) § 119 lg 1 kohaselt võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või OÜ. koostööd võlgnikuga. Antud juhul oli kostjal sõlmitud tööleping ettevõttega I Töölepingu kostjaga sõlmis I OÜ nimel KV ning tööülesandeid andis ja nende täitmist kontrollis MV. Suulise kokkuleppe järgi läks kostja palgast osa automaatselt vaidlusaluse laenulepingu maksegraafiku järgsete maksete tasumiseks. Selliselt toimis asi kuni 2007.a veebruarini. 2007.a märtsist alates kostja enam palka ei saanud. I OÜ ainuke juhatuse liige on KV, kes oli ka laenulepingu nr 123 ja maksegraafiku sõlmimise ainukeseks tunnistajaks. KV ja MV on abikaasad. Seega on kostja suhtes käitutud hea usu põhimõtte vastaselt, lõpetades 2007.a märtsist kostjale töötasu maksmine ning seetõttu ka laenulepingu täitmine.
lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama sätte lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
lg 2 kohaselt võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Nimetatud asjaolusid ei ole hageja hagiavalduses välja toonud. Ka 04.06.2007 kirjalikus nõudes ei ole hageja esindaja märkinud, millisele arveldusarvele peab kostja võlgnevuse tasuma.
lg 4 kohaselt võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Antud juhul kestab vastuvõtuviivitus tänaseni, kuna ka hagimaterjalidest ei nähtu hageja aadressi ega arveldusarve numbrit võlgnevuse tagastamiseks. Eeltoodu alusel tunnistab kostja hagi osaliselt põhinõude osas summas 50 602.87 krooni. Sisulisel kohtuistungil, kui kompromissi sõlmimine ebaõnnestus, muutis kostja oma seisukohta, mille kohaselt ta hagi ei tunnista, kuna hageja ei ole tõendanud 05.06.2007 teate kättesaamist kostja poolt. Seega oleme seisukohal, et laenulepingu ülesütlemist ei ole toimunud ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks. 2 Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus 21. detsember 2006 sõlmitud laenulepingu olemasolus. Ka on kostja algselt tunnistanud võlgnevuse olemasolu põhivõlgnevuse 50 602,87 krooni suuruses summas.
lg1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg1 kohaselt laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on kokku leppinud 14 protsendilises aastaintressis (lepingu p 2.1.) Hagiavalduse kohaselt on intressisummaks 3 605,96 krooni. Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele 50 602,87+3 605,96= 54 208,86 krooni. Lisaks põhivõlgnevusele ja intressile kuulub kostjalt väljamõistmisele ka viivis.
lg1 kohaselt: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Pooled on kokku leppinud viivistes 0,05 protsenti tähtajaks tasumata summalt (lepingu p 2.2.). TsMS §367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Laenulepingu punktis 1.
Asjaolu, et kostja oli sõlminud tööleping OÜ I G , ei puutu käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse. OÜ I ei ole käesolevas menetluses menetlusosaline. Kohus märgib siinjuures ka veel, et töölepingu lõpetamine kostjaga OÜ I poolt ei tõenda hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist käesolevas asjas. TsMS §162 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. Jaanus Saaremõts Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.