TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2189 Otsuse kuupäev 22.02.2008 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Rista Tiidu kaebus Tartu Linnavalitsuse peale sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamiseks ja Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 30.01.2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja esindaja Maia Ploom, Vastustaja - Tartu Linnavalitsuse esindajad Anu Öpik ja vandeadvokaat Margo Lemetti ja kolmandad isikud Arno Pedajas, Urmo Fuchs, Mart Rõõm ning Tartu Kinnisvarabüroo esindaja Meelis Karu. Resolutsioon
- Jätta rahuldamata kaebus nõudes teha Tartu Linnavalitsusele ettekirjutus andmete korrastamiseks ehitisregistris.
- Lõpetada kaebuse menetlus Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997.a. korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamise nõudes Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik Nelli Kipik tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 02.07.1992.a. otsusega nr 4 õigustatud subjektiks ½ mõttelisele osale hoonetest ja kinnistust 185b asukohaga Tartus, Herne tn
- Õigusvastaselt võõrandatud majavaldus Herne tn 33 koos päraldistega tagastati ½ mõttelises osas N. Kipikule Tartu Linnavalitsuse 25.04.1994.a. korraldusega. nr 526 (ÕVVTK toimik 4/2418 lk 7-8). Vara anti Tartu Linnavalitsuse poolt N. Kipikule üle 21.06.1995.a.. õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise aktiga (ÕVVTK toimik lk 18). 28.06.1995 ja 18.06.1996 esitas N. Kipik Tartu Linnavalitsusele ettepaneku majavalduste 16,18, ja 33 jagamise kohta (ÕVVTK toimik lk 19-20; lk 23). Esitatud ettepaneku alusel toimus Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korraldusega nr 1284 majavalduse Herne 33 reaalosadena jagamine kaasomanike vahel (ÕVVTK toimik lk 29). 19.08.1996 esitas N. Kipik täiendava avalduse majavalduste jagamise kohta, mille alusel Tartu Linnavalitsus andis 09.01.1997 välja korralduse nr 14 (ÕVVTK toimik lk 28 ja 37). Nimetatud korraldusega muudeti ning osaliselt tühistati Tartu Linnavalitsuse varasem, so 18.07.1996 korraldus nr
- N. Kipikule anti majas Herne 33 I korrusel korterid 1-6 ja II korrusel asuvad korterid 8-11 (316/1000 mõttelist osa) ja munitsipaalomandisse otsustati jätta Herne 33 esimesel korrusel korterid 1-5 ja II korrusel korterid 6-
- Korralduse p 2 kohaselt tunnistati kehtetuks Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996.a. korralduse nr 1284 punkt
- 07.03.1997.a. sõlmitud notariaalse ostu-müügilepinguga müüs Nelli Kipik talle tagastatud majaosa Arno Pedajasele (90/1000 ehk korter 8), Aare Hellistole (144/1000 mõttelist osa ehk korterid 9 ja 10) ja Mart Rõõmule (82/1000 mõttelist osa ehk korter 11) /I -tl 26-29/. Nelli Kipik esitas avalduse maa kompenseerimiseks 11.04.1997.a. (ÕVVTK toimik lk 38). Kompensatsioon kinnistu 185b ( Herne 33 krundi) eest määrati Nelli Kipikule Tartu Linnavalitsuse 15.05.1997.a. korraldusega nr 1059 (ÕVVTK toimik lk 40-43) . Nelli Kipiku pärija Rista Tiit esitas 07.09.2007 Tartu Halduskohtule kohustamiskaebuse Tartu Linnavalitsusele sooritamata toimingu sooritamiseks ettekirjutuse tegemiseks. 29.10.2007 esitas Rista Tiit halduskohtule teise kaebuse, milles palus tuvastada Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997.a. korralduse nr 14 osaline tühisus.05.12.2007.a. määrusega liitis kohus kaebused ühte menetlusse ( I - tl 65-66). Kaebuste taotlused ja põhjendus
- Kaebus sooritamata toimingu sooritamiseks Kaebuse esitaja palus teha vastustajale ettekirjutus sooritamata toimingu sooritamiseks, s.t. korrastada andmed ehitisregistris selliselt, et oleks võimalik moodustada Tartus, Herne 33 elamu juurde kinnistu, millest Rista Tiidule tagastatakse 1840/10 000 mõttelist osa kinnistust ja teistele elamu kaasomanikele oleks võimalik erastada kinnistuosad vastavalt nende omandiosa suurustele. Kaebuse põhjendustes märkis kaebuse esitaja: Oma elamuosa pärandas Nelli Kipik Rista Tiidule. Järelikult läksid temale PärS § 130 alusel üle ka kõik pärandaja õigused ja kohustused. Õigusvastaselt võõrandati kinnistu, millel asuva elamu juurde kuuluv maa on vastustaja kui vara tagastamise kohustatud subjekti poolt senini Rista Tiidule tagastamata ning teistele elamu kaasomanikele erastamata. Elamu on vallasvara, temaga ei saa teha tehinguid. Järelikult on vastustaja jätnud täitmata oma kohustuse maa tagastamise osas. Rista Tiidu õigusi on rikutud sellega, et ta ei saa tagasi oma kinnistuosa ja ei saa oma vara käsutada. Rikutud on tema maa tagasisaamise õigust. R. Tiit pöördus vastustaja poole probleemi lahendamiseks. Vastustaja väidab, et ta ei saa maad tagastada ja teistele elamu kaasomanikele maad erastada ilma, et kaasomanikud pöörduksid notaribüroo poole kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamiseks. Selline probleemi lahendus ei ole võimalik, kuna elamus on kaasomanikke rohkem kui kortereid. Oma vastuses viitab vastustaja veel asjaolule, et maad ei saa tagastada kuna ehitusregistris ei vasta elamu andmed korterite lõikes ruumide eksplikatsioonile ning linna poolt erastatud korterid on 2 ehitusregistris reaalosadena, kuid omaniku poolt võõrandatud osa on registris mõttelise osana. Kuna ehitise omandid on ühe kinnistu piires ehitusregistris erinevates vormides, siis ei ole maa erastamine teisiti võimalik, kui korteriomandi seadmisena. R. Tiit ei nõustunud vastustaja seisukohaga. Teatavasti ei loo ega lõpeta registri kanne omandit. R. Tiidu omand tekkis tema õiguseellasele vara tagastamisega. Omandit said omanikud edaspidi võõrandada vaid notariaalsete tehingutega. Sellele seisukohale on asunud ka Tartu Maakohus 12.03.2007.a. otsuses tsiviilasjas nr. 2-06-
- Hagimenetluses arutati kolmandate isikute hagi R. Tiidu vastu pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ning ehitusregistri kande muutmiseks. Vaidlus käis poolte kaasomandis oleva elamu Herne 33 üle. R. Tiidu andmetel võis probleem tekkida sellest, et vastustaja müüs kolmandatele isikutele rohkem eluruumi, kui talle tegelikult kuulus. Ta müüs eluruumi vastavalt korterite ruutmeetrite arvule, oleks saanud aga müüa vastavalt tema omandi suurusele. Mille alusel on ehitusregistris vastustaja poolt müüdud omandiosade suurused märgitud teisiti kui kaasomandi suurusena, ei ole R. Tiidul teada. Antud juhul on R. Tiidu andmetel ehitusregistris valed omandi suurused. Kaasomanike omandi suurused ületavad elamu kui terviku suurust, 10000/10000-dikku. Vastustajal tuleks ehitusregistrisse viia sisse parandused selliselt, et kaasomanike omandi suurused vastaks elamu kui terviku suurusele ning seejärel moodustada elamu juurde kinnistu. R. Tiit soovib temale kui õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekti õigusjärglasele maa tagastamise toimingu sooritamist. Kaebuse esitaja arvates on vastustaja maa mittetagastamisega rikkunud alljärgnevaid seadusesätteid: Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg l p 1 , § 11 lg 1, § 17 lg 2, mis sätestavad, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma füüsilised isikud, kelle vara natsionaliseeriti või kollektiviseerimise käigus ühistati, samuti isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaste repressioonide käigus ja kes on rehabiliteeritud, kui nad elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli
- a.
- juunil Eesti Vabariigi kodakondsus. Omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Kaebajale vara pärandanud Nelli Kipik oli isik, kellelt õigusvastaselt vara natsionaliseeriti, varaks oli elamu koos sinna juurde kuuluva maaga, seega kinnistu, mida tal on õigus tagasi saada. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 38 sätestab, et õigustatud subjektidele vara tagastamist korraldavad valla-ja linnavalitsused ning põllumajandusreformi komisjonid. Seega on vastustaja kohustus elamu juurde maa tagastada.
- Kaebus Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997.a. korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamiseks Kaebuse esitaja palus tuvastada Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997.a. korralduse nr. 14 tühisus osas, millega muudeti N. Kipikule kuulunud omandi suurust elamus asukohaga Tartus, Herne
- 3 Kaebuse esitaja märkis, et käesoleval aastal selgus, et vastustaja on 09.01.1997.a. välja andnud korralduse nr 14, mille kohaselt muudeti N. Kipikule elamus Herne 33 üleantud omandi suurust, temalt võeti osa tema varast ära. AÕS RS § 13 lg. 6 kohaselt ehitise või selle osa võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõendatud. Vastustaja möönab ka kaevatavas korralduses ise, et on vaja sõlmida kaasomandi lõpetamise leping notariaalselt. Seda ei tehtud. Vaidlusalune korraldus nr 14 ei loo ega lõpeta mingeid omandisuhteid. Haldusakt on ilmselgelt tühine HMS § 63 p-dest 3, 4, 5 lähtuvalt. Kaevatavat haldusakti ei ole välja andnud pädev haldusorgan (vastustaja ei saa omandi suurust ise muuta), see kohustab toime panema õigusrikkumise (muuta omandit ilma notariaalse tehinguta), korraldust ei ole võimalik täita (korraldus ei saa muuta omandisuhteid). Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses Ta ei loo avalik-õiguslikke suhteid. Kaebaja märkis, et tema õigustatud huvi korralduse osalise tühisuse tuvastamiseks seisneb selles, et temale kui N. Kipiku pärijale kuulub elamust osa, kuid vastustaja keeldub elamu juurde maa tagastamisest väites, et ei N. Kipikule ega tema õigusjärglasele Rista Tiidule ei kuulu mitte mingisugust elamuosa. Sellepärast ei ole midagi tagastada. Tartu Linnavalitsuse vastuväited
- Kaebus sooritamata toimingu sooritamiseks Kaebaja on kohtult taotlenud teha ettekirjutus sooritamata toimingute sooritamiseks, mis seisneks ehitisregistri andmete muutmises selliselt, et oleks võimalik moodustada Tartus, Herne 33 elamu juurde kinnistu, millest Rista Tiidule tagastatakse 1840/10000 mõttelist osa kinnistust ja teistele elamu kaasomanikele oleks võimalik erastada kinnistuosad vastavalt nende omandiosa suurustele. Vastustaja leidis, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ning põhistas oma vastuväiteid alljärgnevalt. 1.
- Kaebajal puudub alus tugineda pärimisõiguse tunnistusele. Omandiõiguse tekkimise aluseks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses tehtud toimingud. Kaebaja on leidnud, et Nelli Kipikule tagastati Tartu Linnavalitsuse 25.04.1995 korraldusega nr 526 ½ mõttelist osa majavaldusest Herne
- 21.06.1995 koostati viidatud korralduse alusel akt õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise kohta. 04.11.2004 väljastas Tartu notar Mati Allik kaebajale pärimisõiguse tunnistuse, millega tunnistati kaebaja pärimisõigust Nelli Kipiku järel 1840/10000 mõttelisele osale ehitisest asukohaga Herne 33, Tartu. Kaebaja leiab, et nimetatud alustel kuulub talle 1840/10000 mõtteline osa Herne 33 majast. Vastustaja hinnangul on selline seisukoht ekslik. Vastustaja märkis, et pärimistunnistus on oma olemuselt deklaratiivne dokument, mis on siduv ainult õigusjärgluse tuvastamise ning mitte päritava vara koosseisu osas. Pärimisõiguse teooria järgi lähevad pärijatele üle ainult pärandaja surma hetkel tal olnud õigused ja kohustused, mistõttu, kuivõrd pärimistunnistus ise õigusi ja kohustusi loo, on kaebajale kuuluva kaasomandi osa suurus tuvastatav ainult omandi tekkimise mitte pärimistunnistuse kaudu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on juba oma 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 p 12 leidnud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustusi. PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus 4 tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Seega tuleb omandiõiguse tekkemomendina vaadelda tagastamismenetlust ning selle raames tehtud korraldusi. Nii on N. Kipikule Tartu Linnavalitsuse 25.04.1995 korraldusega nr 526 tagastatud ½ mõttelist osa Herne 33 majavaldusest. 18.06.1996 esitas N. Kipik Tartu Linnavalitsusele ettepaneku majavalduse reaalosadeks jagamise kohta. Esitatud ettepaneku alusel toimus Tartu LV 18.07.1996 korraldusega nr 1284 majavalduse Herne 33 reaalosadeks jagamine. 19.08.1996 esitas N. Kipik täiendava avalduse majavalduse jagamise kohta, mille alusel Tartu LV andis 09.01.1997 välja korralduse nr 14, millega Tartu LV 18.07.1996 korraldus nr 1284 muudeti ning osaliselt tühistati ja anti N. Kipik’ule majast Herne 33 korterid 8-11 ehk siis 316/1000 mõttelist osa. Vastustaja on seisukohal, et N. Kipiku omandiõiguse aluseks on 09.01.1997 korraldus nr
- Viidatud korraldusega on määratud osa on N. Kipik edaspidi käsutanud. Seega saaks N. Kipiku võimaliku pärandina käsitleda vaid seda osa, mida ta osundatud korraldusega nr 14 on omandisse saanud. Kaebaja ega N. Kipik ei ole omandiõiguse aluseks olevat Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldust nr 14 vaidlustanud ning see on jätkuvalt kehtiv. Kaebaja on küll viidanud Tartu Maakohtu 12.03.2007 otsusele tsiviilasjas nr 2-06-8699, kuid on jätnud tähelepanuta, et tegemist on olnud tsiviilvaidlusega erineva eseme üle, mille käigus ei ole Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldust tühistatud või tuvastatud selle õigusvastasust. Samuti ei ole see tsiviilkohtumenetluses ka võimalik. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 järgi kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Antud juhul ühtegi eelpooltoodud kehtetuse ega HMS § 63 lg 2 sätestatud tühisuse alust ei esine, mistõttu juhul kui kaebaja soovib vaidlustada eluruumide tagastamist 09.01.1997 korralduse nr 14 alusel, on esmalt vajalik vaidlustada nimetatud korraldus halduskohtumenetluses. Ka Riigikohus on oma 08.02.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 p.31 leidnud, et kinnistusraamatu esmakannete, mille aluseks on haldusakt, vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada seaduses sätestatud korras (s.t. halduskohtumenetluses) vastav haldusakt. Vastustaja leidis, et viidatud Riigikohtu seisukoht kohaldub analoogia alusel ka käesolevale olukorrale. Kuivõrd kehtiva Tartu LV 09.01.1997 korralduse nr 14 alusel on Nelli Kipiku omandisse antud ainult 316/1000 mõttelist osa Herne 33 majast ning N. Kipik on kõik endale kuulunud 316/1000 mõttelist osa erinevatele isikutele võõrandanud, on pärimistunnistusele kantud andmed 1840/10000 mõttelise osa N. Kipikule kuuluvuse kohta ebaõiged. Kaebaja ei saa endale kuuluva kaasomandi osa suuruse tõendamisel tugineda pärimistunnistusele. 1.
- Kaebajal puudub alus tugineda ka ehitisregistri kandele. Kaebaja ei saa omandiõiguse tekke alusena tugineda ka ehitisregistrile. Ehitusseaduse § 56 lg 2 järgi on ehitisregistri andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus. Ka kaebaja ise on kaebuses õigesti märkinud, et registrikanne ei loo ega lõpeta omandit. Eelpooltoodust lähtuvalt on ainus võimalik seisukoht, et kaebajale ei kuulu ühtegi mõttelist osa ehitisest asukohaga Herne 33, Tartu, mistõttu tal ei ole ka võimalik esitada kaebust sellise toimingu sooritamise nõudes, mis ei puuduta tema õigusi ehk tal ei ole õigust nõuda omandireformi käigus maa tagastamist. 1.
- Asjas puudub kaebaja õiguste riive HKMS § 7 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vastustaja leiab, et faktiliste asjaolude pinnalt ei ole üldse võimalik, et kaebaja poolt soovitud toimingute tegemata jätmine 5 võiks kuidagi tema õigusi riivata. HKMS § 11 lg 31 p 5 järgi tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Antud juhul, eeldades et kõik kaebaja poolt esitatud faktiväited vastavad tegelikkusele, ei ole tema õiguste riive üldse võimalik, kuivõrd kehtiva Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 alusel ei ole kaebaja näol tegemist Herne 33 kaasomanikuga, mis oleks eelduseks õigusele esitada nõue ehitusregistri kande muutmiseks. Ka kolmandate isikute ehk Herne 33 elamu tegelike kaasomanike õiguste kaitset kaebaja käesolevas menetluses nõuda ei saa.
- Kaebus Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamiseks Kaebaja on oma kaebuses leidnud, et Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldus nr 14 on ilmselgelt tühine HMS § 63 punktidest 3, 4 ja 5 lähtuvalt, mistõttu see ei loo ega lõpeta mingeid omandisuhteid. Vastustaja leidis, et kaebaja seisukoht ning viide HMS § 63 vastavatele sätetele on ebaõige ning ei kohaldu käesolevale olukorrale. 2.
- Vastustaja oli seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse korraldus ei ole tühine HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud alustel. Tartu Linnavalitsus oli õigustatud lahendama omandireformist tulenevaid õigussuhteid, k.a. määrama kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara ulatust ning koosseisu. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on haldusakt tühine kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Nagu korralduses on ka viidatud, tuleneb linnavalitsuse pädevus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 30 lg 1 p 3, mille järgi linnavalitsus lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi, mis ei kuulu volikogu pädevusse. Lisaks KOKS § 30 lg 1 p 3 tulenevale üldpädevusele oli Tartu Linnavalitsus õigustatud ja kohustatud antud küsimust lahendama ORAS § 12 lg 5 tuleneva pädevuse alusel, samuti lähtudes ka Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi Kord) punktist
- Korra punkt 39 kohaselt on vara tagastamise aluseks kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus vara tagastamise kohta. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust, et Nelli Kipik oli omandireformi õigustatud subjektiks, kes soovis Herne 16, Herne 18 ja Herne 33 majavalduste tagastamist, siis arvestades ORAS § 12 lg 5 ja Korra p-dest 38 ja 39 tulenevat regulatsiooni, oli Tartu Linnavalitsusele poolt Nelli Kipiku huvides ja avalduse alusel antud korraldus nr 14 õiguspärane ja kehtiv. 2.
- Vastustaja oli seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse korraldus ei ole tühine HMS § 63 lg 2 p 4 alusel, kuna sellega ei kohustata toime panema õigusrikkumist. Vastustaja pidas vajalikuks märkida, et HMS § 63 lg 2 p 4 õigusrikkumise all on silmas peetud karistusõiguslikku vastutust kaasa toovat tegevust. Nii on haldusorganil keelatud vastu võtta haldusakte, mis kohustaks kedagi sooritama mõnda karistusseadustikus või muudes õigusaktides ettenähtud süüteokoosseisu. Antud juhul haldusakt ilmselgelt midagi sellist ei sisalda. Tõenäoline on, et kaebaja on silmas pidanud haldusakti õigusvastasust, mis aga ei ole haldusakti tühisuse alus. On võimalik, et kaebaja peab antud juhul silmas, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ning leiab, et see on tehtud menetlus- või materiaalõigust valesti kohaldades. Sellisel juhul oleks kaebaja pidanud esitama kaebuse HKMS § 6 lg 2 p 1 alusel ning taotlema haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist. 6 3.
- Vastustaja oli seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse korraldus ei ole tühine ka HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Vaidlustatud korraldus on vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluse raames Neli Kipiku avalduse alusel ja huvides. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse korralduse andmise alus ja põhjus, samuti sellest tulenevad õigused ja kohustused on olnud selged, ning korralduse täitmine võimalik. Vaidlustatud korraldus on praeguseks hetkeks täidetud, kuivõrd omandireformi käigus on N. Kipiku omandisse üle antud vara koosseisus, mida N. Kipik on soovinud ja millises ulatuses ta oli tulenevalt õigustatud subjekti staatusest ka õigustatud. Teadaolevalt on N. Kipik nii Herne 33 majavalduse kui Herne 18 majavalduse mõttelised osad võõrandanud. N. Kipik on saanud ka kompensatsiooni temale tagastamata jäänud maa eest vastavalt oma mõtteliste osade suurusele. Isegi kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei ole sooritanud mingeid täiendavaid vajalikke menetlustoiminguid vaidlustatud korralduse täitmiseks või et Tartu Linnavalitsuse ja N. Kipiku vahel ei ole sõlmitud notariaalset lepingut N. Kipikule üleantud vara mõtteliste osade ümberjaotamise suhtes, siis sellisel juhul on tegemist ainult puudustega edasises menetluses, mis aga ei tähenda, et vaidlustatud haldusakti ennast ei oleks objektiivselt võimalik täita. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab Rista Tiidu kaebuse sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamiseks rahuldamata ning lõpetab Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamiseks esitatud kaebuse menetluse.
- Kaebus sooritamata toimingu sooritamiseks Toiminguks, mille sooritamiseks taotleb kaebaja Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist, on ehitisregistri andmete muutmine selliselt, et oleks võimalik moodustada Tartus, Herne 33 elamu juurde kinnistu, millest Rista Tiidule tagastatakse 1840/10000 mõttelist osa kinnistust ja teistele elamu kaasomanikele oleks võimalik erastada kinnistuosad vastavalt nende omandiosa suurustele. Kaebuse esitaja märkis, et rikutud on tema maa tagasisaamise õigust. Kohustamisnõude esitamisel on kaebaja tuginenud notari poolt 04.11.2004 väljastatud pärimisõiguse tunnistusele, millega tunnistati kaebaja pärimisõigust Nelli Kipiku järel 1840/10000 mõttelisele osale ehitisest asukohaga Herne
- Kohus nõustub vastustajaga, et ehitisregistris andmete muutmise taotlemisel ei saa tugineda pärimisõiguse tunnistusele. PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Kuivõrd pärimistunnistus ise õigusi ja kohustusi ei loo, on kaebajale väidetavalt kuuluva kaasomandi osa suurus tuvastatav ainult omandi tekkimise mitte pärimistunnistuse kaudu. Kaebaja omandiõiguse tekke aluseks ei ole ka kanded ehitisregistris. Ehitusseaduse § 56 lg 2 järgi on ehitisregistri andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus. Ka kaebaja ise on kaebuses õigesti märkinud, et registrikanne ei loo ega lõpeta omandit. Asja kohtulikul arutamisel on tehtud kindlaks, et 28.06.1995 ja 18.06.1996 esitas N. Kipik Tartu Linnavalitsusele ettepaneku majavalduste 16,18, ja 33 jagamise kohta (ÕVVTK toimik lk 19-20; lk 23). Esitatud ettepanekute alusel jagati majavaldus Herne 33 kaasomanike vahel reaalosadeks Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korraldusega nr 1284 (ÕVVTK toimik lk 29). 19.08.1996 esitas N. Kipik täiendava avalduse majavalduste jagamise kohta, mille alusel Tartu Linnavalitsus andis 7 09.01.1997 välja korralduse nr 14 (ÕVVTK toimik lk 28 ja 37). Nimetatud korraldusega muudeti ning osaliselt tühistati Tartu Linnavalitsuse varasem, so 18.07.1996 korraldus nr
- N. Kipikule anti majas Herne 33 I korrusel korterid 1-6 ja II korrusel asuvad korterid 8-11 (316/1000 mõttelist osa) ja munitsipaalomandisse otsustati jätta Herne 33 esimesel korrusel korterid 1-5 ja II korrusel korterid 6-
- Korralduse p 2 kohaselt tunnistati kehtetuks Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996.a. korralduse nr 1284 punkt
- 07.03.1997.a. sõlmitud notariaalse ostu-müügilepinguga müüs Nelli Kipik talle tagastatud majaosa Arno Pedajasele (90/1000 ehk korter 8), Aare Hellistole (144/1000 mõttelist osa ehk korterid 9 ja 10) ja Mart Rõõmule (82/1000 mõttelist osa ehk korter 11) /I -tl 26-29/. Nelli Kipik esitas avalduse maa kompenseerimiseks 11.04.1997.a. (ÕVVTK toimik lk 38). 11.04.1997.a. maa kompenseerimiseks esitatud avalduses märgib Nelli Kipik: Palun välja arvutada kompensatsioon Herne tn 33 asuva kinnistu nr 185b ½ osas. Majaosa on müüdud ostumüügilepinguga 07.03.1997.a. Kompensatsioon kinnistu 185b (Herne 33 krundi) eest määrati Nelli Kipikule Tartu Linnavalitsuse 15.05.1997.a. korraldusega nr 1059 (ÕVVTK toimik lk 4043) . Kuna Nelli Kipik võõrandas talle kuuluva osa Herne tn 33 majavaldusest ning sellest lähtuvalt taotles maa kompenseerimist ning maa on talle ka kompenseeritud, puudub Rista Tiidul Nelli Kipiku pärijana õigus nõuda Herne tn 33 asuva maa tagastamist. Linnavalitsusel ei ole õigust tagastada kaebajale maad, mis tema õiguseellasele on juba kompenseeritud. Kuna kaebajal ei ole Herne 33 elamus omandit ja maa tagastamiseks puudub nõudeõigus, siis kaebaja poolt soovitud toimingute tegemata jätmine tema õigusi ei riku. Kaebuse esitaja märkis, et esitas kaebuse taotledes registriandmete muutmist seoses sellega, et rikutud on tema maa tagasisaamise õigust. Kohus on seisukohal, et andmete muutmine ehitisregistris ei anna kaebajale nõudeõigust maa tagastamiseks. Registrikanne ei loo ega lõpeta omandit. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus Rista Tiidu kaebuse rahuldamata. Kohtul puudub alus teha Tartu Linnavalitsusele ettekirjutus ehitisregistri andmete korrastamiseks.
- Kaebus Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamiseks Kaebuse esitaja palus tuvastada Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997.a. korralduse nr 14 tühisus osas, millega muudeti N. Kipikule kuulunud omandi suurust elamus asukohaga Tartus, Herne
- Korralduse tühisuse tuvastamine kohtu poolt annab kaebuse esitaja arvates talle õiguse nõuda Herne 33 maa tagastamist vastavalt talle kuuluva elamu omandiosa suurusele. Vaidlusaluse Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 p 2 kohaselt muudeti 18.07.1996 korralduse nr 1284 punkte 1 ja 2 ning sõnastati need järgnevalt:
- Anda Nelli Kipiku omandisse Herne 18 korterid 1-6 ja Herne 33 teisel korrusel asuvad korterid 8-
- Munitsipaalomandisse jätta Herne 16 korterid 7-11 ja Herne 33 esimesel korrusel korterid 1-5 ja teisel korrusel korterid 6-
- Korraldusega tunnistati kehtetuks Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996.a. korralduse nr 1284 p 3 ( II - tl 37). Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996.a. korralduse nr 1284 p-d 1 ja 2, mida muudeti, olid sõnastatud järgnevalt : 8
- Anda Nelli Kipiku omandisse Herne 16 korterid nr 9 ja 10, Herne18 korterid nr 1,2,3 ja Herne 33 teisel korrusel asuvad korterid 6, 7, 8, 9/10,
- Linna munitsipaalomandisse jätta Herne 16 korter 11, Herne 18 korterid nr 4, 5, 6, 7, 8 ja Herne 33 esimesel korrusel asuvad korterid nr 1, 2, 3, 4,
- Korralduse p 3, mis kehtetuks tunnistati, sätestas: Linnavarade osakonnal ja Nelli Kipikul sõlmida Herne 16, 18, ja 33 kasutuskorra lepingud, juhul, kui munitsipaalomandisse antavate korterite üürnikud neid ei erasta (ÕVVTK toimik lk 29). Kaebaja veendumuse kohaselt on 09.01.1997 korraldus nr 14 tühine HMS § 63 lg 2 p-des 3, 4 ja 5 sätestatud alustel. Kohus nõustub vastustaja, et kaebuses toodud asjaolud anna alust asuda seisukohale, et vaidlusalune korraldus on tühine. Korralduses on märgitud, et see antakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ( KOKS) § 30 lg 1 p 3 ning Nelli Kipiku poolt reaalosade ümberjaotamiseks esitatud avalduse alusel seoses vajadusega sõlmida kaasomandi lõpetamise leping notariaalselt. Vastavalt asjaõigusseaduse § 77 lg-le 1 kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. ÕVVTK toimiku nr 4/2418 materjalidest nähtub, 18.06.1996 esitas N. Kipik Tartu Linnavalitsusele mitu ettepanekut Herne tn 16, 18 ja 33 majavalduse reaalosadena (korterite kaupa). jagamiseks kaasomanike vahel. Esitatud ettepaneku alusel sõlmiti kokkulepe majavalduse Herne 33 jagamise kohta, mis vormistati Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korraldusega nr 1284 ja mida muudeti 09.01.1997 korraldusega nr
- Kohus käsitleb nii Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996.a. korraldust nr 1284 kui Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldust nr 14 aktina, millega vormistati kaasomanike vahelise tsiviilõiguslik kokkuleppe asja (antud juhul elamu) jagamise kohta. Korraldusest nähtuvalt on 09.01.1997 korraldus nr 14 võetud vastu seoses vajadusega sõlmida kaasomandi lõpetamise notariaalne leping. Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Mõlemas sättes rõhutatakse avalik-õiguslikku suhet. Kuigi vaidlustatud korralduses kasutatakse väljendit „antakse omandisse“, on korralduse sisust lähtudes tegemist kaasomanike vahelise kokkuleppega, mis on vormistatud haldusaktiga. Riigikohtu erikogu on 23.09.2003.a. määruses kohtuasjas nr 3-3-4-1-03 märkinud, et pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel ei ole otsustava tähtsusega suhteid reguleerivale lepingule antud nimetus. Kohus peab tuvastama, milline oli õigussuhte tegelik iseloom; kas oli tegemist tsiviilõigusliku või avalik-õigusliku suhtega ja vastavalt suhte iseloomule lahendama vaidluse. Selles kohtuasjas on erikogu märkinud ka seda, et kohus ei saa suhtele, millele on antud tsiviilõiguslik vorm, anda hinnangut hagiavalduse vastuvõtmise staadiumis pelgalt mõne fakti põhjal. Suhte tegelik iseloom selgub vaidluse lahendamise käigus. 9 Analoogia alusel võib sama väita, et ka juhtumil, kui pooltevaheline tsiviilõiguslik suhe on vormistatud haldusaktiga. Kohus on seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldus nr 14 ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 tähenduses, mida saab halduskohtus vaidlustada. Halduskohtu pädevuses on teha kindlaks haldusakti tühisus, halduskohus ei saa tuvastada AÕS § 77 lg-s 1 nimetatud kokkuleppe tühisust. Viimast on kaebaja halduskohtule esitatud kaebusega aga taotlenud. Kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse, peab halduskohus menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetama. Kaebuse rahuldamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Mai Saunanen kohtunik 10