) § 276 lg-le 1 oli laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Vaidlusaluse võlakirja alusel ei ole kostja raha saanud. Võlakirja koostas kostja hageja etteütlemise järgi. Hageja väitel pidi ta selle esitama kolmandatele isikutele, kelle käest tema omakorda raha laenas. Kostja on seisukohal, et hagiavalduses toodud faktilised asjaolud ei vasta tõele. 16.12.1999 võlakirja grammatilisel tõlgendamisel saab üheselt mõista, et tegemist on põhisummaga 100 000.00 krooni, mitte aga 150 000.00 krooni. Kostja juhib tähelepanu ka asjaolule, et 16.12.1999 võlakirjal puudub laenu tagastamise kuupäev, samuti on valesti märgitud laenusaaja nimi.
lg 1 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. 16.12.1999 võlakirjast ei nähtu kohustuse täitmise kuupäev. Hageja väide selle kohta, et 16.12.1999 võlakiri on koostatud kostja poolt vabatahtlikult ning selles väljendub kostja tõeline tahe, ei vasta tõele. Kostja kinnitab, et on kõik hagejalt 1990-ndatel aastatel saadud summad koos intressidega hagejale tagastanud
) sätteid.
lg 1 kohaselt andis laenulepingu alusel üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustus laenutajale sama summa raha tagastama ning lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist.
lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. 2. Esmalt võtab kohus seisukoha põhivõla nõude osas. Poolte vahel puudub vaidlus, et aastatel 1996-1997 sai kostja hagejalt korduvalt erinevate võlakirjade alusel laenu ja teostas ka tagasimakseid. Seda tõendavad ka kohtule esitatud erinevad võlakirjad ja allkirjad raha tagasi saamiste kohta. Samuti puudub vaidlus asjaolu üle, et 16.12.1999 võlakirja kirjutas kostja omakäeliselt ning et selle alusel ta raha ei saanud. Kostja tõlgendab vaidlusalust võlakirja kui rahatut laenulepingut, hageja aga kui uut kokkulepet, milline lõpetas eelmised pooltevahelised laenude saamisest/andmisest tulenenud kokkulepped (laenusuhted) ja asendas need ühe uue kokkuleppega. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena veendumusel hageja nõude põhjendatuses ja selles, et 16.12.1999 võlakirja näol on tegemist poolte kokkuleppel seni kehtinud kohustuste asendamisega teise kohustusega. Sellise poolte kokkuleppega kohustise lõppemise võimalust reguleeris
Kohtu sellisele otsustusele annab esmalt aluse võlakirja tekst (vene keeles t lk 6, tõlge t lk 50) --selles on kostja omakäeliselt kirja pannud, et „M , V S F olin seisuga 16.09.1999 jäänud I T võlgu varasemalt võetud krediiti summas sada tuhat eesti krooni. Kohustun selle tervikuna või osade kaupa tagastama maikuus (kaasaarvatud). Selleks tähtajaks mittemaksmise korral kasvab summa viiekümne tuhande eesti krooni võrra. Kuupäev. Allkiri“ Seega võlakirja tekst kinnitab hageja selgitusi, et poolte vahel oli saavutatud kokkulepe senise tasumata võlasumma suuruses (100 000.00 eesti krooni) ja selle tasumise tähtajas (hiljemalt maikuus). Et kokku oli lepitud tasumise tähtajana nimelt hageja poolt väidetud 2000.aasta maikuu, on kostja ise kinnitanud kirjalikus vastuses kohtule 06.04.2005 (t lk 29). Võlakirja tekstist ei nähtu, et selle alusel oleks kostjale raha üle antud ja seda ei väida ka hageja. Küll aga ei tõenda see vaidlusaluse tehingu rahatust
Tegemist oli oma sisult võlatunnistusega, millist eraldi tehinguna
(erinevalt alates 01.07.2002 kehtiva võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 30) ei reguleerinud, kuid millise sõlmimine ei olnud ka seaduse ega hea usu vastane. Sellise võlatunnistuse andmisega ja selles enda võlgnevuse kinnitamisega kinnitas kostja eelnevalt laenude saamist ja seisuga 16.09.1999 võlgnevuse olemasolu hageja ees. Puudub vaidlus, et varasemad laenulepingud ei olnud rahatud ja et nende alusel oli kostja raha saanud ja teostanud ka tagasimakseid. Võlatunnistuse andmisega tekkis poolte vahel uus kohustus ja kohtul puudub vajadus iga eelnevat pooltevahelist laenulepingut ja selle täitmist analüüsida. Need lõppesid 16.12.1999 võlatunnistuse andmisega. Ka ei leidnud tõendamist ega ole kohtu jaoks veenvad kostja vastuväited seonduvalt võlakirja kehtetusega (sunni ja pettuse ja vägivalla mõjul kirjutamine). Kostja vande all antud seletuse kohaselt seisnes pettus selles, et hageja ütles talle, et seda võlakirja on vaja esitamiseks kolmandatele isikutele, see oli maffiale.; ka väitis hageja, et kostja ei võlgne talle selle võlakirja 4 alusel midagi ning et see ei kehti, kuna oleks vaja kahte tunnistajat ja see ei ole notari juures kinnitatud (t lk 164-165). Hageja kostja seletust ei kinnita. Põhja Politseiprefektuuri kirjast 28.09.2005 nähtub, et kostja pöördus politsei poole avaldusega 27.09.2005 selle kohta, et 16.12.1999 nõuti temalt vägivallaga ähvardades võlakirja kirjutamist 100 000.00 kroonile. Samuti nähtub politsei kirjast, et kriminaalmenetlust ei algatatud, kuna võimaliku kuriteo aegumistähtaeg oli möödunud. Kohtu jaoks ei ole tõsiseltvõetavad kostja väited selle kohta, miks ta politseisse ei saanud varem pöörduda. Nimelt väidab kostja, et hageja venitas kohtusse pöördumisega nimelt nii kaua, kuni kuritegu aegus. Kas ja kui, siis millal hageja pöördub tsiviilkorras võla välja nõudmiseks, ei saa kuidagi mõjutada isiku, kelle suhtes on toime pandud kuritegu, pöördumist enda kaitseks politsei poole. Lisaks nähtub politsei kirjast, et aegumistähtajaks oli võimaliku kuriteo puhul 5 aastat. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas esmase hagiavalduse kohtusse 22.09.2004 ja kostja sai hagimaterjalid kätte 25.10.2004 (t lk 14). Seega oli tal isegi siis veel mitu kuud aega, et väidetud asjaolude olemasolul politsei poole pöörduda. Asjaolu, et kostja ei pöördunud viie aasta jooksul politseisse, muudab tema vastuväited kohtu jaoks mitteveenvateks. Asjaolu, et nii vaidlusalune võlakiri kui ka eelnevalt 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingud ei ole ei tühised ega kehtetud ei pettuse ega sunni ega muul kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud alusel on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 2-05-16685 29.06.2007 resolutsiooniga, millega jäeti kostja sellesisuline nõue hageja vastu (võlakirjade kehtetuse tuvastamiseks) rahuldamata (t lk 92-98). Seega 16.12.1999 võlakiri asendas kõiki poolte vahel seni kehtinud laenulepinguid ja see muutus iseseisva kohustisena täitmiseks kohustuslikuks selles oma võlga tunnistanud isikule, see on kostjale.
lg-le 1 ja §-le 174, millede kohaselt tuli kohustus täita vastavalt lepingus kokkulepitule ja selle ühepoolne muutmine või täitmisest keeldumine ei olnud lubatud. Vastavalt võlakirja kokkulepitule suurenes peale maikuud 2000 senisele võlgnevusele (tasumata laen + intressid) 50 000.00 krooni. Ühegi makse tegemist peale võlakirja kirjutamist kostja ei väitnud. Seega tuleb kostjal põhivõlana tagastada hagejale 150 000.00 krooni. 3. Järgmisena võtab kohus seisukoha viivisnõude osas. Selles osas on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud vaid osaliselt. Vastavalt tol ajal kehtinud
lg-le 1 loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud kreeditorile tasuma kohustise mittetäitmise või mittekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Eelmises punktis jõudis kohus järeldusele, et 16.12.1999 lõpetasid pooled nende vahel varemkehtinud laenulepingud ja sõlmisid uue kohustuse. Seega lõppesid ka kõik võimalikud varasemad viiviste kohta käivad kokkulepped. 16.12.1999 kohustis ei sisalda kokkulepet leppetrahvi (viivise) kohta. Seega ei ole tõendatud, et hagejal oleks alus nõuda kostjalt viivist igas kuus 15%. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sellises määras olid poolte vahel mõnedes lõpetatud laenulepingutes lepitud kokku intressid, kuid see ei anna alust sama määra viivisena nõuda ka 16.12.1999 võlakirja alusel, kui see ei sisalda vastavat kehtivat kokkulepe. Kuna lepinguga ei olnud poolte vahel viivise tasumist kokku lepitud, on hagejal õigus saada viivist vaid seaduses sätestatud määras. Käesolevas vaidluses rakendamisele kuuluvas
-s oli seaduse alusel rakendamisele kuuluva viivise määr sätestatud § 231 lg-s
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.