Obsah (5)

§ 12§ 27§ 1§ 54§ 55

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2298 Otsuse kuupäev 31.jaanuaril 2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Goldoil OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna m

) § 54 lg 3 alusel alates 08.10.07. a kehtetuks. Maksuhaldur asus Otsuses seisukohale, et EL-i Kombineeritud nomenklatuuri (KN) koodiga 22089069 muu alkohoolse joogina klassifitseeritud OÜ Goldoil toode on käsitletav muu alkoholina

§ 12lg 6 p 1 mõttes.

Maksuhaldur järeldas, et valmistades suuvee nime all müügiks pakutavat toodet, ei ole OÜ Goldoil tegelikult tootnud kosmeetikatooteid Rahvatervise seaduse (RterS) mõttes või desinfektante, vaid KN koodiga 22089069 klassifitseeritavat alkohoolset jooki. Seega on OÜ Goldoil kasutanud aktsiisivaba alkoholi mitte aktsiisivabastuse loa saamiseks esitatud taotluses märgitud otstarbel, vaid aktsiisiga maksustatava alkoholi tootmiseks. Kaebuse põhjendused Goldoil OÜ palub tühistada täies ulatuses Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 09.10.

1. a otsuse nr 9-16/145 järgmistel põhjustel:
2. Aktsiisivabastuse loa kehtetuks tunnistamine õigusvastase haldusaktiga rikub kaebaja subjektiivseid ja seaduslikke õigusi. Esmalt rikub Loa kehtetuks tunnistamine õigusvastase haldusaktiga kaebaja õiguspärast ootust tema suhtes tehtud õiguspärase haldusakti kehtima jäämise ning sellest aktist tulenevate subjektiivsete õiguste edasikestmise osas. Subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb lisaks eeltoodule ka selles, et Otsusega on seadusele mittevastavalt ja alusetult võetud kaebajalt ära subjektiivsed õigused, mis tulenesid aktsiisivabastuse loast.
3. Kaevatava Otsuse motivatsioon on ebapiisav ja vastuolus kehtiva materiaalõigusega. Vastustaja on Otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõigust ja jätnud kohaldamisele kuuluvad õigusnormid kohaldamata. Maksuhaldur on Otsuse sisulisel põhjendamisel toote määratlemisel lähtunud kauba tariifse klassifitseerimise reeglitest, tuginedes ühenduse tolliseadustikule ja ühenduse tollitariifistikule ja selle alates 01.01.
4. a kehtivale lisale nr I «Kombineeritud Nomenklatuur" ja siseriikliku aktina tolliseadusele, samuti harmoneeritud süsteemi (HS) konventsioonile ja selle selgitustele. Viidatud sätete alusel on Maksuhaldur jõudnud järeldusele, et toote tariifseks klassifikatsiooniks on KN kood 2208 90 69, millele vastab kirjeldus „muud alkohoolsed joogid". Kaebaja märgib, et Tolliseadustiku preambulast tulenevalt kohaldatakse tolliseadustikku ja selle alusel nii ühenduse tasandil kui ka siseriiklikult vastu võetud sätteid ainult ühenduse ja kolmandate riikide vahelise kaubanduse suhtes. 2 Ühenduse tolliseadustiku kohaldamisala on selgitanud ka Eesti seadusandja. Nimelt, Tolliseaduse § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse tolliseadustikku Eesti Vabariigi ja väljastpoolt Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi asuvate riikide ja territooriumide vahelisele kaubandusele. Tolliseadust kohaldatakse tollisuhetele tolliseadustikuga reguleerimata ulatuses. Eeltoodust tulenevalt kohaldub tolliseadustik ja selle alusel antud rakendusaktid üksnes ühendusesisese ja kolmanda riigi vahelisele kaubandusele. Antud juhul ei ole tegemist rahvusvahelise kaubandussuhtega, vaid siseriikliku haldusmenetlusega, milles otsustatakse aktsiisivabastusloa kehtivus ning mille raames antakse hinnang siseriiklikult valmistatud tootele, mistõttu tolliseadustik ja tolliseadus kohaldamisele ei kuulu. Kuna ka tollitariifistiku määrust ja KN-i ühise tollitariifistiku osana kohaldatakse üksnes kaupade importimisel ühendusse kolmandate (so ühenduseväliste) riikide suhtes, samuti väliskaubandusstatistikas, on tollitariifistiku ja selle osaks oleva KN-i (hetkel kehtivas 01.01.
5. a redaktsioonis) kohaldamine antud vaidluses põhjendamatu ja asjakohatu. Paraku on Maksuhaldur Toote klassifitseerinud just
6. a KN-i järgi koodi 2208 90 69 alla. Samadel põhistustel ei ole antud vaidluses kohaldatavad ka ühenduse tollitariifistiku alusel vastu võetud Euroopa Ühenduse organite õigusaktid konkreetsete kaupade klassifitseerimise kohta kombineeritud süsteemis. Siseriiklikus haldus- ja maksumenetluses, kus objektiks on Eestis valmistatud toode, kaupade tariifse klassifitseerimise reeglid ja KN ning HS kohaldamisele ei kuulu. Seega on Maksuhalduri poolt Otsuses tolliseadustikule, tollitariifistikule,
7. a KN-le ja HS-le ning selle selgitavatele märkustele tuginemine väär. Kuna Maksuhaldur on vaidlusaluse Toote määratlenud alkoholina koodi 2208 90 69 all ja välistanud Toote käsitlemise kosmeetikatootena just eelviidatud kohaldamisele mittekuuluvate õigusaktide alusel, on Otsuse õiguslik alus ja põhjendus tervikuna ebaõige.
8. Antud juhul on KN kohaldatav üksnes redaktsioonis seisuga 31.12.
9. a ning sedagi vaid väga piiratud ulatuses -

-s sisalduvate alkoholi kaubakoodide sisustamisel (

§ 12

), mitte aga kosmeetikatoodete mõiste sisustamisel ega ka kaupade üldise klassifitseerimise reeglite osas. Väärib rõhutamist, et KN-s seisuga 31.12.

1. a puudus kood nr 22089069, mille järgi on Maksuhaldur Toote määratlenud. Kood nr 22089069 sisaldub küll kehtivas KN-s, ent kehtiv KN ei kuulu ülaltoodud põhistustel antud juhul kohaldamisele. Kuna Maksuhaldur on oma Otsuse sisulise põhjenduse üles ehitanud Toote klassifitseerimisele koodi nr 22089069 järgi, nimetatud koodi aga 31.12.
2. a KN ei sisalda, on Otsus kohaselt motiveerimata ja õigusvastane juba ainuüksi sellel põhjusel.
3. Maksuhaldur on jätnud kosmeetikatoote mõiste sisustamisel ja Toote kosmeetikatootele vastavuse hindamisel ebaõigesti kohaldamata RterS-st ja teistest kosmeetikatoodete osas kehtivatest siseriiklikest õigusaktidest tulenevad normid kosmeetikatoodete määratluse ja neile esitatavate nõuete osas. 3

kontekstis oleks Toodet võimalik aktsiisiga maksustatava alkoholina määratleda üksnes juhul, kui on tõsikindlalt välistatud Toote käsitlemine kosmeetikatootena RterS mõttes. Nimelt sätestab

§ 27lg 1 p 14, et aktsiisist on vabastatud kosmeetikatoodete Rter

S mõttes tootmiseks kasutatav piiritus. Samuti kinnitab eeltoodut 31.12.

1. a seisuga KN, mille 22 peatüki (alkohoolsed joogid) märkuste punkti 1 alapunktist f tulenevalt on 22 peatükist välistatud parfümeeria- ja kosmeetikatooted. Seega pidanuks Loa kehtetuks tunnistamise põhjendamisel olema põhirõhk sellel, et Maksuhaldur välistab motiveeritult võimaluse käsitleda Toodet kosmeetikatootena. Käesoleval juhul on kaebaja Toote tervisohutust uurinud ning tuvastanud ka selle ohutuse inimese tervisele. Ebaõige on maksuhalduri väide, et Eestis müüdavad suuõõnehooldusvahendid ei sisalda piiritust. Eestis müüdavad suuõõnehooldusvahendid mitte ainult ei sisalda piiritust, vaid nii mõnelgi tootel on alkohol põhiliseks koostisosaks. Katseprotokollidest nähtuvalt sisaldab toode nimetustega „Golgate Plax Cool Mint" alkoholi 7,17%, toode nimetusega „Advantage Mouth Rinse Tooth and Gum Care" sisaldab alkoholi 9,35% ja toode nimetusega „Leda Classic Complete Mouthwash" sisaldab alkoholi 60,50%.
2. Toote vastavuse hindamisel kosmeetikatootele ning Toote kosmeetikatootena välistamisel oleks Maksuhaldur pidanud lähtuma

§-s 27 lg 1 p 14 viidatud RterS-st, samuti RterS-i alusel vastu võetud sotsiaalministri 23.02.

1. a määrusest nr 21 „Nõuded kosmeetikatoodetele ja nende käitlemisele" (edaspidi Määrus nr 21) ning sotsiaalministri 20.04.
2. a määrusest nr 32 „Kosmeetikatoodete märgistamise kord" (edaspidi Määrus nr 32). Maksuhaldur seda teinud ei ole. Määruse nr 21 §-s 5 lg 2 on sätestatud, et kosmeetikatoote märgistamisele kohaldatakse Määrusega nr 32 kehtestatud nõudeid. Määruse nr 32 §-st 4 lg 1 tulenevalt peab kosmeetikatoodete märgistus olema nähtav, selgelt loetav, kulumiskindel, tarbijale arusaadav ja üheselt mõistetav ning ei tohi tarbijat eksitada. Toode vastab eeltoodud nõuetele -märgistus on nähtav, selgelt loetav ja kulumiskindel. Antud juhul on Toote nimetus „Suuvesi", mis juba iseenesest viitab tarbimissuunitlusele. Lisaks on etiketil märgitud, et tegemist on suuõõnehooldusvahendiga ning antud on ka kasutamisjuhend: üks supilusikatäis vahendit lahustada klaasis soojas vees ja loputada suud. Eeltoodust saab mõistlik tarbija aru ja mõistab üheselt, et tegemist on suuõõne hooldamiseks mõeldud vahendiga. Vaidlusalune Toode vastab retseptuurile ning vastupidine ei ole Maksuhalduri poolt tõendatud.
3. Vaidlustatav Otsus on õigusvastane mitte ainult sisuliselt, vaid ka formaalselt, kuna Otsuse vastuvõtmisel on rikutud MKS-s ja HMS-s sätestatud haldusmenetluse nõudeid. Antud juhul ei ole Maksuhaldur Otsuse vastuvõtmisel lähtunud hea halduse põhimõtetest. Maksuhaldur on eiranud Riigikohtu 05.03.2007.otsuses nr 3-3-1-102-06 lahendis käsitletud hea halduse põhimõtte kõiki olulisemaid komponente - kaebajat ei informeeritud tema suhtes läbiviidavast haldusmenetlusest ega antud mingit asjakohast teavet asja menetluse kohta. Kaebajat ei kaasatud menetlusse, ei kuulatud ära kaebaja arvamust ega antud talle võimalust esitada vastuväiteid ja asjakohaseid selgitusi. 4 Maksuhaldur ei ole kogunud vaidlusaluse haldusmenetluse raames tõendeid - Otsuses nimetatud tooteekspertiis viidi läbi mitte haldusmenetluse, vaid väärteoasja nr 6-6/457 raames, samuti analüüsid Toote koostise osas. Seega ei ole tegemist käesolevas menetluses kogutud tõenditega. Vastustaja vastuväited
4. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus (vastustaja) kaebust õigeks ei pea ning leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses on heidetud vastustajale ette ühenduse tolliseadustiku, ühenduse tollitariifistiku ja selle alates 01.01.2007 kehtiva lisa I kombineeritud nomenklatuuri (KN) väärat kohaldamist vaidlustatud otsuses. Vastustaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt vaidlustatud otsuse põhistustest ei ole vastustaja vaidlusaluse otsuse põhistamisel eeltoodud õigusaktidest ka lähtunud. Vaidlustatud otsuses on üksnes viidatud eeltoodud õigusaktidele kui klassifitseerimise õiguslikule alusele, ilma et otsuse põhjenduses oleks vastavaid õigusakte kohaldatud. Kogu klassifitseerimise käik koos vastavate klassifitseerimise üldreeglite ja kombineeritud nomenklatuuri (KN) märkustega ei sisaldu mitte eelnimetatud tolliseaduses ja ühenduse tolliseadustikus ega tollitariifistikus vaid KN-s (vastavad klassifitseerimise üldreeglid sisaldusid ka KN-s, mis kehtis seisuga 31.12.1992). Eeltoodud asjaolu nähtub ka sellest, et vaidlustatud otsuses ei ole viidatud kummagi õigusakti konkreetsetele õigusnormidele. Seega ei saa vaidlustatud otsuses olla vastavaid õigusakte valesti kohaldatud, kuna nad ei kuulunud vastava õigussuhte reguleerimisel kohaldamisele ja neid ei ole ka reaalselt kohaldatud.

§ 12lg 6 p 1 rakendamisel on lähtutud KN 2007.

aastal kehtinud redaktsioonist, kuid oleks tulnud lähtuda

§ 1lg-st 2 tulenevalt KN 92-st.

Vastustaja on aga seisukohal, et eeltoodud menetluslik eksimus ei muuda vaidlustatud otsust veel õigusvastaseks, kuna maksuhaldur oleks otsuses toodud järeldustele jõudnud ka KN 92 rakendamisel, mis sisaldas täpselt samasid klassifitseerimise reegleid, kui kehtiv KN-gi. 10. Nähtuvalt OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse tollilabori 24.04.2007 analüüsiaktist nr 1-3/391 ja 09.05.2007 analüüsiaktist nr l-3/391a ja 18.06.2007 ekspertiisiaktist nr 1-3.2/391 on tegemist tootega, mille alkoholisisaldus on 39,55 mahu% ning mis vastab joogipiirituse nõuetele. Nähtuvalt KN 92-s sisalduvatest gruppide nimetustest, mis on antud suunaval eesmärgil, sobib sellise toote klassifitseerimiseks grupp 22 "joogid, alkohol ja äädikas". Seega on vaidlusalune toode klassifitseeritav rubriigis 2208 nii KN 92 kui praegu kehtiva KN redaktsiooni kohaselt. Seega on tegemist menetlusliku veaga, mis ei mõjutanud haldusorgani otsustust (s.t otsustust, mille kohaselt on vaidlusalune toode

§ 12lg 6 p 1 mõttes muu alkohol ja seega maksuobjektiks).

11. Nähtuvalt

§ 1

lg-st 1 maksustatakse aktsiisiga muuhulgas ka alkohol.

§ 12

lg 1 kohaselt on alkohol

mõistes õlu, vein, kääritatud jook, vahetoode ja käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muu alkohol. Sama paragrahvi lg 6 p 1 kohaselt on muu alkohol toode, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi ja 5 mille KN-i esimesed neli numbrit on 2207 või

1. Käesoleval juhul on vaidlusaluse toote alkoholisisaldus üle 1,2 mahuprotsendi ja KN esimesed neli numbrit on
2. Seega on vaidlusalune toode käesoleval juhul aktsiisimaksu objektiks. Kaebaja on tootnud piiritusest toodet, mis on

mõttes alkohol ning seega maksuobjekt. Asjaolu, et toode on

mõttes alkohol ja maksuobjekt välistab selle, et toode oleks

mõttes kosmeetikatoode. Seega on vastustaja käesoleval juhul välistanud selle, et toote näol on tegemist kosmeetikatootega selliselt, et on tõendanud ära, et toote näol on tegemist alkoholiga ning seega aktsiisiobjektiga. Eeltoodud metoodikat õigustab ka asjaolu, et rahvatervise seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ei ole sätestatud kosmeetikatoote mõistet. Seega võiks iga isik väita, et kosmeetikatoode on iga toode, mis on ettenähtud kasutamise korral inimese tervisele ohutu (rahvatervise seaduse § 4 p 41). 12. Vastustaja märgib, et

§ 12

, mis sisustab

kohase alkoholi mõiste, ei sätesta mingit piirangut, millest tulenevalt tuleks enne mingi aine osas selle üle seisukoha võtmist, kas tegemist on

mõistes alkoholiga või mitte, kontrollida, kas vastav aine on kosmeetikatoode rahvatervise seaduse mõistes (mis vastavat mõistet ei defineeri). Käesoleval juhul on vastustaja läbi selle, et tuvastas, et vaidlustatud toote näol on tegemist

§ 12

lg 6 p 1 mõttes muu alkoholiga, välistanud võimaluse, et vaidlusalune toode saaks olla

mõttes kosmeetikatoode. Eeltoodut välistab juba

§ 12

lg 6 p-s 1 toodud viide KN 92 rubriikidele 2207 ja 2208, kuna kosmeetikatooteid ei klassifitseerita viidatud KN 92 rubriikides. Kui tegemist oleks olnud kosmeetikatootega, ei saaks ta olla klassifitseeritav rubriikides 2207 ja

2. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et rikuti hea halduse põhimõtteid. Kaebajal oli piisavalt aega peale vaideotsuse kättesaamist esitada vastustajale oma sellised vastuväited, mida ta esmalt vaidemenetluses ei olnud esitanud. Samuti olid kaebajale vaideotsusest tulenevalt näha kõik vastustaja asjakohased seisukohad. Vastustaja ei ole takistanud kaebajal kõikide materjalidega (toimikuga) tutvumist. Seega on vastavasisulised etteheited asjakohatud. Vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õiguspärast ootust, et tema suhtes tehtud õiguspärane haldusakt jääb kehtima. Käesoleval juhul on kaebaja pidanud õiguspärase haldusaktina silmas aktsiisivabastuse luba. Samas on selge, et vastav aktsiisivabastuse luba loob õiguspärase ootuse üksnes selles osas, et aktsiisivabastus jääb kehtima aktsiisivabastuse eelduseks olevate tingimuste täitmisel. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Antud haldusasjas on vaidlus selle osas, kas OÜ Goldoil kasutas maksuhalduri 23.02.2007 otsusega antud alkoholi aktsiisivabastuse luba taotluses esitatud eesmärgil, so desinfektantide või kosmeetikatoodete tootmiseks. Maksuhaldur leidis, et alkoholi 6 aktsiisivabastuse luba tuleb tunnistada kehtetuks, kuna kaebuse esitaja tootis kosmeetikatoote „Suuvesi“ nime all tegelikult alkoholi.
4. OÜ Goldoil on maksuhaldurile 05.02.2007 esitanud taotluse aktsiisivaba alkoholi ostmiseks, märkides alkoholi kasutamise eesmärgiks: desinfektantide ja kosmeetikatoodete (parfümeeria) tootmiseks (tlk.61).

§ 27

lg 1 p 14 sätestab, et aktsiisist on vabastatud kosmeetikatoodete rahvatervise seaduse mõistes tootmiseks kasutatav piiritus ning p 15 kohaselt desinfektantide, mille KN esimesed kuus numbrit on 3808 40, tootmiseks kasutatav piiritus. Maksuhalduri 23.02.2007 otsusega on aktsiisivabastuse luba antud 50 000 liitrile piiritusele KN koodiga 22071000, samas otsuses endas pole välja toodud, mis otstarbel aktsiisivaba piiritust võib taotleja kasutada, kas kosmeetikatoodete või desinfektantide või mõlemate toodete valmistamiseks. Otsuse kirjeldavas osas on ainult märgitud, et OÜ Goldoil näol on tegemist ettevõttega, mille tegevusalaks on olmekeemia ja desinfektantide tootmine (tlk.27-28) . 16.

§ 54

lg 3 kohaselt võib isiku või asutuse elu- või asukohajärgse Maksu- ja Tolliameti piirkondliku struktuuriüksuse juhataja alkoholi aktsiisivabastuse loa tunnistada kehtetuks, kui tagatis puudub või kui loa kehtivuse ajal on toime pandud sama seaduse § 42 lõike 2 punktides 1-3 nimetatud rikkumine või kui isik või asutus on kasutanud aktsiisivaba alkoholi muul kui aktsiisivabastuse loa saamiseks esitatud taotluses märgitud otstarbel. Antud juhul on luba tunnistatud kehtetuks just viimasel põhjusel, so põhjusel, et OÜ Goldoil kasutas aktsiisivaba alkoholi alkohoolse joogi tootmiseks, mitte loa saamiseks esitatud taotluses märgitud otstarbel. Nagu eelpool märgitud, oli kaebajal loa taotluses märgitud alkoholi kasutamise eesmärgiks desinfektantide ja kosmeetikatoodete tootmine. Ka

§ 55

lg 1 p 2 näeb ette, et aktsiisivaba alkoholi kasutaja on kohustatud kasutama aktsiisivaba alkoholi ainult aktsiisivabastuse loa saamiseks esitatud taotluses märgitud otstarbel. Antud juhul ongi vaidlus selles, kas kaebaja poolt toode oli alkohol või kosmeetikatoode ehk kas loa alusel saadud alkoholi kasutati taotluses märgitud otstarbel. Selles, et kaebaja poolt toodetud suuvesi ei ole desinfektant, vaidlust ei ole, mistõttu jätab kohus poolte väited desinfektantide kohta tähelepanuta.

1. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et maksuhaldur ei ole otsuses välja toonud piisavaid põhjendusi, miks kaebaja poolt toodetud toode ei ole ega saa olla kosmeetikatoode. Maksuhaldur on vaidlusaluses otsuses toonud välja asjaolud ja põhjalikult analüüsinud neid , ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et tegemist ei ole kosmeetikatoote vaid alkohoolse joogiga. Kohus on seisukohal, et maksuhalduri põhjendused ja otsuses esitatud motiveering on piisav tõendamaks, et kaebuse esitaja poolt toodetud toode „Suuvesi“ ei ole toodetud mitte taotluses esitatud eesmärgil – kosmeetikatootena, vaid alkohoolse joogina.
2. Kaebuse esitaja väitel puudub otsuses motiveering selle kohta, et toode ei saaks olla kosmeetikatoode RterS mõistes. Kaebaja märgib, et

kontekstis oleks toodet võimalik aktsiisiga maksustatava alkoholina määratleda üksnes juhul, kui on kindlalt välistatud toote käsitlemine kosmeetikatootena RterS mõttes. 7 RterS § 1 avab sama seaduse eesmärgi – inimese tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine. RterS § -s 4 on välja toodud elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõuded, milles üheks põhinõudeks on, et kosmeetikatooted peavad olema sellise koostisega ning käideldud niisugusel viisil, et nad ettenähtud kasutamise korral oleksid ohutud inimese tervisele (punkt 41). Seega peab rahvatervise seaduse järgi kosmeetikatoode olema suunatud tervise kaitsmisele, haiguste ennetamisele, tervise edendamisele ning toode peab nõuetekohase tarbimise korral olema inimese tervisele ohutu. Kaebaja on seisukohal, et toode on ohutu ja vastab seega RterS nõuetele. Kohus on seisukohal, et RterS §-4 sätestab kosmeetikatootele üldised nõuded, mis ei tähenda, et kõiki tooteid, mis ei ole inimese tervisele ega elukeskkonnale ohtlikud, saaks lugeda kosmeetikatooteks. Kosmeetikatoode RterS mõistes, peale selle, et ta peab olema ohutu, peab olema suunatud inimese tervise kaitsmisele ja tervise edendamisele. Kohus nõustub vastustajaga, et antud toode ei ole sellele eesmärgile suunatud ega kanna seda eesmärki. 19. Maksuhaldur on vaidlusaluses otsuses välistanud suuvee kosmeetikatootena seetõttu, et toode sisaldab alkoholi.

§ 12

lg 1 sätestab, et alkohol käesoleva seaduse mõistes on õlu, vein, kääritatud jook, vahetoode ja käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud muu alkohol. Lõike 6 punkt 1 kohaselt on muu alkohol toode, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi ja mille KN esimesed neli numbrit on 2207 või 2208. Kuna maksuseadus (

) ise viitab kaupade nomenklatuurile, siis on vastustaja ka põhjendatult toote klassifitseerimist KN alusel läbi viinud. Ka

§ 1

lg 2 märgib, et käesolevas seaduses nimetatud alkoholi kaubakoodid põhinevad Euroopa Ühenduste nõukogu määrusega nr 2658/87/EMÜ kehtestatud kombineeritud nomenklatuuril (KN) seisuga

1. aasta 31.detsember. Vaidlust ei ole, et vaidlusalune toode sisaldab alkoholi, toote sildi järgi sisaldab see alkoholi 40%, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse analüüsiaktide (tlk.65,66) ja Tallinna Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi katseprotokolli järgi (tlk.67) oli tootes alkoholi 39,54%. Analüüsiaktides on antud vastus, et toode vastab parameetrite osas joogipiiritusele esitatud nõuetele. Kuna toode sisaldab alkoholi, siis on maksuhaldur põhjalikult välja toonud, kuidas antud toodet saab ja tuleb klassifitseerida nii ühenduse kui Eesti siseriiklike õigusaktide alusel ning leidnud, et kuna toode vastab joogipiiritusele esitatud nõuetele, saab ja on tegemist alkohoolse joogiga, mis klassifitseeritakse KN 92 alusel rubriiki
2. Asjaolu, et maksuhaldur on toote edasisel klassifitseerimisel lähtunud KN
3. aastal kehtinud redaktsioonist ning klassifitseerinud toote koodiga 2208 90 69, ei muuda vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Nagu märgitud, loeb

§ 12lg 6 p 1 muuks alkoholiks toote, mille KN neli esimest numbrit on 2208.

Ka vaidlusaluses otsuses märgitud toote kaheksakohalise koodi neli esimest numbrit on 2208 ja vastab seega tootele „muu alkohol“.

1. Maksuhalduri poolt otsuses esitatud väide, et teadaolevalt ei sisalda Eestis müüdavad suuõõnehooldusvahendid piiritust üldse, on kaebuse esitaja poolt esitatud tõenditega ümber lükatud. Nii sisaldavad mitmed Eestis müügil olevad suuhooldustooted alkoholi, ja seda erinevas mahus. Nii sisaldab Tallinna Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi poolt esitatud kaitseprotokollide järgi toode „Golgate Plax Cool Mint“ alkoholi 7,17%, 8 „Advantage Mouth Rinse“ 9,35% ja „Leda Classic Complete Moutwash“ koguni 60,50% (tlk. 41, 42, 43). Seega on ebaõige ja tegelikkusele mittevastav vastustaja seisukoht, et teadaolevalt ei saa etüülalkohol mitte mingil juhul olla suuvee koostisosaks. Kuid asjaolu, et Eestis müüakse ka teisi suuhooldusvahendeid, mille sisalduses on alkoholi, ei tee vaidlusalust toodet samuti suuhooldusvahendiks ehk kosmeetikatooteks. Ebaõige on kaebaja väide, et kuna müügil on alkoholi sisaldavaid suuhooldusvahendeid, on maksuhaldur rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Antud juhul on vaidlusobjektiks varem välja antud aktsiisivabastusloa äravõtmine, mitte see kas alkoholisisaldusega kosmeetikatoodet tohib müüa.
2. Maksuhaldur, lisaks sellele, et ta on näidanud, miks antud toode saab olla ainult alkoholitooteks, on välja toonud ka põhjendused, miks vaidlusalune suuvesi ei ole kosmeetikatoode. Nii on otsuses märgitud ja ka põhjendatud, et müügil olnud toode ei vasta toote retseptuurile ega sisalda suuõõnehooldusvahendile vajalikke toimeaineid. Kaebuse esitaja poolt esitatud retseptuuri järgi peab suuvesi sisaldama vett, piiritust, pehmendaja-leivaaroomi, sidrunihapet ja saialilletinktuuri. Maksuhaldur on ka tõendanud, et tegelikult toode ei sisaldanud kõiki komponente vastavalt retseptuurile (katseprotokoll lk.67) ning et tootes sisalduvate võimalike toimeainete hulk oli ebapiisav vähemagi hooldusvahendile vajaliku toime avaldamiseks. Nii on vastustaja välja toonud, et kui retseptuuri järgi pidi liitris tootes olema saialille tinktuuri 0,00004 liitrit, siis saab ühes supilusikatäies tootes, mis juhise järgi tuleb lahustada klaasis vees, olla toimeainet ainult 0,0006 ml, mis ei saa olla piisav kogus tervistava toime avaldamiseks. Sotsiaalministri 23.02.2007 määruses nr 21 „Nõuded kosmeetikatoodete ja nende käitlemisele“, on paragrahvi 8 lõikes 2 punktis 8 märgitud, et tootjal, tema volitatud esindajal või tarnijal peab olema kosmeetikatoote kohta esitada koheselt toote toimet tõestavad andmed. Antud juhul selliseid tõendeid ei ole kaebuse esitaja esitanud ega pidanud võimalikuks esitada ka kohtuistungil. Kaebaja on kohtule esitanud ainult Milvi Operi poolt antud „Terviseohutuse hinnangu“, millel igasugused rekvisiidid puuduvad, ei selgu, millal on toote terviseohutust hinnatud ning millist metoodikat on vastava hinnangu andmisel kasutatud (tlk.39). Nimelt näeb sotsiaalministri 23.02.2007 määrus nr 21 § 6 lg 1 ette, et kosmeetikatoote terviseohutust hinnatakse enne toote turule laskmist, kusjuures võetakse arvesse toote või selle koostisainete terviseohutust käsitletavate kaasaegsete teadusuuringute andmeid.
3. Maksuhaldur on nii otsuses kui hiljem kohtumenetluse käigus põhjendatult välja toonud, et vaidlusalune toode ei vasta ka kosmeetikatootele ettenähtud pakendile ning erineb ka selles osas teistest müügil olevatest suuhooldusvahenditest. Sotsiaalministri 20.04.2004 määruses nr 32 „Kosmeetikatoodete märgistamise nõuded“ § 2 sätestab, et kosmeetikatoode peab märgistama tootja või tema volitatud esindaja, kes vastustab ka esitatud teabe õigsuse eest. Sama määruse § 4 kohaselt peab kosmeetikatoodete märgistus olema nähtav, selgelt loetav, kulumiskindel, tarbijale arusaadav ja üheselt mõistetav ning ei tohi tarbijat eksitada. Kohus on seisukohal, et vaidlusalune toode nendele nõuetele ei vasta. Kohtule esitatud ja asitõendina võetud pudelil on küll selgelt loetav „Suuvesi“, loetav on ka märge „500ml“ ja „40%“, kuid märked toote kasutusotstarbe ja toote koostisainete kohta ei ole selgelt nähtavad. Märge „Suuõõnehooldusvahend“ on pudelit kas lähemalt uurimata või ilma suurendusklaasita üldse võimatu välja lugeda. Samas, 9 kuna toode on 500ml-ne, on tootel vaba pinda piisavalt, et märkida kõik ettenähtud märgistused selgelt ja arusaadavalt. Toodet põhjalikumalt uurimata ei ole võimalik millestki järeldada, et tegemist saaks üldse olla suuõõnehooldusvahendiga ehk kosmeetikavahendiga. Sellele ei viita ei toote märgistus, ega toote pakend ise. Toode on pakendatud plastikust lapikusse pudelisse, suletud metallkorgiga, mis on välimuselt täilikult sarnane müügil olevate alkohoolsete jookide pakenditega. Arusaadav ja üheselt mõistetav ei ole ka toote kasutamine: üks supilusikatäis vahendit lahustada klaasis soojas vees ja loputada suud. Ei selgu, kas lahust võib alla neelata ega ka seda, kas klaas lahjendatud toodet tuleb kohe ära kasutada või kui kaua seda võib suuveena kasutada, ehk kui kaua tootel lahjendatud kujul vastav toime säilib.
4. Kohus eeltoodu alusel nõustub maksuhalduriga, et kaebuse esitaja poolt toodetud „Suuvee“ näol ei ole tegemist suuõõnehooldusvahendiga ning et kaebuse esitaja eesmärgiks ongi olnud kosmeetikatoote nime all tegelikult toota ja anda müügile alkohoolne jook. Antud järeldust kinnitab ka asjaolu, et toode oli müügil OÜ-le Aldar Eesti kuuluvas alkoholi müügikohas, mitte aga üheski kosmeetikavahendite müügile suunatud kaupluses. Nii on otsuse järgi OÜ Goldoil müünud OÜ-le Aldar Eesti vaidlusalust toodet 2007 aasta aprillikuus neljal korral kokku 130 446 0,5-liitrilist pudelit ning toodet müüdi OÜ Aldar Eesti Tallinnas asuvas kaupluses „Super Alko“. Vastupidiselt kaebuse esitajale on kohus seisukohal, et ükski mõistlik tarbija ei lähe alkoholi müüvasse kauplusse ostma suuõõnehooldusvahendit. Samas ei viita antud toode, olles alkoholikaupluses müügil, ka sellele, et see võiks olla kosmeetikatoode. Ainult loetav kiri “Suuvesi“ ei anna tarbijale millegagi informatsiooni, et tegemist ei ole alkohoolse joogiga, lisaks veel siis, kui loetavalt on märgitud alkoholi sisaldus tootes, kuid mitte märge toote otstarbe kohta.
5. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vaidlustatud maksuhalduri otsus on õiguspärane, otsus on motiveeritud ja vajalikul määral põhjendatud. Maksuotsus on kontrollitav ja arusaadav. Kaebuse esitaja poolt esitatud muud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Vastustaja ei ole rikkunud hea halduse põhimõtteid. Kaebuse esitaja on saanud oma seisukohad esitada nii vaidemenetluses kui kohtumenetluses. Samas ei saanud kaebuse esitajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et varem välja antud luba ei ole ühelgi juhul võimalik kehtetuks tunnistada. Kaebajal tuli arvestada, et Maksu- ja Tolliametil on õigus kontrollida aktsiisivaba alkoholi eesmärgipärast kasutamist (

§ 55

lg 2), ning et välja antud aktsiisivabastuse loa kehtivust on maksuhalduril võimalik peatada või kehtetuks tunnistada. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud kokku summas 40 780,80 krooni. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 92 lg 1). Eda Muts kohtunik 10