1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Otsuse avalikult teatavaks 02. juuli 2008 Haapsalu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-07-45595 Hagi ese OÜ Santome

§ 113lg.

8 alusel ebamõistlikult suurt viivist vähendama mõistliku suuruseni annaloogiliselt § 162 leppetrahvi kohta. Hinnata tuleks kohustuste rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurust ja selle proportsionaalsust. Samuti on kostja hinnangul ebamõistlikult suur intress, mille määr laenulepingu järgi on 1 % 3 kuus e. 12 % aastas, samas oli lepingu sõlmimise ajal seadusejärgne intressimäär 2,75 % aastas. Kostja leiab, et arvestades AS L. Rei (pankrotis) majanduslikku seisu lepingu sõlmimise hetkel, oli äärmiselt ebamõistlik võtta laenu intressiga 12 % aastas kui seadusejärgne intress oli neli korda madalam. Kostja taotleb hagi läbivaatamata või rahuldamata jätmist. Kohtukulud palub kostja välja mõista hagejalt. OÜ Mapri Projekt (asendatud OÜ-ga Loo Invest) hinnangul puudub vaidlus põhivõla üle, sest seda on pankrotimenetluses tunnustatud. Seetõttu peaks kohus selle nõude tunnustamise taotluse jätma rahuldamata. Kostja on seisukohal, et rahuldamata peaks jääma nõude tunnustamise taotlus intresside ja viiviste osas summas 194 000 krooni. Laenuleping on sõlmitud AS L. Rei ja tema ainuaktsionäri OÜ Elikante vahel. Seega on laenu andja ja laenu saaja omavahel seotud isikud ja on seda siiani, sest OÜ Elikante ainuosanikuks oli lepingu sõlmimise ajal ja on siiani AS L. Rei nõukogu liige Rein Kilk. Kostja on veendunud, et laenuleping sõlmiti laenusaajale ilmselgelt kahjulikel tingimustel. Nii on pooled leppinud kokku viivisemäära suurusega 182,5 % aastas, mis on ebamõistlikult suur. Arvestades asjaolu, et laen anti AS-iga L. Rei seotud isiku poolt olukorras, kus AS L. Rei majanduslik olukord oli ilmselgelt raske, on laenuleping sõlmitud laenusaaja jaoks ebamõistlikel tingimustel ja vastuolus heade kommetega. Kokku lepitud intressimäära ja eamõistlikult kõrge viivise eesmärk oli esitada pankrotimenetluses AS L. Rei vastu võimalikult suur nõue ja saada endale võimalikult suur osa pankrotivarast. Kostja palub nõude rahuldamata jätta vastuolu tõttu heade kommetega. Muu hulgas märgib kostja, et hageja ja AS L. Rei näol on tegemist omavahel seotud isikutega, sest hageja juhatuse liige Raimu Pruusapuu on AS L. Rei ettevõtteid nõustava OÜ Aktiva Finants juhatuse liige. Seega on samuti AS L. Reiga seotud OÜ Elikante loovutanud laenusaajale ilmselgelt kahjulikel tingimustel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded samuti AS-ga L. Rei seotud Santome OÜ-le. See omakorda kinnitab AS-iga L. Rei seotud isikute soovi saada endale kõikvõimalikke vahendeid kasutades võimalikult suur osa AS L. Rei pankrotivarast. Kostja on seisukohal, et AS-iga L. Rei seotud isikud on tahtlikult põhjustanud aktsiaseltsi maksejõuetuse, eesmärgiga hoiduda kõrvale kohustuste täitmisest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. OÜ Smiso hagi ei tunnista ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Kuna AS L. Rei (pankrotis) pankrotimenetluses on hageja põhinõue tunnustatud ja seda enam vaidlustada ei saa, siis võiks kohus jätta hagi selles osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg. 2 p. 1 alusel, e.põhjusel, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Kostja leiab, et laenulepinguga sätestatud viiviste summa on ebamõistlikult suur. Laenulepingu p. 5.1 kohaselt kohustus võlgnik tasuma OÜ-le Elikante laenusumma tähtaegselt tasumata jätmise korral viivist 0,5 % tagastama summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Pooled on kokku 4 leppinud, et selliselt tasutud leppetrahv ei asenda laenulepingu täitmist, vaid tagab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Laenulepingu p.5. 2 kohaselt leppisid pooled samuti kokku, et lepptrahvi (viivise) tasumine ei vabasta võlgnikku kahju hüvitamise kohustusest, välja arvatud ulatuses, millise osa tekitatud kahjust katab leppetrahv. Kostja märgib, et

§ 113lg.

5 tulenevalt saab võlausaldaja viivise nõude kaudu esmajoones lihtsama võimaluse kohustuste rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Samuti nähtub laenulepingust, et lepingus määratud viivis ei omanud OÜ Elikante jaoks kompensatsioonilist, vaid hoopis liigkasulikku iseloomu. Laenulepinguga kokku lepitud viivis 182 , 5 % aastas on kordi suurem, kui krediidiasutuste poolt laenusuhetes kohaldatav intressi ja viivisemäär. Vahe laenatava ja tagasimakstava summa suuruse vahel on seetõttu ebaproportsionaalselt suur. Nii võlgniku kui OÜ Elikante puhul on tegemist seotud isikutega, kuna võlgniku ainuaktsionäriks kuni

2. 2005 ja nõukogu liikmeks kuni
4. 2007 on olnud Rein Kilk, kes on ka OÜ Elikante ainuosanik, siis oli võlausaldaja laenulepingu sõlmimise ajal teadlik võlgniku finantsolukorrast ja sellest, et võlgnikul puudub võimalus laenu tagasimaksmiseks, samuti viivise maksmiseks. See tähendab eesmärgiks oli pankroti soodustamine. See näitab, et pooled ei ole omavahelistes suhetes järginud hea usu põhimõtet ega juhindunud headest kommetest. Laenuleping on võlgnikule kahjulik. Kostja on veendunud, et viivise kokkulepe on heade kommetega vastuolus mitte ainult ebamõistlikult suure viivisemäära tõttu, vaid ka seetõttu, et laenulepingu poolteks on omavahel seotud ettevõtjad, kelle puhul on eriti kaheldav taoliste lepingutingimuste määraamine. Seetõttu tuleb tuvastada laenulepingu p. 5.1 tühisus. Kui kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, palub kostja alternatiivina viivise vähendamist mõistliku suuruseni e.

§ 113lg.

1 ettenähtud määras. Ka vaidleb kostja vastu laenulepingus sätestatud intressi määrale (12 % aastas), mis on peaaegu kaks korda suurem kui krediidiasutuste poolt laenusuhetes kohaldatav intressimäär. Kokkulepe intressimäära suuruse kohta on vastuolus heade kommetega ja tuleb lugeda tühiseks. Kostja ei nõustu ka hageja poolt esitatud intressi arvestusega ja leiab intressi on hagejal õigus nõuda kuni kohustuse sissenõutavaks muutumiseni

1. detsembrini 2006 aga mitte
2. aprillini 2007 ja sellisel juhul oleks intressi suurus 8666,66 krooni. Samas leiab kostja, et hageja ei ole määranud millise arvutusmetoodika alusel on nõutav intress arvutatud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOHTU OTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt järgmistel põhjustel: Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et hageja poolt esitatud põhinõude tunnustamiseks kohtu poolt puudub alus, sest AS L. Rei (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolek 27.
3. 2007 on seda nõuet tunnustanud 2.järgu nõudena. Põhinõuet ei ole keegi võlausaldajatest vaidlustanud. Pankrotiseaduse § 106 lg. 1 kohaselt otsustab nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. 5 Pankrotiseaduse § 105 kohaselt ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Kuna põhinõude tunnustamise üle vaidlus puudub, jätab kohus nõude põhivõla tunnustamiseks rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastavalt nõude alusena esitatud laenulepingule (edaspidi leping)
4. oktoobrist 2006.a. /t.l. 9/ on OÜ Elikante andnud AS-le L.Rei (pankrotis) (võlgnik) laenu 400 000 krooni.
5. jaanuaril 2007 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga /t.l. 11/ loovutas OÜ Elikante laenulepingust tulenevad nõuded hagejale OÜ Santome. Loovutamise lepingu p. 2.1 järgi loovutas laenu andja kõik lepingust tulenevad nõuded hagejale. Lepingu p. 3.1 järgi on hageja OÜ Elikante ja AS L. Rei (võlgnik) leppinud kokku, et võlgnik laenu saajana arvestab ja tasub laenuandjale, nüüd juba hagejale, intressi kuni laenusumma tegeliku tagastamiseni 1 % laenusummalt kuus. Laenu tagastamise tähtaeg oli
6. detsember 2006.

§ 397lg.

1järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lõike 2 järgi kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Antud juhul on pooled kokku leppinud, et intressi makstakse 1% tagastamata laenusummalt kuus. Võlgnikul oli võimalus maksta laen tagasi osadena, kuid võlgnik saadud laenu tagasi ei maksnud. Seega pidi ta maksma kasutatavalt laenult intresse. Riigikohus oma lahendis

2. 2007 nr. 3-2-1-137-06 p. 17 on asunud seisukohale, et kui pooled on kokku leppinud laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Riigikohus leiab, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu tühistamisele. Seega oli võlgnik kohustatud maksma laenuandjale viivist 1% kuus e. 4000 krooni , kuni laenu tagastamise tähtajani
3. detsembrini 2006, e. kahe kuu eest. Seega saab põhjendatud nõudeks lugeda 8000 kroonist viivisenõuet, mille tunnustamise nõude kohus ka rahuldab. Lepingu p. 5.1 kohaselt, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat tähtaegselt, kohustub ta maksma tähtaegselt tagastamata summalt viivist 0,5 % iga viivitatud päeva eest. Hageja taotleb viivise nõude tunnustamist summas 174 000 krooni. Hageja ei ole esitanud kohtule viivise arvestust. 6

§ 113

. järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostjad vaidlevad viivise nõudele vastu ja paluvad selle tunnustamise taotluse jätta rahuldamata, sest viivisemäär on ebamõistlikult suur. Alternatiivina on kostjad pakkunud välja võimaluse viivise vähendamiseks.

§ 113lg.

8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162lg.

1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuna antud juhul on viivise suurus kohtu hinnangul ebamõistlikult suur (2000 krooni päevas), ületades seadusejärgse viivisemäära kordades, siis on kohus asunud seisukohale, et viivist on võimalik vähendada, arvestades kohustatud isiku, AS L. Rei (pankrotis) majanduslikku seisu. Kohus, arvestades viivist lepingujärgse intressimäära alusel e. 1 % kuu, tunnustab hageja nõuet viivisele summas 16 000 krooni (alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest 01. 01. 2007 kuni pankroti väljakuulutamiseni aprillis 2007). TsMS § 163 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda. Kohtunik: Külli Mõlder