuspensioni määramist. H. V esitas pensioni taotlemiseks kolme lapse sünnitunnistused. H. V staažiarvutuse väljatrükilt nähtub kolme lapse hooldamise ja kolme lapse kasvatamise eest 6 aasta lisamine H. V pensioniõigusliku staaži hulka. Kuni 01.04.1993 kehtinud

§ 27

p 9 kohaselt arvestati pensioniõigusliku staaži hulka emale 2 aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt 8 aastat. Seega pensioni taotlemise ajal kaebajale nimetatud pensioniõigusliku tegevuse pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks alus puudus. 01.04.1993 jõustunud RPKS analoogiline säte (§ 27 p 10) andis võimaluse arvestada lapse kasvatamise eest 2 aastat pensioniõigusliku staaži mitte tingimata emale vaid „ühele vanematest“. Sama seaduse § 66 kohaselt enne seaduse jõustumist kehtinud eeskirjade järgi kindlaksmääratud pensioniõiguslikku staaži ümber ei vaadatud. RPKS § 67 alusel oleks K. V pidanud taotlema täiendavalt staaži ümberarvutamist. 6 Tegelikult 27.06.1995 esitas kolme lapse sünnitunnistused (sealhulgas A. Vi sünnitunnistuse) nende kasvatamisele kulunud aja seaduses sätestatud määras oma pensioniõigusliku staaži hulka laste ema H. V. Käesoleval ajal tuleb Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ (edaspidi Kord) § 15 lõike 2 kohaselt tuleb lapse vähemalt 8 aastat kasvatamise aja arvestamiseks pensioniõigusliku staaži hulka esitada teise vanema kirjalik nõusolek. Sellist kirjalikku nõusolekut ei ole K. Vilt laekunud. Tõendatud ei ole K. V väiteid lapse A. V sünnitunnistusele ja tema enda kõrgkooli diplomile valede (hilisemate) kuupäevadega vastuvõtumärgete tegemisest pensioniameti töötajate poolt ja nende poolt pahatahtlikult pensioniõigust puudutava informatsiooni edastamata jätmisest. Hoolimata juba kaebuse esitamisel 2006.a. suvel antud lubadusest ilmuda koos vajalike tunnistajatega kohtuistungile (tl 3) kaebaja seda ei teinud ning tema väited pole küllaldaselt veenvad. Pensionitoimikus oleva Saare Maavalitsuse sotsiaalhooldusosakonna 15.03.1993.a. otsuse (tl 21) kohaselt on K. V pensionile arvestatud juurde lisand ülalpeetava eest. Seega on usutav vastustaja väide, et lapse A. V sünnitunnistus oli sotsiaalhooldusosakonnale esitatud juba hiljemalt sellel kuupäeval.

1. Nõue arvata talus töötamise aeg arvates 16.04.1948 kuni talu likvideerimiseni pensioniõigusliku staaži hulka alates 01.01.1999 põhineb 01.04.2000 jõustunud RPKS § 28 lg 2 p-l 10 „Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti töötamise aeg talus enne talu likvideerimist, kolhoosi, sovhoosi või mujale tööle asumist, kui isik oli vähemalt 14 aastat vana“. 01.04.1993 arvati K. V pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg talus alates 14-aastaseks saamisest, so 16.04.1948.a. kuni 29.04.1949.a. Saare Maakonna arhiiviteatise alusel. 13.03.2006.a. esitas K. V pensioniametile Rahvusarhiivi Saare Maa-Arhiivi arhiiviteatise, millest nähtub tema töötamine oma isale kuulunud Põdra mõisa talumajapidamises 1946 1951.a. selgitusega: oli vanemata ülalpidamisel ja õpilane. Arhiiviteatise alusel arvestati talus töötamise periood 30.04.1949.a. kuni 12.12.1951.a. pensioniõigusliku staaži hulka alates 13.03.2006.a. vastavalt RPKS §-le
2. „Riikliku pensioni ümberarvutamine“. Kehtiva Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 25 lõike 1 p 3 alusel arvestatakse määratud pension ümber pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel avalduse esitamise päevast, kui avaldus koos dokumentidega on esitatud ühe kuu jooksul arvates pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisest. Avalduse hilisemal esitamisel arvutatakse pension ümber avalduse esitamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei sätesta pensioni tagasiulatuvat ümberarvestamist. Seega ei ole K. V nõudel arvestada talus töötamine pensioniõigusliku staaži hulka tagasiulatuvalt õiguslikku alust. Põhjendatuks ei saa pidada ka K. V arusaama, et tarvilikud dokumendid talle pensioni määramiseks pidi arhiividest leidma Pensioniamet. RPKS § 36 lg 1 kohaselt loetakse pensioni taotlemise päevaks päev, millal elukohajärgne pensioniamet võtab vastu avalduse koos kõigi dokumentidega. Sellest sättest järeldub, et nii avalduse kui vajalikud dokumendid esitab taotleja ise. Kuivõrd K. V nõuded pensioniõigusliku staaži suurendamiseks jäävad rahuldamata pole ka saamata jäänud pensioniosa, mida vastustajalt kaebajale täiendavalt välja mõista. 7 Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 kohus o t s u s t a s:
3. Jätta K. V`i kaebus rahuldamata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 8