Obsah (5)

§ 635§ 76§ 101§ 637§ 113

Tsiviilasi nr 2-07-31492 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- tegemise aeg ja koht 19. november 2007 Tartu kohtumaja T

§-de 76; 101; 365 alusel võlgnevuse 85 575,90 krooni ning viiviste 37 924,24 krooni, kokku 123 500,14 krooni väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostja kirjalikus vastuses (tl 10-11) hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tõene, et vastavalt kehtivale lepingule osutab hageja kostjale teenust kuni käesoleva ajani. 28.06.1996 sõlmitud tööettevõtulepingu nr 16 p 8.1 põhjal sõlmiti tööettevõtuleping Kallaste Linnavalitsuse ja AS P. vahel tähtajaga üks aasta, arvates lepingule allakirjutamise päevast. Leping pidi pikenema peale lepingu tähtaja saabumist 1 aasta võrra, kui lepingupooled ei teata soovist lõpetada leping kolm kuud ette enne lepingu tähtaja saabumist. Seega kehtis hageja ning kostja vahel sõlmitud tööettevõtuleping kuni 28.06.

1. Kostja ei ole sõlminud hagejaga uut lepingut olme-, tootmistehnoloogilise, heit-, sade- ja pinnasekuivendamisvete vastuvõtmiseks, puhastamiseks ja töötlemiseks ega ole kasutanud hageja teenuseid alates
2. aastast. Seega on kostja poolt esitatud arved kogusummas 85 575,90 krooni alusetud ning hagejal puudus alus nende tasumiseks. Alates
3. aasta juulist toimuvad läbirääkimised AS-ga Indeko Varahaldus selle teenuse osutamise osas. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (

RS) §-le 12 kohaldatakse enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei välista ega piira lõikes 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
3. juulit 2002 ning kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
4. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Poolte vahel sõlmiti 28.06.1996 tööettevõtuleping, mis on oma olemuselt suunatud korduvate kohustuste täitmisele – hageja kohustus igakuiselt vastu võtma ja puhastama ning töötlema olme-, tootmistehnoloogilist heit-, sade- ja pinnasekuivendamisvett ning kostja selle eest tasuma. Seega oli sõlmitud lepingu näol tegu kestvuslepinguga võlaõigusseaduse (

) § 195 lg 3 mõttes ning sellele tuleb alates 01.07.2002 kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, välja arvatud asjaolude või toimingute osas, mis on tekkinud või tehtud enne mainitud kuupäeva. 2 Tööettevõtulepingule tuleb lähtuvalt

RS § 12 lg-st 2 kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 355 kohaselt kohustub tööettevõtulepingu järgi tööettevõtja omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Alates 01.07.2002 kohaldatakse käesoleva tööettevõtulepingu kui kestvuslepingu puhul lähtuvalt

RS § 12 lg-st 1

§ 635

lg-s 1 töövõtulepingu kohta sätestatut, mille kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tööettevõtulepingu p 8.1 sätestas lepingu pikenemise peale lepingu tähtaja saabumist 1 aasta võrra, kui pooled ei teata enne lepingu lõpetamise soovist ning sellest tulenevalt oleks leping lõppenud 28.06.

1. Hoolimata lepingu lõppemisest tähtaja saabumise tõttu osutas hageja kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kostjale faktiliselt lepingujärgset teenust (täitis tellitud tööülesandeid) ka peale vastavat kuupäeva. Kostja omakorda võttis hagejalt tellitud tööd vastu ning tasus tehtud tööde eest. Ka ei ole kumbki pool, millele viitab hageja oma 24.10.2007 seisukohas kostja vastusele, nimetatud lepingut lõpetanud ega teatanud teisele poolele lepingu lõpetamisest. Enne 01.07.2002, ehk hageja poolt väidetaval lepingu lõppemise hetkel kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) redaktsiooni § 60 lg 2 järgi on tehingud ühepoolsed ja kahe- või mitmepoolsed (lepingud). TsÜS § 61 lg 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. TsÜS § 62 lg 1 näeb ette, et tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt ja kaudselt. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet. Pooled täitsid töövõtulepingut ettenähtud tingimustel edasi ka peale 28.06.1998 ning teevad seda kuni tänaseni, mis kohtu arvates tõendab nende kaudset tahteavaldust lepingu jätkamiseks pärast kaheaastase kokkulepitud tähtaja möödumist. Lähtuvalt eeltoodust nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja väide, et leping lõppes 1998, on eksitav. Kuni aastani 2006 on kostja jätkanud lepingu täitmist, on tasunud igakuiseid arveid, esitanud näidud ja suhelnud hagejaga kui lepingupartneriga, viidates sealjuures alati töövõtulepingule nr
2. Kuni käesoleva ajani on kostja võtnud hagejalt vastu lepingujärgset teenust, jätkates hagejale igakuiste veenäitude saatmist. Hageja on esitanud kohtule muuhulgas Kallaste Linnavolikogu 24.04.2003 koosoleku päevakorra, kus volikogu on kehtestanud kuupmeetri hinna 9 kr/m³ ja viidanud lepingulisele suhtele hagejaga. Kohus leiab seega, et hageja nõuete tekkimise ajal veebruarist kuni juulini 2006 oli hageja ning kostja vahel kehtiv töövõtuleping

§ 635lg 1 mõistes.

Kostja väide, mille kohaselt lepingulised suhted hageja ning kostja vahel lõppesid lepinguobjekti müügiga AS-le Indeko Varahaldus, ei ole õige. Lepingu esemeks ei olnud mitte veepuhastusjaama seadmed, vaid olme-, tootmistehnoloogilise heit-, sade- ja pinnasekuivendamisvete vastuvõtmine ja puhastamine ning töötlemine hageja poolt. Seega nõustub kohus hageja seisukohaga, mille kohaselt asjaolu, et puhastusseadmed on 2006 võõrandatud kolmandale isikule, ei ole poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu ega ka

kohaselt lepingu lõpetamise aluseks ning puhastusseadmete omandi küsimus ei ole antud juhul oluline. Puhastusseadmete omand ei piira hageja võimalusi osutada teenust kostjale, kuna nimetatud puhastusseadmete kasutamiseks on 10.02.2006 aasta lepinguga seatud kasutusvaldus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 201 lg 1 sätestab, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. Seega jäi puhastusjaama kasutusvaldajana teenuse osutajaks kostjale kuni käesoleva hetkeni siiski hageja. Kohus nõustub hageja seisukohaga ka selles, et kostja läbirääkimised AS-ga Indeko Varahaldus ei puuduta Kallaste linna lepingulisi suhteid hagejaga. Olenemata sellest, kas ASi Indeko Varahaldus poolt pakutav hind on vastuvõetav või mitte, tuleb kostjal täita tööettevõtulepingust nr 16 tulenevad kohustused hageja ees kuni lepingu lõpetamiseni ja uue lepingu sõlmimiseni. Hetkel hageja ja kostja vahel lepingut lõpetatud ei ole, sõlmitud pole ka uut lepingut kõnealuse teenuse osutamiseks. 3 Hageja on esitanud töövõtulepingust tulenevad nõuded kostja vastu seisuga veebruar kuni juuli 2006, mil kostja võttis igakuiselt vastu hageja vee puhastamise ning töötlemise teenust ning ei esitanud töö kohta pretensioone, kuid jättis arved teenuse tarbimise eest hagejale tasumata. Seega rikkus kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees

§ 635

lg 1 kohaselt, ja samuti lepingu punkti 2.2.2, mille kohaselt on kostja kui tellija kohustuseks tasuda töö eest.

§ 76sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kostja ei ole oma kohustusi vastavalt lepingule ega ka vastavalt seadusele täitnud.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist ning sama lõike p 6 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 637

lg 4 näeb ette, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise suurus on määratletud lepingu p-s 5.3 ning selle kohaselt tasub tellija (s.o kostja) arvete tasumise tähtaegadest mitte kinnipidamisel iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,1% tasumata summalt päevas. Hageja poolt on seisuga 08.08.2007 ära toodud järgmine viiviste arvestus, kokku summas 37 924,24 krooni: Kuupäev Arve nr Summa Maksetähtaeg Viivise määr päevas Viivitatud päevi Kokku 28.02.2006 28 12913.9 10.03.2006 12.91 516 6663.57 31.03.2006 51 15537 11.04.2006 15.54 484 7519.91 30.04.2006 69 14230.8 10.05.2006 14.23 455 6475.01 31.05.2006 91 18425.7 10.06.2006 18.43 424 7812.50 30.06.2006 124 11087.3 10.07.2006 11.09 394 4368.40 14.07.2006 129 13381.2 24.07.2006 13.38 380 5084.86 Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et põhjendatud on hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja töövõtulepingust tulenev võlg 85 575,90 krooni ja viivis 37 924,24 krooni; kokku 123 500,14 krooni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama seaduse § 173 lõike 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi täielikult, jätab hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik 4