) § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse kandmise alane õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.
lõike 3 punktide 1 ja 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue lubatav.
lõiked 4 ja 5 sätestavad toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamiseks esitatud nõuetele 3 aastase aegumistähtaja. Kaebuse esitaja vaidlustab 22.11.2007.a Tartu Halduskohtule esitatud (tl 9) kaebuses vastustaja 10.10.2007.a toimingu, mille tõttu on kaebus esitatud tähtaegselt. 3 5.
§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase toimingu kindlakstegemine ja õigusvastase toiminguga avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning poolte poolt kirjalikus menetluses esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas vaidluses on asjakohasteks õigusnormideks Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 47 lõige 1, mis sätestab, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Seega ei ole kehtiva õiguse kohaselt mingil juhul lubatav olukord, kus kinnipeetav jääb söömata. Sotsiaalministri 31.12.2002.a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lõige 6 sätestab, et toidunormile vastavat toitu antakse kinnipeetavale kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Käesolevas vaidluses ei vaidlusta kaebuse esitaja toidutarbest või toidunormist väiksemas koguses toitlustamist, vaid tõstatab probleemi seoses võimaliku toiduhügieeni nõuete eiramisega. Sotsiaalministri 14.11.2002.a määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutuses“ § 8 lõiked 2 ja 3 sätestavad, et kuumtöödeldud toitu ei tohi säilitada rohkem kui kaks tundi. Käesolevas vaidluses ei vaidlusta kaebuse esitaja tervisekaitsenõuete eiramist toidu kvaliteedi tõttu, vaid toidu serveerimiseks kasutatud ruumi tõttu. Tallinna Vangla direktori 05.07.2005.a käskkirjaga nr 28 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ punkt 8 sätestab üldise põhimõttena kinnipeetavate toitlustamise sööklas, kuid punkti 8.1 kohaselt toitlustatakse tervishoiuosakonnas viibivaid kinni peetavaid isikuid kambris ja punkti 8.4 kohaselt lõunasöögi ajal kohtus viibivaid kinni peetavaid isikuid kuivtoidu kaasaandmise teel. Seega ei reguleeri kodukord kinnipeetava toitlustamist tervishoiuasutusest teise vanglasse ümberpaigutamise ajal ja lähtuda tuleb elanikkonna üldistest toitumistavadest nagu tuleneb VangS § 47 lõikest 1 ning selle sätte eesmärgist, milleks on tagada kinnipeetavate õigus toidule. Halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitaja toitlustamisel 10.10.2007.a ei eiratud elanikkonna üldisi toitumistavasid. Fotodega (tl 58-62) on tõendatud, et ruum, kus vastustaja toitlustas kaebuse esitajat ei ole antisanitaarsetes tingimustes. Kohtu hinnangul on tegemist korralikult käepäraste vahenditega remonditud ruumiga, mida kasutatakse tavapäraselt riietumiseks ja mida vastustaja kinnituse kohaselt koristatakse regulaarselt. Kohtul pole mingit alust kahelda vastustaja kinnituses, et tegemist on tavapärases mõistes puhta ja hügieeninõuetele vastava ruumiga. Ka kaebuse esitaja ei osunda väidetavatele antisanitaarsetele tingimustele seoses ruumi mustusega või muu taolisega, vaid ta selgitab, et väidetav antisanitaarsus tulenes asjaolust, et ruumis ei olnud lauda. Kohus on seisukohal, et elanikkonna üldiste toitumistavadega ei ole vastuolus näiteks reisil transpordivahendites või ootesaalides söömine ilma toidulauda kasutamata. Samuti on elanikkonna käitumisharjumustele omane suupistete ja karastusjookide tarbimine saunade eesruumides ja spordivõistlustel või matkadel ja piknikel söögilauda söömiseks kasutamata. Kehtivast õigusest tuleneb aga vastustajale ühene kohustus tagada kinnipeetava toitlustamine ja vastustaja on käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes selle kohustuse täitnud. Seega ei ole vastustaja toiming vastuolus kehtiva õigusega. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et teda diskrimineeriti sellega, et teisi samas ruumis viibivaid kinnipeetavaid ei toitlustatud temaga samal ajal. Kohus ei pea taolist olukorda võrdsusõiguse rikkumiseks ega diskrimineerimiseks, kuna teisi kinnipeetavaid võidi kehtiva õiguse kohaselt toitlustada ka ümberpaigutamise sihtkoha kinnipidamisasutuses või sihtkoha arestimajas või neid võidi olla toitlustatud enne 4 ooteruumi toimetamist. Kohtul ja kaebuse esitajal puuduvad andmed, et teiste kinnipeetavate puhul eirati vastustaja poolt kohustust nende toitlustamiseks kolm korda päevas. Kaebus ei saa mingil juhul rahuldamisele kuuluda motiivil, et kaebuse esitajaga toimiti õiguspäraselt, kuid väidetavalt ei toimitud õiguspäraselt kaebuse esitaja toitlustamise ajal samas ruumis viibivate teiste kinnipeetavatega. Kuna puudub alus vaidlustatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, puudub alus ka avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna tõendamist ei ole leidnud kaebuse esitaja ebavõrdne ning alandav kohtlemine või alavääristamine õigusvastase toiminguga. 6. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.