TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2268 Otsuse kuupäev 27. veebruar 2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Karl Toom kaebus Nõo Vallavalitsuse 22.10.2007

§ 6

lõike 2 punki 3 kohaselt, kuna maal asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised ühistu ringpiiri sees. Mittetagastatava maa eest kompensatsiooni maksmine toimub seadusega ettenähtud korras. Maa-ala, millel asub väidetavalt Karl Toomi poolt ehitatud kuur, on Nõo Vallavalitsuse 28. jaanuari 2002 korralduse nr 21 alusel juba tagastatud Luige katastriüksusena Eeva Lõhmusele. Maa tagastamisel arvestas Nõo Vallavalitsus Maakorraldusseaduse § 5 lõikes 5 sätestatud maakorralduse nõudeid ja õigustatud subjektidest piirinaabrite kokkulepet. Maa tagastamisel endistes piirides ei oleks olnud tagatud kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine. Ei oleks saanud vältida kinnisasja kiildumist ja ribasust (

§ 6lõige 1).

Nii Hallika kui Luige maa tagastamine endistes piirides ei olnud maakorralduslikult võimalik, tekkis osaline vahetus. See maa, mis Hallika talu maadest läks Luige talu maade hulka, asendati kõrvaloleva vaba maa arvel. Luige talu maade tagastamine tagastatava Hallika maa suurust ei mõjutanud. Luige katastriüksuse

1. jaanuaril 2002 koostatud piiriprotokollile on piirinaabritena alla kirjutanud Anne Lodjak ja Andrus Aukust, kes esindas volikirja alusel oma ema Salme Aukust´it. Luige katastriüksuse tagastamise hetkeks ei olnud Hallika A-97 talu maa tagastamise nõudeõiguse pärimise osas teistele isikutele (s.h Karl Toom´ile) pärimisõiguse tunnistusi väljastatud. Luige katastriüksuse tagastamiseks Tartu Maakorralduse OÜ poolt
2. jaanuaril 2002 koostatud katastriüksuse plaanilt ei nähtu väidetavalt Karl Toome poolt rajatud kuuri olemasolu. Karl Toom ei ole kõnealuse kuuri püstitamiseks esitanud Nõo Vallavalitsusele kirjaliku nõusoleku ega ka ehitusloa taotlust ning Nõo Vallavalitsuse poolt ei ole väljastatud Karl Toomile ei kirjalikku nõusolekut ega ka ehitusluba kuuri püstitamiseks. Piiride kulgemise skeemi Karl Toom ei vaidlustanud Kolmandate isikute seisukoht Kolmandad isikud leiavad, et Nõo Vallavalitsus on maa tagastamisel käitunud õiguspäraselt ja et õigustatud subjektid said maad tagasi niipalju, kui oli võimalik. Vanaisa Johannes Toom pärandas testamendiga kogu vara kahele lapsele Eduard Toomile ja Virve Sillastele, jättes teised lapsed, kaasa arvatud Karl Toom, pärandist ilma. K.Toom sai pärijaks alles 2006 aastal. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 3 Endise Hallika A-97 talu maa suurus võõrandamise ajal on olnud 10,03 ha. Vaidlustatud korraldusega tagastas Nõo Vallavalitsus õigustatud subjektidele maad 7,985 ha, jättes seega tagastamata 2,045 ha. Kaebuse esitaja leiab, et tagastada oleks tulnud kogu maa, kaasa arvatud maa, kus asub tema enda poolt ehitatud kuur. Kohus leiab, et kaebuse esitaja seisukoht, et maa tuli tagastada endises suuruses, nagu on märgitud maakonnakomisjoni 19.mai 1994 a. otsuses, on ekslik. Asjaolu, et maakonnakomisjoni otsuse punktis 3 on märgitud, et Johannes Toom taotleb maa täies osas tagastamist, ei tähenda, et maa ka endises suuruses ja piirides tuleb ja on võimalik tagastada. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonid tegid kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara olemasolu, võõrandatud maa suuruse ja selle vara omanikud vara võõrandamise aja seisuga. Samuti tegi komisjon kindlaks omandireformi õigustatud subjektid, kelledel on õigus taotleda kas vara tagastamist või kompenseerimist. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 2 kohaselt toimub vara, kaasa arvatud maa, tagastamine Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse poolt 05.01.1993 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punkt 49 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine õigustatud subjektidele toimub maa asukohajärgse vallavõi linnavalitsuse poolt. Maa tagastamise otsustamisel võtab valla- või linnavalitsus aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Seega teeb reaalselt tagastatava maa suuruse ja piirid ning kompenseerimisele tuleva maa suuruse kindlaks valla- või linnavalitsus, mitte kohalik komisjon (ÕVVTK komisjon). Seetõttu on ebaõige kaebaja väide, et maa tagastamine endises suuruses määrati kindlaks komisjoni 1994 aasta otsusega ning seetõttu ei olnud teistsuguses suuruses maa tagastamine võimalik. Maa tagastamine toimub Maareformi seaduse ja selle alusel antud õigusaktide alusel. Maareformi seaduse (

) § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised. Kogu Hallika talu maad ei olnud võimalik tagastada, kuna talu maadel asuvad suvilad, millede juurde on 2000 aastaks läbiviidud maa erastamine. Seega ei ole võimalik Hallika maad endistes piirides ja suuruses tagastada. Sellest on vallavalitsus õigustatud subjekte ka eelnevalt teavitanud. Nii on vallavalitsus maa tagastamise subjektidele, kaasa arvatud Karl Toom, saatnud 17.11.2006 Hallika talu tagastatava maa asukohaskeemi. Sellel skeemil (tlk.66) on värviliselt märgitud kinnistu endine piir ning tagastamisele tuleva maa piir. Maa asukohaskeemile on vallavalitsus lisanud kirja (tlk.67), milles on märgitud, et maad ei tagastata osaliselt

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt, kuna maal asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila, elamu või garaažiühistu hooned. Samuti on kirjas märgitud, et tagastamisele tuleva maa piiride määramisel on arvestatud Lepaoja kinnistult väljapääsu võimaldamisega. Kaebuse esitaja ei ole vastuväiteid piiride skeemile esitanud. Kaebuse esitaja on juures olnud ka 06.07.2007 toimunud piiride maastikul kätte näitamise juures ning andnud oma allkirja piiriprotokollidele (tlk.70, 72,74). Ka piiride kättenäitamisel ja piiriprotokollide allkirjastamisel ei ole kaebuse esitaja mingeid eriarvamusi esitanud. Seega on kaebuse esitaja olnud teadlik maa osalisest tagastamisest ja ka tagastatava maa piiridest ning sellega nõustunud. See, et endise Hallika talu maadel asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned (suvilakooperatiiv), ning et seetõttu ei ole võimalik kogu maad tagastada, oli kaebuse esitajale kohtuistungil arusaadav. 4 Kuid kaebuse esitaja leidis, et tagastada oleks tulnud siiski see maatükk, kus asub tema poolt 1999 aastal ehitatud kuur. K.Toomi väitel ehitas ta 1999 aastal isa loal kuuri Hallika talu maale, kuid see kuurialune maa on liidetud 2002 aastal tagastatud Luige talu maade hulka. HKMS § 7 lg 1võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kohus on seisukohal, et vallavalitsuse 22.10.2007 korralduse vaidlustamisega ei ole kaebuse esitajal võimalik saavutada oma eesmärki – et talle tagastataks kuuri alune maa. Õigustatud subjektid on kokku leppinud kogu maa tagastamisega kaasomandisse. Ka kaebuse esitaja on sisuliselt olnud nõus maa kaasomandisse tagastamisega, kuna kaebuse esitaja ei ole vallavalitsuse poolt määratud ajaks teist seisukohta esitanud ega kokkulepet maa teisiti jagamiseks sõlminud (tlk.67). Seega ei ole võimalik, et vallavalitsus saaks mingi osa maast, ilma subjektidevahelise kokkuleppeta, tagastada ühele subjektile eraldi. Omandireformi õigustatud subjektidel ei ole võimalik taotleda maa tagastamist valikuliselt. Samas on maatükk, kus kaebaja väitel asub tema puukuur, antud 28.01.2002 vallavalitsuse korraldusega nr 21 Luige kinnistu tagastamise tulemusena Eeva Lõhmuse omandisse. Luige kinnistu tagastamise korraldust keegi vaidlustanud ei ole. Seda pole vaidlustanud Karl Toom ka siis, kui sai teada, et kuurialune maa kuulub teisele isikule ja see maa tagastamisele ei kuulu. Vallavalitsuse 22.10.2007 korralduse vaidlustamine ei too kaasa vallavalitsusele kohustust tühistada korraldust, millega tagastati Luige kinnistu, seda ka mitte siis, kui kohus tühistaks 22.10.2007 korralduse. Antud juhul tuleb arvestada ka sellega, et kaebuse esitaja Karl Toom esitas nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse saamiseks avalduse veebruaris 2005 (tlk.20), pärimisõiguse tunnistus väljastati 30.03.2006 (tlk.32), Luige kinnistu oli aga tagastatud 28.01.2002. Luige kinnistu tagastamise ajal ei olnud Karl Toom isikuks, kellega oleks tulnud naaberkinnistu tagastamine kooskõlastada või piiride muutmise osas kokku leppida.

§ 6

lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui samast seadusest või planeeringu või maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. 2002 jaanuaris oli Hallika talu maade osas subjektideks ainult Anne Lodjak ja Salme Aukust. Nähtuvalt 14.01.2002 koostatud piiriprotokollist, on Anne Lodjak ja Salme Aukusti esindaja Andrus Aukust Luige kinnistu piiriprotokolli kooskõlastanud (tlk.77). Hallika ja Luige kinnistute piiride osas kokkuleppe sõlmimisel ja piiride muutmisel on arvestatud maakorralduslikke nõudeid – tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju.

§ 6

lg 1 kohaselt on võimalik maad tagastada nendes piirides, kuidas on õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel kokku lepitud. Seda on ka Luige talu maade tagastamisel tehtud. Kui Karl Toom ka 1999 aastal ehitas Hallika maadele kuuri, oli kuur ehitatud omavoliliselt. 1999 aastal kehtinud Planeerimis- ja ehitusseaduse § 36 kohaselt sai ehitamine toimuda ehitusprojekti alusel, välja arvatud väikehoone ehitamise korral. Väikehoone, s.o kuni 12-ruutmeetrilise ehitusaluse pinnaga hoone ehitamiseks tuli küsida kohalikult omavalitsuselt kirjalik nõusolek. Nii kaebuse esitaja enda kinnitusel kui vastustaja kinnitusel ei ole K.Toom esitanud kohalikule omavalitsusele ei ehitusprojekti ega küsinud kuuri ehitamiseks vallavalitsuse nõusolekut. Seega oli tegemist omavolilise ehitusega, mis ei anna isikule õigust selle aluse maa eraldi tagastamisele ega ka erastamisele. Nähtuvalt esitatud materjalidest on kaebuse esitaja alustanud 1991 aastal 1 ha maa taotlemist talupidamiseks, kuid talu loomist lõpuni viidud ei ole. Seetõttu ei oleks saanud kaebuse esitaja suhtes kohalduda ka

§ 6

lg 2 p 2, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa 5 on antud enne Maareformi seaduse jõustumist (12.03.1992) isikule põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebuse esitaja poolt kantud kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Vastustaja kohtukulude väljamõistmise nõuet esitanud ei ole. Eda Muts Kohtunik 6